Mõni aeg tagasi Saaremaal spaareisil võtsime ette ka kaltsukatuuri. Ma endale midagi ei saanud, aga lapsele leidsin 2,5 euro eest Barbie. On ta päris Barbie või suvaline barbi, ma ei tea, aga mulle meeldis, sest ta polnud see plaatinablond helesiniste silmalaugudega bimbo, vaid näost rohkem päris inimese moodi nukk.
Barbindus ja monsterhighndus on Ethelil vanaema juures. Meil pole siin lastetoas nii palju ruumi, et saaks riiulite sisse nukuelamise ehitada, muidu Ethel mängiks küll. Vanas kodus oli meil üks riiul disainitud nukkude korrusmajaks. Minu ema säilitas kõik minu ja mu õe Barbied, Sindyd, Petrad ning mööbli ja Ethel sai selle hunniku ca 3 aastasena endale.
“No näed, on ju hea, et ma kõik alles hoidsin!” targutas (hea mõttes) mu ema 3 aastat järjest pärast seda. Viimasel ajal pole seda lauset nii tihti kuulnud, aga kui Etheli maale viin ja ta oma nukuriiuli juurde tormab, siis võib seda legendaarset lauset ikkagi sisse visata.
Aga sellest Saaremaa nukust oli rõõmu kui palju… Kodus aga ei olnud nukul üldse riideid. Meisterdasime veits sokkidest ja õmblesime, kui ühtäkki muutus Ethel kurvaks, sest ta oli selle ainukese riietuse, mis nukul ostes seljas olnud, katki lõiganud. Ideega teha kleidist rannariided. Idee oli tema peas, ütleme nii, et säravam kui teostus. Kusjuures ma arvasin, et see aeg on meil möödas, kus laps kääridega midagi salakavalat teeb. Ma ei tea, mis värk lastel kääridega on, aga nad mingis vanuses suudavad alati kääridega midagi veidrat korda saata. No näiteks tuka eest lõigata. Ja kui ahastada, et issand, mis sa tegid, siis nad teevad näo, et midagi pole juhtunud ja eitavad kõike.
Ma oma lapsepõlvest mäletan, et ajasin kogemata õe kleidile nätsu peale. Tahtsin nätsu kleidipinna pealt veidi vähemaks lõigata (nii kleit kui ka näts olid valged), aga lõikasin kogemata nätsutüki täiesti välja, nii et kleidis haigutas auk. Ema vist isegi ei riielnud, aga samas ei usu ta mind siiamaani, et ma tegelikult ei tahtnud auku lõigata, vaid tahtsin seda nätsu lihtsalt veidi vähemaks nokkida. Mind ajas see tohutult närvi, et ema mind ei uskunud, sest ma ju polnud nii rumal, et oleks arvanud, et kui ma nätsu kleidist lihtsalt koos riidega välja lõikan, siis keegi ei saa aru. See juhtus mul kogemata! Ema, kui sa seda loed, siis palun räägi kõikidele sugulastele ja tuttavatele uuesti tagant järgi see lugu ära, sest mul oli nii piinlik, kui sa kõigile rääkisid, et sul laps tegi siukse pulli. See oli kogemata! 😀
Igatahes… Nukule oli riideid vaja. Ning siis prahvatas mulle pähe, et inimesed tellivad Aliexpressist endale riideid. No ma pole kunagi Hiinast endale või lapsele riideid tellinud, aga nukule võib ju riskida. Ma ei tea, kui ebaeetilise teo ma Hiinast tellimisega korda saatsin, aga igatahes paari euro eest sai nukk sellise hulga värki. See must ballikleit oli eraldi ja nägi isegi üllataval norm välja.
Vot nii. Mis teie (või teie lapsed) olete lapsepõlves kääridega korda saatnud?
