Browsed by
Category: Arvamus

Kinnisvara kinnisidee

Kinnisvara kinnisidee

Olen kirjutanud, et mul on mõte oma isiklik korter maha müüa ja osta uus. Teise asukohta, suurem ja omanäolisem. Nimetagem seda investeeringuks või tagalaks või milleks iganes ning tegelikkuses midagi ju ei muutukski – mul ju praegu ka isiklik korter “varuks”. Seal elatud eluperiood ja sellega kaasnev on minevik ning ka emotsionaalselt tunnen, et aeg on küps.

Sellise kinnisvara hinnad on praegu laes ning saaksin just nüüd päris hea hulga raha uue korteri sissemaksuks. Uut korterit valiksin hoopis teiste kriteeriumite järgi ning suurema tagamõttega. Kõigepealt oleks plaanis see välja üürida ning las ta siis olla. Kes teab, mis tulevikus või lausa 20a pärast saab, aga mõte on selles, et mul oleks ka ikkagi OMA korter, mille ma saan oma lapsele kunagi jätta. Tehku tema sellega, mida siis soovib.

Mina ei tunne, et kinnisvara omamine mind kuidagi sunnismaiseks teeb. Mingeid erilisi kohustusi peale pangalaenu ka ei teki. Väike pangalaen on mul hetkel seoses vana korteriga niikuinii, seega väga midagi ei muutu. Juhul, kui üürnik sees elab, oleks vähemalt lähitulevikus mureta, sest korteri üürihind oleks pangalaenu igakuisest maksest oluliselt kallim.

Mulle on oluline, et kuskil oleks mingi tagala. Ma ei taha olla 20a pärast täiesti varatu, omamata siin mingit isiklikku pidepunkti. Korteri/kodu omamine siin mulle aga seda kindlustunnet pakub. Eks mul see teema kuskilt lapsepõlvest tuleb, minu vanuste vanematel on enamasti vist ikka oma enda isiklikud kodud (ükskõik, kus Eesti otsas siis). Ma ei kujutaks ette, et sõidan emale või isale külla kuhugi nende üüripinnale. Kui nii peaks selles vanuses inimestel olema, siis minu meelest on see pigem erand ja ilmselt neil on elus midagi kuskil väga valesti läinud? Nooremal põlvkonnal jah ei ole seda kinnisvara kinnisideed ning välismaal paljudes riikides on ka täiesti tavaline elada üüripinnal. Siiski minule sobiks see variant vaid ajutiselt ja lõpuks tahaks ikka OMA kodu.

Maakleriga olen kohtunud. Pangas on konsultatsiooni aeg kirjas, aga sinna on veel aega. Kuidas ma maakleri valisin? Kuna mu korter asub Sikupilli kandis, tahtsin, et maakler oleks venelane, kuna tõenäoliselt ostab minu korteri vene rahvusest inimene ning tema usaldab vist rohkem venelast? Samas, kes teab, äkki ostab eestlane, ja sel juhul peab see maakler ka eestlasega klappima, st oskama väga hästi eesti keelt, et suuta müüa. (Jajah, “maaklerid on kõik muidusööjad, oma tööd korralikult ei tee” jne – igaks juhuks mainin, et olen nende väidetega kursis).

Saatsin päris paljudesse firmadesse päringu ning vastuste järgi valisin. Väga vigaselt eesti keelt kirjutavat maaklerit ma ei tahtnud, mul oleks endal ka temaga raske suhelda. Põhimõtteliselt valisingi vastuste ja selle venelane-aga-räägib-eesti-keelt kriteeriumi järgi. Inimese kirjast loen ma palju sellistel puhkudel välja – kas inimene ka süvenes, mis MINA küsisin, või kirjutas täiesti mõtlemata vastuse. Kas ta tundub pealetükkiv või äkki hoopis liiga ükskõikne. Jah, vaatasin ka pilti, mis maakleritel 99,999% alati kodulehel nime juures üleval on. Ega see pilt liiga palju inimese kohta räägi, aga seda, kas tegu on naisterahvaga või paksu vuntsidega vanamehega, seda ma suudan ikka eristada. See paks vuntsidega vanamees võib minu pärast näiteks meisterkokk olla või ehitusobjekte edukalt juhtida, kuid maaklerina soovisin stereotüüpselt (mu enda vaimusilmas) meeldivat ja hoolitsetud, asjalikku naisterahvast. Täpselt sellisega ma ka kohtusin. Eks vaatab, mis sest asjast saab…

Vaatan päris palju praegu kinnisvaraportaalides ringi, et näha, mis turul toimub ja mida üldse pakutakse. Loomulikult ei anna ka kinnisvaraportaalide fotod täielikku ülevaadet, aga midagi saab kohe kindlasti välistada. Kõige jaburam, mille peale ma sattunud olen, on kuulutuses märgitud “suur rõdu”. Pildilt aga vaatab vastu isegi mitte väike rõdu, vaid kinniehitatud rõdu, mis on tegelikult ju 2 m2 akendega TUBA! Lepime kokku – akendega kinni ehitatud rõdu ei ole rõdu! Siis võiks iga inimene oma elutuba ka rõduks pidada – teed aga akna pärani lahti ja ongi rõdu. Terrass lausa! Mille pärast neid rõudusid üldse kinni ehitatakse? Et maja on soojustamata ja külma tuleb sealt talvel? Või tehakse sellest panipaik? Ratast pole kuskil hoida? Koerale tehakse oma tuba? Ehitatakse kinni, sest SEE ON VÕIMALIK? On keegi nii teinud? Miks?

Aga ikka ulmelised hinnad on praegu, kui sa just ei taha osta korterit Lasnamäe või Mustamäe või Õismäe taha otsa. Mina tahaks kesklinna, Kristiinesse (kesklinna poole) või Põhja-Tallinna. Ideaalis muidugi siia Kalamaja lähedusse, aga siin pole kortereid üldse saada, nõudlust on palju ning see tõmbab hinnad ikka korralikult lakke. Aga ega ostuga mul kiire ei olekski, müügiga pigem. Ostan siis, kui näen tõesti, et vot see on SEE ja pakkumine on hea. Ma ei viitsi põdeda, küll kõik loksub paika. Alati on loksunud.

Kas teil on oma isiklik kinnisvara/pangalaenuga kinnisvara või elate üüripinnal?

Foto: pexels.com (Suva pildike. Meeldis, kuidas valgus langes. Ma armastan hommikupäikest, mis paistab köök-elutoale).

 

 

 

Liiga ema

Liiga ema

Itaalias olles mainisin, et peale muude teemade tahaks kirjutada ka kanaemadusest. Ma ei ole sellest siiamaani kirjutanud, sest… tundsin, et ma ei mõelnudki tegelikult kanaemadust, vaid sellist nähtust, kui naine võtab emadust LIIGA tõsiselt. Kuidas saab emaks olemist liiga tõsiselt võtta? KUIDAS?? Nimetada võib seda muidugi kuidagi teisiti, aga sisu on sama.

Lapse sündides hakkavad mõne aja möödudes täiesti loomulikud ja tavalised lapsevanema mured, näiteks beebi gaasivalud, ning sellest esimesest keerulisemast ajast satuvad osad emad justkui nõiaringi. Raske on! (Mitte kõigile pole see nii raske, aga inimesed on erinevad). Magamatus… Beebi nutab… Kõik normaalsed asjad tegelikult, aga hakatakse elama tulevikule, mõeldes: “Küll need gaasivalud varsti üle lähevad, see ju vaid periood, siis läheb kergemaks, saan normaalselt magada ja jõuan tõenäoliselt ka sõbrannaga kokku saada.” Okei, gaasivalud lõppevad, aga siis hakkavad tulema hambad. Laps on viril, jälle on raske. “Aga hammaste tulek on ju ka ajutine. See periood tuleb lihtsalt üle elada!” Kuldsed laused! Sest muidugi – KOHE saab see periood ka läbi ja KÕIK läheb kohe kergemaks. Oh üllatust, siis aga hakkab laps kõndima ja ei püsi pudeliski paigal. Temaga on keeruline kuhugi minna, ta vudib liialt ringi, tahab kõike näppida ja suhu panna, koguaeg tuleb silma peal hoida, lisaks ta jonnib. “Aga varsti me saame ka seltskonda tulla, sest peagi hakkab laps ju rääkima ning siis ta saab öelda, mis tal vaja on, mitte ei pea lihtsalt röökima.” Laps õpib aga rääkima ja röögib keset poodi, kuidas ta tahab jäätist ja kohe ning kõik vaatavad su poole, et mis pagana ema sa oled, jäätist ka ei luba lapsele (mis sest, et ta just tund aega tagasi sõi ühe). “Ei ole hullu, ka see on vaid periood, peagi…” Peagi saab ta täisealiseks ja kolib kodust välja?

Teate, millal kergemaks läheb? Siis, kui te ise suudate asju kergemalt võtta!

Emadust liiga tõsiselt võtval inimesel ei ole loomulikult ei aega ega võimalust kodust välja saada. Ta teab küll, et ta vajaks seda “oma aega”, aga ta on kõik ootele pannud, sest… kohe läheb ju lihtsamaks. Imelik on aga see, et ka OMA KODUS tal vaba aega pole, et kas või korrakski lõõgastuda ja näiteks mingit filmi vaadata (või mis iganes tegevus meelepärane, olgu selleks kudumine või koogi küpsetamine), sest:

  1. On vaja ärgata, last toita, lapsega 2,5 tundi järjest tekikesel istuda ja klotse laduda.
  2. Siis jääb laps korra tuttu. See on see väga lühike aeg iseendale, kus saab KIIRELT riideid vahetada (miks enne ei saanud?), KIIRELT kohvi teha, süüa mingi KIIRE võileib, KIIRELT koristada, KIIRELT… ma ei tea mida teha. Aga kindlasti KIIRELT!!! Sest kui laps ärkab, siis on teda vaja ju kohe jälle sööta ning siis 2,5 tundi tekikesel klotse laduda.
  3. Oletame, et laps magab kaks korda päevas. Sel juhul on vaja laps üks hetk uuesti magama saada ning siis PEAB KIIRELT õhtuks midagi süüa tegema, KIIRELT tubasid (JÄLLE!) koristama, KIIRELT ise midagi hamba alla leidma, KIIRELT ma ei tea mida teha.
  4. Sest kui laps ärkab, on teda vaja ju jälle KIIRELT sööta ja siis PEAME  ju jälle tekikisesel klotse laduma. No olgu, seekord raamatut vaatama. Last ei saa ju sekundikski omapäi sinna tekile jätta! Ja ma ei mõtle “omapäi”, et ema ise läheb šoppama, vaid kas või nii palju, et aseta laps teki peale mänguasjade juurde, võta see kohv (mida sa tavaliselt KIIIIIRELT jood või üldse külmalt, sest õigel ajal ei jõudnudki), istu lapse lähedale diivanile ja joo seda AEGLASELT. Mis juhtuda saab? Jumal hoidku, äkki õpib laps ise mänguasjadega mängima?!
  5. Õhtul tuleb mees koju ning… ja mõlemal on kiire?! Ma ei saa ausalt aru, kas inimestel on nagu mingid inimeste suurused hamstri-jooksurattad kodus, kus nad muudkui liduma peavad, et endale hapnikku pumbata, muidu surevad ära?

Hamster

Ma mõistaks, kui naisel on KOLMIKUD! Või kui laps on tõsise erivajadusega. Või kui ema progeks oma väikse lapse kõrvalt ka kellelegi kodulehte ning tähtajad on kukil. Aga lihtsalt kodune ema, kellel on laps või kaks ja abistav abikaasa? Ja pole mitte kunagi AEGA?

Ometi on tõesti emad (tunnen isegi selliseid), kes jõuavad oma väikse lapse (laste) kõrvalt ka veel oma ettevõtet alustada, ülikoolis käia… See on nüüd minu arvamus, aga minu meelest on kõik see iseenda programmeerimise (või programmeerituse, juhul, kui seda on teinud geenid ja kasvatus sinust endast olenemata) küsimus. Kui sa häälestad/programmeerid end nii, et sa ei saa kuhugi minna ega midagi teha, sest… (pane siia ükskõik, mis põhjus, näiteks, et SINU laps vajab just seda erilist tähelepanu), siis sa tõesti ei saagi ja loodad, et kui “see periood” on läbi, siis läheb lihtsamaks. Kui sa aga oled häälestatud/programmeeritud nii, et sa tahad ja saad, siis sa leiad lahenduse. Jaa, vahel on tunne, et ei tahagi. Mida rohkem sa nii mõtled, seda vähem tahadki, aga ometi närib midagi seest. Mul on laps juba suur ja ma ka vahel ei viitsi/ ei taha kuhugi minna. Lõpuks aga otsustan minna ning pärast tunnen suurt rõõmu, et läksin, sest tore oli. Oleks aga koju jäänud, poleks ma mingit emotsionaalset laengut saanud. Vahel tuleb end ise natsa ka tagant tõugata.

Muidugi on inimesi, kes on halvad logistikud ja kehvad planeerijad, kel pole äkki autot või elavad natuke kaugemal. Aga probleemi tunnistades, saab seda ka lahendada, mingi süsteemi luua, mitte “Issand jumal, mul on lapsel arstiaeg pandud, kuidas ma suudan seda küll meelde jätta?!” (Sest ega pole ju aega seda üles kirjutada, nii kiire on koguaeg!)

See, mida ma kirjeldasin, ei ole kanaemadus. See on mingi next level asi, kus lapsevanem elab pidevalt tuleviku ootuses. Kinnitatakse iseendale, et tegelikult on kõik super, laps/lapsed on armsad ja KOHE varsti hakkab ju kergem! Elu pannakse AASTATEKS SEISMA, iroonilisel kombel on aga selles seisvas elus koguaeg KIIRE ja keeruline!

MUIDUGI on lapsed armsad! Keegi ei kahtlegi selles! Aga lapsed saavad armsad olla ka siis, kui sa ka iseenda vajaduste eest hoolitsed. Mis vajaduste? Vot see ongi see “emaduse liiga tõsiselt võtmine”, kui need vajadused kaovad sootuks või sa justkui ei tahagi oma vajadusi endale enam tunnistada. Huvi kaob iseenda ja oma isiku/karakteri vastu. Ma ei mõtle, et sa PEAD väikeste laste kõrvalt magistrikraadi tegema või baarides iga nädal joomas käima. Aga kindlasti on midagi, mis on just SINU asi.

Ma ise pabistan tohutult oma lapse pärast, olen seda alati teinud ja siiani. Aga ma muretsen oma ebanormaalse fantaasia tõttu fataalsete asjade pärast (ptüi-ptüi-ptüi), see on minu kiiks ja minu probleem. Kuid ma ei ole muretsenud vist MITTE KUNAGI selle pärast, et oi, lapsel on äkki igav; oi, laps peab natuke midagi kannatama, sest mul on KA vaja midagi teha; laps on mõnda aega omaette (ma ei mõtle väikelaps üksi kodus) või et oi, laps peab nüüd terve multika ära vaatama või natuke ise proovima üksi mängida.

Mäletan, et kui laps oli paari-aastane ja ärkas nädalavahetuse hommikul väga vara üles, siis kobisin suurde tuppa diivanile tema mängude juurde, ühe silmaga magasin, teise silmaga piilusin last, kes pidi ise endale mänguasjade vahel tegevust leidma või multikat vaatama. Mitte et ma poole päevani maganud oleks ja laps omapead, aga ma EI PEA ärkama laupäeval kell 6 või 8. Mitte midagi ei juhtu, kui ma tunnikese veel nii unelen, sest MUL ON UND VAJA! Ja ei olnudki mingit probleemi, toimetas vabalt (vahepeal ronis mulle peale või tõmbas mu silmalau lahti), kuni MINA olin valmis ärkama ja temaga toimetama hakkama. Hüperemad võivad ära minestada selle jutu peale, aga siiralt suva. Homne päev teeks sama asja. Ka praegu kehtib meil reegel, et kui nädalavahetusel juhuslikult laps varem ärkab, siis MIND EI ÄRATA! (Ei maga ma poole lõunani, ärkan tavaliselt 8-10 vahel).

Mäletan, et kui ma uut lapsehoidjat, kes korra kahe nädala tagant last hoiaks, otsisin, siis käisime lapsega ühel noorel naisel väga ilusas Kadrioru kodus külas. Kirjutasin sellest kunagi blogis ka:

See naine oli VÄGA viisakas, osavõtlik, oskas õigeid ja ka loogilisi asju küsida, oskas suhelda… Oli väga tsill ja rahulik, äkki liiga rahulik?! Ma olen muidu hull paranoia-mutt, ma võin peas mingeid stsenaariumeid üles kedrata nagu tuuliskpasku. Siis hakkasingi kontektist välja noppima tema lauseid ja tegema omi järeldusi.

“Meil lapsi ei ole.” Okei, te tahate minu last endale?!

“Ethel on sama tüüpi nagu mina väiksena, heledad juusked ja tedretäpid.” Okei, juba sa kujutad ette, et kui sa selle lapse varastad, siis välisel vaatlusel pole kahtlusi, et see sinu laps ei oleks.

“Kuidas sa sellesse suhtud, et me lapsega ka kuhugi läheks, näiteks metsa.” Ää, okeiiiii, miks sa tahad mu last metsa viia? 😀 Põhimõtteliselt, kui sa teda ära ei killi (ptüi ptüi ptüi) või puu külge kinni ei pane, minge siis.

Sellele konkreetsele hoidjale ma lõpuks last ei viinud, sisetunnet usaldasin, kuigi ilmselt poleks midagi juhtunud. Küll aga on mu lapsel olnud hoidjad alates sellest ajast, kui ta sai üheaastaseks. Noored tüdrukud, kes sel ajal ülikoolis käisid (lastekasvatust õppisid ja ka kuskil lastehoius töötasid) teenisid lisaraha. Mingi aastake oli üks hoidja, siis ta lõpetas ülikooli ja läks oma eluga edasi, tuli uus võtta. Ei möllanud ma kuskil ringi, aga kui oli vaja näiteks sõbranna sünnipäevale minna, siis oli mul lahendus olemas. Kui tahtsin sõbrannaga spaasse minna, siis läksime sellisesse, et saaksin lapse tee peal oma emale näiteks anda (ta elab minust 100 km). Hädaolukorras sai mu sõbranna tunnikese last vaadata. Lahendus on alati. Programmeeri end lihtsalt lahendustele, mitte ära oota, et varsti läheb kergemaks. Väga raske on nii elades hoopis tagasi ühiskonda tulla.

PS: Ma väga loodan, et ma kedagi ei pahandanud oma postitusega. Ma ei ole võibolla päris kõige klassikalisem emamaterjal ja loomulikult on see iga pere enda otsustada, kas nad tahavad 5 aastat kodus istuda, sest tunnevad, et see on nende “saatus” või pigem otsivad lahendusi, kuidas ka iseennast mitte kaotada. Ma lihtsalt selgitasin oma seisukohti iseenda vaatepunktist ja elust lähtudes. Ema ja lapse suhe on väga tähtis, aga nagu öeldakse lennukis – pane esimese asjana hapnikumask endale ja siis aita oma last ja teisi.

Päise foto: pexels.com (Pildil ei kujuta ma “liiga ema”, vaid just positiivset ja seiklevat ema, kelle jaoks väiksed lapsed ei ole “periood”).

Tinderi pildid ja mõttemäng

Tinderi pildid ja mõttemäng

Mu sõbranna tegi endale hiljuti Tinderi ja saadab vahel naljaviluks “turul saadaval olevatest” kuttidest screenshotte. Selliseid, kus pildil on näiteks Tarmo*, 32, kes kohe kindlasti ei ole päriselus 32. Või näiteks palja torsoga oma kõhetut kere ja selle alt välja turritavaid trussikuid demonstreerivat kutti, paks hõbekett kaelas, vana bemmiromu taustal, bemmi kapotil ka õllepurk (mitte alati kohustuslik). Või siis lihtsalt palja torsoga mees, a la Kermo, 37, pöial püsti ja… õllepurk mitte taustaks, vaid täitsa arvestatav pildielement. Või Jarmo, 27, pilt tehtud tadadadaaaa… jõusaalis, miks mitte peegli ees ja väga tõsise näoga. Aga võib ka kuskil naljuserval istudes ja kaugusse vaadates, üks jalg sirgu teine kõrverdatud, nägu diip. Inimesed võtavad asja ikka tõsiselt!

Ilmselt saate aru, et need ei ole tüübid, kellele mu sõbranna mingi “superlike” pannud on. Päris ammu aega tagasi oli mul veel üks sõbranna, kes meeltesegaduses korraks vallaline oli ning samuti Tinderit proovis. Pidasime parajasti veiniõhtut ning mingil hetkel avas ta selle Pandora laeka. Võimalik, et ma ise ütlesin, et tavai, näita, misasi see Tinder on, kuna kõik rääkisid sellest. Paar pudelit veini, sõbrannad ja Tinder ning meelelahutus oli garanteeritud. Ei, mitte seal meestega lobisedes, vaid kuttidest üdini tobedaid fotosid (mida seal jagub!) vaadates ja mõeldes, mis inimesed need sellised on. Sellised, keda ma üleval pool ka kirjeldasin… Mis elu nad elavad, keda nad otsivad, mis paralleelmaailm?

Meil tekkis too kord ja ka nüüd sõbrannaga arutelu, et mille järgi “like” üldse panna. Välimuselt, konkreetselt näojoontelt, võib ju mees olla armas/nägus/seksikas jne mees, aga kui ta on palja ülakehaga õllepurk käes, siis… selles kontekstis on näojooned viimane asi, mida hinnata. Aga kui tüüp pole foto järgi just kõige suurem visuaalne õnnestumine, aga FOTO ISE on huvitav ja… normaalne? Mismõttes foto ise? Mismõttes normaalne? Hmm… no nagu mõtled selle hetke peale, mis seal toimus, et see pilt selline tuli ja… Pilt võib ju isegi totakas olla, aga kui sa näed selle taga tõesti mingit momenti ja head huumorit, siis miks mitte?

Mul tuli tol ammusel veiniõhtul “geniaalne” idee, et vaataks oma Facebooki sõbralistis täiesti normaalsete, toredate ja edukate meesterahvaste profiilipilte (mis siis Tinderis ette hüppavad, kui nad konto teeks). Et püüaks neid fotosid vaadata objektiivse pilguga, justkui me ei tunneks neid mehi ega tea neist midagi. Mida me siis nende kohta arvaks? See on päris lõbus mõttemäng, mis näitab, et foto ei anna üldse kõike edasi ning pildi järgi otsustades tuleb ikkagi kuulata mingit kõhutunnet.

*Nimed muudetud.

Foto: pexels.com. Kaljut ei leidnud.

Pehmem veel kui beebi pepu

Pehmem veel kui beebi pepu

Kutsehaigus ilmselt vahtida tooteetikette ja reklaame… Poodides on müügile tulnud Eestis valmistatud maapähklivõi, mille sildil istub joonistatud karvane vanamees(?), kes ütleb (või mõtleb):

“Pehmäm veel kui beebi peppu”.

97553B10-6CBE-4EDE-9787-C8CF83ADBAE4

Võibolla olen mina imelik, aga mulle tundub, et midagi on siin pildil väga valesti. Kui ma mõtlen mingi vanamehe peale, kes ei ole joonistatud ja kes võrdleb söödava ja SUUS sulava pähklikreemi pehmust beebi pepuga, siis mulle tuleb silme ette mingi selline pilt:

adult-aged-black-and-white-1146603

Ja see pilt on juba creepy as hell! Kui saate aru, mis ma mõtlen.

Soovitus: Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

(Foto: pexels.com ja fotol pole tegelikus elus mingit seost beebi pepudega).

 

Reisilt tagasi ja esimene asi – sushi

Reisilt tagasi ja esimene asi – sushi

Nüüd on vist juba traditsiooniks saanud, et kui reisilt tulen ja lennuk kodumaal (päevaajal) maandub, siis esimene asi, mida ma teen, on sushi tellimine. Esiteks sushi on vaieldamatult mu lemmiksöök. Mitte jaapanlaste moodi toore kalaga, aga ikka maakate moodi – küpsetatud, juustune, soovitavalt kreveti või kaheksajalaga. Ma söön tegelikult kõiki teistsuguseid ka, va mingeid kana, peekoni ning sarnaseid “päris” liha omasid. Teiseks, sellist sushit pole nagu väga Itaalias või näiteks Aafrikas saada ja mul tekib paari nädalaga päris kriitiline sushinälg.

Eile ootasingi lindilt meie kohvreid ja hops-hops tegin telefoniga MyChefist sushitellimuse. See ei ole makstud reklaampostitus ning tegelikult ei taha ma üldse kirjutada MyChefist, sest ega nemad sushit EI TEE, seega neile see au ei kuulu. Tahtsin kirjutada sellisest sushikohast nagu Little Japan. Tellisin varem alati Sushi Plazast, aga pärast seda, kui nad kukeseenesushi menüüst ära kaotasid, pole ma nende “õuele” enam sattunud. Samas ei ole mul aimugi, milline see Little Japani sushikoht füüsiliselt välja näeb ja kus asub, aga seal tehakse minu täielikku lemmiksushit. See on sõltuvus! Ma ei tea, mis nad sinna sisse paevad. Hero? 😀 Mitte et ma teaks, kuidas hero üldse manustatakse…

Panen siia Little Japani kodulehelt (millele ma praegu esimest korda läksin) screenshoti, loodan, et nad ei pahanda.

Screen Shot 2018-07-06 at 09.26.08
Lemmik!

Mul sealt veel üks lemmik tegelikult, aga no ma armastan sealt suht kõike.

Screen Shot 2018-07-06 at 09.28.15
Teine lemmik. Siin on märgitud, et UUS, aga minu meelest on see neil küll juba ammu menüüs. Võibolla on mingi väike nüanss muutunud.

Muidugi pole need üldse PÄRIS SUSHID. Üks on mingi tempura ja teine… Mul pole aimugi ja absoluutselt ei huvita ka. Nende “sushide” nimi võiks olla vabalt ka JUNN ja ma väidaks uhkelt, et minu lemmiksöögid on junnid. Seega postituse pealkirjas manitud “sushi” on petlik ja siinkohal ma vabandan inimeste ees, kes lootsid siit PÄRIS sushi kohta midagi lugeda. Väike üleskutse ka – ärge hakake sealt nüüd kõik kaheksajalaga sushit tellima, sest kui need järsku peaksid otsa saama sealt, siis ma ei tea, mis ma teen.

Nii ma siis tellisin juba lennujaamas esimese asjana meile hiiglasliku portsu sushit, tulime koju, peagi juba oli tüüp ukse taga ja ulatas mulle tellitud varanduse. Lahmisime selle sisse nagu oleks viimnepäev käes ja heitsin pärast seda voodist taritud tekiga suure toa diivanile kerra. Uinusin silmapilkselt, sest lennurohtude mõju ei olnud veel kadunud. Õhtul sain ka kassid kaissu.

Mul pole see, et “reisimine on mõnus, aga oma kodu kõige parem”, mul on pigem see, et järgmine kord reisin lihtsalt oma tekkide ja padja ja voodi ja diivaniga 😀

406EB48C-E48E-43B4-A19E-C186957B9610
Kodus

Mis teie lemmiksushi on ja kust tellite? Kas olete pigem MyChefi või Wolti kasutaja? Või tellite otse sushikohast? Muide ma alles hiljuti avastasin, et otse sushikohast tellides on transport üldiselt tasuta, kui teatud summa piires tellid. Ma ei tea, miks me kõik siin neid vahendajaid kasutame ja neile peale maksame. Mugavus?

Kellel on õigus autoteele?

Kellel on õigus autoteele?

Teate küll seda tüüpilist vanemate võistlust, kelle beebi esimesena püsti tõusis, “ölajkjdhks” ütles (mis loomulikult tähendab “emme” või “süüa”), potti väljaheite lasi ning tähestikku tagurpidi viiulimängu saatel laulis. Loomulikult ise viiulit mängides. Ma pole ise nendest meistrivõistlusest osa võtnud. Jälginud vaid niipalju lapse arengut, et kas kõik liigub enamvähem normi piires, ning õnneks ongi kõik ilusti sujunud. Muidugi olen ma lapsega tähti magnettahvlile ladunud ja raamatutes “koera” ja “autot” näpuga näidanud, kuid ma pole vist kunagi kartnud, et laps tähti või korrutustabelit pähe ei saa. Loomulikult olen ma olnud väga põnevil, et milline õppur minu lapsest saab ja kuidas tal minema hakkab, aga reaalselt muretsenud ma sellepärast ei ole.

Juba lasteaias tehti nendega nii head tööd, et viimases rühmas laps arenes mühisedes. Seal õpetati ikka kõike – tähti, veerimist, käitumist, numbreid, arvutamist, liiklust, eluolu… Äkki mul vedas lasteaiaga või lasteaiaõpetajatega, mine tea. Eelkool pani i-le niiöelda täpi. Seal kinnistusid lapse senised teadmised väga kiiresti, ta õppis teistega suhtlema ja harjutas koolikeskkonda. Poleks ilmselt midagi hullu ka juhtunud, kui ta seal poleks käinud, aga samas valisin ma eelkooli, kus ei peaks väsinud last mitu korda nädalas õhtuti pärast tööd viima, vaid sai rahulikult laupäeva hommikuti käia. Lapsele väga meeldis. Väga.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei pabistanud, kõik tuligi omal ajal, samas ei olnud mul ka hetke, kus ma oleks arvanud, et midagi valesti on, kõik tuli siis, kui tulema pidi. Ja täpselt samamoodi ei pabista ma praegu, et laps esimesest klassist peale ise ühest linnaotsast teise ei sõida (kuigi tal poleks sellest põhjustki) või ise ahjus liha ei küpseta, kui näiteks… 8 sai. Õpetajad käisid lastega kuni tänaseni (3nda klassi lõpuni) lastega ühistranspordiga kaasas ja kõik oli väga hästi korraldatud. Ise olen lapsega ka vaid mõned korrad aastas trammiga näiteks kesklinna sõitnud, kui näiteks kinno minek ja autoga pole viitsinud. Seda enam ma imestan, et nüüd kolmandas klassis on laps täiesti ise hakanud trammiga sõbrale külla minema ja veidi iseseisvamalt liikuma. Alguses sõbrannadega koos, aga nüüd ka natsa omapäi. Ja jälle ongi kõik kuidagi ISE tulnud ja paika loksunud. Seega ma ei saa üldse aru, milleks tõmmelda ja last esimesse klassi pannes hakata kohe rämedalt iseseisvaks kasvatama ja talle elu võimalikult ebamugavaks tegema, sest…?

Mu mõtted on ajendatud Kristallkuuli postitusest – “Kõik on perverdid“. Ei, see ei ole mul otseselt kõigele oponeerimine, aga lihtsalt mõttekäigud, mis lugedes tekkisid. See, et ma juba 7aastaselt Kohtla-Järvel kõikvõimalikes hoovides kõikvõimalike hoovituttavatega ringi kolasin, katustel hulkusin, ebanormaalsetesse kohtadesse ronisin ja ise jala igale poole läksin ning seejuures ellu jäin, pervertide küüsi ei sattunud ning süstalt veeni ei kukkunud, ei tähenda tänapäeval vist enam mitte midagi. Loomulikult on vahva nostalgitseda, aga mulle tundub see tänapäeva laste ja meie (üle 30aastaste) võrdlemine umbes sama nagu “Palun mine ajamasinasse, sõida 200 aastat tagasi ja vaata, kas on mõtet ikka võrrelda!” Me ei saagi kastatada lapsi täpselt nii, nagu meie ise kasvasime. Põhimõtteliselt juhtuksid siis umbes mingid sellised variandid:

  • Su laps satuks paari tunniga turvakodusse, sest ta korjataks 6aastasena üksi hulkuvana lihtsalt tänavalt ära.
  • Lastekaitse saadetakse sulle kaela.
  • Keegi teeks su lapsest, kes kuskil jões täiesti ihuüksi kalade ja ämbritega mängib, video ning kaebaks jälle Lastekaitsesse.
  • Lastekaitse saadetakse sulle jälle kaela.
  • Naabrid panevad tähele, kuidas te kõrvalkorteris tihti toas suitsetate ja lapsed mängivad teises toas ning…
  • …Lastekaitse võtab teiega ühendust.
  • Kui saadad oma lapse ilma tähti oskamata esimesse klassi (nii nagu meie omal ajal läksime “liikuv aabits” näpus), siis tembeldatakse su laps alaarenenuks ja…
  • …no on küllaltki suur võimalus, et Lastekaitse ikkagi uurib, kas te kodus lapsega tegelete ka.

Need punktid on muidugi natuke naljaga pooleks, igaks juhuks ütlen, sest ma tõesti ei tahaks lugeda mingit sellist kommentaari, mis võtab sõna-sõnalt mingist fraasist kinni ja jaurab selle kallal (õnneks ei ole selliseid tegelasi ka siia viimasel aastal väga sattunud). Need punktid toovad üleüldise pointi välja, mis ma öelda tahan.

Kristallkuul kirjutas:

Tundub, et põhimureks, miks inimesed Tallinnas ja mujal lapsi autoga kooli veavad, on just suur hirm, et keegi pervert nende maimukeste kallal perverdiasju tegema hakkab. Nühib bussis vastu või kes teab, mis kõik veel. Samas selliseid asju võib juhtuda ka igal suvalisel muul ajahetkel, selleks ei pea just bussiga kooli või trenni sõitma. Seda aga kardetakse ja üritatakse ära hoida. Kas siis loodetaksegi, et suudetakse oma lapse läheduses olla 24/7 esimese 18 eluaasta jooksul? Sest mine tea, mis pervert kuskilt ligi võib hiilida….

Mind iseenesest see teema ei puuduta, minu laps on esimesest päevast peale ise kooli läinud, aga tal on kool ka kohe kodumaja taga. Ma olen Kristallkuuliga osaliselt ka nõus, aga samas tundub mulle see lõik umbes midagi sellist, et ahh, ma ei viitsi autosõidu ajal veenduda, et lapsed taga turvavöö peale panevad, sest no ega ma ei saa neid niikuinii terve ülejäänud elu jälgida ja kõikvõimalikke õnnetusi ära hoida. Minul ütleb siinkohal loogika, et kui ise riske maandada, siis tõenäosus õnnetusse (perverdi kätte) sattuda on väiksem. Kui teismeline aastaid iga öö läbi linna jala pimedas koju tuleb versus ta tuleb mingil põhjusel nii üks kord elus koju, siis kummal puhul on suurem tõenäosus, et temaga midagi juhtub?! See kõik ei tähenda absoluutselt seda, et me kõik peaksimegi hakkama oma lapsi autoga kooliukse ette viima! Aga oletada, et seda tehakse, sest “kardetakse perverte” on ka veidi liig.

Mina olen küll see, kes viiks oma lapse vabalt autoga kooli ette letti, kui see MULLE LIIGSET ebamugavust hommikul ei tekitaks, ning kui ilma autota laps tõesti peab ISE VÄGA ebamugavates oludes kohale minema. Kas see, kui ta peaks ise rühkima, teeks lapsest tulevikus “tõelise naise” või “tõelise mehe”? Ma ju ei ütleks, et ma seda kuni 12. klassini teeks, aga miks eeldatakse, et teisedki nii kaua teevad? Mul on absoluutselt kama kaks, mida arvab lastetu või seitsme lapse ema või ükskõik, kes, selle peale. Mul pole absoluutselt mingit kaastunnet, et tema peab nüüd minusuguste (hüpoteetiliselt siis, sest ma ei vii ise last autoga kooli) pärast hommikul ummikus istuma. Jaa, ma lähen närvi, kui keegi idiootselt sõidab ja seeläbi kuidagi tee täielikult blokeerib või värdjaliku vale manöövri tõttu avarii teeb ning kogu linn seepärast seisab, aga laste kooli viimine ning sellest tulenevad ummikud Tallinnas on küll pigem paratamatus ning ei kvalifitseeru ERALDISEISVANA (!) kuidagi idiootseks või liigseks kanaemaduseks või “perse soojaks istumiseks” või “lumehelbekeste kasvatamiseks”.

Lumehelbekeseks kasvamisest üleüldse… Ei tasuks võrrelda põlvkondi. Vaid sama põlvkonna erinevaid lapsi/inimesi. Kõik kindlasti ei ole selles uues põlvkonnas lumehelbekesed. Nüüd on küsimus, mis ning kuidas juhtus, et osad on ja osad mitte. Ei ole mõtet ajamasinasse eelmisi põlvkondi vaadata – küll ka meie põlvkonnas oli neid solvujaid memmekaid, kellel iga asja peale pill lahti ning kes kaebama jooksid. Nii ülekantud tähenduses.

Ummikustest… Ma vihkan ka ummikuid! Kohutavalt! Aga ma olen ka piiavalt mugav ja egoistlik, et OMA PERELE parim võimalik logistiline lahendus välja mõelda. Ning kui ma tunnen, et mul tõesti endal ja ka lapsel ON mugavam, kui ma viin “oma maimukese” (või “tite”) koduuksest kooliukseni, siis seda ma ka teeks.

Ma pole olnud küll otseselt see, kes ütleks, et kui sul endal lapsi ei ole, ära kobise. Ma arvan, et nii lastega inimesi kui ka lastetuid inimesi ei pea defineerima üldse nii, kuid mõlemate tähelepanekud elule ja elukorraldusele on tähtsad ning mõlemal võib olla omamoodi õigus. Kuid vaid selle piirini, kui üks ei tule ütlema, millal ja kus ma oma isikliku autoga sõita (eeldades, et sõidan eeskirjade järgi) võin, ning teine ei lähe kobisema, kuidas lastetud ei panusta Eesti iibele.

Foto: pixabay.com

 

Kärgperendus ja “teised lapsed”

Kärgperendus ja “teised lapsed”

Nüüdseks juba 5 aastat on mu ellu kuulunud ka nö võõrad lapsed. “Võõrad” on nii veider öelda, sest tegelikult on nad täiesti omad väiksed inimesed, aga samas ju ei ole ka. See on väga imelik kiindumustunne, aga ilmselt paljudes kärgperedes erinev, sest suhted ja koos elavate inimeste iseloomud varieeruvad. Ma saan rääkida vaid meie kärgperedünaamikast. Ma ei saaks öelda, et meil on kõik olnud erakordselt lihtne, aga samas vaatan ma oma last ja meie teisi lapsi koos järves või basseinis hullamas, Pokemone müüdmas, asju arutamas, kaarte mängimas, nalja tegemas ja pean tõdema, et nad on koos nii võrratult armsad ja nääklemiste kõrval ikkagi ühtehoidvad ja hoolivad, kokku kasvanud.

Mul endal on ilmselt tohutult vedanud sellega, et need “meie teised lapsed” (nimetagem neid nii) võtsid mind kohe omaks. Oi, me oleme kunagi kakelnud kõvasti koristamata nõude ja kommipaberite üle, aga ma olen selle koha pealt teinud oma järeldused ning asjad on ka ajaga paika loksunud. Lõppkokkuvõttes tuleb mängu jälle see müstiline klapp – sa võid pingutada nina verest välja, et “teistele lastele” meeldida, aga kui sa lihtsalt ei ole neile (mis iganes nõiduslikul põhjusel) sümpaatne, siis seda nende kiindumust sa ei osta ka! Või kui sa ise miskipärast oma elukaaslase last/lapsi ei salli ja igapäevaselt tunned, et ta/nad on ühed kasvatamata ja ärahellitatud jõnglased, siis ilmselt pead sa elus tegema suuri kompromisse ja järeleandmisi. Mina võin öelda, et see klapp on meil olnud olemas kohe algusest peale ning tänu sellele saabki igasugustest olmelistest probleemidest üle.

“Teised lapsed” olid meie tutvumise hetkel 11 ja 8. Minu laps 5. Nüüd on nad vastavalt 16, 13 ja kohe 10 ning nendega on tegelikult hoopis lihtsam kuskil käia või midagi teha. Kogu selle koos oldud aja peale on tekkinud see veider tunne, mis ma rääkisin, et on nagu minu lapsed, aga ei ole ka… Loomulikult on MINU laps MINU laps ja see tunne on midagi muud, aga ma poleks eluski arvanud, et võõrad väiksed inimesed (kes nüüdseks on juba päris suured) võivad niimoodi hinge kasvada. Väga sügav kiindumus. Ma olen hakanud mõtlema, et äkki last lapsendades võib tekkida mingi hetk (enne seda, kui sa teda päriselt oma lapsena tunnetama hakkad) umbes midagi sellist. Just tunne! Ülejäänud on midagi muud, sest lapsendades sa vastutad lapse eest 100%, kärgperelastest hoolitakse väga, elatakse kaasa nende rõõmudele ja muredele, ilmselt ka kasvatatakse, aga lõplik vastutus on päris vanemate õlul. Seda ei maksagi enda peale võtta.

Kusjuures see vastutuse tunne… Sellega on nii, et ma alguses tundsin, et ma justkui vastutan, aga sellest tundest tuleb lahti öelda. Ma räägin vaid meie kogemusest muidugi. Vastutad siis, kui oled oma kärgperelastega reisil, kodus, poes, restoranis või kus iganes. Oled neile eeskuju ka. Vastutad, et nad sinu “valvepostil” merre ei upu, auto alla ei jää, et neil kõhud täis oleks jne. Aga sa ei vastuta nende tuleviku eest laiemalt ja sa ei saa hakata neid oma käe järgi ümber kasvatama, kui neil tegelikult on ka oma teine kodu ja mõlemad vanemad. Põhimõtteliselt saad sa olla nende jaoks lihtsalt olemas, natuke nagu sõber, natuke nagu suunaja, eeskuju, sa võid keshtestada oma kodus mingid reeglid, aga ma ei usu, et kui need on kardinaalselt erinevad, kui nende “päris kodus”, et see siis kodurahule kuidagi liiga hästi mõjuks. Mingi kompromiss tuleks seal leiutada.

Minu kogemuse pinnalt tekkinud tähelepanekud:

  • Ära ürita iga hinna eest lastele meelida ja neid millegagi ära osta. (Mitte et mina nii oleks teinud, ma räägin ka siin üleüldiselt). See ei tähenda muidugi, et sa vastupidiselt kuidagi halvasti neid kohtlema peaks, aga sa ei jaksa ega jõua seda “head nägu” niikuinii lõputult teha. Ole parem sina ise. Kui see SINA ISE on pigem see, kes hoiab tagaplaanile, siis nii käitugi kohe alguses. Kui siiralt tunned laste käekäigu üle huvi ja tahad nendega koos mängida vms, siis tee seda. Põhiline on, et ära teeskle ja ära MÄNGI kodu ega ema.
  • Ära hakka kohe nö korraldama, õpi lapsi kõrvalt tundma.
  • Sa ei saa mitte midagi parata, et lapsed tulevad su puhtasse koju ja käivad sealt kahe päevaga nagu tornaado üle. Ükskõik, kui palju sa neil järel ei käi, et korja õunasüdamed või kommipaberid üles või ära tammu mudaste saabastega üle terve koridori, sa ei saa seda “loodusõnnetust” vältida. Lapsed on lapsed. Loomulikult vajavad nad teatud reegleid ja võiks enda järel koristada ja seda võid neile vabalt meelde tuletada, aga point on selles, et ise ära närvitse selle pärast. Hea öelda. Aga… Mõtle mingi konkreetsem lahendus, näiteks, kui sa tead, et lapsed tulevad laupäeva hommikul teie juurde, siis ära palun raiska tervet reede õhtut või laupäeva varahommikut kodu läikima löömise peale. Lase minna! Tulgu see paaripäevane tornaado ja korista PÄRAST neid. Kui sa niikuinii pead põrandad tolmuimejaga üle käima, siis pole vahet, kui palju seal tolmu on. Mina lahendasin selle probleemi nii, et võtsin koduabilise, kes 2 korda kuus suuremat sorti puhastuse teeb, loomulikult koristan ma ka ise, aga mitte spetsiaalselt enne laste tulekut, pigem ikka pärast, ning olen teadlikult sundinud end iga veepritsme pärast kraanikausi ääres rahulikuks jääma, kuni ma päriselt olengi jäänud 😀 See on harjutatav!
  • Jäta meelde, et need ei ole sinu lapsed (see 100% vastutuse teema). Loomulikult püüa neile pakkuda nädalavahetusel, kui nad “külla” tulevad, näiteks tervislikku ja maitsvat toitu, kuid kui nad haaravad isaga poes limonaadide ja krõpsude järele, siis SA EI SAA HAKATA NEID KEELAMA JA TÄNITAMA. Nüüd tuleb probleem – aga kui teised lapsed tohivad, siis minu laps tahab ka. Ongi probleem! Suur probleem. (Õnneks minu enda laps limonaadist ja kommidest ei hooli, ta sööb pigem vorsti :D). Lahendus on vaid see, et sa räägid oma elukaaslasega, kes on päriselt nende laste vanem, et tema olukorda ohjaks (mõistlikkuse piires) ja lastele mingid piirangud seaks, a la suure coca asmel väike vms. Või püüa leida mingeid lastele maitsvaid aga tervislikumaid alternatiive või tegele nendega rohkem (aga ära teeskle, vt esimene punkt), sest krõpsu ja muud jama söövad lapsed tihti ka lihtsalt igavusest.
  • Ära sekku! Su elukaaslane ostis oma lapsele mingi üüratult kalli asja. Kui sinu pere sellepärast nälga ei jää, siis ära sekku. Jajah, “ühine rahakott” ja “kõik tuleb omavahel läbi arutada” ja muu selline… Nagu ma ütlesin, peredünaamikaid on erinevaid, aga sa ei saa kõike kamandada ja korraldada. Või tegelt saad, aga siis lepi ka tagajärgedega. Mina tean, et natuke pohhuismi on absoluutselt normaalseks eluks vajalik. Aga ma olen veider ka, nagu mu laps mulle ütleb 😀

Meil puuduvad kodus õnneks ka igasugused draamad “teiste laste” ema ja meie vahel, ma olen saatnud siit Itaaliast laste emale lastest pilte ning eelnevalt oleme kokku leppinud, mis lastel vaja reisiks kaasa võtta jms. Laste poolsel suguvõsaüritustel oleme kõik koos ja mingit nägude tegemist ei ole. Ma aga tean olukordi, kus endised elukaaslased peavad laste pärast sõdu, manipuleerivad ja jändavad. Asi, mida ma elus pole mitte kunagi ise kogenud ja usun, et seda kunagi ka ei juhtu.

Sellised tähelepanekud. Nüüd me läheme randa 🙂

On siin kellelgi kärpered? 🙂 Oleks väga huvitav lugeda ka teiste kogemusi.

 

 

Mõtlen valju häälega

Mõtlen valju häälega

Ei saaks öelda, et iga päev päevläbi kuni magama kukkumiseni kiire on, aga ometi ei suuda ma teha mõnda paari lihtsat asja, mida ma iga päev edasi lükkan:

  • Tellida endale uus ripsmetušš. Vana ilmutab hinge heitmise märke ja ma tõesti vihkan mingit pudist tušiharja. Piisaks kolmest klõpsust Internetis, aga… avan kõikvõimalikke lehti, aga mitte seda, kust saaks meigivärki tellida.
  • Kirjutada kinnisvaramaaklerile vastu ja leppida kokku aeg kohtumiseks. Ja siis ka sinna kohale minna 😀
  • Panna pangas konsultatsiooni aeg kirja. ENNE, kui uus kinnisvarakrahh tuleb. Ja siis ka kohale minna. ENNE!
  • Kirjutada perearstile. Põhimõtteliselt pean moodustama 4 lauset, siingi juba olen neid rohkem moodustanud praegu.
  • Helistada ja Kaia juurde kulmude aeg panna. Kulmude aeg on nii hea väljend. Või siis kulmuaeg. Aga ma lasen ikkagi kaks kulmu teha. Tuleb hiljem ka kohale minna, aga no alustaks sellest helistamisestki.
  • Kirjutada salongi ja panna endale ning lapsele koos juuksuriaeg. Miks see ei ole juusteaeg vaid juuksuriaeg? Sama teema – tuleb kohale ka loivata. Tõenäoliselt peaks see toimuma siis nädalavahetusel, aga ma kunagi ei tea ette seda nädalavahetuse tunnet. Tavaliselt just siis, kui pean kuhugi minema, on see koht, kus ma tahaks olla horisontaalses asendis ja nautida gravitatsioonivõlusid üle terve keha.
  • Peaks panema paika, mida me Itaalias lastega teha saaks. Umbkaudu ma tean, aga peaks nüüd täpsemalt vaatama, et kus ja mis ja äkki ka midagi kaasa printima.
  • Mulle tuli info, et lennuki check-in on avatud. Kui keeruline oleks mul see ära teha?! Ometi…
  • Peaksin tellima kassidele suure koguse kassitoitu meie reisi ajaks. Ja neile rääkima, et me läheme mõneks ajaks ära 😀 Mul tuli praegu meelde, kuidas me teisipäeval sõbrantsiga meie katusel pärast tööd õhtust päikest nautisime ja miskipärast lemmikloomadest rääkisime. Meil mõlemil on olnud väiksena igasuguseid närilisi ja jagasime kogemusi. Sõbranna räägib, kuidas kõikidest tema närilisest oli üle prahi ikkagi vaid üks loom – see oli tema rott. Mismoodi, küsin ma. No ta oli nii tark ja temaga sai nagu rääkida. Ma reaalselt kujutasin ette, kuidas sõbrants läheb töölt koju, päev on olnud selline raske, mõni mure hingel, võtab väikse veini ja hakkab siis rotiga tööasju arutama. Täpselt nii see kõlas. Kuigi ma tegelikult tean, et rotid on targad. Tunnevad oma omaniku ära ja reageerivad nimele ja… nendega saab tööasju arutada.
8E48406A-97C0-4E55-A087-E9CDE35689B6
Mu rotilausujast sõbranna-töökaaslane 🙂 Klaase on kolm, sest lapsele kallasime limpsi, aga ta lõpuks ei tahtnudk.

Samas koristasin ma eile pärast tööd täiega korterit ja ei saaks öelda, et ma laisk olen. Miks ma siis ei viitsi neid paari klikki või kõnet teha?! Selle asemel, et kirjutada maaklerile või panka, ma kirjutan siin lihtsalt sellest, kuidas ma pean maaklerile ja panka kirjutama.

NB! Palun seda postitust mitte segamini ajada postitustega stiilis “Mul on nii kiire koguaeg ja nii sisutihedad päevad – juuksepikendused vaja panna ja küüned ja siis pean sõbrannadega veinitama minema ja lapse lasteaiast ära tooma ja kaltsukates vaja käia ja täna murdus veel geelküüs ka ära.”

Ja mis te arvate, et ma lähen nüüd mõnda nendest asjadest tegema?! Ei, ma lähen külmkappi, võtan maailma parima sidruni-laimiglasuuriga pulgajäätise, söön selle nelja ampsuga ära (sest jäätist ei lakuta!) ja hakkan ajakirja lugema.

Päise foto: pexels.com

“Izzand, kuidas saab nii üldse mõelda?”

“Izzand, kuidas saab nii üldse mõelda?”

Kunagi väga ammu riietusin ma hoopis konservatiivsemalt, mitte selles mõttes, et nagu nunn 😀 Vaid naiselikumalt-klassikalisemalt-tibilikumalt-kontorilikumalt. Kõige tavalisem riietus oli tumedad teksad + kontsad (või baleriinad) + mingi pluus ja jakk või mingi naiselik kleit ja kontsad/baleriinad. Igav. Mingi hetk hakkasin rohkem katsetama, kuni mõni sõbranna või töökaaslane ütlesid mulle mingi tibijutu sees, et ahh, kuule sa kannad kõik riided välja. Mul oli kuklas ikka mingi, missassja, mina, eieieieiei?! Kuni sujuvalt (vist mitte teadlikult) hakkasin kandma järjest rohkem veidi teistmoodi asju kui päris tavaline Zara-basic.

Märkamatult tekkis olukord, kus näiteks mõne sõbrannaga sattusime vaatama mingit pilti (tele/ajakiri/või kas või poes) mingist veits imelikust rõivast ja sõbranna ütles, et oo, see sobiks sulle hästi, nii sinu stiil 😀 Loomulikult oleneb kõik kontekstist, need sõbrannad on ise pigem klassikalisemad riietujad (ei mõtle pükskostüüme :D), ikka kenad ja nooruslikud, lihtsalt klassikalisemad. Vivienne Westwood mulle tõenäoliselt nii ei ütleks. Kui sõbrantsidega kaltsukates oleme koos šopanud, siis vahel leian midagi ja näitan hoopis sõbrannale, et näe, sulle sobiks, ja vastupidi, ta leiab midagi ja arvab, et see sobiks just mulle. Mingi ettekujutus sõbra või tuttava riietumisstiilist ju meil on, seega me ei kõnni pimedana ringi mitte midagi märkamata. Nüüd on muidugi see koht, mõtlen, et kas tõesti selliseid inimesi siis on, kes EI MÄRKAGI. Muidugi on. Aga kas neid on nii palju, nagu tundub igasuguste blogide, foorumite või portaalide netikommentaaridest???

Ja siis mõtlen – kuulge, lõpetage ära! Kui inimesed on suutelised üksteisele komplimente tegema stiilis “Sa näed täna nii kena välja!” või “Oo, lahedad kingad!”, siis suudavad nad ka teistpidi mõelda. Kui saate aru, kuhu ma rihin. Mõelda! Ma ei räägi “Issand, mis imelik soeng sul täna peas on!” tereütlemise asemel.

Naised ootavad oma kaaslastelt, et nad märkaksid, et nad on värskelt juuksuri juurest tulnud ja samas ise jauravad netis “Mina küll mitte kedagi pole kunagi oma peas sedasi arvustanud, ma ei oskagi niimoodi märgata ja mõelda, ma üldse ei pane teiste riideid või soenguid tähele!” ??? Ometi ootavad, et nende mees neid märkaks!!! Kas tõesti saab olla nii, et kohtud kellegagi, märkad teda ja ütled talle “Sul on täna nii ilus kleit!”, aga teistpidi ei ole võimalik märgata (oma peas, mitte välja öelda!) – a la, see uus soeng/juuksevärv talle nii hästi ei sobi. Krt, ma ei usu seda.

Loomulikult on mul ka miljon olukorda, kus mul on kiire ja ma ei pane absull midagi tähele ja ei mäleta üldse, mis inimesel seljas, näos, peas või jalas oli. No absoluutselt on nii ka. Aga samas ma tunnistan täiesti julgelt, et mul on silmad peas ja need töötavad. Lisaks ma ka kasutan neid. Nii juhtubki päris tihti, et ma märkan. NB! Märkamine ei ole avalikult arvustamine!!!

PS: mutistumine ei alga riietusest, vaid kogu olekust. Mõni kannab mingit rõivast ja näebki välja tädilik, teine aga kannab selle välja ning oskab kombineerida teiste rõivastega, mis teevad ta lõppkokkuvõttes ägedaks. Lisaks veel soeng ja palju muud. Päris paljud näiteks lõikavad oma juuksed ära poisipeaks mingi 45aastaseks saades ja näevadki järsku välja nagu mammid. Teised kannavad poisipead terve elu ja näevad seejuures väga vinged välja. Asi pole kindlasti ainult hilpudes.

Täna hommikul surfasin ja nillisin ühe brändi, mille ma hiljuti Tallinna Kaubamajast avastasin, riideid ja leidsin nende kodukalt paar nii ägedat kleiti. Kelle seljas mutilik, kelle seljas mitte. Fotod: nolofashion.com. Mõned asjad on neil ikka ulmelahedad.

 

Ma ei välista, et ma lõpuks murdun 😀

Fotod: nolofashion.com

Mis on elu mõte?

Mis on elu mõte?

Kirjutasin mõni aeg tagasi emotsionaalse postituse surmast (siin), nüüd kirjutan elust. Mida aeg edasi, seda järjekindlamalt olen ma aru saanud, et elul pole mitte mingisugust mõtet. Ma ei arva üldse nii, et elu-on-mõttetu-hüppan-end-tänavale-sodiks. Just vastupidi – ainuke ELU mõte ongi ELADA. Kesta. Ürgselt mõeldes ka järglasi saada, mis tegelikult tähendab ikkagi kesta. Et elu (inimkond) kestaks.

Nüüd oled sa elus! Sinu elu mõte on elada. KUIDAS sa seda teed, on juba sinu enda rida. Kunagi olid mul elus mingid eesmärgid. (Eesmärk ei ole kindlasti minu jaoks elu mõte). Nüüd hakkan järjest enam mõtlema (võibolla ka seepärast, et suurem osa neid eesmärke olen ma saavutanud), et enam üldse ei keskendu ma eesmärkidele, vaid oma eluviisile – sellele, KUIDAS ma elada tahan. Mitte sellele, MIDA ma kunagi saavutada tahan. 

Kuidas ma elada tahan?

  • Et ma tunneks turvalisust, enda ja lapse ja oma pere üle laiemalt.
  • Et mul oleks mugav.
  • Et ma tunnen, et mul on aega.
  • Et mul oleks naljakas.
  • Et ma tunneks, et mul on soe.
  • Et tunnen, et mu maitsemeeled on rahuldatud.
  • Et ma ei muretseks majandusliku seisu pärast.
  • Et mul oleks hea tunne magama minna ja hea uni.
  • Et ma tunneks oma päevas särtsu.
  • Et mul vaim oleks erutatud.
  • Et ma tunnen, et ma saan oma mõtteid kellegagi jagada ja et ma tunnen, et olen samamoodi kellelegi teisele vajalik.
  • Et ma tunneks armastust.
  • Et ma ei tunneks igavust.
  • Jne.

Need on kõik seotud tunnetega. Kõik see “unistan magistrikraadist” või “oleks mul vaba 50 tonni” on pask. Loomulikult saabki niipidi mõelda, et mul on vaja vaba 50 tonni või magistrikraadi selleks, et… Ja nüüd siis enamjaolt kõik need puktid, mis ma just kirja panin. Et oleks mugav elu jne. Aga mulle endale tundub, et TEISTPIDI mõeldes just praeguses eluetapis keskendun rohkem iseenda TUNNETELE ja elangi täpselt nii, nagu ma endale antud elu elada (veeta) tahan.

Ma ei usu, et kui kelleltki küsida, et kuidas sa elada tahad, siis ta vastab, et ta tahab maailmas kõige rohkem kannatada. Või vireleda. Või nutta. Või nälgida. Või haiget saada. (Võimalik, et on olemas ka selliseid inimesi, aga need on ilmselt siis masohhistid ja see on teine teema). Ikka tahad ju need 90 või 70 või kas või 40 aastat Maa peal (või laiemalt universumis) lihtsalt mõnusalt elada. See, mis kellegi jaoks seda mõnu tekitab, on jälle nende enda rida. Aga eesmärk end võimalikult palju elu lõpuni harida või võimalikult idüllilist pereelu elada või ulmerikkaks saada… See ei ole elu mõte, see on eluviis, mis on meie endi teha ja valida. Muidugi on asju, mida me mõjutada ei saa (rasked haigused jms), aga suures plaanis.

Eks see ole natuke ka vana hea mõistus versus tunded teema. Kumma järgi elada, kui nende vahel tekib konflikt? Ma toon näite iseenda elust. Kunagi elasin eesmärkide järgi – tahtsin saada iseseisvaks, normaalset haridust, vinget töökohta ja head sissetulekut. Ma sain kõik need asjad. Oma viimasel töökohal töötasin ma 8,5 aastat. Kui ma selle töökoha sain, olin ma aastaid selle üle VÄGA õnnelik. Mulle meeldis. Viimasel aastal aga tundsin, et ma ei ole tööl õnnelik. Mõistusega sain aru – mu töö oli jätkuvalt täitsa vinge, mu palk oli super, mul oli tööauto ja muud hüved… Kes ei tahaks enda vinget tööd ja head sissetulekut? Näidake mulle inimest, kes tahab teha sitta tööd sita palga eest. Aga vot õnnelik ma tööjuures enam ei olnud. Kui ma poleks lõpuks kuulda võtnud oma tundeid, töötaksin ikka veel vanas kohas, sest mõistus ütleb, et kuule, sul on siin ju kõik olemas. Kõik, mis sa tahtsid. Jah, kõik eesmärgid/asjad, mis ma tahtsin! Aga kui ma oleks mõelnud varem nii, et ma tahan tunda end elus hästi, siis töö osas sinna ma küll linnukest ei oleks saanud panna. Mul on nii hea meel, et ma hakkasin kuulama oma tundeid, sest need panid mind lõpuks asju muutma (räägime siis töövaldkonnast) ning praegu elan ma seda mulle süllekukkunud elu hoopis teise tundega – mu päev on särtsu täis, ma tunnen end turvaliselt, mul on hea uni, mul ei ole igav jne (vaata ülevalolevaid punkte, KUIDAS ma tahan oma elu elada). Loomulikult ei ela ma teist äärmust, miinimumpalgaga. Point on selles, et ka muudel kohtadel võivad kõik need hüved olla, pluss veel töö ise ka. On vaja vaid kuulata tundeid ja julge olla.

Kujutage ette näiteks langevarjuga hüppamist. Ma arvan, et ükskõik, kas see on teie elu unistus või kardate te seda meeletult, hetk enne hüppamist on teil ikkagi selline kirjeldamatu tunne, teadmine, et juhtub midagi sellist, mida te kunagi varem kogenud ei ole. Kui te aga istute kodus diivanil ja mõtlete sellele, kuidas te seal lennukis kohe hüppama hakkate, siis ükskõik kui hästi te pingutate, te ei tunne SEDA kirjeldamatut tunnet. Te kujutate ette, milline see tunne võiks olla, aga te ei tunne seda. Aga nüüd kujutage ette, et istute diivanil, te nagu ei mõtlegi millelegi, aga… teil tekib just see kirjeldamatu tunne (mis oleks teil hetk enne esimest korda lennukist hüppamist) ja… ja see ei kao!!! See tunne, mis on mõeldud ainult hetkeks, püsib teis ja püsib ja püsib ja püsib… Mis tunne võiks olla sellist tunnet tunda seal diivanil istudes? Mul on umbes midagi sellist olnud aastaid seoses surmaga. Seda ei ole võimalik seletada, aga ma püüdsin läbi tolle langevarjuhüppe. See pole lihtsalt mõte või tunne, et oi kui ebameeldiv võiks olla tulevikus surra. Vaid mul tuleb peale füüsiliselt, vaimselt ja reaalselt see kirjeldamatu tunne, mille paralleeli ma just tõin. Ma justkui tunnen kodus diivanil istudes omal nahal ja peas seda hetke enne surma, täpselt nii nagu langevarjuhüppaja enne hüppamist lennukis tunneb seda kirjeldamatut tunnet, mida ta aga niisama ette kujutada ei oskaks. Saate aru ka?

Ja kui ma sellist asja järjest intensiivsemalt olen tundma hakkasin ja selle asja lahti mõtestasin, siis… Vot siis on võimalik tõeliselt yolo olla, mitte lihtsalt maski kanda. Ja ma ei mõtle “You only live once” täpset tähendust, vaid selles mõttes, et suudan näha kuskilt kosmosest, distantsilt, seda meie planeet Maad ja mõelda inimeksistentsi üle ja päriselt on ka ongi suva. Elu kaotab igasuguse mõtte rabeleda ja saan keskenduda vaid sellele, et olla õnnelik.

“Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis” (ma ei mäleta, kelle tsitaat).

Foto: pexels.com