Browsed by
Category: Arvamus

Tähtsad dilemmad

Tähtsad dilemmad

Rääkisin täna tuttavatega vanal heal surmateemal ja mul tuli sellega seoses meelde, et mõni aeg tagasi, kui sõbrannaga mõnusalt veiniõhtut pidasime, teatasin talle, et kui sussi püsti viskan, siis tuleb mind kohe kindlasti kremeerida. Mitte, et ma väga seda protseduuri justkui kulmuhooldusesse minekut ootan, aga kui mul on valida kõdunemine kuskil külmas maamullas, ussid silmamune õgimas versus olla tuhk, ma valin viimase. Mul on ka üks sõber, kes tahab tuhastamist vaid seetõttu, et välistada võimalust, kus ta ärkab ikkagi kirstus üles ja avastab, et p*rses. See asi pidi täitsa võimalik olema. Mõned inimesed on surnukuuris silmaluugid lahti teinud. Vist on mingi seisund ikkagi olemas, kus inimese hingamine lakkab pea olematuks ja pulss auglustub niivõrd, et arstid võivad inimese surnuks tunnistada. Kuigi tegelikult tegid väikse tuku.

Rets on see, et kui ma seal urnis lõpuks tuhk olen, ei taha ma ikka sinna mulla alla passima minna. Kurstin sõbrannale saatust, et kes mind ikka kuhugi kaminasimsile tahab. Eriti kui ma mingi 96aastase mutina sinna satun. Keegi ei mäleta siis enam väga, kui cool ja äge tsikk ma olin, ning 96aastast kõbi ei taha enam keegi oma kaminasimsile. Ega tegelt ei tahaks ka vist nooremat. Kujutate ette, kui see hing kummitama hakkaks? Ma ei julgeks mitte iialgi üksi kodus olla, kui ma sellise urniga elama peaks, rääkimata öösel pimedas kuhugi vetsu minemisest.

Ei jäänudki muud üle, kui sõbrannale teatada, et peab mu urni siiski enda koju võtma. Et noh, parim sõbranna ikkagi ja normaalne oleks selline teene teha. Ma ei taha ka kuskile mere peale laiali pudeneda, see oleks ka õudne. Tükid tuule käes lehvimas mingis võõras kohas. Ma ei tunne mitte ühegi mäe, künka, oru, jõe või merega sidet, et ma tahaks seal kohal üksi hõljuda. Ja ma tahaks ikkagi ühes tükis olla.

On vist ka mingi uus variant, et inimese tuhk maetakse maha ning samasse kohta istutatakse väike puu. Ilus mõte. Mulle hullult meeldib, justkui ma saaksin taime juurtest uuesti pinnale tulla ja siis puuna edasi kasvada ja maailma näha. Aga siis on variant, et ma muudkui sirgun ja lehvin seal tuule käes ning olen jumala KINNI, no ikka täiesti LUKUS, ja kuhugi minna ei saa ja midagi teha ei saa. Stuck forever ning mõtlen selle õnnetu puuna tagant järele, et MIS MUL OMETI VIGA OLI, ET MA SELLIST ASJA SOOVISIN?!

relief-gif

Kuidas te olukorra lahendate?

Päise foto: pexels.com

Coolest monkey in the jungle

Coolest monkey in the jungle

See väike tumedanahaline poiss, kes H&M reklaamis kandis rohelist pusa kirjaga „Coolest monkey in the jungle“…

Rassism?

Ma võin vaid spekuleerida, kas see oli H&M’i teadlik valik niiviisi ülemaailmset tähelepanu saada, sest nad tegelikult teadsid, et kõik pea kõik maailma inimesed on nö rikutud, ega ei suuda sel pildil näha lihtsalt väikest tumedanahalist poissi, kelle pusal on kirjas „Coolest monkey in the jungle“.

Kui see ei olnud teadlik reklaamitrikk, siis mu meelest näitas H&M just seda, et nad ei ole  rassistid, kui ei suutnud näha seost ahvi ja tumedanahalise inimese vahel.

Aga maailmas on reeglid! Reeglid, kus Pipi raamatud kirjutatakse ümber, aga see on muidugi juba täiesti teine teema.

Mul isegi on natuke kahju, et H&M vabandas ja polnud valmis olema tõeliselt rebel ning pöörama veidi pahupidi inimkonna mõttemaailma, mis paneks meid küsima:

On mustahaline poiss rohelise monkey-pusaga tegelikult rassism või omandavad inimesed (need kõige kõvemini kisajad) ise sellele rassistliku tähenduse?

Aga võib-olla polnudki õige aeg ja koht.

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

Vaatasin ka lõpuks “Minu näoga onu” ära

Vaatasin ka lõpuks “Minu näoga onu” ära

Kinno ma ei jõudnud, polnud plaaniski, aga film on nüüd Telia videolevisse jõudnud. Viieka eest üks mõnus kahetunnine pühapäevalõuna tehtud.

Film meeldis. Tempo oli minu jaoks natuke liiga aeglane, eriti filmi algus. Isegi tänapäeva Eesti filmi kohustluslik ja läbiv element – paljas keha –  ei tõmmanud piisavalt tähelepanu, et klammerdaks ekraani külge. Võibolla see ENAM ei töötagi. Võibolla mulle lihtsalt meeldivad särtsakamad avapaugud. Mitu korda keerles peas mõte, et lähen panen pesud masinast ikkagi kuivama. Võitlesin veidi iseendaga ja ei pannud. Hiljem aeglane tempo enam ei häirinudki, see aitas mahlakamaid, vaimukamaid ja mõtlemapanevamaid stseene seedida ja mõtestada.

Evelin Võigemasti kiitmisest tolles linateoses ma aru ei saa. Evelin Võigemast oli Evelin Võigemast, igas filmis suht ühesugune. Tema tegelaskuju – ebaprofessionaalne psühhoterapeut – kiindumisele kuidagi kaasa ei aidanud. Koht, kus ta ise suitsu pahvis ning SOLVUNULT peategelase e-sigareti üle õla minema viskas, öeldes midagi sellist, et kui jäetakse maha, siis jäetakse maha, mitte ei tehta poolikut asja, vihjates mehe eksnaisele, keda mees ei suutnud mõtetes jätta… Nii saab käituda vaid armuvalus 17aastane, mitte täiskasvanud ja elu näinud psühholoog. Aga see käis nüüd tegelase kohta, mitte Võigemasti.

See eest Rain Tolk! Täiesti uskumatu, kuidas sellist töllakat meest üldse on võimalik usutavalt mängida. See oli nii ehe, et võttis täiesti pahviks. Mulle praegu ei meenugi, et ma oleks mingist Eesti näitleja rollist nii vaimustunud olnud.

Roman Baskini tegelaskuju ja see, kuidas film ise, aga peamiselt Baskini näitlejameisterlikkus mingid nüansid välja tõi, oli humoorikas. Tõesti oli. Selline veidi peen huumor ja natuke ka absurdi ja situatsioonikoomikat. Mulle meeldivad crumpy’d vanamehed! Õigemini sellised tegelaskujud filmides.

Lõpus mõistsin, et asi ei olegi selles, et “Minu näoga onu” venib. See film peabki venima. Nüüd omaette küsimus on, kas sulle meeldivad natuke venivad filmid või pigem mitte. Ja kui seda viimast, siis kas hea huumor ja muud head asjad filmis selle venimise sinu jaoks kompenseerivad.

Päise foto: apollokino.ee

Jagan kasulikku infot

Jagan kasulikku infot

Täna ma tahaksin jagada teiega kasulikku infot.

Kasulik info nr 1: Film “Get Out” 2017 on väärt vaatamist. Mitte, et paljud filmikriitikud ja portaalid sellest juba ei pasundaks. Ma ei tea, miks ma seda alles nüüd vaatasin. Tegelt tean küll, ma arvasin enne, et see on mingi peredraama ja hallukafilm, mitte mõttega horror-triller ühiskonnast, rassismist… Kui on midagi, mida ma ei salli, siis on need hallukafilmid, ja seda olen ma siin küll juba üksjagu maininud. Ma lihtsalt ei mõista, miks ma peaksin vaatama filmi, kus keegi kujutab midagi ette, mida tegelikult polegi või on ainult ta peas. Sama, nagu keegi räägiks täiesti seosetult, mis ta eile unes nägi. See oli UNI. Keda huvitab! Ainult sind ennast, arvestades seda, et äkki see ikkagi on su alateadvusega seotud. Ette võtsingi filmi just lõpuks seepärast, et kõik kiidavad. No ok, vaatan siis ka ära. Väga rahule jäin! Mul on tavaks pärast hea filmi vaatamist teatud inimestele saata filmist screenshot ja karjuda alla “Megaaaaa!” Seda ma tegin! Väga teistmoodi, ent ometi tuttavlikud elemendid. Ei ole hallukaid! Pinge on! Sisu on!

Kasulik info nr 2: Ärge vaadake filmi “It” (2017). Miks? Sest see on HALLUKAFILM! 😀 Või tegelt vaadake, kui teile meeldivad hallukad (ja jutte teiste unenägudest kuulata). Ja kui vaimustute eriefektidest, siis vaadake ka. Seal on VÄGA HEAD eriefektid. Tõesti on!

PS: Laps tuli praegu siia, vaatas päise pilti ja ütles: “Oot, see on ju Pennywise – now we aren’t strangers. Are we?”  Jeesus, kust ta teab?! Ma kasvatan ikka täielikku enda järglast! Tuleb välja, et laps on vaadanud sellist videot:

Kasulik info nr 3: Soovitan vaadata “Brawl in Cell Block 99” 2017. Vince Vaughn teeb hoopis teistmoodi rolli! Väga vinge film! Sellised armastusfilmid mulle meeldivad 😀 Natuke Tarantinolik. Loomulikult ei tasuks üldse nii suure legendiga võrrelda, aga ma ei saa midagi teha, et mulle tuli meelde “Django Unchained” (üks minu kõige lemmikum film üldse!), sest ka seal lendas s*taks verd ja mees võitles oma naise eest! Jah, filmis on ka Hollywoodi ja mõni selline koht, et “issand, miks ta pidi sinna vette praegu hüppama”, kuid lõppkokkuvõttes on vinge. Natuke meenutas ka Denzel Washingtoni ja filmi “The Equalizer“.

Loodan, et olen nüüd kõvasti kasulikku infot jaganud ja üldse mitte neile filmidele reklaami teinud. Eriti esimesele ja viimasele.

Päise foto: people.com

PS: kes ära vaatab, andku pärast teada, kuidas meeldis? 🙂

 

 

Päris probleemid

Päris probleemid

Kuskil on ühe kolmiku koostatud salajane nimekiri, mille üle on paslik blogis arutada ja mis on pigem tühine? Selle nimekirja tähtsatest ja tühistest teemadest võiks siis juba avalikustada, sest ma (ja ilmselt nii mõnigi teine) küll ei viitsiks enne igat oma blogipostitust nuputada, kas ma äkki ei kirjutagi PÄRIS probleemist 😀 Äkki vingun täiesti tühja? Karjun mutiauku, samal ajal, kui maailm ja inimesed nende PÄRIS probleemide käes vaevlevad.

No ikka järjest – Albers, Mallukas, Merje… Samas sellisel juhul võiksid nad muidugi ka ise vaid neist PÄRIS probleemidest kirjutada. Mitte näiteks võssa kasvanud bikiinipiirkonnast. Samas ega mina ei tea – võibolla mõne jaoks ongi lageraie järele karjuv intiimpiirkond see PÄRIS probleem. Mul ei ole see võsastunud, mul on sellega okei. Imikut ka pole, kellega jännata. Rahaprobleeme ka (hetkel) ei ole. Blogis 8 milli klikki ka pole. Suvilat ei ehita… Ma ei suuda otsustada, millest sel juhul MINA kirjutada võiks! 😀

Mind näiteks huvitavad ühiskonna teemad. Võtame kas või selle õnnetu hümnidefitsiidi. Isiklikult ei oodanud ma lipp ühes käes ja rakett teises seda hümni. Aga ma mõistan, et ühiskondlikul tasandil võib see teema olla. Muidugi mitte selles võtmes, nagu EKRE jahub, kuidas Kaljulaid on ju teada-tuntud rahvavaenlane. Aga multikultuuri teema on aktuaalne. Rahvusluse teema on selle valguses väga hell. MA SAAN ARU, mis sest, et isiklikult pole minu suurim probleem. Ma olen küllaltki enesekeskne inimene, aga ma näen ka mujale, kui näiteks oma piirkondi, mis võivad võssa kasvada, kui nendega ei tegele. Või vaid blogistatistikat ja sisuturundust. Lihtsalt näited.

Ma usun, et kui mul oleks tänaseks neli kuud tasumata elektriarve või kui ma oleks eile saanud vähidiagnoosi, siis mõtleksin praegu teiste teemade peale, aga mitte aastavahetuse hümni vajalikkusele. Nõus! Kindlasti hindaksin ma sel juhul oma maailma ümber, aga isegi siis saaksin aru inimestest, kes  näiteks hümni vajalikkuse üle arutlevad, või murravad pead Oliveri ema eetilisuse teemal.

Aga seni, kuni asjad pole nii hullud, on minus jõudu tegeleda oma asjadega ja paralleelselt sellele vaadelda ka ühiskonda, arutleda inimkonna üldisematel teemadel, sest mind huvitab. Jah, olen nii võimekas, et suudaks handlida nutvat titte ja mitte muutuda apaatseks maailmas toimuva suhtes, juba järele proovitud.

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

 

Kersna Ott

Kersna Ott

Umbes kuu aega tagasi ärkasin ühel nädalavahetusel varahommikul üles ja tundsin miskipärast, et ma pean KOHE Urmas Otti googeldama. Seda, mis ta oma elu viimastel päevadel tegi, milline välja nägi, kuidas täpselt suri ja mis ikkagi oli, niipaljukest kui Internetist infot leiab. Mitte et ma tol ajal uudiseid ei lugenud ja tegelikult ju olin kursis olnud, aga nii palju aega oli möödas kõigest. Tundsin, et tahan uuesti teada. Praegu ei ole ma enam see, kes ma olin siis ja praegune mina tahtis vaadata teise pilguga. Sellele minu hommikule eelnevatel päevadel ei pasundanud väljaanded Urmas Otist ja ma ei teadnud, et Vahur Kersna on juba pikemat aega sama asja (ent muidugi miljon korda sügavamalt) kaevanud.

Eile ahmisin ka saate ühe sõõmuga sisse ja pärast seda veeretasin omajagu mõtteid. Pean tunnistama, et seekord olen Pulleritsiga enamjaolt täitsa nõus, mis puudutab tema arvamust Urmas Oti saatest. Lugesin ka seda teksti lõik lõigu haaval ja tegin mõttepause. Kõik Oti kohta käiv läks kuidagi hinge.

Saadet oli vaatamata igavale avalöögile, mis kestis ca paarkümmend minutit, nii kronoloogiliselt huvitav jälgida kui ka intervjuusid kuulata, aga Otti ennast see saade minu jaoks ei avanud. Saatetegijal on alati võim – ta saab näidata inimest just selliselt, nagu ise tahab. (Vaadake kas või “Kuuuurijat”! Ei, ma ei võrdle Urmas Oti saadet selle jõleda saatega, vaid see on näide, et see, kelle käes on kaamera, selle käes on võim rahvale presenteerida). Mulle küll meeldis lugeda ridade vahelt, mida Kersna ise tahtis oma näidatud lõikudega Oti kohta öelda (näiteks Kaie Kõrbi inteka koht, mille point saate lõpus eredalt esile tuli), aga Kersna ei avanud minu jaoks Urmas Otti kui inimest. Kolm varianti – 1) kas polnudki väga midagi avada, 2) Ott tõesti suutis elada nii, et isegi kõige lähedasemad inimesed ei saanud aru, on sel mehel siis ka mingid väärtused või mitte või 3) tehti meelega nö poolik saade, sest “kuigi pööbel tahab teada, siis muu polnud oluline”. Kahtlustan kahte viimast.

Ma ei arva, et oleks olnud Otil lähedasemad lähedased (pere), oleks ta vaid ca 50-aastasena kuidagi krapsakamalt ja rõõmsamalt surnud, meditsiiniõele high five visates. Me kõik võime eluajal mõelda, et surm on paratamatu ja pole mõtet muretseda asja pärast, mis meid kunagi niikuinii tabab, aga kui see pöördumatu hetk meil endil käes, on nii ülekantud tähenduses kui ilmselt ka otseselt junn vedel. Ilmselt nutavad kõik. Või paljud. Võibolla nutaks veel rohkem siis, kui perekond ümber voodi samuti pisaraid valab. Ma ei arva ka, et kui Ott poleks niipalju karjääri teinud, oleks ta olnud õnnelikum inimene. Oleks ilmselt teistpidi õnnetu olnud – see on traagika. Mitte see, kuidas ta üksi suri. Kõik me sureme üksi.

Arusaamatuks jääb minu jaoks paljude tagakurtmine, mis puudutab Oti hiilgeaegu. Kas on tõesti palju inimesi siin Eestis, kes kõik alates 30-aastaselt kuni elu lõpuni on koguaeg tipus. KOGUAEG! Kas Marju Länik on kuskil tipus praegu? Või Anne Veski? Nagu päriselt – TIPUS?! Esimesed näited, mis just pähe tulid, sest aastavahetus noh. Kurb oli saate lõpus. Muidugi oli. Aga mul ainult seepärast, et inimene nii noorelt surema pidi ja talle ei antud võimalust midagi oma elus muuta, juhul, kui ta oleks muidugi ise üldse tahtnud. Mitte seepärast, et “suri ja polnud samal ajal tipus”.

Saade ja kõik need teemed kummitasid mind terve öö. Ilmselt kummitavad veel pikka aega.

Foto: Toomas Huik, Urmas Ott saate “Valitud meeleolud” salvestusel

 

Vaata mööda, kui tahad, aga ära vingu!

Vaata mööda, kui tahad, aga ära vingu!

Sattusin täna lugema Heli Künnapasi (kirjanik, kirjastaja, poliitik ja blogija) postitust “Anneta või mitte, aga ära vingu!” Oma eelmise postitusega ma ütlesin juba peaagu kõik, mida ma arvan Oliveri ema juhtumist, ning Eveliis kirjutab Delfis Helile vastu väga asjakohaselt:

Asi ei ole vingumises nagu Heli Künnapas kirjutab või sama kui Heli kutsub inimesi oma raamatuid ostma. See ei ole kerjamine, see on reklaam. /—/

Vaadake, Eesti rahvas armastab ka Tõnis Mägi, Maarja-Liis Ilusat, Tanel Padarit, Ivo Linnat, Tõnis Niinemetsa, aga selle eest ei pea me neile maju ehitama. Maju ehitavad nad ise oma teenitud tasu eest. Tahavad suuremat maja, teevad rohkem kontserte, esinevad rohkem, aga ei kutsu inimesi üles annetama, sest nad on meile kinkinud „Koidu”, „Sangari laulu” ja palju muid unustamatuid hetki.

Mis mind aga kirjutama sundis, on see “Ära vingu!”. Ma saan aru, et kui on üks inimene, kes oma elus ainult vingub, kuidas mees on nõme, tööl on halb, raha ei ole, lapsed ei kuula sõna, auto läks katki, riigikogus on idioodid, kolleegid on lollakad, madrats on liiga kõva, selg valutab, ilm on s*itt, telekast ei tule midagi, läpakas on juba 4 kuud remondis, trenni ei viitsi teha, paks olla ka ei viitsi, talvesaapad on nii kallid, naabri koer s*ttus verandale, külmkapp tilgub… Siis olen täiesti nõus – seda inimest tuleks raputada. “Ära vingu!” on siinkohal täiesti asjakohane.

Kui aga Eesti inimesed vaatavad natuke kulisside taha, sealjuures äkitsi näevad läbi ja osutavad läbinähtule, siis see ei ole vingumine. See on eluterve suhtumine, kaine mõtlemine ja analüüsivõime, kriitikameel ning moraalikompassi tutkimine. Laps vingub, kui väsinud on. Siga vingub, kui tapalavale viiakse. Ja kõik kokku need eelpoolnimetatud asjad…

Heli küsib annetuse paluja kohta “Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse?” . Imelik, et üldse küsib, sest terve Internet on vastuseid täis. Sest ei ole eetiline oma last ära kasutada. Sest pole eetiline lapse nimel sellist palvet kirjutada. Sest pole aus kellegi teisena esineda. Sest pole päriselt abivajaja. Sest pärast jäi veel õigust ülegi. Sest pärast demagoogitses ja ülbitses kogu Eesti inimeste aadressil… Jne jne jne. Need on need põhjused.

Heli küsib: “Ema kasutab last ära? Aga kuidas nimetada seda, kui sina oma … (mis-iganes-päeval-need saated-olid?) õhtuid Oliveriga sisustasid? Millegi muuga ei tegelenud, vaid kasutasid Oliveri ära enda aja veetmiseks? Ja maksid selle eest telepilti võimaldavale firmale…” Mina ei ole mitte ühtegi osa antud saatest vaadanud, sest justnimelt – lapsi kasutataksegi seal mu meelest ära. Kas vähemalt MINUSUGUNE siis võib “vinguda?” Ja inimesed maksid telepilti võimaldavale ettevõttele! Jääb mulje, nagu Oliver ja ta ema olid SUNNITUD seal saates osalema (vaesekesed!) ja inimesed maksid ebaõiglaselt teleoperaatorile, kes selle pealt kooris. Teretulemast maailma. Nii ongi, kui igasugustest tõsielusaadetest osa võtad. Aga MITTE KEDAGI EI SUNNITA osa võtma.

Heli: “Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida?” Ma kasutan võimalust ja vastan. Aga kui ma ei taha mööda vaadata? Ja mida Sa just ise tegid? Kritiseerisid nende inimeste teguviisi, kes vastavalt oma moraalinormidele arvamust avaldasid.

Annetage, kui tahate, aga “ärge vinguge!” 😉

Foto: pixabay.com

Kerjamine kerjamiseks, aga…

Kerjamine kerjamiseks, aga…

Mul ei ole annetuste (raha) kogumise ehk rahvakeeli kerjamise vastu mitte midagi. Seni, kui nö kerjatakse ausal teel ja sellega ei kahjustata ega kasutata ära kedagi teist.

Kui ma näen tänaval tavalist kerjust, kes istub maas, müts ees ja ootab, et keegi sinna mündi viskaks, siis okei – põhimõtteliselt las ta olla. Kui ta aga maskeerib endal käed ja jalad kipsi ning üritab sellega tekitada inimestes suuremat kahjutunnet, siis see ei ole aus mäng.

Kui keegi teeb korjanduse oma vähihaige lapse või ema aitamiseks, pole mul vähimatki halba selle kohta öelda. Kui see laps või ema aga tegelikult ei ole vähihaige, siis on see korjandus alatu pettus.

Kui keegi teeb üleskutse “Palun annetage mulle maja ehituseks raha, sest ma olen üksikema ja mul jääb endal lihtsalt 30 tonni puudu”, siis mulle tundub, et minusse see ei puutu ja kui keegi tahabki sellise põhjuse peale annetada, siis jumala eest. Mina kade ei ole. Aga kui keegi kirjutab sarnase kirja, aga mitte iseenda nime alt, vaid oma alaealise väikelapse nime alt, kes ise maailma veel absoluutselt ei adu, siis see on lapse ära kasutamine ning seda saab teha vaid aferist, õnnekütt. Oleks Oliver ise ilma igasuguse abita kirjutanud vigases kirjas (eeldan, et ta ei oska veel kirjutada, sest tegu pole ju mingi lapsgeeniusega vaid lihtsalt väikse poisiga, kellele meeldib esineda) paarilauselise üleskutse, umbes et:

TEATAANNE! PALUN AITAKE MUL EMA JAOKS RAHA KOKUDA ET TA SAAKS LÕPUKS OMA UNISTUSTE MAIA. TA ON PARIM EMME JA SOVIN TETA AIATATA! TEIE OLIVER.

Siis oleks kõik heldinult hirvesilmadega seda kirja lugenud ja ohanud: “Issand, kui nunnu poiss!” Muidugi oleks omaette küsimus, kuidas selline tekst kuhugi sotsiaalmeediasse üldse üles saaks, sest laps vist ise ei halda neid lehekülgi veel, aga see on juba teine teema.

Tõsi, aferistisüüdistus on päris otsekohene. Aga olles lugenud ka seda pöördumist, ei tunne ma mingit süümepiina oma väljaütlemises ja arvamuses. Asi ei ole kerjamises, asi on selles, et üks suur mull ootamatult lõhkes. See mull, kus suur osa jälle arvas, et inimesed on (oma fassaadi taga) ikka nii õilsad ja ilusad ja head.

Foto: pexels.com

 

 

Kelle poolt sina oled?

Kelle poolt sina oled?

Mulle meeldis üks “Edekabeli” sketš. See, kus Normann kehastas Märt Avandit ja küsis näosaatejuhina iseendalt ehk siis Hendrik Normannilt, et noh, teete Aretha Franklinit jah, pidite end selleks mustaks meikima… Lühidalt: Normann vastab, et ei saa end mustaks teha, et inimesed jälle solvuvad. Märt küsib siis, et okei, lähed teed Arethat valge inimesena. Normann vastab, et ei tea, kas saab üldse Arethat teha, ta ju välismaa artist ja äkki siis eestlased jälle solvuvad. Jne jne jne, kuni Normann ütles, et läheb lifti ja lavale iseendana ja ei tee mitte midagi, SEST SEE ON KÕIGE TURVALISEM VALIK!

Mul oli nagu nii “JAAA!” Okei, see puudutas ka rassisimi, aga samas ka laiemalt üleüldist solvumist. Täpselt see, kuhu meie ühiskond teel on, täpselt meie blogimaastik, täpselt see, mis mind täiega närvi ajab. Õigemini vahel närvi, vahel muigele, vahel kurvaks, vahel lausa vihaseks. Mulle ei meedi see sunnitud poliitkorrektsus, kuhu me suundume. Peale selle, et see on tohutult igav, on see ka võlts.

Katrin Pauts ütles täna hommikul Delfi veergudel hästi:

Samas jälgides oma Facebooki-sõprade reaktsioone, tulid vaimustusruiged peamiselt ajakirjanikelt ning elul ja uudistel kõvemini kätt pulsil hoidvalt kontingendilt. Tänapäeval olevat suurim probleem, et keegi ei saa enam naljast aru – elu on nii teravaks ja must-valgeks läinud ning tänu sotsiaalmeediale satuvad omavahel suhtlema inimesed, kes muidu kokku ei juhtuks. Ju siis n-ö lihtsam rahvas ei pruugigi ühiskonnakriitilisele satiirile enam pihta saada. Nagu ajakirjanikust kolleeg ka vihjas, on terasema nalja mõistjad hääbuv tõug.

Ma sügavalt mõistan ja aktsepteerin, et võib olla olemas inimesi, kellele satiir huumorina ei meeldi. Meeldivad lihtsalt teistsugused naljad ja see on täiesti okei. Aga see kõige peale solvumine? Kõige kohta äärmuslike järelduste tegemine? Ja ma ei pea silmas laus-sõimu, a la keegi on l*ts või pederast. Ei, see ei ole satiir. See ei ole tõesti huumor. See on laus-sõim.

Blogimaailmas tembeldatakse kõik mõnitamiseks – kõik vähegi satiiriline on mõnitamine, vihkamine, sallimatus, koolikiusamine. Selle definitsiooni järgi olid kõik aastavahetuseprogrammid Eesti telekanalites mõnitamine, vihkamine, sallimatus ja koolikiusamine. Peeter Oja, Mart Juure, Hendri Normanni ja mõned veel võiks kohe avalikult Vabakal oksa tõmmata või lasta rahval nad kividega surnuks peksta. Sest, mis muu see oli, kui RÄME MÕNITAMINE! Mõnitati ju kõike, mis aasta jooksul vähegi silma jäi. MIKS niimoodi aastavahetusel hinge s*ttuda? M I K S on vaja veel aasta lõpus inimeste tuju ära rikkuda? Palun ütle M I K S ? Ei mingit moraali- ja eetikatunnet! (See siin on minu ironiseerimine muidugi, igaks juhuks ütlen!)

Ma isiklikult arvan, et lähen peast lolliks, kui ma peaksin ülejäänud elu nägema ainult Kalle Sepa karvast rinda ja naerusuud, kaverdamas äraleierdatud nostalilisi palasid ja tehes võltsnaeratuse saatel rahvale klišeelikku poliitkorrektset “nalja”. See mõte ei käi isiklikult Kalle Sepa isiku kohta, kahtlemata on ta andekas tüüp, aga ta esindab minu jaoks kõike seda igavat, mida maailmal pakkuda on. Ja irooniline on, et ta teeb seda hästi. Mul on hea meel, et sellisele igavale süldile ja kabareele vastanduvad Märt Avandi ja Oti naljad, Oja, Juur, Kivirähk, Piusid, Jaak Prints… Kas või kohati Mihkel Raud, kes vahel ikka suudab veel terav olla. See ei tähenda, et mulle kõik nende naljad või seisukohad meeldiks, aga lihtsalt nemad esindavad minu jaoks seda teist poolt. Seda poolt, kelle võistkonnas MINA rahvaste palli mängida tahaks! Eks mõlemaid pooli ole vaja, muidu ei saakski palli mängida, aga Kalle Sepa võistkonnale teeksime nii ära, et nende sulgi, kübaraid ja rinnakarvu lendaks!

Ma luban, et nii kaua, kui see blogi siin eksisteerib, hoolitsen ma selle eest, et satiir ei kao, ja kõik, kes seda hindavad, on siia rohkem kui oodatud.

Foto: pexels.com

 

 

 

 

 

 

 

Mitu pistet on Chaneli ruudul?

Mitu pistet on Chaneli ruudul?

Eveliis mainis oma blogis brändikultust ja mul tuli kohe meelde mõne aja tagune Eesti Ekspressi lugu “2560 eurot võltsitud Chaneli eest: tuntud Tallinna butiik tõmbas klientidele koti pähe”. Lühidalt oli nii, et Tallinnas on (või oli, ma ei tea) üks butiik, kus väidetavalt müüdi kalleid brändiasju. Võibolla oli ka mõni päris brändiasi, aga tõestati, et oli ka võltsingut. See selleks. Sellest poest tegi ostusid tihti üks haritud naisterahvas Helen, psühholoog/paarinõustaja. Mingi rikkur ei pidavat ta olema, aga tema nõrkus olid kallid käekotid ja neid oli ta elu jooksul soetanud nii mõnigi. Hinnad jäid 500 kuni 1200 euro vahele. Inimene teeb tööd, teenib ausalt oma isiklikku raha, las ta siis ostab, kui see tal meele rõõmsaks teeb eks. Igaühel on oma salajane pahe.

See sama naine nägi tolles butiigis poeomaniku mingit kuulsat Chaneli kotti ja tal tekkis hetkega tunne, et ta peab selle saama, muidu sureb. Poeomanik lubas koti soodsalt Moskvast tellida. Soodsalt, st 2500 eurot kott! Muidu maksab too Chaneli kott 3000-4000 eurot. Sellise võimaluse peale lülitub kotiihaleja aju välja ja ka tema sõbranna tahab sama kotti. Tehakse tellimused.

Kui Helen saab oma koti lõpuks kätte (ka sõbranna kott on esialgu tema käes, sest sõbranna on välismaal), siis märkab ta, et midagi on valesti, nahk pole nii luksuslik.

Naised püüavad Youtube’i videote järgi tuvastada, kas kotid on ikka originaalid. Loevad koos õmbluspistete arvu: originaal-Chanelil peab olema ühes ruudukeses kaheksa pistet. Helen loeb ja saab kaheksa… ja pool. Mõnes ruudus isegi üheksa. „Pekki! Ma ütlesin sõbrannale, et tead, me maksime just viis tonni mingisuguse rämpsu eest.“

Kindluse mõttes helistab Helen rätsepast sõbrannale ja uurib, kuidas veenduda, kas kott on võltsitud.

„Pane põlema,“ soovitab too.

Sünteetiline materjal pidavat andma nii spetsiifilist lõhna, et kohe on selge.

Aga Helen ei julge kotti põletada – äkki on ikkagi päris…

See butiigipidaja on tegelikult äärmiselt alatu ja lugedes tekkis vastik abitu tunne, et kas tõesti mitte keegi ei suuda kontrollida sellise jama müümist tuhandete eurode eest, aga selle koha peal artiklis, mis ma just välja tõin, ma naersin. Inimene on kindel, et sai võltsingu, aga samas ei julge seda põletades (äärmiselt totakas soovitus muidugi mu meelest) testida ka, sest ÄKKI IKKA ON PÄRIS 😀 Pagan, kui inimene ise ka ei saa ikkagi aru, on see päris või ei ole, kas on mitmeid tuhandeid väärt või on võltsing, siis MILLEKS TALLE ÜLDSE NEED BRÄNDID JA KALLID KOTID?! Loomulikult ei taha keegi petta saada ja sellised pettureid tuleks karistada, aga ma nagu mõtlen laiemalt – ise ei saa aru, kas päris, teised ei saa aru, et päris… Milleks üldse?

Pärast juurdlemist tahavad naised ostetud kotid butiiki tagastada ja raha tagasi, aga butiigipidaja ei ole nõus. Lõpuks lubab kotid välja vahetada.

Jaanuaris 2016 ta veidi leebub, lubab kotid välja vahetada, aga pole nõus raha tagasi maksma. Helen läheb sellest veel rohkem trotsi täis: kuidas ta saab kindel olla, et uued kotid on originaalid?

Ja jälle ma ma mõtlen, et milleks kogu see pull ja kallite kottide ja brändide lembus, kui inimene ei saaks ka hiljem aru, kas ta sai siis originaali või mitte 😀 Õnneks pärast pikka jauramist kohtus saavad need naised oma raha tagasi, kuid minu küsimused jäävad ikkagi õhku.

Ise ma sellist ikoonkotti ei tahaks. Ka kingitusena mitte. Tõesti ei tahaks. Õnneks pole mul ka kotifetišit, pigem meeldivad mulle kvaliteetsed mantlid või saapad või tossud. Aga ikoonkotti ei taha, sest igal suvalisel on trammis ja tänaval mingi sarnane kott. Ja mina mõjuks oma originaalkotiga nagu see suvaline, kes Egiptusest “Chaneli” ostis. Mul üldiselt on suva, kas minu riided, ehted või auto teistele meeldivad (kõigile niikuinii ei saa ju meelida ja see ongi MINU stiil), aga vot seda ma küll ei tahaks, et arvatakse, et mulle see Chanel või Cucci nii oluline on (ja ei ole ju ka!), et ostan paarikümne euroga Egiptusest või Türgist võltsingu. Isegi, kui mu kott tegelikult oleks päris.

Selle paarikümne euroga ostan parem pudeli head veini, kui mingi näraka jäljendatud Türgi koti. Kindlasti on ka selliseid võltsinguid, kus tõesti polegi lihtne aru saada, et tegu on võltsinguga ja hinnad ka kallimad, aga nagu ma ütlesin… Kuidagi üldse ei huvita.

IMG_5514
Minu viimati ostetud French Connectioni kott. Lihtsalt meeldis ja kõik. Loodan, et pole mingi ikooni järgi tehtud, ma muidugi pole väga hästi kursis igasuguste ikooniliste esemetega 😀

Foto: pixabay.com