Browsed by
Category: Arvamus

Filmisoovitused ja mittesoovitus

Filmisoovitused ja mittesoovitus

Ma olen otsinud endale mingit uut sarja, mida õhtul vaadata, no nii 30 või 40 minutiliste osadega, sest vahel jõuan õhtul filmivalmis siis, kui kell on juba nii palju, et täispikka asja ei jaksa enam ette võtta.

No ei leia midagi põnevat. Ükspäev panin peale seriaali “Limitless” . Mängufilm mulle väga meeldis. Sarja esimene osa oli lõbus ja paljutõtav…Ning siis teine osa – muutus täiesti keskpäraseks mul-on-erilised-võimed-ja-aitan-politsei-tööd-teha detektiivisarjaks, mis mulle absoluutselt huvi ei paku. Proovisin vaadata “Vikings”. Vaatasin 15 minutit ja panin kinni. Mitte et see halb oleks, aga ei ole minu teema vaadata noori poisse meheks saamas või seda, kuidas hambutud kalkaritest matsid naist vägistama lähevad. Tänan, ei! Olen proovinud vaadata “Orange is the New Black”… Umbes neljanda-viienda osa peal hakkas mul arvuti hakkima ning nii põnev ja naljakas see ka polnud, et nüüd uuesti üritada. Keegi soovitas “Handmade’s Tale”, aga ma olen raamatut lugenud ja tean sisu, seega ei viitsi.

Aga päris filmide juurde. Vaadake “Gifted” (2017). See väike tüdruk on seal lihtsalt hullupööra lahe. Ta mängib väikest geeniusest matemaatikut ja film on sellest, kuidas tema onu tema eest võitleb. Põnev, südamlik, südantmurdev, samas positiivne.

Emotsionaalselt eelmisele filmile vastanduv on “Room” (2015). Kujuta ette, et sa oled sündinud ühes toas ja pole sealt kunagi välja saanud ning oled juba 5 aastane. Su ema on sulle rääkinud, et see ongi maailm. Sa ei tea, et on ka teine maailm. Kujutad sa üldse sellist asja ette? Ja järsku sa saad teada, mis sellest ühest toast väljas pool olla võib. Saad sa üldse aru sellest? See on lihtsalt nii pagana hea film, et ole valmis, et see film sööb su hinge. Veel päevi pärast vaatamist.

Nüüd aga mittesoovituse juurde. Käisin vaatamas “Spider-Man: Homecoming” (2017). Ärge küsige, miks 😀 Last pole linnas ja igav oli ja no vahel olen mõnda Marveli filmi ikka vaadanud. Aga… MISASI SEE OLI? Film kestis 2 tundi ja 13 minutit ning ma vaatasin kella – täpselt TUND aega pärast algust hakkas nagu midagi toimuma ehk et film läks käima. Ja no see ei olnud Ämblikmehe film, see oli Ämblikmehe filmi PAROODIA. Reaalselt poole filmi peal hakkasin mõtlema, et äkki see ongi paroodia, mitte päris film, ja et ma sain ise valesti aru. Ämblikmees ise oli koba 15a poiss ning pool filmi oli elust koolis ehk teistest lastest. Karakter oli maha viksitud teisest Marveli filmist “Deadpool” (2016). Ainult, et kui Deadpool oli tuus, siis Ämblikmees oli nagu Deadpooli käpardist noorem vend. Täiesti mõttetu film ühe naljaka kohaga. Müstika!

Filmi lõpus oli ka üks blogijaid puudutav lause. Raudmees nimelt ütles Ämblikmehele, et teda ootavad ukse taha 50 ajakirjanikku. Päris ajakirjanikku, mitte blogijat 😀

PS: Päise pilt: www.spidermanhomecoming.com

 

 

Purjus peaga roolis – kas lihtsalt juhtub peo/masenduse/asjade käigus?

Purjus peaga roolis – kas lihtsalt juhtub peo/masenduse/asjade käigus?

Mõned päevad tagasi tabati endine vormelisõitja Marko Asmer roolist kriminaalse joobega. Selle uudise valguses ilmus mingi väike ülevaade purjus peaga roolist tabatud Eesti staaridest. See on tegelikult purjus peaga sõitjate jäämäe tipp ning käputäis näiteid:

Kirjanik Kerttu Rakke tabati aastal 2011 2,3-promillise joobega autoroolist ning talle mõisteti selle eest tingimisi vangistus.

Tuntud näitleja ja koomik Henrik Normann tabati roolist kriminaalses joobes eelmise aasta veebruaris. Mees mõisteti kolmeks kuuks ja 29 päevaks tingimisi vangi.

Poliitik Kalev Kallo on lausa rekordimees! Aastal 1999 juhtis mees 3,43-promillises joobes autot ning mõlkis ära neli autot.

Kuna on inimesi, kes sõidavadki joobes peaga, siis kindlasti ongi inimesi, keda need uudised külmaks jätavad, nagu see oleks normaalsus. Ikka juhtub vms. Mind ei jäta. Tihti räägime, kuidas elu ei ole must-valge. Purjus peaga (teeme siis nii, et räägime praegu kriminaalsest joobest) sõitmine on minu jaoks absoluutselt must-valge. Selline asi ei saa niisama asjade käigus/ peo käigus juhtuda. See on fundamentaalne otsus, mis a) kas on inimese peas sündinud täiskasvanuks saades või b) ei ole sündinud ega sünni ka. Kui sünnib, siis võibolla vaid kellegi teise elu hinnaga.

Kui suhtes inimene petab (olgu kaine või purjus peaga) räägitakse tihti, et suhe on ikka kahepoolne, ju siis oli midagi viltu ning üks asi viis teiseni, petja otsis lähedust kuskilt mujalt. Purjus peaga autoga sõites ei ole see suhe mitte kuidagi kahepoolne. Oled ainult sina. Sinu otsus. “Tundsin end nii üksikuna” või “Aga see auto oli nii väljakutsuv” või “Ahh, see oli ju täispeaga”… Need ei ole vabandused. “Naljamehe” Hendrik Normanni “nali” “Kui ma oleksin kaine olnud, siis ei oleks ma purjus peaga rooli istunud” tundub selles kontekstis minu meelest veel eriti võigas. Ei mõju kuidagi eneseirooniliselt, vaid jätab pigem inimesest täiesti süüdimatu mulje.

Mina ei usu TÄISKASVANUD inimesi, kes täispeaga sõites lihtsalt vahele jäävad, ja hiljem kahetsevad. Ei usu! Nad kahetsevad, et nad vahele jäid. Ja on hirmul, et kui uuesti jäävad, mis siis saab. Ehk on nad seepärast tulevikus valvsamad. Elus lihtsalt on asju, mis ei ole tagantjärgi tarkusena võimalikud. Ja täispeaga sõitmine on üks (äkki ainuke) nendest. Võibolla, kui keegi on õnnetuses eluga maksnud, siis jõuab purjus peaga õnnetuse põhjustajale tema tegu kohale. Muud moodi vast mitte. See on liiga karm hind, et seda legaalseks pidada.

Hendrik Norman on üle 40a vana ja kui selle elukogemuse põhjal ei ole inimene suutnud teha oma peas otsust, et joobes sõitmine ei ole ok, siis ükski tagantjärgi tarkus seda ei muuda. Kalev Kallo oli 1999. aastal 51aastane. 51aastane ja roolis 3,43 promilli! Kerttu Rakke – 41aastane. 41 ja 2,3 promilli. Carmen Mikiver – KAKS KORDA viiekümnendates eluaastates. Vaid üksikud näited.

Nutma ajab lihtsalt!

Kui need noored “nolkidele”, kes tõesti suudavad oma teost õppida ning juhuslikult kedagi surnuks ei sõitnud, võivad veel “inimeseks saada”, siis 30-40ndates eluaastates mehele või naisele, kes on kriminaalse joobega roolis vahele jäänud, ei ole mitte mingit õigustust.

Öeldakse, et ära ütle iial mitte iial, aga ma usun, et ma võin 100% väita, et ma mitte kunagi ei istu purjus peaga rooli. Mitte kunagi! MITTE KUNAGI! Isegi täispeaga ei istu joobes rooli! See on otsus! Ja kui ma peaks seda kunagi tegema, siis olen ma absoluutselt väärt, et keegi seda postitust mulle nina alla hõõrub. See oleks veel väike karistus.

PS: foto pixabay.com

 

 

 

 

 

Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest

Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest

Hoiatus! Siin tuleb juttu natuke jälle blogimise teemal (aga natuke ka üldse arvamustest), keda see ei huvita, siis palun ärge edasi lugege eks.

Kuulasin täna katusel päevitades jälle “Olukorrast riigis”, kus Karnau ja Lobjakas analüüsivad, argumeneerivad ja avaldavad arvamust. Lobjakas ei kuulu mu lemmikute hulka, pigem vastupidi, kuid ometi on huvitav kuulata, kuidas nad vaidlevad ja suures osas ka nõustuvad. Vahel kuulad ühte, mõtled, et jaa, tal on pointi, siis kuulad teist, ja mõtled, et tal on ka nagu õigus. Tihti niiviisi elus ongi.

Aga mis ma kirjutada tahtsin. Ega seal (ja ka muudes sarnastest saadetes) ei arutleta selle üle, kui ilus täna ilm on, või mitu kraadi homme tulla võiks. Nad ikka ütlevad asju välja! Näiteks täna ütles Lobjakas konkreetselt (täpset sõnade järjekorda ei mäleta): “Eesti lihtsalt ei saa endale lubada ministrit, kes ei suuda BBC-le intervjuud anda, sorry!” Kuigi ma olen Lobjakaga umbes miljonis kahesaja tuhandes asjas eri meelt, siis selles on tal täiesti õigus. Mis ta siis sellega ütles? Ütles tegelikult otse välja, et Toomas Tõniste ei ole rahandusministina pädev. (Ma formuleerisin selle praegu viisakalt, aga tegelikult võib seda tõlgendada ka veidi krehvtisemalt). Täiesti normaalne on nii arvata ja kui mõni arvab teistmoodi, on täiesti okei talle vastu argumenteerida (kuigi ilmselt tänaseks päevaks ei suuda ka Helir-Valdor Seeder ühtegi vett pidavat argumenti leida).

Kui ühes raadiosaates on see täiesti normaalne arvamuse avaldus poliitikute kohta, siis sama asi nö blogimaailma üle viies tähendaks osade blogijate, kommenteerijate kui ilmselt ka lihtsalt lugejate hulgas:

RÄIGET SOLVANGUT!

ÕELUST!

KADEDUST!

(KOOLI)KIUSAMIST!

Miks ma JÄLLE blogiteemal kirjutan, kedagi ei huvita… Alati on võimalus see teema üle lasta, keda ei koti, hoiatus oli esimeses lauses. Aga need, kes siiamaani jõudnud lihtsalt seletuseks, et kuna ka minu enda isiklikus blogikommentaariumis selline nähtus  (õnneks harva ja teatud teemadel) esineb, siis see puudutab vahel ka mind. JA MA EI MÕISTA SEDA! Kas need inimesed, kes asja niimoodi näevad, ei kuula tänapäeva analüüsivaid saateid, ei loe näiteks Postimehest arvamusartikleid? Kas nad elavad mingil imelisel taimede aasal, kus mesilased tolmeldavad neile silmipimestavaid ja kõrvulukustuvaid aineid? Elatakse eituses? Esoteerikas? Kuidas?

Räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast. Ma olen kohanud selle paari aasta jooksul ka mitut vanemat inimest, kes justkui õeluse-solvangu-kadeduse-vandenõuteoreetikud. “Miks peab teisi niimoodi mustama?” on nende põhilause. “Laimama” on ka popp väljend. Miks on sõnal “mustamine” inimeste hulgas nii erinev tähendus, ma küsiks. Või kuulavad need inimesed neid raadiosaateid ja loevad lehti ning ohivad samamoodi nagu kuskil blogikommentaariumis vahel kohtab? Mõtlevad, et miks kõik kõiki juba kohtusse ei kaeba selliste räigete solvangute peale? Mis nad siis veel PÄRIS solvangutest ja sõimust arvavad?

Ja siis see nähtus, kuidas näiteks mina avaldan oma blogis oma arvamust. Siis tuleb keegi kommenteerija X ja kommenteerib oma teistsugust arvamust (mis on täiesti ok). Aga siis ma kommenteerin veel midagi vastu, vastu tema arvamusele (sest ma ju ei olnud samal arvamusel eks). Ning siis tuleb see X tagasi ja ütleb, et kui mina olen varem rõhutanud, et võib olla erinevaid arvamusi, siis miks ma justkui tema arvamuse alla veel omakorda oma arvamuse julgen panna. Aga sellepärast, et ju sa siiski ei suutnud mind vastupidises veenda ja mul oli järelikult midagi veel lisada. Saad aru, mul võib olla oma arvamus ka sinu arvamuse kohta. Mul võib olla kõige kohta oma arvamus! Sul ka! Aga ära siis hakka jaurama, kuidas keegi peab justkui pärast sinu kommentaari lihtsalt vait olema. Ei pea. Ma võin edasi oma blogis argumenteerida, kui ma tahan. Või keegi teine, kui ta vajalikuks peab.

Natuke segane postitus sai. Aga see ongi lihtsalt nii loll teema.

PS: pilt pixabay.com

 

 

 

 

 

Aga kuidas TEGELIKULT on?

Aga kuidas TEGELIKULT on?

Ma ei oska öelda, kui paljud tänapäeva noored alaealised teavad, kes on Anu Saagim või kui paljud alaealisd tahavad olla nagu Anu Saagim. Arvan, et suurusjärk NULL alaealist. Avaliku elu tegelased mängivad kindlasti rolli lapseohtu noorte hoiakute kujunemises, kuid kahtlustan, et tänapäeva puberteedieas laste iidol Anu Saagim küll ei ole. Ma usun, et suuremal osal pole aimugi, kes see “vanaema” on. Anu näeb oma vanuse kohta kahtlemata hea välja, kuid teate küll, kuidas lapsena tundusid kõik üle 30aastased vanad inimesed. Ja kes nende vanakeste moodi ikka olla tahavad? Coolid on 5a vanemad poisid! Ja ilusad pikkade juustega tüdrukud. Kes ei ole päris sinu liiga mängijad. Seega ma sellest meedias tekitatud paanikast “appi, mis eeskuju Anu Saagim lastele annab” väga aru ei saa. Jah, ma saan probleemist aru, aga kas selle peaks paanikaks formuleerima, see on kaheldav.

Küll ei saa mina aru mingite “spetsialistide” järelhinnangust – see oli Anul lihtsalt provikatsioon. Mida see peaks tähendama või leevendama või seletama? Okei, oletame, et oli. Ma siiralt tahan teada – miks peab selline naine üldse millegagi provotseerima? Mis pagana provokatsioon? Provokatsioon on provotseeriv tegu – väljakutse. KELLELE on see suunatud? Meediale? Et kõik kirjutaks, räägiks, klikiks, teeniks meediaväljaannetele raha? Okei, mõistan. Aga sel juhul ma küsiks, miks maailma kõikidest võimalikest tegudest, mida võib provokatsiooniks nimetada, valib Anu mingi labase kanepi? Palju klikitavam oleks, kui Anu näiteks endale pooliku arbuusi pähe kinni virutaks.

See ei olnudki tegelikult kanep, tunnistavad asjaosalised hiljem. No muidugi, sest mida muud ikka öelda. Tegelikult ei ole muidugi üldse oluline, kas Taukar päriselt ka käed roolist lahti lasi ja liikluses ohtlikult sõitis, või oli see vaid meile näidatud sellisena, niisamuti nagu ei ole tegelikult oluline, mis seal Anule ulatatud pläru sees tegelikult oli või miks see ikkagi Anule sarve ei hakanud. Kui te teete žanrina realityt (intervjuu on ikkagi tavaline live, reality), aga selle juures näitlete, siis see on vaatajate jaoks ikkagi päris, sest muidu ei oleks see see, millena te tahate seda näidata. (Võite selle viimase lause uuesti lugeda!)

Aga mis ma öelda tahtsin. Ma olen kuulnud igalt poolt, kuidas Anu Saagim on ikka TEGELIKULT nii tark naine. TEGELIKULT on ta ikkagi stiilne. TEGELIKULT on ta… (vali mingi positiivne hea omadus). Mul tekib paratamatult tunne, et  miks igal pool on vaja seda TEGELIKULT rõhutada. Kas see juba ei räägi iseenda eest?!

Ja TEGELIKULT olen ma Viplala ja tinistasin oma perekonna Pet Shopi kujukeste suurusteks just…

PS: Pilt pixabay.com

 

 

 

 

Oh jumal, kaua võtab aega, et kasvaks aju, kus mõte sees* ehk KÕIK POLIITIKASSE!

Oh jumal, kaua võtab aega, et kasvaks aju, kus mõte sees* ehk KÕIK POLIITIKASSE!

Arvestades oma tähelepanekuid, võin väita küll, et olen keskmisest suurem uudiste (LÄBI) lugeja, eriti, mis puudutab Eesti sisepoliitikat, ministreid, koalitsioone, fraktsioone, erakondi, erakonna esimehi, poliitikuid, näitlejatest poliitikuid, muusikutest poliitikuid, näitleja-muusikutest poliitikuid, sportlastest poliitikuid, ajakirjanikest poliitikuid, telenägudest poliitikuid, läbikukkunud poliitikuid, altkäemakse, kohtuasju, autorollosid, valgeid kampsune, vanaema kapist raha leidmist, valimisnimekirju, “kolme õde”, eesistumist, arvamusartikleid, presidendi sõnavõtte JA NII EDASI!

Seda enam, hakkab mul FÜÜSILISELT HALB, kui ma mõtlen reaalselt selle peale, mis võimalused on idiootidel tänapäeval poliitikuteks saada ja kuidas nad seda võimalust ka hoogsalt ära kasutavad.

4fac5a26ea0886c628c5ccef57c2b4e4--us-presidents-american-presidents

Ma ei ole seni üle saanud sellest, et Maire Aunaste riigikokku sai. See oli minu jaoks totaalne süsteemi feilimine. Mitte esimene ohumärk, aga reaalne oht. INIMELUDELE! Kas ma saaksin Mairet süüdistada, et ta äkki tahtis üks kordki elus stabiilselt kolme tonni teenida ja mitte palgast palgani elada? Äkki see oli tema bucket listis ja noh – asjad, mis seal listis on, on ära tegemiseks! Aga…

Kui Toomas Tõniste rahandusministriks sai, olin ma šokis. Alles oli ju Sester ja nüüd… Seepeale ütles üks tuttav väga rahuliku häälega: “Iga inimene peab ikka ise oma margi täis tegema!”

Ja kaua aega võttis? Paar kuud. PAAR KUUD!

Kaja Kallas kaitseb – kõigil võib juhtuda. Ja see on jumala õige, sest tänapäeval võivad KÕIK ministriks saada. Kui KÕIK võivad ministriks saada, siis võib tõesti KÕIGIL juhtuda. PÄRIS ministril ei juhtuks. Aga palju meil neid PÄRIS ministreid üldse on? Jüri Luik äkki.

Ning mõnele on rohkem võimalusi antud. Et kui kellelgi on jäänud praamide koha pealt veel väike kahtluseussike, et äkki Urve Palole ongi liiga tehtud, siis nüüd peagi-peagi kaovad ka need skeptikud planeedilt.

Me oleme poliitikas näinud kõike – ka surnust ülestõusmist, pöördumatut haigestumist kohtuistungiks ja samas imelist tervenemist valmisnimekirjade ajaks, pluss kõik see, mida ma sissejuhatuses mainisin. Äkki näeme isegi Villut vangi minemas. Galojan käis lõpuks ju ära.

Aga ühte asja ei ole me VEEL näinud. Ja ma loodan, et me ei näe seda MITTE KUNAGI.**

*Laulusõnad Dagö repertuaarist. Päise pilt pixabay.com

**Kahjuks ei saa ma rohkem midagi öelda, sest viimasel ajal on saanud tavaks kõik pressinõukokku kaevata.

“Lumehelbeke tasa, tasa…”

Õllesummer – kaua veel?

Õllesummer – kaua veel?

Lugesin lehest paar päeva tagasi, kuidas aasta aastasse* jääb Õllesummeri üritus kahjumisse ja piletitulu väheneb. Ise olen ma käinud Õllesummeril paar korda pisikese lapsena, siis korra ca 7-8 aastat tagasi niisama vaatamas, et misasi see on, ning eelmine aasta puhtalt John Newmani kontserdil.

See kahjumi uudis mind kuidagi ei üllatanud, aga jäin mõtlema põhjuste peale, miks see nii olla võib. Viimaste aastate suveilmad ei ole kindlasti vabaõhuüritusi soosinud, kuid kehvadel rannailmadel võib olla ka Õllekale postiitvne mõju – inimesed lähevad masendusest lihtsalt jooma.

Tõsisemalt… Kuigi Eesti artistid võivad olla õnnelikud, et saavad lavale enne kella 2 öösel ja osa publikust ei olegi purupurjus, siis tegelikult toimib Õllesummer MINU MEELEST said vana rasva peal. Selleks, et see muutuks popiks, peaks Õllekas läbima mingi totaalse muutuse nii pakutavalt sisult kui ka promolt. Promo on kuidagi vana ja väsinud. (Pean tunnistama, et minuni jõudis uudis Õllesummeri toimumisest sellel samal nädalal, kui see toimus. Mitte et ma oleks tahtunud minna, aga kuidas see tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul üdse võimalik on, et reklaam minuni ei jõudnudki). Sisu – ripu siin 2 minutit ja kui ära ripud, saad “kasti õlli”. Kas see pole kuidagi… Ma ei teagi…

Kui vanasti oli Õllesummer üks väheseid kohti ja üritusi, kus sai tänavatoitu proovida, siis nüüd saab gurmee- ja niisama burkse, kebabe, lavaše, tortillasid, šašlõkki ja veganvärki igal pool. Uhkest restoranist, tavalisest kohvikust, tänava otsast viisakast ja popist treilerist, hipsteri linnakust, laatadelt, igasuguste asulate päevadelt jne. MyChefist otse koju voodisse ka. Kas keegi veel tõemeeli käib Õllesummeril toitu nautimas?

Käsitööõlusid (ja masstoodangut) on poodide valikus vaat et rohkemgi kui Õllesummeril endal. Ei jõua kõiki elu jooksul ära proovidagi, ilma et õllekõht ette ei tule või veel hullem – alkohoolikuks ei muutu. Kas on keegi, kes tõesti läheb Õllesummerile erinevaid õllesid maitsma ja võtab seda kui ainulaadset võimalust õllefestivalil erinevaid maitseid proovida?

Kontserdid… See on vist tegelikult ikkagi peamine põhjus, miks inimesed kohale tulevad. Ja noh, tegelikult seda Getter Jaanit ja Koitu näen ma ilmselt üle nädalavahetuse ka kuskil klubis (jah, küll hilja öösel) ka, kui väga tahan.

Nii et kui midagi muud ei muutu, siis jääme lootma tõsiselt häid välismaa artiste (kes iga aasta ikkagi juba Saku Suurhallis ei esine)! Sest muud põhjust ma lihtsalt ei näe, miks ma peaksin tahtma Õllesummerile minna.

*Selle aasta andmeid me veel ei tea.

PS: Foto pixabay.com

Pange oma lapsele milline nimi tahes, aga…

Pange oma lapsele milline nimi tahes, aga…

Ma olen siin korra juba kirjutanud mida ma arvan igasugustest sarnastest nimedest nagu Chrislyn-Marybel, Mia-Lisbeth, Casandra-Lisandra, Carlos-Christopher, jms. Ma mõistan, et mingis ühiskonnakihis või äkki isegi laiemalt on sellised nimed moodsad. Nii nagu H&M on rõivaste kiirmoekett, nii on ka need nimed kiirmood. Nii nagu leidub inimesi, kes pealaest jalatallani H&M’i riietuvad, nii leidub inimesi, kes panevad oma lapsele moe järgi nime. Teadlikult või alateadlikult. Üks tuttav küsis mult just ükspäev, et arva, mis lapse nimeks sai. Pakkusin kolm nime. Üks läks täppi. Ei ole raske ära arvata tänapäeva lapse nime, kui aimad, et tema vanemad võiks just seda moenime eelistada.

Jumala eest, tehke, mis tahate! Aga nii nagu selliste laste vanemad ilmselt arvavad, et nimed Anna ja Andri või Mai või Ott on maakate nimed või koledad või mõttetud või liiga tavapärased nö “kõigil on” (haha!), siis mina võin arvata ka mida mina tahan. Isegi siis, kui “need teised” üldse midagi ei arva. (Tegelikult niikuinii arvavad!).

Peale nende tõeliste monstrumnimede, on näiteks sellised, kus üks nimi on mingi vanavanavanavanaema või -vanaisa nimi. No mingi tavaline Siim või Salme ning kindlasti tahetakse see edasi pärandada. AGA juurde on vaja keevitada see moenimi. Nii sünnivadki Salme-Cheitlynid, Ulvi-Melanied ja Siim-Danielid. Palju õnne!

Kusjuures selliste monstrumnimede juures on minu meelest isegi täitsa värskendav see teine suund, kus tahetakse lapsele panna võimalikult lihtne ja lühike nimi. Mis need viimase aja kuulsad nimed ongi. Rumi, Rubi, Ami… Kuigi ma arvan, et tänapäeva nimede juures ei olegi võimalik oma lapsele originaalset nime panna, sest iga nimi, nii lühike ja tabav kui ka pikk ja lohisev, kaob teiste hulka ära. Pikendage seda vokaali ühe tähe võrra või lühendage. Vahet ei ole. Tänapäeva laste nimede hulgast ei paistagi ükski välja, sest nimedeks pannakse kõike. Püüdke näiteks kommentaaridesse jätta mingi nimi, mis teie meelest originaalne on, ja no 100%, kui mõtlema hakkate, näete ise ka, et see teie originaalne nimi on tänapäeva laste nimede meres vast kõige ebaoriginaalsem üldse. Pangu te oma lapse nimeks Casandra-Lisandra, Lydia, Säde või Krõõt, Ottokar või Ottomar, Iron või Kindlus või Iron Kindlus. Vahet ei ole.

Ja teate, mul on tõesti täiesti ükskõik, mis mingi võõra lapse nimi on või mis edasi saab või kuidas teda kutsutakse. Jumala kama kaks. Mis aga selliste nähtuste juures sotsioloogiliselt ja psühholoogliselt huvitav minu jaoks on, on see, et kuidas need lapsevanemad mõtlevad… Kuidas nemad maailma näevad, kuidas nende valikud sünnivad, mis on nende motiivid.

Hiljuti lugesin, kuidas üks värske ema pani oma lapsele teatud nime, “sest see tundus popi poisi nimi” ja nime teine pool “tundus eduka ärimehe nimi”. See tekitas minus korraga päris palju emotsioone ja mõtisklusi. Ei, mitte see NIMI ei tekitanud, sellest on jumala ükskõik, aga need motiivid, kuidas lapsevanemad lapsele nime valivad.

Kunagi, kui mina koolis käisin, siis olid tõesti lastel sellised “tavalised nimed” nagu Martin, Siim, Priit, Peep… Need olid siuksed tavalised poisid. Oo ja siis olid üks äge poiss – Ken. “Popi poisi nimi…” Tol ajal. Loomulikult oli see lihtsalt juhus. Või sai teie meelest poiss tõesti nime pärast popiks poisiks? Ilma igasuguste muude eeldusteta.

Loomulikult, kes tahaks, et ta laps tulevikus koolis mingi möku oleks? Kõik loodavad, et laps oleks koolis hea õpilane ja popp ja tulevikus… edukas. Eks?! Ja kas selle visiooni järgi pannakse lapsele tänapäeval nimi?! :O Ilmselt ma paljude meelest liialdan, aga mulle tundub, et sellised vanemad üritavad juba eos endid kuidagi paremaks pidada ja vähemalt nime põhjal eraldada end neist teistest – mökudest.

Kas nimi teeb ikka mehe?

Ma ise arvan, et TÄNAPÄEVAL ei ole mingit vahet, mis su lapse nimi on. Norimise ja narrimise põhjuse leiab alati. Sul võib mega vinge nimega laps olla (kuigi ma arvan, et sellist asja ei ole enam tänapäeval olemas, vt ülevalolevat juttu), aga kui tal on kodus mured ja kõhklused ja ta pole enesekindel (või misiganes need põhjused on, miks osad lapsed kuidagi heidikuteks muutuvad), siis kulla noored ja rohelised lapsevanemad, nimi teda ei päästa. Ja Su lapse nimi võib olla ka Niina Koll või Iron Kindlus*, aga kui ta on enesekindel ja toetavast perest (ja mis iganes need põhjused kõik on, miks mõned lapsed on enesekindlamad ja edukamad), siis see nimi ei koti ta sõpru. Ta mängib selle välja! Tänapäeval! Vanasti võisid olla teised lood, sest nimed olid eristuvamad. Ei ole vist ühte kindlat reeglit, miks mõni laps muutub kiusatavaks ja miks mõni mitte, aga AINULT nimi see kindlasti ei ole!

*Iron Kindlus nimi on ju päriselt olemas, aga ma tegelt ka ei mõista, mis vanemate peas toimub, kui selliseid nimesid panevad. Elavad nad mingis koomiksikangelaste maailmas? Samas isegi Batmani nimi on ju tegelikult lihtsalt Bruce.

PS: Päise foto pixabay.com

Kodutuuning. Pildid. Mõtisklused

Kodutuuning. Pildid. Mõtisklused

Ma olen varem ka tunnistanud, et pole üldse seda tüüpi inimene, kes pidevalt kodu tuuniks. No ma mõtlen tuuniks niimoodi, et telliks pidevalt Alist mingit staffi või kondaks mööda sisustuspoode füüsiliselt või netis. Korra aastas – kevadel – olen ostnud vast nartsissipotiga koos mõne uue lauakatte, käterätikud või puuviljakorvi. Ma miskipärast ei suuda raha kulutada, kui tegemist ei ole just toidu, reisi, kontserdi või mõne väga meeldiva riietuseseme (neidiki ostan tihti hoopis kaltsukast) või jalanõuga.

Mu õde viitas oma blogis väga tabavalt ükspäev nähtusele:

Lugesin juhuslikult ajakirjast Mari kellegi Eesti sotsiaaltöötajaga tehtud lugu “Kust algab vaesus?” ja see tekst sõnastas selle teema väga lihtsalt, kuid väga tabavalt – teatud kontingent inimesi ei oska hinnata vaimseid tegevusi s.t inimene hindab oma majanduslikku seisu läbi ostetud asjade, aga mitte läbi vaimsete kogemuste. See inimgrupp on üldiselt õnnetum, sest rõõm ostetud asjadest kaob kiiresti ning võrdlusmoment teiste paremal järjel olevate inimestega on selgesti nähtav. Need inimesed eelistavad osta pigem mõne uue hilbu kui minna lapsega teatrisse, nii tekibki olukord, kus “raha ei ole”, sest see sai kulutatud “olulistematele” asjadele.

Seega vaesus on kohati suhteline ning paljude inimeste puhul kindlasti mõtteviisis kinni. Sotsiaaltöötaja sõnul on isegi Eestis inimesi, kes käivad toiduabis, endal iPhone läikivate geelküüned haardes siramas.

Ega mul õde seda juttu ise ei leiutanud, aga mõtlemapanev on ikka. Ma ei ütle, et mina olen mingi materiaalsuse vastand ja imeinimene, aga PIGEM ma ei ole asjade inimene. Mul ei ole probleem aasta aega raha koguda ja siis osta tuhandeid eurosid maksev elamusreis maailma teise otsa, millest ma olen unistanud, aga ma ei koguks never aasta otsa raha, et osta mingi… ma ei tea… 4 tonnine diivan?

Kui osadel inimestel on halb olla, kui neil kuskil vaba raha vedeleb, siis minul oleks paanika, kui ei vedeleks. (No mitte, et mul Disney onu Roberti moodi kodus kullakangidest bassein on, aga saate aru küll). Mulle on eluliselt oluline see kindlustunne, et vajadusel saan kõik päeva pealt pekki saata ja aasta otsa mitte midagi teha, ilma et ma kerjama peaks. Tunne, et kui ma tahan osta 4 tonnise diivani, siis saan selle osta. Point on lihtsalt selles, et MA EI TAHA! 

Mul on asjade ostuga (näiteks koduasjad) üldse selline imelik kiiks, et vahel mõtlen küll, et no peaks ostma uued rätikud… Panen need isegi nö poekorvi ning siis… Siis mõtlen, et vanad ju “töötavad”. Milleks mulle need uued? Ja nii on pea kõigi asjadega. Mul ei ole olnud kodusisustuse osas mitte ühtegi emotsioonostu.

Täna aga läksin poodi ja ostsin mõned koduasjad. Tõuke andis tolleks asjaolu, et paar diivanipatja olid lausa VÕIDUNUD moega! Loomulikult olen ma padjakatteid pesnud, aga no kuluvad ja võiduvad ikka. Vahel tuleb oma kodu suhtes silmad avada, nagu oleksid võõras, ja vaadata justkui esimest korda. Igapäevaselt tihti ei märka…

Ma ostsin…

2 uut padjakatet. Kasside padjakattega mul isegi tekkis väike emotsioon, sest meie Jinx on ju täpselt samasugune 🙂

DSC05568

4 uut lauakatet:

IMG_4641 lauakate

Peegli. Viimasel ajal olen ma end meikinud suure toa laua nuka peal. Mingi suvalise vannitoa plastmasspeeglinäraka ees. Mõtlesin siis, et kui mu meiginurgake pidevalt nö avalikkuse ees on. Jube avalik küll – mul käib aastas 2 külalist, siis olgu see vähemalt ilusake. PS: Karl tuli koju ja nentis: “Ma näen, et sa oled endale LUUBI OSTNUD!” 😀

peegel

Kassidega köögi käterätiku

IMG_4642

Irooniline on see, et sisustusajakirjad ja blogid mulle meeldivad, ilusaid kodusid on kuidagi väga rahustav ja mõnus vaadata 🙂

Millele teie raatsite kulutada ja millele mitte? Kas olete rohkem asjade või elamuste inimene?

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

Pole paar päeva midagi kirjutanud. Ei, mul pole tekkinud nö oma elu, lihtsalt olen vaadanud terve nädalavahetuse teki all filme. A korra viskas teki all filmide vaatamine üle ja läksin kinno ka.

Vaatasin “Baby Driver”. Huuh, mida filmi! Kuigi seal oli kõvasti tüüpilist Hollywoodi, loogikavastasust, stiilset kihutamist ja arust ära tulistamist, oli see ikkagi väga teistmoodi film. Kulges muusika rütmis. Ei, mitte nagu mingi tatine muusikal, kus tegelased järsku poole jutu pealt nagu lollakad suvaliselt laulma kukuvad. Selle filmi peategelane kuulas teatud põhjustel kõrvaklappidest muusikat ja kogu tegevus käis tema kuulatava muusika rütmis. Väga äge! Ja no Kevin Spacey ja Jamie Foxx!!!

Foto: www.monkeysfightingrobots.com
Foto: www.monkeysfightingrobots.com

Soundtrackid mõjutavad tegelikult filme päris palju. Elu ka. Kes vähegi muusikat kuulab. Kas te pole kunagi autos või tänaval klappidest mussi kuulanud. “I’m too sexy for my shirt… “Ja nagu PÄRISELT seda sama tundnud. Nagu sa olekski oma särgi jaoks liiga seksikas. Või hakkab äkitsi raadiost laulma Seal “But we’re never gonna survive, unless we get a little crazy…” ja sa tunned sellel momendil, et f*ck, nii on, ma olen ka HULL…ja kuidagi kulged kaasa. Sellele loo taktis on muidugi raske liikuda, midagi funkilikkuma oleks parem. Duft Punk “Lose yourself to dance” näiteks. Need lood ei tulnud selles filmis, aga kindlasti on kõigil mingid omad lood, mis teid füüsiliselt mõjutavad. Teismoodi liikuma panevad. Oma mõteteski. Läbi selle filmi on igatahes palju sarnaseid äratundmishetki.

Mis ma siis veel vaatasin… No näiteks “War Dogs”.  Mulle hullult meeldib see “Whiplashi” tüüp. Võiks öelda, et ta on üks uuema aja lemmiknäitlejatest mul, a vot nime ei tea. Nagu vana inimene. Vaatan küll roppu moodi filme, aga uuema põlvkonna näitlejate nimesid ei tea. Googeldasin praegu. Miles Teller. Väga andekas näitleja ja tema filmidel on alati mingi aura ja attitude. Teate küll teda.

Miles Treller. Foto: www.collider.com
Miles Teller keskel. Paremal Jonah Hill. “Wart Dogs”. Foto: www.collider.com

Igatahes see film oli väga lahe, huvitav, veidi avas minu jaoks täiesti võõrast maailma. Kui teile meeldis “The Wolf of Wall Street”, siis meeldib see ka, mis sest, et teine teema.

No siis vaatasin näiteks ühe lolli komöödia “Chips”. Politseinikest paarimehed ja nende omavaheline nääklemine ja huumor – klassika. Siin on nn kottide-huumor tehtud ikkagi naljakaks, mitte päris otsene jalaga kanni tüüpi värk. Veidi vaid.

“Masterminds” – kunagi nägin kinos trailerit ja tundus nii igav, mõtlesin, et never ei vaata. Aga söön oma sõnu. Ja tegelikult oli üle ootuste hea. Või noh, ootuseid polnudki ja kõlbas vaadata küll. Isegi naljakas oli. Näitlejad! Juba nende pärast võib! Mu eriline uus lemmiknaisnäitleja on… ja jälle googeldan nime, sest ma ei tea. Kate McKinnon. Teate see, kes mängis “Office Christmas Party” personalijuhti. Hull mutt! Ja nüüd mängib uues naistefilmis “Rough Night” koos Scarlett Johanssoniga. Olen teda veel siin-seal näinud ja ta lihtsalt on nii naljakas. Täielik koomik!

Kaks lemmikut. Paremal Kate. Foto: www.hellogiggles.com
“Tondipüüdjatest” kaks lemmikut. Paremal Kate McKinnon. Foto: www.hellogiggles.com

Korra põikasin ka vanade lemmikute rajale – John Travolta. Ma olen temaga koos üles kasvanud. Kes mäletab “Face Offi”?! OMG, ma vaatasin seda filmi hilisemas teismeeas üle 10 korra. Reaalselt hakkasin lugema ja mingi hetk läks sassi. Rääkimata muidugi kõikidest teistest tema filmidest. Kahju, et tal nüüd pigem B-kategooria filmid välja kukuvad, aga igaljuhul võtsin ette “I am Wrath”. Olin valmis kinni panema, kui täielik p*sk on. Aga üle ootuste mõnus ja lihtne ja põnev triller. Mitte midagi erilist, aga täiesti vaadatav, kui midagi aju koormavat ei taha.

Appi, kindlasti vaatasin veel midagi… Ei saanud ju NII vähe ometi vaadata 😀 A ei tule meelde praegu. Igatahes, kes vaevleb mida-vaadata-midagi-ei-kõneta viiruses, siis äkki siit saite inspiratsiooni 🙂 Ahjaa, võib jagada ka oma viimase aja lemmikuid, sest ma olen FILMIHULL!!!

 

Ei, sa oled täiesti valesti aru saanud sellest, milline ja kes sa tegelikult oled!

Ei, sa oled täiesti valesti aru saanud sellest, milline ja kes sa tegelikult oled!

Üks tuttav meesterahvas postitas täna sotsiaalmeediasse pildi, kus ta oli oma juuksed maha ajanud. Sellele järgnes nagu ikka inimeste üllatav reaktsioon. “Sest juukseid oli juba nii vähe, et ei suutnud otsustada, mitu karva vasakule, mitu paremale kammida,” tuli julge ja otsusekindel vastus. No umbes midagi sellist, ma ei tsiteeri praegu tegelikult.

Kui see inimene oleks olnud naine või veel hullem – tuntud naine (ja no oletame, et see naine poleks end päris kiilaks ajanud, vaid lasknud teha lihtsalt poisipea), siis oleks järgnenud temale julgele ülestunnistusele stsenaarium:

“Eiiii, sul olid ju niiiii ilusad juuksed!”

“Miiiiiiks, sul olid ju niiiii paksud juuksed?!”

“Appi, ei, sul olid niiiiii kohevad juuksed!”

Mulle on see alati pinda käinud. See, et keegi ütleb/ näitab midagi enda kohta ja siis hakkab grupiviisiline – EI OLE JU NII! A la, keegi tunnistab, et tal on kõhul ebameeldiv pekivolt, millest ta tahaks lahti saada, ning siis 44 inimest kooris: “Ei ole, sul on jumalast trimmis kõht!” Või keegi tunnistab, et tal on õhukesed juuksed, ja siis jälle koorilaul: “Ei, sul on ju jumala paksud juuksed!”. 

Fakk, paljud inimesed näevad tegelikult oma ebatasasuste peitmiseks mingil määral ikka vaeva. Nad ei astu hommikul voodist otse trepikotta ja sealt edasi tööle jne. Selleks on loodud näiteks erinevad sorti riided, mis erinevaid kehafiguure ikkagi pigem kaunistaks, ja see, kui ma olen suutnud leida endale sobivad riided ja ei käi kõhupekk nabapluusi alt välja tallerdamas, ei tähenda, et mul seda ei oleks, või et sina tead PAREMINI, milline minu kõht on.

Paljud inimesed näevad iga hommikul tund aega vaeva, et mitte sorupea välja näha. Tänapäevaste vahendite ja nippidega on suht võimalik Homer Simpsonile Marge sonks teha. See, et sina pole igal hommikul näinud, kuidas keegi oma kolme karvaga möllab, ei tähenda, et sa tead, kui paksud ta kiharad on või ei ole. (Palun mitte seostada seda konkreetset juttu inimesega, kellest ma alguses rääkisin, too oli lihtsalt päästik minu mõttekäigule).

Me võime rääkida, kuidas üks või teine asi inimese küljes või riiete all meile PAISTAB, mitte et mina tean justkui paremini, kes ja milline sa oled.

Ma ei räägi ka otseselt iseendast. Ma räägin üleüldiselt sellest, miks osad inimesed arvavad, et teised inimesed vajavad koguaeg mingit egoboosti, või miks osad inimesed arvavad, et teised on nii pimedad või rumalad, et näe peeglisse või ei saa aru, kes nad on.

Keegi ütleb, et tal on masendus, veel karmim – depressioon, ja sellele vastatakse, et ähh, sul pole ju häda midagi. Läheb paremaks? Muudab see tegelikult midagi? Loomulikult on juhtumeid, kus inimene näebki endast väga väärastunud pilti. Näiteks anorektikud. Kuid see on haigus ja “issand, sa pole ju üldse paks” ei aita ikkagi kedagi.

Ma lihtsalt ei saa aru, kas selline naiselik (olgu ta siiras või võlts) üleskloppimine tegelikult ka aitab või keda õnnelikumaks teeb? Me ju ise teame, kes me tegelikult oleme. Või meeldibki osadele PÄRIS peegli asemel vaadata ennast sellisest issand-sa-ei-ole-üldse-paks peeglist?

PS: Ja ma eeldan, et te saate aru, et sellel, millest ma just kirjutasin, ei ole midagi pistmist tavalise komplimendi tegemisega, mis on vägagi ok teinekord 🙂

PS 2: Foto pexels.com