Browsed by
Category: Minu koolilaps

Kuidas kasvatada youtuberit

Kuidas kasvatada youtuberit

Meil on lapsega kokkulepe, et kui ta mängib oma arvutimänge ja surfab Youtube’s, siis ta ei kirjuta kuhugi oma päris nime, muid isikuandmeid ega tee iseendast netti pilte ega videosid. Mõistlik mu meelest, sest ta on küll piisavalt suur ja iseseisev (9a), et netis ja igasugu äppides ringi tuuseldada, aga samas ikka liiga väike ja kogemusteta, seega võib see väga halvasti lõppeda.

Täna hommikul ta aga teatas mulle kavala näoga, et emme, ma pean sulle midagi rääkima, ma panin Youtube’i mõned videod. Mul käis külmavärin üle ja elavalt jooksis pilt silme eest läbi, kuidas mu 9aastane tegi endast mingi meigivideo ja nüüd kõik suvakad vahivad. Okei, päris nii ma tegelikult ei mõelnud, sest meikimine ja muu väline teda (veel) absoluutselt ei huvita. Aga mingi jõnks käis mus korra läbi küll.

Õnneks oli ta pannud üles vaid paar videot, kus oma tegelasi joonistab. Arvutis erinevate programmidega joonistamine ja koomiksite tegemine on tema kirglik hobi. Algas kõik sellega, kui ta sai sünnipäevaks läpaka. See on tegelikult hämmastav, mida üks väike laps suudab ise Youtube’i abiga ära õppida, igasuguste joonistusprogrammide kasutamist jms. Ma vaatan, mida ja kui kiiresti ta seal askeldab ja tunnen end iidse fossiilina.

IMG_7812
Päkapikk tõi ühe Bambi hirvekese ja sellest inspireerituna tekkis tegelane

Kuigi laps ei pannud ISEENDAST netti videosid, siis pidasin ma vajalikuks ikkagi teda hoiatada, et nende videote alla ei pruugi ta saada alati nunnusid kommentaare. Keegi võib kirjutada ka lihtsalt argumenteerimata “Sa oled loll!” või “Käi *****!” Seletasin siis, et mina kardan tema pärast, sest ta saab siis ju haiget. Ütlesin lapsele, et kui keegi lihtsalt lambist nii su joonistusvideo alla kirjutab, siis see ei tähenda SINU ENDA kohta mitte kui midagi ja seda ei tohi hinge võtta. Kohe kindlasti ei hakanud ma rääkima, et kui keegi sulle kirjutab  “Loll oled!” tähendab see, et kallis laps, sa teed “ÕIGET ASJA”. Või et “Suuri laevu saadabki kajakate kisa!” või et “Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!”. See on bullshit! Ma olen seda teemat kunagi puudutanud ka SIIN. Ma ei kujuta ette, et keegi oma lapsele tõsimeeli sellist loogikat õpetab. Kus siin loogika on? Kui sind vihatakse või sõimatakse, siis see tähendab, et sa teed õiget asja? EI! Kui sind sõimatakse, siis see ei tähenda, et sa teed õiget asja. Ja kui sind sõimatakse, siis see ei tähenda ka, et sa teed valet asja. Kumbki järeldus ei ole õige.

Vahel ma mõtlen, et 25 aastat tagasi oleksin ma jumala vabalt osanud oma last kasvatada, aga PRAEGU… Praegu on see 25 korda raskem!

 

 

 

Kolmikud

Kolmikud

Sõitsin reedel lapsele Mana juurde järele.

Mööda Narva maanteed sõitis paremal reas must BMW maastur. Vabandust, pole ma eriline bemmifänn, et mingeid marke lajatada, ja polegi oluline. Ta sõitis 110 km/h alas 110km/h. OHUTULEDEGA! Mõtlesin, et noh, kiirete autode (et mitte öelda bemmivendade) värk – kui auto on nii katki, et peavad lausa piirkiirusesse jääma, siis on sunnitud ohutuled põlema panema.

Aga lapsega oli kohtumine muidugi südantsoojendav, et mitte öelda kõike- ja eluhõlmav! Mul oli sünnipäev ja ta jooksis mulle lilledega vastu. Aaaawww!

Koju, Tallinna poole, tagasi sõites küsisin, et kas ta tahaks järgmisele reisile minuga koos tulla nii, et meie tuleme siit Eestist ja Pelli tuleb oma riigist oma beebiga ning siis reisime ja puhkame kõik koos. Lapsel läks korraks tuju ära.

“Ma ei taha Pellit näha!”

“MIKS?” imestasin, sest Pelli on tema lemmikinimene maailmas. Vahel edestas isegi mind.

“Ahh, see beebi lihtsalt nutab seal koguaeg ja kõik peavad temaga tegelema ja minule keegi tähelepanu ei pööra,” kurtis ta.

Mina: “Miks sa nii arvad? Ega need beebid ju koguaeg ka ei karju.”

Tema: “Tead, ma panin SIMS 4-s mehe ja naise armastama ja neil sündisid KOLMIKUD, kes lihtsalt kogu aeg röögivad, ja mul on kopp ees!”

Ok. Arusaadav. Siis lähme natuke hiljem, kuni need kolmikud suuremaks saavad 😀

Foto: pixabay.com

 

 

 

Härdus

Härdus

Laps ilmus õhtul meie magamistoa ukseauku…

“Emme, kas mul on vähegi hea huumorimeel?”

“Tibuke, muidugi on, sul on väga kihvt huumorimeel! Miks sa üldse küsid sellist asja?”

“Sest vahel on mul tunne, et ma teen sellist nalja, mis rikub kõik ära,” ütles laps mõtlikult.

Hetk hiljem sain ma aru, kust see mõte tal üldse tuli. Ta oli natuke aega tagasi pitsakarbi koos pitsaga maha pillanud. Üritades natuke nalja teha. Ma ei riielnud selle peale ega midagi, aga laps jooksis ikka kurvalt oma tuppa. Lohutasin, et pitsa jäi ju karpi, ei lennanud põrandale laiali ja pole hullu midagi…

Seepeale vaatas ta koos oma pitsaga ära “Gardian of the Galaxy” II osa ja oli ekraani täiesti naelutatud. Youtube’ist on tal inglise keel nii hästi külge jäänud, et igav ei hakanud ning täitsa mõistis, mis toimub ja mis tegelased räägivad. Vahepeal film korraks natuke hakkis ja laps jättis pitsa söömise selleks ajaks, kui ma arvutiga mässasin ja probleemi kõrvaldada üritasin, katki – “Ma ei taha pitsat raisata!”

Iga kord kui Baby Groot midagi väga nunnut tegi, nagu sõi komme või oksendas või üritas pommil õiget nuppu vajutada või oli lihtsalt “too adorable to kill” , oli laps nagu “Aaawwwwww” ja tahtis, et ka mina vaataks. Ma muidugi olen seda filmi tegelikult juba näinud.

Filmi lõpus oli laps kurblik. (Ma ise lausa ulgusin, kui seda kinos vaatasin).

“Emme, ma ei taha, et SINUGA midagi juhtub, ma tahan, et sa igavesti minuga oleksid!”

Sel õhtul käis laps mitu-mitu korda mind lihtsalt silitamas ja kallistamas: “Su nahk on nii pehme ja mõnus!”

Seda olen ma varem ka korduvalt kuulnud, aga ühe päeva jooksul korraga nii palju mitte kunagi.

Vahel võib ka kõva action härdaks teha…

 

 

Lühikesed telefonikõned

Lühikesed telefonikõned

Laps on mul selline lühikeste kõnede harrastaja. Ükskõik, kui palju ma olen seletanud, et viisakas on kõne lõpuni rääkida, kuni tsau ütleme, siis ikka näevad meie vestlused tihti välja järgmised.

Laps helistab mulle kodust tööle: ” Emme, mul on igav!”

Mina: “Aga võta loe raamatut, sul on kooli jaoks…”

TUUT TUUT TUUT… Pettununa, et ma ei öelnud, et aga lae endale veel 7 mängu arvutisse või mängi veel 5 tundi järjest tahvlis.

Laps helistab mulle kodust tööle: ” Emme, mul on kõht tühi, mida ma võiksin süüa?!

Mina: “Aga võta külmkapist beebiporgandit ja dipikastet…”

TUUT TUUT TUUT… Pettununa, et ma ei öelnud, et võta külmkapist 6 pulgajäätist ja söö vaheldumisi kartulikrõpsudega.

Sellised head lühikesed ja konkreetsed telefonikõned 😀

 

 

 

 

Kui saabub aeg, kus last ei saa enam mänguasjadega “vigaseks” pilduda…

Kui saabub aeg, kus last ei saa enam mänguasjadega “vigaseks” pilduda…

Saabunud on aeg, kus ei saa enam last mänguasjadega “vigaseks” pilduda. Küsimuse peale, mida 9aastaseks saav sünnipäevalaps kingituseks soovib, sain ma vastuseks – kirjutuslauda. Mitte tavalist. Tavaline tal on. Aga sellist, millel igasugused sahtlikesed ja riiulikesed ja panipaigakesed ees on.

Kes siis sellist lauda omal ajal ei tahtnud?! Isegi unistasin lapsena sellisest, mingil hetkel sain ka midagi sarnast. Seega olin valmis Etheli vana laua välja viskama ja lapsele unistuste laua sünnipäevaks kinkima, aga polnud sellist õiget. Musta, puidust ja korralikku. Pidin uurima, mis on tuleva sünnipäevalapse plaan B. Selleks ostus oma läpakas. Läpakas! 9 aastasele?! Olin kategooriliselt vastu. Mismõttes?! Aga siis ütles laps, et sel juhul tal rohkem soove ei ole ja polegi midagi vaja.

Niimoodi ju ka ei saa. Ketrasin seda läpaka mõtet peas. Tõsi, laps oli ostnud eelmine talv minu vanasse läpakasse, mis niisama seisis, ühe arvutimängu. Ühe ja ainsa. SIMSi. Oma raha eest ja oli teine pagana kallis ka. Natuke sai mängida, siis ütles arvuti lõplikult üles. See läpakas oli vanem kui laps. Minu Maci seda mängu panna ei saanud ja kui aus olla, siis ma väga ei taha oma arvutit lapsega jagada ka. Tolle mängu pärast ta seda uut läpakat tahtiski. Ei mänguasju, ei nukke, ei nukumaju! Oma läpakat.

Andsin alla. Uurisin kasutatud läpakate turgu ja sain 270 euro eest igati asjaliku arvuti. Asjaliku 9aastasele. Laadisin (pole aimugi, kas see on õige sõna) selle mängu talle läpakasse, siis veel ühe filmivaatamise programmi ja panin mingi toreda kassi taustapildiks. Pakkisin ära. Olemas! Juurde ostsin kaks väikest puidust ja romantilise stiiliga laua peale käivat sahtlikeste moodi asja, noh et olekski nagu selline kirjutuslaud, kus ees igasugu boksid ja sahtlikesed. Muidugi soetasin sünnipäevahommikuks ka kooki, õhupalle, küünlaid, lilled. Karl oli ostnud arvuti täienduseks nunnu arvutihiire. Natuke tundsin süümekaid ka muidugi. HEAD emad ei osta lastele läpakat ega lase neil Youtube vaadata, samamoodi, nagu nad ei anna kunagi lastele limonaadi ega krõpse.

Sünnipäevaõhtul viisin lapse ja tema kaks parimat sõbrannat paariks tunniks bowlingusse, kõrvale ostime juua ja näkse. Ei mingit suurt prallet mängutoas. Aga laps oli väga rahul ja seltskond rõõmus.

Jah, ongi saabunud selline iga, kus laps ei mängi nukkudega enam rollimänge ega riieta end haldjaks. Eks ikka mõni legoklots vahel satub näppu või kui pole ammu vanaema juures käinud, siis avastab seal kaua kasutuna seisnud vanad mänguasjad, mida korra jälle põnev sorteerida, kuid pigem on tekkinud uus huvi – Youtube, youtuberid ja muusikavideod, sõbradega Pet Shop kujukestest videote tegemine. Õnneks joonistada ja värvida veel meeldib. Nupumänge, kaarte vms tahab ka mängida. Aga viimased on meeskonnamäng. Tulen töölt, teen midagi kiirelt süüa, kraamin ja siis mängime tunnikese. Aga ausalt, ma ei viitsi 3 tundi iga päev ümber maailma reisi mängida. Ja siis hakkab see “Emme, igav on!” jutt pihta, mis tähendab, et ainult Youtube päästaks.

Vahel saan ta sõbrannadega välja kamandada, vahel käsin kohustuslikku kirjandust lugeda, vahel lähme katusele värske õhu kätte onni tegema või sinna joonistama, nädalavahetusel minipuhkusele… Ühelt poolt on see suvevaheaeg igati mõnus aeg, kuid teisalt läheb laps kergelt hulluks nii pika vaba ajaga. Ega väga kaua maal vanaema või vanaisa juures ka olla ei jaksa – igatsus tuleb peale. Iga, kus nukkudega väga enam ei mängi ja fännatakse hoopis välismaa youtubereid, aga oma emmekesest üle kahe nädala lahus olla ka ei saa 🙂

 

 

Maailma suurim kanaema

Maailma suurim kanaema

Meie Itaalia kämpingu ees on mingi marjapõõsas.

Mina, kanaema, Ethelile: “Ethel, vaata, et sa neid marju ei söö, need võivad mürgised olla!”

Ethel: “Ma EI SÖÖGI MARJU!”

Ses suhtes… Et naljast ja irooniast aru saada, peab teadma, et minu laps ei ole mitte kunagi vabatahtlikult ühtegi marja suhu pannud. Sunniviisiliselt on proovinud 4mm suurust maasika tükki, 3 mm suurust mustika tükki ja söönud ära POOL MURELIT!

Ja ma kujutan ette, et ta nüüd vaatab SEDA marjapõõsast ja lõpuks otsustab hakata marju sööma? 😀

Ma suudan genereerida hoiatusi stiilis, nagu Ethel sööks kõike, mida maast leiaks! 😀 Maksimaalne kanaema!

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Minu sõbranna kirjutas toreda loo, kuidas tema poeg saatis talle smsi, hüüdes “Ma olen valmis, kallis!” (küll ilma komata siiski), kui hakkas kodust iseseisvalt minema 1. klassi pidulikule lõpuaktusele. Armas! Mul aga meenus sellega kohe hiljutine sms vestlus OMA lapsega.

Nimelt läksid nad klassiga Prangli saarele. Esimene pikem eksursioon linnast välja ja reis sisaldas ka laevasõitu. Mina loomulikult muretsesin. Ütlesin lapsele ka, et emme ikka muretseb ja võibolla ma siis helistan või kirjutan talle vahepeal. Saatsin siis smsi orienteeruvalt ajal, kui ma teadsin, et nad peaks tagasi sõitma.

Meie vestlus kujunes selliseks:

IMG_3764

Tundub, et ma olen oma kohtlase huumoriga endale karuteene teinud.

Maailma suurim armastus on…

Maailma suurim armastus on…

Ethel on ammu sellises vanuses, et igat emme juttu enam pimesi ei usu. Üks õhtu traditsioonilist head-ööd-musi tehes ja vahel maailma asju arutades küsisin Ethelilt nii muuseas retooriliselt, et kas ta teab, et ema armastus oma lapse vastu on maailmas kõige suurem armastus üldse. Eeldasin, et jõuame sealt tavalise “Aga kui palju sina mind armastad?” küsimuse juurde, kus ma vastan, et “Armastan sind tuhat-miljon!”

Ei, seekord sain ma väga kiiresti ja kriitiliselt ning elavalt tagasilöögi.

“Aga kui maailmas oleks kõige suurem armastus ema armastus oma laste vastu, siis miks on paljud lapsed lastekodudes? Ah? Mine räägi seda nendele lastele. Nendele, kelle emad on idioodikud!”

Idioodikud on Etheli sõna joodikute kohta, kes siis ilmselt tema meelest on ka idioodid. Või on see selline sõnavääratus, mida väiksemad lapsed teevad. Näiteks “iminene” või “kepsut”. Ma ei teagi, kust see täpselt tuleb. Ta pole kunagi öelnud kellegi kohta idioot, aga idioodikute kohta on ta küsinud mult küll. Näiteks siis, kui tänaval kuskil sellist eluheidikut, kes silmnähtavalt ka joodik on, koos näinud oleme.

Karm sõna – idioodik. Aga see on ka karm, kui joomise tõttu su oma lapsed lastekodusse satuvad…

Kuskilt kunagi väga-väga ammu (äkki mingi totter Delfi artikkel vms) jäi silma küsimus, et kui teil oleks valida, kelle te enne hädaohust päästate, kas oma mehe (laste isa) või lapse, siis kelle te valiksite. Õudne küsimus, aga minu meelest on sel küll vaid üks vastus, mis hinge kriipima ei jää.

PS: Pildil on Ethel viiene ja tsillib Küprosel.

 

 

 

 

 

 

Väikse inimese suur šokk

Väikse inimese suur šokk

Ethel tuli õuest ja läks koos pannkookidega, mis ma talle just tegin, oma tuppa multikaid vaatama.

Järsku jookseb nuttes minu juurde suurde tuppa.

“Issand, mis juhtus?”

Ethel ahastades: “Mu telekast on multikad kadunud!!!”

Lähen rahustades temaga ta tuppa, ise mõtlen, et jumal küll, ma mõtlesin, et keegi suri ära vms. Klõpsime neid kanaleid siis otsast peale, et äkki on kanalid teiste numbrite peale “hüpanud”, ja leiamegi multikad nr 50 pealt.

Ethel ohkab tõsimeeli ja kergendunult sügavalt südamepõhjast ja pomiseb omaette natuke nagu end õigustades:

“Issand, ma sain šoki, kui ma neid sealt 27-me pealt ei leidnud!”

87NE0_s-200x150

Pagana Elion või misiganes müstilised jõud, ärge tehke palun enam nii 😀 Laps võib šoki saada!

PS: Päise pilt pixabay.com