Browsed by
Category: Arvamus

Arvestatav blogija?

Arvestatav blogija?

Just eile hommikul kirjutasin (SIIN postituses):

Ma tahan lõhkuda natukenegi seda arvamust, kuidas kõik blogijad tahavadki ainult enda blogile reklaami ja feimi ja suuremaid võimalusi end turundada. Nagu nad sel eesmärgil üleüldse vaid blogivadki! Ei! St, kindlasti on ka selliseid blogijaid, üldse mitte tundmatuid, aga seda arvamust ei saa laiendada kogu meie blogimaastikule. Ka Eesti Blogiauhindade eesmärk ei saa/ ei tohiks olla ainult säärane.

Ja täna õhtul sattusin ma Lipsukese blogipostituse peale, kus ta esiteks püstitab pealkirjas teesi: Blogijad ongi umbes lohhid, keda võibki valimatult kottida. Teiseks räägib oma esimeses lõigus, kuidas talle pakuti mingit koostööd ja ta kirjutab: “Olin muidugi nõus ja väga elevil, et lõpuks on mind ka märgatud, kui arvestatavat blogijat.”

Ma üritan lubada, et see on nüüd viimane blogide teemaline postitus pika aja peale, sest ma tean, et paljusid see blogiteema üldse ei huvitagi. Aga…

Kas arvestatav blogija on vaid see, kellele koostööd pakutakse? Kas tõsiseltvõetav blogija on see, kes teeb üle ühe postituse sisuturundust? EI OLE! Lugege uuesti minu sissejuhatust ja sellele viitavat postitust!

Teiseks. EI! Blogijad ei ole umbes lohhid, keda võibki valimatult kottida. Palun ärge üldistage oma turunduslikke ebaõnnestumisi blogijatele, kelle jaoks ei ole blogi absoluutselt mingi turunduskanalgi. Ei, kõik blogijad ei ole lohhid, keda võib kottida. Üksikud on. Kel on vähe eneseväärikust.

Fotokoolis ütles Kaupo Kikkas meile midagi sellist, et… kui sa küsid fotograafiaga tegelema hakates, et kas sellega teenib ka midagi või kui palju, siis järelikult oled valinud vale ala. Ma tahaks sama paralleeli laiendada blogimisele. Loomulikult on üksikuid erandeid. Ilmselt nii fotograafias kui ka meie blogijate hulgas. Kuid saite mõttest aru eks?! Ja kui oletegi nii enesekindlad, et peate end selleks erandiks, siis ilmselt te ei laseks ka end kottida… Õnneks on palju blogijaid, kes blogivad eneseväljenduse ja blogimise enda pärast, mitte tasuta asjade ja koostöö. (See on minu isiklik maitse-eelistus lugejana, nii nagu mõnele meeldib ulmekirjandus ja mõnele romantika).

Ma olen blogija. Ma ei ole lohh!

PS: Võibolla ma võtan seda teemat liiga tõsiselt ja peaksin hakkama hoopis puuetega laste ja kodutute kasside patrooniks või siis lihtsalt maailma õilsamaks  ja ausamaks inimeseks, aga ma ei suuda sel teemal vait olla.

PS: Foto pixabay.com

Eesti mehe vastand ei ole Christian Grey!

Eesti mehe vastand ei ole Christian Grey!

Pärastlõunane puhkepaus pärast Toscana randa. Tagasi kämpas. Surfan blogides. Üks blogi viis teiseni, teine kolmandani ja järsku lugesin ma mingit postitust, kuidas mõelda oma tavaline Eesti mees Christian Greyks. 

Mu esimene reaktsioon sellele oli – olgu see “tavaline” Eesti mees üldistades nii mats, möku ja tundetu kui tahes, ärge teda Christian Greyks küll mõelge. Või okei – mõelge, sest fantaasiad ongi fantaasiad! Aga päriselt unistada, et oma mees oleks Christian Grey? Vägivaldne! Omav! Armukade! Jälitav! Haiglaselt kontrolliv! Seda ei näe läbi vaid inimene, kes pole ise mitte kunagi kas ise või tuttava kaudu vaimse vägivallaga kokku puutunud.

Teate neid, kes ütlevad, et appi, ta mees on ehtne vägivallatseja, kas naine on loll, et ta ära ei tule? Need, kes nii ütlevad, pole lihtsalt ise varem puutunud kokku osavate manipulaatoritega ega tea neid nüansse, kuidas mees naist (toon praegu just sedapidi näite) nö lõksus hoiab. Ma ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma, kes teab, see teab. Kes ei tea, see ilmselt loebki halle varjundeid ja mõtleb, et appi kui nunnu ja romatiline!

Kunagi lugesin esimese raamatu läbi, et saada aru, millest maailm räägib. Sisu oli lapsik. Raamat oli halb. Halvasti kirjutatud. Ma ootan kirjandusest enamat nii sisu kui ka kirjastiili poolest. See selleks. Parim sõbranna kutsus hiljem sõbrapäeval filmi vaatama, läksin. Film oli nii halb ja ka igav, et kui ma poleks kinos olnud, oleksin pooleli jätnud. Teist osa raamatust polnud mul mõtteski lugeda. Kuni tuli teise osa film välja ja sõbranna kutsus pulli pärast jälle kinno. Et see ju nagu totakas komöödia, lähme ikka, noh nagu meie loll traditsioon või nii. Ütlesin konkreetselt, et ma never ei viitsi. Lausa vabandasin. Kinodes jooksis see päris pikalt ja mingil hetkel tekkisid mul ikkagi süümepiinad, et nii järskult keeldusin. Mu sõbranna oleks edukalt ilma selle filmita ka elanud, aga tean, et tema jaoks oluline meie ühine melu ja hilisem kommenteerimine ning ilkumine filmi kallal.

Teine osa (film siis!) oli hulga parem (ei mitte hea film, lihtsalt parem) kui esimene. Mis sest, et seebiooper, aga see just filmina oli tehtud nii postiivseks ja romatiliseks seebiooperiks, mida toetasid ka soundtrackid.  Olen seda pilanud veidi SIIN. Ma ei tea, mis mul juhtus, aga juba sportlikust huvist tahtsin teada, et millega see lugu pagana lõpeb. Ostsin kolmanda osa ja olen seda lugenud tänaseks juba KUID, sest see on jälle nii halb raamat 😀 (Oh seda üllatust!).

Aga… Hakkasin tabama biiti, et kirjanik, olgu ta nii kirjakehv ja -vaene kui tahes, peab olema kokku puutunud vaimse vägivallaga, sest vastasel korral sellist raamatute sarja lihtsalt poleks sündinud. Kui esimeses osas oli see Ana nii loll ja naiivne ning suhtlusvõimed andsid alust kahtlustada vaimset puuet, nii et see röövis kogu tähelelepanu ning mingit BDSM-i ma ei pannud tähelegi, siis see kolmas osa (mida ma pole lõpuni jõudnud ja kardan, et ei jõuagi…) siiski avab hoopis kirjaniku enda mingi kogemuste või kõrvaltnähtu salajase laeka. Ma ei ole kuskil kirjaniku kohta lugenud või mis ta ise ütleb, kuidas see lugu tekkis, aga mind ei huvitagi nii täpselt ning ega me ei teagi, kas need avaldused oleks üldse tõsi või niisama müügijutt.

Kui osad inimesed tunnevad selle raamatusarja kontekstis kaasa neile, kes “ei saa aru nii tugevast füüsilisest tõmbest ja ARMASTUSEST”, siis minul on vastukaaluks natuke kahju, et osad naised nii lühinägelikud ja naiivsed. Samas ega neid ei saa süüdistada, et neil on teistsugune elukogemus.

PS: Foto pixabay.com

Kirjutan ka reklaamist. Ja T-särkidest. Kaootiliselt

Kirjutan ka reklaamist. Ja T-särkidest. Kaootiliselt

Kui ma pärast Blogiauhindu järgmine päev tööle jõudsin, kohvi võtsin ja arvuti ning raadio lahti lõin, kuulsin järsku Kivisaart rääkimas midagi blogidest, sealhulgas minu blogist, lugedes mingeid lõike ette. Korraks käis kõhust jõnks läbi, et nii nüüd ilmselt ütlevad midagi väga stereotüüpilist – blogid on nõmedad, blogijad on nõmedad, blogide tunnustamine on nõme, blogijad mingu päris tööle, ja see Ebapärlikarp on veel ekstra nõme ja otsigu ka päris töö. Kui Eesti Blogiauhindade korraldaja oleks selle peale kahte kätt kokku löönud ja kiljunud (ok, see on kujunduslik väljend, aga saate aru eks…), et jeee, reklaam, igasugune reklaam on reklaam, juhhuu, blogidest räägitakse, kõik saavad feimi, kasutage nüüd olukorda ära ja TURUNDAGE endid, siis MINA oleksin tundnud täielikku nördimust. Sest kui see ongi blogide ja blogijate stereotüüp, siis see tegelikult ju päris nii ikka ei ole. Ja kui blogimise ja blogijate kohta avaldavaks raadioeetris sellist stereotüüpset arvamust kolm inimest, kes blogimaailmast midagi ei tea, siis see oleks ikka trööstitu küll.

Õnneks vist päris nii ei läinud. Ma ei kuulnud kõike, mida tol hommikul Sky Plus’is räägiti, aga see, mis minu blogi kohta räägiti, oli huumoriga ja täitsa okei. Aga miks ma sellest kirjutan? Ma tahan lõhkuda natukenegi seda arvamust, kuidas kõik blogijad tahavadki ainult enda blogile reklaami ja feimi ja suuremaid võimalusi end turundada. Nagu nad sel eesmärgil üleüldse vaid blogivadki! Ei! St, kindlasti on ka selliseid blogijaid, üldse mitte tundmatuid, aga seda arvamust ei saa laiendada kogu meie blogimaastikule. Ka Eesti Blogiauhindade eesmärk ei saa/ ei tohiks olla ainult säärane.

(Ja üks asi on see, mis EBA väidab end kuskil veebipäevikus olevat (sest ametlikku kodulehte sel ju ei olegi), aga teine asi on see, mis ta päriselt ikkagi on. Seda kirjutan ma seepärast, kui keegi hakkab mulle äkki linkima mingeid nupukesi tollest veebipäevikust. Hindame inimesi ikka tegude, mitte jutu järgi!).

Sellest on tegelikult paljud blogijad ka kirjutanud, aga tahtsin ka ise näidata, mis paadis mina olen. “Igasugune reklaam on reklaam” kehtib vaid siis, kui inimene tõesti tahab reklaami. Kas blogijat saab süüdistada, kui ta ei taha muuta oma blogi elatusallikaks, reklaamkanaliks? Kui ta ei taha läbi oma blogi teha turundust ja saada tasuta asju? Minu meelest on see blogija sama “õige” blogija nagu need esimesedki. Ei loe ju ainult kvantiteet!

Pealkirjas mainisin kaootilisust. Siit see tuleb. Natuke teisele teemale. Marimell “arvustas” oma blogis Kivisaare T-särki. Arvustas on jutumärkides, sest õige arvustus oleks eeldanud ilmselt ka tootesse süvenemist ja siis hinna ja kvaliteedi suhte välja toomist. Aga võibolla ei tahtnudki Marimell arvustada, vaid lihtsalt nentida, et hind on kirves. Sellel “kirvel” on ka alati ikkagi mingi taustsüsteem, hind on alati suhteline. Lihtsalt “hind on kirves” ei ütle mitte midagi. Toote kohta. Võrreldes millega? H&M särgiga? Tegelikkuses need aga lihtsalt ei ole võrreldavad. Ma töötan ise trüki valdkonnas juba peaagu 8 aastat ja ma tean, et mustale materjalile trükkida ei ole sama, mis valgele. Pluss on materjalid ja tehnikad, mis peavad kauem vastu ja ongi kallimad. See selleks. Kõik ei ole ka 8 aastat trükivaldkonnas töötanud. Samas, kas siis on mõistlik “arvustada”, see on teine asi.

Kivisaar kahtlemata tahab oma särkidele reklaami ja see antireklaam loodetavasti töötas. Kindlasti leidub inimesi, kes hindavadki unikaalsust ja kvaliteeti. Need inimesed avastavad ka läbi pasarahe need tooted ja oskavad neid väärtustada. Teine grupp inimesi, kes ostab parema meelega H&M-ist või Aliexpressist 5 eur/särk eest hunnikuid erineva pildiga (suvaline palm või koer) või lambi sõnumiga (Love või Happy) särke, mis teises pesus oma kuju kaotavad ja luituvad, noogutavad lihtsalt massina kaasa, kuidas Kivisaare särgid on lamedad ja wtf hind, never ei ostaks 50 euro eest T-särki ja kas need on kullast tehtud ja üldse nii nõme äri Märksi järgi püsti panna ja ma võiks suvalise pildi netist alla laadida ja minna teha 10 euroga sama asi kuskil suvakas poes.

Inimesed jagunevadki rõivaste tarbimise suhtes laias laastus siin kaheks – ühed, kes ostavad pigem kvaliteetseid asju ja vähem, ning teised, kelle eesmärk on osta võimalikult palju asju võimalikult odavalt. See on lihtsustatult nii. Sellest, kuidas iga uus ostetud hilbuke meile nagu narkootikum (või suhkrulaks või mis iganes sarnane võrdlus) mõjub, on tehtud päris mitmeid dokumentaalfilme. See lihtsalt on inimeste psühholoogia. Oluline on seda käitumist ära tunda, mõtestada ja selle abil ehk ka uusi hoiakuid ja väärtusi iseendas kujundada.

Mul on aastas 2 korda mingi sisemine vajadus riidekapis veidi värskendust teha. Kevade tulekul, kui tahaks natuke heledaid asju ja värskust. Talvel, kui vaatan, et äkki mõni kampsun ja mantel on ikkagi juba liiga topiline. Emotsioonoste teen ka, sest minu jaoks peab olema riiete ostul emotsioon, miks me neid muidu üldse ostame? Aga kui ma emotsiooniga midagi ostan, siis ma ei viska asju kuu-kahe pärast ära. Ostan Reet Ausi minu jaoks statement’iga särgi… Kuidas ma selle kuu aja pärast ära viskan või kirbukale viin? Käin selle hoopis ribadeks! Samas, kui mul oleks selle kõrval mingi mõttetu allahindlusest ostetud särk, mille ma lihtsalt seepärast H&M-ist proovimata kaasa haarasin, sest maksis nii vähe… Ma ei imestagi, et seda vaid korra kanda tahan ja siis on see minu jaoks ammendunud.

Ühesõnaga…

2lVGcCz

 

 

 

 

Maitse. Muusika

Maitse. Muusika

Neljapäeval käisin Sinilinnus Dramamama kontserdil. Ei ole ma selline tüüp, kes jaanipäeva nädalavahetust ootaks, et saaks kuskil suvesimmanil a la Smilersit või veel hullem (max hull!) Termikat kuulama minna. Ei, see ei tähenda, et ma 10-20 aastat tagasi neid ei fännanud. Mulle meeldis Enrique Iglesias ka kunagi, nii et selle kohta ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Üldse mind erutavad vähesed Eesti bändid, aga Dramamama ja Mikk Tammepõld on nende hulgas. Neis on midagi müstilist ja see müstiline käib nendega ajaga kaasas, mida ei saa Tannu ja Co kohta öelda. Aga muusikamaitse üle ei vaielda, seega…

Eestlane on tegelikult rahulik kontserdirahvas, aga ainult siis, kui end täis ei joo. Tol kontserdil olid kõik mõnusalt kaasa elavad ja viisakad, va üks kumminukk, mille keegi rahvasse loopis ja mis seal publiku peade kohal oma elu elama hakkas. See oli haigelt totter ja juhtus laulult ning esitluselt tähelepanu minema.

Aga muidu oli vinge live. Joamets ja värki…

PS: Päise pilt pixabay.com

Jälle need juuksed. Igapäevane juukserituaal

Jälle need juuksed. Igapäevane juukserituaal

Kõigepealt uuesti eellugu. Kui aasta alguses keegi minu foto alla kommentaari “Sul on nii ilusad hambad ja juuksed.. Tahan kaaaaaaa…” kirjutas, mõtlesin, et ta kirjutas seda terava irooniaga :D. Pildil võivad inimesed olla sätitud ja mukitud, aga päriselus hoopis midagi muud. Nii vast ka minu juustega. Kui ma oma hambad kuidagi üle elan, siis juuksed on mul küll üks paras Achilleuse kand. Nad on terved, aga õhukesed ja peenejuuselised (mida sõnakoperdust?!) ja muutuvad ruttu luduks.

Selle peale pakkus Linea Naturaga, et nad saadavad mulle oma šampoone ja palsameid testimiseks ja ma kirjutaksin siis oma muljetest, äkki midagi sobib. Sel hetkel mul polnud veel aimugi, et jään ise nende nii ustavaks püsikliendiks, nagu ma praegu olen.

Sellest, kuidas ma esmakordselt nende toodetega tutvust tegin, võib lugeda SIIT ja SIIT.

Sellest, kuidas ma nendesse toodetesse armusin, võib lugeda SIIT.

Ja sellest, kuidas ma nüüd olen juba pool aastat ise Linea Natura šampoone ja palsameid ostnud ning kasutanud, võib lugeda käesolevast postitusest, mis ei ole kuidagi tellitud postitus.

Mulle meeldib väga ühe blogija mõttemaailm, mis puudutab blogimist ja reklaame. Toon välja killukese, aga teatud põhjustel ma tema nime siia praegu ei pane.

Samamoodi nagu meid mõjutab lihtlabane reklaam, mõjutab meie arvamust tootest ka see, kui palju me selle saamiseks vaeva nägema pidime. /—/ sellepärast ei saa ajakirjanduses mitte iialgi ARVUSTUSEKS nimetada kinni makstud toodet või artiklit. siis on tegemist puhta reklaamiga.

Ehk, et kui olen ise maksnud toote eest, oskan hinnata paremini ja hinna ja kvaliteedi suhet, mis muide minu jaoks on üks olulisemaid asju ostlemisel (ükskõik, kas bookin hotelli või ostan lõikelaua või šampooni). Nüüd, kui olen ise ostnud mitmeid ja mitmeid kordi (ja ka emale kinkinud) neid šampoone ja palsameid, võin juba oma kogemusest ka ARVUSTADA 🙂

Alguses kasutasin nende roosa variandi siidiproteiini sari õrnadele ja kahjustatud juustele. Väga meeldis, aga pulli pärast tahtsin vaheldust ja ise tellisin neilt juba kollase mesilaspiima sari kuivadele ja tundlikele juustele, mille peale ka siiamaani pidama jäin. Ma ei taha mitte kunagi kasutada enam mingeid suvalisi šampoone, mis parasjagu kuskil veebipoes soodsa hinnaga ja mis lubavad põhimõtteliselt parukat pähe.

Minu igapäevane juukserituaal näeb ette pesu ja palsamit ning lõpuks kannan märjad juuksed (eriti juukseotsad) kokku veel nende maale toodus Struttura argaania juukseõliga, mis on lihtsalt õlemõistuse hea asi ning ei jäta juukseid rasvaseks.

IMG_3924
Kolm eluks vajalikku asja

Kui varem oli minu igapäevane probleem, et juuksed olid juba päeva peale peadligi ja õhtuks rasvased, siis enam mul seda muret absoluutselt ei ole. Varem pesin veel õhtul teist korda tihti pead, kui kuhugi minek, nüüd ei ole mingi probleem hommikul pestud juustesse õhtul sonksi sättida. Hommikul ärkan ja juuksed nagu filmis. Tegelt ka 😀

giphy

Pärast ärkamist ja tööle minnes siiski pesen juuksed uuesti, see on minu isiklik kiiks, igalt poolt puhas olla 😀 Aga nädalavahetusel olen teise päeva vahel ka välja vedanud. Igal juhul edulugu 😀 võrreldes sellega, et vanade šampoonidega olid mul juuksed juba lõunaks rasvased. Ilmselt tõesti pole Lineas seda p*ska, nagu lubatud, mis juuksed raskeks ja rasvaseks muudab.

Lihtsalt tahtsin hingelt ära öelda, et päriselt ka, ma jumala õnnelik selle leiu üle. Ja ma tagasi blond ka pärast mingit imelikku kahte aastat oma elust porgandina 😀

 

 

Maailmalõpp on käes – lapsed ei saa enam lehti müüa!

Maailmalõpp on käes – lapsed ei saa enam lehti müüa!

Mul on natukene kripeldama jäänud üks hiljutine teema, nimelt lehelapsed. Ma ei hakka siin analüüsima tööinspektsiooni argumente (ohutus, eakohasus, töötingimused jne) või otsima tõde, kas tööinspektsioon üldse keelaski lehelaste töö või lõpetas Ekspress Grupp ise lehelaste projekti pärast juba eelmise aasta augustis algatatud väärteomenetlust.

Küll aga käib mulle pinda meedia tekitatud kuvand ja vanemate paanika, kuidas lehelaste kadumisega pandaks justkui käsi ette tulevastele miljonäridele. Nagu kõigi vanemate unistus oleks, et nende laps saaks tulevikus miljonäriks. Justkui see oleks peamine ja nüüd on nii tulevased põlved hukule määratud kui ka meie – nende vanemad – kes ilmselgelt lootsid oma pensionipõlve miljonärist laste näol kindlustada.

Eriti demagoogiliselt mõjus esmapilgul suht tühine artiklikene ühest Saaremaa laulupoisist (mul ei ole selle poisi kohta ühtegi halba sõna, vaid häirib see, kuidas meedia selle poisiga paanikanuppu muljus), kes rääkis ajaleheveerul, kuidas talle see töö väga meeldis – sai julgust juurde, mida laval vaja, kõik oli väga tore, sai laulda ja uusi sõpru. Noh jälle sellise alatooniga lookene, nagu nüüd ei sirgu meie ühiskonnas enam kunagi ühtegi Elina Borni ega Liis Lemsalu, sest kõik võimalused lavalise julguse praktiseerimiseks nulliti juba lapsepõlves.

Suht sarnase signaali andis läbi meedia ka Paavo Nõgene, tsiteerin Postimehest: “See õpetas mulle töötegemist. Vanemate kirjalikult nõusolekul. Tundub, et nad olid lubades adekvaatsed, sest midagi hullu pole juhtunud, teen kirglikult tööd senini.” Nagu ma algselt ütlesin, ma ei taha hakata analüüsima tööinspektsiooni põhjuseid, aga ma ei saa kuidagi vaiki olla, mis puudutab seda, et kui Paavo Nõgenel olid adekvaatsed vanemad ja tal läks kõik hästi, siis see ei tähenda automaatselt, et kõigil nii on. See selleks.

Mina mõtlen, et kui laps tõesti tahab end proovile panna müügis, suhtluses, julguses, kontakti otsimises jne, küll vanem leiab talle selle võimaluse ilma lehepoisi ametita ka. Lasteaialaadad, koolilaadad, kirbukad, asulate päevad… Mida iganes. Meil oli hiljuti Kalamaja päevadel koolihoovis lastele laadapidamisvõimalus antud (pole ainuke laat aastas!) ja lapsed said müüa kõike – oma vanu mänguasju, küpsetisi, riideid, meisterdatud asju… Väljundeid leiab. See aasta tahtis minu laps ka osaleda ja kaifis seda melu täiega. Mul jäi karp lahti, kuidas väiksed poisid seal mingeid jullasid ja vidinaid müüsid, juttu tuli suust nagu kogenud müügimehel/ laadaärikal. “Tulge vaatama, maailma parimad…” jne. Otsige oma lastele siis muud võimalused.

Siis mingid nördinud lastevamete sõnavõtud meedias, kuidas nende lastel olid kõik lootused ülesse krutitud seoses taskuraha teenimisega ja nüüd tuleb kindlasti nii palju nuttu… Teile, lumehelbekestele, uudis – shit happens. Kõike võib juhtuda. Kui tahate lapsele sellest kõigest midagi õpetlikku külge pookida, siis seletagegi lugu ära – teinekord viskab elu ka  p*ska. Okei, seletage viisakamalt.

Taskuraha on tore asi. Ma ei tea, kui palju nende projektis osalejate hulgas oli neid peresid, kellele see teenimisvõimalus oli eluliselt oluline. Kas seal oli vanemaid, kes ajasid oma lapsed lehti müüma, et endale hiljem suitsu osta, või pigem adekvaatsed vanemad, nagu Paavo Nõgenel. Ma ei tea. Tahaks loota, et neid esimesi ei olnud. Tahaks loota, et lapsed saavad midagi muud teha (kas või maal vanaema juures vms aidata peenart rohida või lihtsalt kodutöödes rohkem aidata) ja oma taskuraha vanemate käest ikka välja teenida, kui nendele peredele see raha eest töötamise harjumuse juurutamine tõesti juba 8aastastel vajalik on. Ma ei ütle, et ei ole vajalik. Aga minu meelest ei ole lehepoisi amet ainuke võimalus õpetada oma lastele, et raha ei kasva puu otsas.

Paraku praegu on aga meediast jäänud selline mulje, et muud varianti ei ole.

PS: foto pixabay.com

 

 

 

 

 

 

 

Mis arvamusblogija ma ikka oleks, kui EBAst ei kirjutaks

Mis arvamusblogija ma ikka oleks, kui EBAst ei kirjutaks

Kõigepealt aitäh kõigile tüüpidele, kes Ebapärlikarbi poolt hääletasid, tänu sellele pullile sain ma arvamusblogide kategoorias esimese koha. Väga vinge oli esikolmikus olla koos  Nullkulu blogi ja Vegani päevaraamatu blogiga.

Aga mis arvamusblogija ma oleks, kui Eesti blogiauhindade üritust ei kommenteeriks ah? 😀 Lõbustan end täna hommikul sellega, et vaatasin tükiti Õhtulehe ülekannet ja Anu Saagimit. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada, mida ma just nägin. Kurioosum? Fenomen? Absoluutne süvenematus? Halenaljakas?

Ühesõnaga vaatan kordusest – just kuulutati välja aasta PARIM blogija. Rahva lemmik, kes võitis teise koha ees rohkem kui 3 tuhande häälega. Ja selleks on Henry ja tema blogi A mida Henry teeb? Samas on just eelnevalt saanud esimese koha eluliste blogide kategoorias Mallukas, kes võttis koha sisse Anu Saagimi kõrval, et intekat anda.

Anu Mallukale: “Võitsid jälle!!!”

Mallukas: “Juhtus nii jah!”

Anu: “See on ebaaus ju!”

Mallukas: “Miks?”

Anu: “Kolm aastat. Iga aasta sa oled pannud selle blogiauhinna… kinni.”

(Tuletan meelde, et KINNI PANI selle seekord ikkagi 2 minutit tagasi Henry!).

Mallukas üritab Anule seletada: “Ühe kategooria!!!” 

Anu: “Ei, sa oled nagu võitjate võitja, sellepärast et… äääääääääää…. sa panid selle kõige olulisema kinni, seda mida kõik teised ihaldavad.

(Tuletan meelde, et selle, mida “kõik ihaldavad” (aasta blogija/rahva lemmik) pani kinni Henry! 3 minutit tagasi!)

Mallukas: “Keegi peab panema ju.”

Kui see ei ole süvenematus ja halenaljakas ja irooniline, siis misasi see on?

Elulised blogid – Anu meelest on see kategooriate kategooria, mida kõik ihaldavad. Toidublogijad ihaldavad! Spordiblogijad ihaldavad! Kultuuriblogijad ihaldavad! Arvamusblogijad ihaldavad! Kõik ihaldavad seda ühte ja ainust – KÕIGE TÄHTSAMAT – võitu eluliste blogide kategoorias. Aga kandideerivad ikka oma mõttetutes toidublogide ja spordiblogide kategooriates eks 😀 Imelik. Ma oleksin julgenud pakkuda, et rahva lemmik/ PARIM blogi on see tiitel, mis võiks olla see “kõige ihaldatum”, pärast OMA kategooria võitu.

Ok, saite vist pihta, mis ma öelda tahtsin, rohkem ei tahagi sarkasmi pritsida. Kadedus minus ka vist seekord ei räägi, sest ma sain ise esimese koha 😀 Oma mõttetus kategoorias 😀

Nüüd tõsisemalt… Ma ise arvan, et elulised blogid ei olegi mingi kategooria ja selle võiks absoluutselt ära kaotada. Need, kes selles eluliste blogide kategoorias esikoha said, saaksid end täiesti vabalt paigutada ka kuhugi juba olemasolevasse kategooriasse. Misasi on eluline blogi? See, kus viskab hästi palju reklaampostitusi vahele?

Teiseks, peaks olema olemas ikkagi elustiili blogi, kuhu veganid ja nullkulu ning muud sarnased super hästi paigutuks. Sest veganlus, säästmine, taaskasutus jne on ikkagi mõttelaadid. Elustiilid.

Kolmandaks. Mulle meeldis eelmine aasta rohkem. Seekord häiris mind ülemine (niiöelda vipid) ja alumine korrus. Üks tasapind, kus kõik on niiöelda võrdsed ja vabad sotsialiseeruma tundub ikkagi hoopis parem lahendus.

Ja õhtujuht võiks olla inimene, kes ei kasuta väljendeid “titt”, “kõige pikem pissi”, “tšikid”, “teise koha sai Uku Suviste pruut…”,  “kust te inspi saate?” jne.

Lugesin täna ühte julget arvamust EBA kohta – SIIN. Olen Jaanika viimaste lausetega väga nõus. Tsiteerin: “Kui Mari-Leen tahab jätkuvalt EBA korraldamist enda kätte jätta, siis ta võiks vähemalt rohkem inimesi kogu protsessi pühendada. Olgem ausad, kahe eelmise aasta mõnus vibe ja elevus olid täiesti haihtunud.”

Aga… Ma olen uhke, et olen blogija. Peale selle olen ma muidugi ka ema ja kellegi kaasa ja kasside perenaine ning reisisell ja oma päris tööl loodetavasti kift kolleeg ja sõpradele hea sõber. Aga ikkagi olen ka uhke, et mul on ka blogi ja et julgen arvamust avaldada.

PS: Päise pilt: Kalev Lilleorg (Õhtuleht).

 

 

 

“Keda see “Terevisiooni” saatejuht kotib?”

“Keda see “Terevisiooni” saatejuht kotib?”

Ma nüüd ei mäleta, millisest uudistekanalist ma täna lugesin, et Eero Reinu lahkub “Terevisioonist” ja sügisest enam kaasa ei tee. Vahet ei olegi, kust, küll aga klikkasin ma miskipärast lahti artikli all oleva kommentaariumi ja lugesin, kuidas mingid inimesed arvavad umbes midagi sellist:

Keda huvitab? Mis teil oma elu ei ole või, et mingi “Terevisiooni” saatejuht nii kotib?

Minu “oma elu” sisse käib küll iga hommik “Terevisioon”. Ma ei jõua küll kunagi teleka ees seda VAADATA, aga kuulan, kui kohvi teen, köögis toimetan, peegli ees meigin… Mõne inteka peale torman koridorist kohale ka. Kui keegi midagi eriti huvitavat või lolli räägib. Peale selle on mul endal mingi selline totakas mäng peas, et kui ma kuulan, kuidas keegi stuudios räägib, siis hakkan ette kujutama, milline see inimene välja näeb. Ning siis pean vahel ikka üle tsekkama, kas panin täppi.

Aga miks ei võiks inimesed arutada selle üle, milline saatejuht on hea, milline mitte? Milliseid muudatusi võiks ERRi hommikuprogramm läbi teha, et parem saaks? Kes võiks asemele tulla? Kas nendele küsimustele mõeldes pole mul tõesti “oma elu”? Mul on pigem tunne, et me laseme päevast päeva endast läbi meeletul hulgal igasugust jama ja igasugust infot, aga ka tõsiseid teemasid absoluutselt süvenemata. Teeme midagi ja rahuldume selle keskpärasega, mida me teeme. Vaatame midagi ja rahuldume selle keskpärasega, mida me näeme. Jne.

Tulles tagasi teemasse. Eero Reino ei ole hea OTSEsaatejuht. Ta on väga sümpaatne mees. Võibolla on ta väga hea inimene. Super kolleeg. Tubli ja püüdlik töötaja. Aga ta ei ole hea OTSEsaatejuht.

Eero Reino:

“Nii, aga nüüd ma küsin teilt sellise küsimuse…”

“Aga minu järgmine küsimus teile oleks…”

Aaaaaah! Küsi lihtsalt SEE KÜSIMUS ÄRA!

Ma väga loodan, et koos sümpaatse ja toreda ent kehva otsesaatejuhiga vahetatakse välja ka Katrin Viirpalu. Tahaks näha saatejuhina kedagi, kes ei suhtuks oma külalistesse nagu lastesse neid iga öeldud lausega ninnu-nännutatades. Kedagi, kes ei segaks jutule vahele, ei lõpetaks kõigi lauseid ega naeraks laginal iga retoorilise infokillu peale… jälle kellegi lauset lõpetades. Nagu tal oleks kõigiga telepaatiline side. Äkki ongi. Võibolla on see tema superpower, aga see ei aita kaasa kuidagi hea saatejuht olemisele. Jah, iga päev on uued coolid või mitte nii coolid prillid, aga ma tahaks ühelt hommikuprogrammilt natuke rohkem põnevust kui üllatusmoment saatejuhi prillide näol.

Mulle meeldiks Liisu Lass. Ta on kuidagi tavaline, aga samas tüüne. Ei kekuta.

Kuidas teile Eero Reinu meeldis? Kuidas Katrin Viirpaluga saatejuhi rollis rahul olete? Kes võiks asemele tulla?

Päise foto: ERR.

 

 

 

 

 

 

 

 

Väga laisa päeva riietus

Väga laisa päeva riietus

Kas teil on vahel selliseid päevi, kus te kodust nina välja ei pista? Ärkate hommikul üles, ilm on näiteks nii kehv, et koergi ei taha õue minna, ning lubate endale ühe laisa päeva. Isegi mitte ööriideid ära vahetades. Mul on läbi talve olnud selliseid päevi hulga, ma olen tegelikult täielik kodulemb. Suvel on küll natuke teised lood, aga viimasel ajal, kui ma kalendrisse vaatan, on meil juuni, aga õues on 6 kraadi, nii et… (Aa, hea nali eks – käisin lapsega polikliinikus just. Juunikuus. Ja riidehoid ei töötanud eks, sest suvi ju. Õues oli 8 kraadi).

Ka Ethelil juhtub vahel minuga koos taolisi laisku päevi. Ja BonBon Lingerie saatis Ethelile just sellised riided, millega saab endale laiska päeva lubada. Stiilselt. Ilma ööriideid vahetamata.

bonbon7
Sobib ka joogasse 🙂
bonbon6
Päev on juba alanud…
bonbon3
Väiksed detailid

Kui ma paarile sõbrannale ütlesin, et BonBon saatis mulle lasteriideid, siis nende reaktsioon oli – misasja, nad teevad lastele ka midagi või? Teevad jah! Neil on ka e-poes olemas kategooria Lapsed ning valikus on aluspesu nii tüdrukutele kui ka poistele, öösärke, särke, põlvikuid, retuuse ja tuunikaid. Värvilisi ja eklektilisi ning rahulikke ja mahedaid.

Laste asjad on neil praegu selliste kampaaniahindadega (uurige ise SIIT), et kui ma kodulehe lahti lõin, kahetsesin, et kus ma üldse varem olen olnud?! Mul on endal hulgaliselt BonBoni pesu kapis ja seljas alates ajast, kui ma selle firma ca 3a tagasi avastasin, aga laste asju pole ma kordagi sealt uurinud. Mis mul viga oli?! Hea hinnaga väga ilusad asjad. Hakka kas või uut last meisterdama, sest just väikestele on seal väga armsad asjad.

bonbon4
Uus spinner – kodused mängud
bonbon
Pehme ja mõnus

Kui tavaliselt lapsed riidekinkidest ei hooli, siis selle oli Ethel nõus kohe selga panema. Ütles, et on pehme ja mõnus 🙂

 

 

 

“Meile lendasid just nii ilusad liblikad kohale!” – tegelt?

“Meile lendasid just nii ilusad liblikad kohale!” – tegelt?

Paar päeva tagasi jõudis minu Facebooki uudistevoogu selline pilt:

IMG_3670
Screenshot Sarapuu kirbuka Facebooki lehelt

Ega ma palju ei süvenenud, mõtlesin küll korra, et huvitav, kuidas nüüd järsku selline suur kogus KUMA liblikaid järelturule “lendasid”, aga järgmisel minutil elasin oma elu juba edasi ning unustasin selle mõtte. Kuni natuke hiljem nägin ajakirjanduses artiklit “Õhus on kohtuasjad: KUMA liblikate looja Mari Ojasaar kaotab kopeerijate tõttu tuhandeid eurosid!” (LINK).

Artiklist nii palju, et eks see kõlas pigem nagu bluff või hoiatus, aga vähemalt sai minusugune teada, et need Sarapuu kirbuka “ilusad liblikad”, mis näevad üks-ühele KUMA liblikate moodi välja, ei ole KUMA liblikad.

Ma arvan ka, et Mari Ojasaar ei kaota kuus kopeerijate tõttu tuhandeid eurosid, sest need, kes tahavad endale osta KUMA liblika, ostavad KUMA liblika. Need, kes ei raatsi käia välja 19.95 eurot, need niikuinii ei osta KUMA. Ja kui need nüüd lähevad ostavad mingi odavama koopia, siis see ei mõjuta Mari Ojasaare käivet. Vähemalt oluliselt. Eluliselt.

Mingi patendijutt on iba… Autoriõigused? Ma ei ole juriidikaga nii hästi kursis, aga mul on jäänud erinevate sarnaste juhtumite tõttu Eestis mulje, et see teema on meil vist natuke reguleerimata. AGA…

Keegi on ju nende libaKUMAliblikate taga! Nagu ma aru sain, siis neid, kes järele teevad, on isegi mitmeid. Kas mark ei ole? Ausalt? Räägid sõbrannale või emale, et näe, teen KUMA liblikaid nii hästi järele, vaata! Kingid sugulastele ja sõbrannadele neid liblikaid, et vaadake, kui hästi ma Eesti tuntud brändi järele teen või? Jagad Facebookis ja müüd? Või vastupidi, äkki ongi nii piinlik, et viid nägu näitamata kuskile kirbukale ja tegelikult ei julge oma nimega neid sotsiaalmeedias promodagi?

Ma mõistan, et piir selle vahel, mis on autentne ja oma loodud ning inspiratsiooni ja koopia vahel on õhuke. Aga fakt on ju see, et sellised Sarapuu kirbuka libaliblikad kopeerivad siiski üks-ühele meie  Eesti KUMA brändi ja teenivad raha nende tuntuse tuules. Kui see pole kohtulikult karistatav, siis eetiline see igatahes ei ole. Kas selliste libaliblikate ja neid müüki võtvate kirbukate taga on nii meeleheitele viidud inimesed, kes lihtsalt teevad kõik selleks, et oma leivale ka vorsti saada ning aastas korra ka soojale maale? Või on kõigil tõesti p*hhui ja puudub häbitunne?

Ostke ikka õigeid KUMA liblikaid!

kuma3
Päris KUMA liblikad. Foto: scandikids.ee/et/b/kuma

Päise fotol on päris KUMA liblikad ja foto võtsin screenshotina KUMA kodulehelt.