Laps jookseb äkitsi teisest toast minu juurde: “Emme, tegele minuga!”
Ma vaatan üllatunult otsa.
Laps: “Aga ISE sa tahtsid omale last!”
Või siis… ta kõdistab mind järsku kaelast, kuigi meil on omavahel kaks reeglit:
1) Kui kool lõppeb ja ta koju jõuab, siis ta helistab mulle.
2) EI KÕDISTATA!
Ikkagi kõdistab ja naerab parastavalt: “Aga ISE sa tahtsid ju omale last!”
Lapsel hakkas koolis kohustuslik ujumiskursus. Mäletan seda ka oma kooliajast, meil oli koolis bassein ja seda “valvas” (tegelikult koristas) Rebasetädi. Pole aimugi, mis ta tegelik nimi oli. Rebasetädi oli küllaltki kuri, pidevalt oli tal midagi ette heita seoses pesemisega, riietumisega jne, kuigi see temasse tegelikult ei puutunud. Aga ta oli isehakanud ujulajuhataja. Vana, natuke köngus ja rätik peas, mille alt paistis punakas parukas (vist). See oli algklasside üks suurimaid kõlakaid – kas Rebasetädil on tegelikult parukas? Kõik lapsed spekuleerisid selle üle. See oli üks suurimaid müsteeriume. Siiamaani mäletan kooliujula lõhna ja seda hõngu.
Ujumist ma ei vihanud, aga ma ka ei armastanud. Krooli ma ka eriti selgeks ei saanud seal, aga vee peal püsin. Minu mäletamist mööda käisime mingi aeg õhtuti ka isaga seal basseinis ujumas, ju mind õpetas ka isa ujuma. Kas ma päriselt ujuda oskan? Leidsin sellise asja:
Millega peab hakkama saama inimene, kes oskab ujuda? Eesti ujumisliit on koostöös ujumise õpetajate, päästeameti ja Eesti vetelpääste seltsiga välja töötanud ülima õpiväljundi ehk definitsiooni, millega saab reaalset ujumisoskust mõõta. See kõlab järgmiselt: Hüppa sügavasse vette, uju 100 m rinnuli asendis, sukeldu, too käega põhjast ese, püsi paigal puhates ja asendeid vahetades kolm minutit, uju seejärel 100 m selili asendis ja välju veest. (LINK).
Ülepea sügavasse vette hüpata julgen. Võin ka peakat panna, aga eriti ilus see ei ole 😀 Ujun 100m rinnuli ära ma usun. Konna näiteks. Sukeldumise kohta küsiks, et kui sügavalt ma selle eseme ära tooma peaks. Mingi 4 meetri sügavusele ma never ei sukelduks. Natuke ülepea veest saaksin mingi asja kätte küll. Paigal suudan püsida, aga ega ma otseselt katsetanud ju pole, kuidas ma seal 3 minutit asendeid vahetaks. Selili oskan ka ujuda, aga kas pärast seda kõike eelnevat ma juba nii väsind ei ole ja suudaks panna 100 m selili otsa, ma ei tea. Aga vett ma otseselt ei karda, reisidel käime alati ookeanis või meres ka paadiretkedel ja seal ujumas ja snorgeldamas. Vesi on küll nii soolane, et põhja ei vaju, aga ma usun, et mõni ei julge sedagi teha. Olen korra ka sukeldumas käinud, loomulikult mitte üksi.
Põhikooli ainekavas on lastele sarnased nõudmised, aga algklassidel mitte nii kõrged. Minu lapse klassis oli võimalik teha ujumistest, mis nõudis põhimõtteliselt 25 m rinnuli ja 25 m selili ujumist. Kui see sooritatakse hindele 5, siis ei pea ujumiskursusel käima. Võib, aga ei pea. Mul tegi laps selle testi nagu niuhti ära. Ma olin nii uhke tema üle, nagu ta oleks vähemalt olümpiakünnise ületanud. Panin ta ju kunagi lasteaia viimases rühmas ujumistrenni Audentesesse. Mitte niivõrd trenni mõttes, vaid just seepärast, et laps ujuma õpiks. Esimesel aastal nad tutvusid veega, harjutasid tehnikat, aga erilist haid temast ei saanud. Esimeses klassis jäi vist meil ujumine vahele. Teises klassis panin ta Orca Swim Clubi ja tunnid toimusid Kalevi ujulas. Pärast seda aastat püsis juba laps vee peal. Viimases avatud tunnis oli nii armas lapsi ja nende oskusi vaadata. Orcaga jäin väga rahule ja siiamaani käibki ta Orca trennides. Harrastusujumine siis, mitte mingi hull võistlustrenn. Laps paneb krooli ja libiseb ja sukeldub ja ujub selili… Nii lahe on vaadata reaalselt tulemusi.
Ega see aastaid ujumistrenni vedamine ja toomine pole alati olnud lihtne. Vahel on jonni, et ei taha minna, vahel olen olnud ise pärast tööpäeva väsinud ega viitsi ning olen pidanud end sundima. Seda enam on nii hea tunne, et kõik see on kandnud vilja, laps oskab ujuda ja tegi ujumistesti mängeldes ära. Jee!
Te oskate ujuda? Definitsiooni järgi, ma mõtlen.
Päise foto on tehtud Dominikaanis.
Laps on mul vahel harva sõnulseletamatult positiivne tegelane. Eile näiteks panin tema riideid järgmiseks koolipäevaks valmis…
Mina: “Kuule, siia koolipükstesse on ju auk tulnud!”
Laps vaatab pikalt, mõtlikult ent rõõmsalt: “Aga see on üks VÄGA ILUS auk!”
Tõesti, ega ta kole ei olnud. Augu kohta.
Foto: pexels.com
Eilne vestlus lapsega:
“Ethel, homme on vastlapäev. Koolis pakutakse kindlasti vastlakuklit ka, söö siis eks.”
“Ei!”
“Miks, see on ju sai, sa ju sööd saia.”
“Aga seal on ka kreem, ma ei söö kreemi!”
“Miks sa kreemi ei söö? Jäätist näiteks sööd ju.”
“Jäätis on JÄÄTIS! See ei ole kreem. Kreemi ma ei armasta!”
“Aga sa ei ole kreemi ju proovinudki, kust sa tead, et ei armasta!”
“Aga kui mina sündisin, siis sa ei olnud ka mind enne proovinud, aga teadsid kohe.”
Teadsin kohe jah. Et ikka armastan 😀 Täna sööme pannkooke hoopis vastlakukli asemel.
Foto: pexels.com
Eile uinusin, suurem kass Friskin mu näo kõrval oma padjakesel nagu ikka, ja mu viimane mõte oli, et no nii minu kass (umbes sama nagu väljend “minu inimene”) ja et kui ta peaks kunagi ära surema, siis täitsa õudne mõelda, et me ei rääkinud omavahel ühtegi sõna 😀
Seoses sellega mõttega tuli meelde, et laps käis hiljuti kooliga Omnivas ekskursioonil. Postitasid seal ka eelnevalt koolis kirjutatud kirju. Minu laps kirjutas kirja oma vanaema Manale. Muu hulgas oli seal kirjas:
Mu loomad elavad hästi, peale selle, et üks suri ära.
Ühesõnaga jah, hamstrid. Elavad hästi. Välja arvatud see üks, kes ära suri. Kassid on elus.
Foto: pexels.com (sest meie hamster on nii väike, et ma peaks mingi uue makroobjektiivi ostma, et see normaalselt pildile jääks :D)
No minu oma muudkui joonistab ja joonistab.
Meil on lapsega kokkulepe, et kui ta mängib oma arvutimänge ja surfab Youtube’s, siis ta ei kirjuta kuhugi oma päris nime, muid isikuandmeid ega tee iseendast netti pilte ega videosid. Mõistlik mu meelest, sest ta on küll piisavalt suur ja iseseisev (9a), et netis ja igasugu äppides ringi tuuseldada, aga samas ikka liiga väike ja kogemusteta, seega võib see väga halvasti lõppeda.
Täna hommikul ta aga teatas mulle kavala näoga, et emme, ma pean sulle midagi rääkima, ma panin Youtube’i mõned videod. Mul käis külmavärin üle ja elavalt jooksis pilt silme eest läbi, kuidas mu 9aastane tegi endast mingi meigivideo ja nüüd kõik suvakad vahivad. Okei, päris nii ma tegelikult ei mõelnud, sest meikimine ja muu väline teda (veel) absoluutselt ei huvita. Aga mingi jõnks käis mus korra läbi küll.
Õnneks oli ta pannud üles vaid paar videot, kus oma tegelasi joonistab. Arvutis erinevate programmidega joonistamine ja koomiksite tegemine on tema kirglik hobi. Algas kõik sellega, kui ta sai sünnipäevaks läpaka. See on tegelikult hämmastav, mida üks väike laps suudab ise Youtube’i abiga ära õppida, igasuguste joonistusprogrammide kasutamist jms. Ma vaatan, mida ja kui kiiresti ta seal askeldab ja tunnen end iidse fossiilina.
Kuigi laps ei pannud ISEENDAST netti videosid, siis pidasin ma vajalikuks ikkagi teda hoiatada, et nende videote alla ei pruugi ta saada alati nunnusid kommentaare. Keegi võib kirjutada ka lihtsalt argumenteerimata “Sa oled loll!” või “Käi *****!” Seletasin siis, et mina kardan tema pärast, sest ta saab siis ju haiget. Ütlesin lapsele, et kui keegi lihtsalt lambist nii su joonistusvideo alla kirjutab, siis see ei tähenda SINU ENDA kohta mitte kui midagi ja seda ei tohi hinge võtta. Kohe kindlasti ei hakanud ma rääkima, et kui keegi sulle kirjutab “Loll oled!” tähendab see, et kallis laps, sa teed “ÕIGET ASJA”. Või et “Suuri laevu saadabki kajakate kisa!” või et “Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!”. See on bullshit! Ma olen seda teemat kunagi puudutanud ka SIIN. Ma ei kujuta ette, et keegi oma lapsele tõsimeeli sellist loogikat õpetab. Kus siin loogika on? Kui sind vihatakse või sõimatakse, siis see tähendab, et sa teed õiget asja? EI! Kui sind sõimatakse, siis see ei tähenda, et sa teed õiget asja. Ja kui sind sõimatakse, siis see ei tähenda ka, et sa teed valet asja. Kumbki järeldus ei ole õige.
Vahel ma mõtlen, et 25 aastat tagasi oleksin ma jumala vabalt osanud oma last kasvatada, aga PRAEGU… Praegu on see 25 korda raskem!
Sõitsin reedel lapsele Mana juurde järele.
Mööda Narva maanteed sõitis paremal reas must BMW maastur. Vabandust, pole ma eriline bemmifänn, et mingeid marke lajatada, ja polegi oluline. Ta sõitis 110 km/h alas 110km/h. OHUTULEDEGA! Mõtlesin, et noh, kiirete autode (et mitte öelda bemmivendade) värk – kui auto on nii katki, et peavad lausa piirkiirusesse jääma, siis on sunnitud ohutuled põlema panema.
Aga lapsega oli kohtumine muidugi südantsoojendav, et mitte öelda kõike- ja eluhõlmav! Mul oli sünnipäev ja ta jooksis mulle lilledega vastu. Aaaawww!
Koju, Tallinna poole, tagasi sõites küsisin, et kas ta tahaks järgmisele reisile minuga koos tulla nii, et meie tuleme siit Eestist ja Pelli tuleb oma riigist oma beebiga ning siis reisime ja puhkame kõik koos. Lapsel läks korraks tuju ära.
“Ma ei taha Pellit näha!”
“MIKS?” imestasin, sest Pelli on tema lemmikinimene maailmas. Vahel edestas isegi mind.
“Ahh, see beebi lihtsalt nutab seal koguaeg ja kõik peavad temaga tegelema ja minule keegi tähelepanu ei pööra,” kurtis ta.
Mina: “Miks sa nii arvad? Ega need beebid ju koguaeg ka ei karju.”
Tema: “Tead, ma panin SIMS 4-s mehe ja naise armastama ja neil sündisid KOLMIKUD, kes lihtsalt kogu aeg röögivad, ja mul on kopp ees!”
Ok. Arusaadav. Siis lähme natuke hiljem, kuni need kolmikud suuremaks saavad 😀
Foto: pixabay.com
Laps ilmus õhtul meie magamistoa ukseauku…
“Emme, kas mul on vähegi hea huumorimeel?”
“Tibuke, muidugi on, sul on väga kihvt huumorimeel! Miks sa üldse küsid sellist asja?”
“Sest vahel on mul tunne, et ma teen sellist nalja, mis rikub kõik ära,” ütles laps mõtlikult.
Hetk hiljem sain ma aru, kust see mõte tal üldse tuli. Ta oli natuke aega tagasi pitsakarbi koos pitsaga maha pillanud. Üritades natuke nalja teha. Ma ei riielnud selle peale ega midagi, aga laps jooksis ikka kurvalt oma tuppa. Lohutasin, et pitsa jäi ju karpi, ei lennanud põrandale laiali ja pole hullu midagi…
Seepeale vaatas ta koos oma pitsaga ära “Gardian of the Galaxy” II osa ja oli ekraani täiesti naelutatud. Youtube’ist on tal inglise keel nii hästi külge jäänud, et igav ei hakanud ning täitsa mõistis, mis toimub ja mis tegelased räägivad. Vahepeal film korraks natuke hakkis ja laps jättis pitsa söömise selleks ajaks, kui ma arvutiga mässasin ja probleemi kõrvaldada üritasin, katki – “Ma ei taha pitsat raisata!”
Iga kord kui Baby Groot midagi väga nunnut tegi, nagu sõi komme või oksendas või üritas pommil õiget nuppu vajutada või oli lihtsalt “too adorable to kill” , oli laps nagu “Aaawwwwww” ja tahtis, et ka mina vaataks. Ma muidugi olen seda filmi tegelikult juba näinud.
Filmi lõpus oli laps kurblik. (Ma ise lausa ulgusin, kui seda kinos vaatasin).
“Emme, ma ei taha, et SINUGA midagi juhtub, ma tahan, et sa igavesti minuga oleksid!”
Sel õhtul käis laps mitu-mitu korda mind lihtsalt silitamas ja kallistamas: “Su nahk on nii pehme ja mõnus!”
Seda olen ma varem ka korduvalt kuulnud, aga ühe päeva jooksul korraga nii palju mitte kunagi.
Vahel võib ka kõva action härdaks teha…
Laps on mul selline lühikeste kõnede harrastaja. Ükskõik, kui palju ma olen seletanud, et viisakas on kõne lõpuni rääkida, kuni tsau ütleme, siis ikka näevad meie vestlused tihti välja järgmised.
Laps helistab mulle kodust tööle: ” Emme, mul on igav!”
Mina: “Aga võta loe raamatut, sul on kooli jaoks…”
TUUT TUUT TUUT… Pettununa, et ma ei öelnud, et aga lae endale veel 7 mängu arvutisse või mängi veel 5 tundi järjest tahvlis.
—
Laps helistab mulle kodust tööle: ” Emme, mul on kõht tühi, mida ma võiksin süüa?!
Mina: “Aga võta külmkapist beebiporgandit ja dipikastet…”
TUUT TUUT TUUT… Pettununa, et ma ei öelnud, et võta külmkapist 6 pulgajäätist ja söö vaheldumisi kartulikrõpsudega.
Sellised head lühikesed ja konkreetsed telefonikõned 😀