Browsed by
Category: Minu koolilaps

Maailma suurim kanaema

Maailma suurim kanaema

Meie Itaalia kämpingu ees on mingi marjapõõsas.

Mina, kanaema, Ethelile: “Ethel, vaata, et sa neid marju ei söö, need võivad mürgised olla!”

Ethel: “Ma EI SÖÖGI MARJU!”

Ses suhtes… Et naljast ja irooniast aru saada, peab teadma, et minu laps ei ole mitte kunagi vabatahtlikult ühtegi marja suhu pannud. Sunniviisiliselt on proovinud 4mm suurust maasika tükki, 3 mm suurust mustika tükki ja söönud ära POOL MURELIT!

Ja ma kujutan ette, et ta nüüd vaatab SEDA marjapõõsast ja lõpuks otsustab hakata marju sööma? 😀

Ma suudan genereerida hoiatusi stiilis, nagu Ethel sööks kõike, mida maast leiaks! 😀 Maksimaalne kanaema!

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Minu sõbranna kirjutas toreda loo, kuidas tema poeg saatis talle smsi, hüüdes “Ma olen valmis, kallis!” (küll ilma komata siiski), kui hakkas kodust iseseisvalt minema 1. klassi pidulikule lõpuaktusele. Armas! Mul aga meenus sellega kohe hiljutine sms vestlus OMA lapsega.

Nimelt läksid nad klassiga Prangli saarele. Esimene pikem eksursioon linnast välja ja reis sisaldas ka laevasõitu. Mina loomulikult muretsesin. Ütlesin lapsele ka, et emme ikka muretseb ja võibolla ma siis helistan või kirjutan talle vahepeal. Saatsin siis smsi orienteeruvalt ajal, kui ma teadsin, et nad peaks tagasi sõitma.

Meie vestlus kujunes selliseks:

IMG_3764

Tundub, et ma olen oma kohtlase huumoriga endale karuteene teinud.

Maailma suurim armastus on…

Maailma suurim armastus on…

Ethel on ammu sellises vanuses, et igat emme juttu enam pimesi ei usu. Üks õhtu traditsioonilist head-ööd-musi tehes ja vahel maailma asju arutades küsisin Ethelilt nii muuseas retooriliselt, et kas ta teab, et ema armastus oma lapse vastu on maailmas kõige suurem armastus üldse. Eeldasin, et jõuame sealt tavalise “Aga kui palju sina mind armastad?” küsimuse juurde, kus ma vastan, et “Armastan sind tuhat-miljon!”

Ei, seekord sain ma väga kiiresti ja kriitiliselt ning elavalt tagasilöögi.

“Aga kui maailmas oleks kõige suurem armastus ema armastus oma laste vastu, siis miks on paljud lapsed lastekodudes? Ah? Mine räägi seda nendele lastele. Nendele, kelle emad on idioodikud!”

Idioodikud on Etheli sõna joodikute kohta, kes siis ilmselt tema meelest on ka idioodid. Või on see selline sõnavääratus, mida väiksemad lapsed teevad. Näiteks “iminene” või “kepsut”. Ma ei teagi, kust see täpselt tuleb. Ta pole kunagi öelnud kellegi kohta idioot, aga idioodikute kohta on ta küsinud mult küll. Näiteks siis, kui tänaval kuskil sellist eluheidikut, kes silmnähtavalt ka joodik on, koos näinud oleme.

Karm sõna – idioodik. Aga see on ka karm, kui joomise tõttu su oma lapsed lastekodusse satuvad…

Kuskilt kunagi väga-väga ammu (äkki mingi totter Delfi artikkel vms) jäi silma küsimus, et kui teil oleks valida, kelle te enne hädaohust päästate, kas oma mehe (laste isa) või lapse, siis kelle te valiksite. Õudne küsimus, aga minu meelest on sel küll vaid üks vastus, mis hinge kriipima ei jää.

PS: Pildil on Ethel viiene ja tsillib Küprosel.

 

 

 

 

 

 

Väikse inimese suur šokk

Väikse inimese suur šokk

Ethel tuli õuest ja läks koos pannkookidega, mis ma talle just tegin, oma tuppa multikaid vaatama.

Järsku jookseb nuttes minu juurde suurde tuppa.

“Issand, mis juhtus?”

Ethel ahastades: “Mu telekast on multikad kadunud!!!”

Lähen rahustades temaga ta tuppa, ise mõtlen, et jumal küll, ma mõtlesin, et keegi suri ära vms. Klõpsime neid kanaleid siis otsast peale, et äkki on kanalid teiste numbrite peale “hüpanud”, ja leiamegi multikad nr 50 pealt.

Ethel ohkab tõsimeeli ja kergendunult sügavalt südamepõhjast ja pomiseb omaette natuke nagu end õigustades:

“Issand, ma sain šoki, kui ma neid sealt 27-me pealt ei leidnud!”

87NE0_s-200x150

Pagana Elion või misiganes müstilised jõud, ärge tehke palun enam nii 😀 Laps võib šoki saada!

PS: Päise pilt pixabay.com

Kommionu

Kommionu

Ma olen lapsele väiksest peale sada korda rääkinud, et kui keegi täiesti võõras sulle kommi pakub, siis ära võta. Kui keegi tuleb ligi ja sind enda autosse kutsub, siis ei tohi minna. Kui keegi tuleb räägib sulle, et emmega juhtus õnnetus ja peame kindlasti kohe koos haiglasse minema, siis jooksed ära ja helistad mulle või vanaisale või Karlile, mis iganes…

Laps vaatab mind alati sellise jutu peale altkulmu ja käed risti rinnal…

“Kelleks sa mind pead???”

“Selge, sa arvad, et ma olen RUMAL jah?!”

“Kuule, ma ei olegi kuhugi läinud ju!”

Need on tüüpilised tema vastused, aga selliseid asju tuleb aegajalt üle korrata. Muidugi ei kujuta ma ette ka, kuidas laps päriselt ka reageerib, kui keegi lendab talle mingi sellise su-ema-on-haiglas jutuga peale! Loodan, et tal tuleb kohe meelde, mis ma olen rääkinud.

Tuttav näitas täna pilti pihutäiest roosadest karu kujuga kommidest, mida käivad mingid tüübid lastele pakkumas. Ecstasy!!! Haige! Ma ei jõudnud süveneda, oli see mingi naljapilt või päris uudis, aga lihtsalt nii vastik on mõelda, kuidas väiksed lapsed on nii mõjutatavad ja veel naiivsekesed, rikkumata ning neid on nii lihtne ära kasutada.

Sellistel hetkedel on mul isegi hea meel, et mul laps igasugusesse toitu skeptiliselt suhtub.

PS: Foto pixabay.com

 

 

Tunnistage üles!

Tunnistage üles!

Ethel tahtis vaadata natuke ühte saadet, enne kui magama läheb.

Mina: “Aga mine siis pese palun hambad juba ära ja siis võid natuke vaadata.”

Ethel läheb ilma vastuvaidlemata, aga tuleb siis 1 minuti pärast tagasi suurde tuppa minu juurde.

“Emme! Muideks! Sa koguaeg kasutad mind ära!” ütleb ta süüdistavalt.

Mina: “Jah? Mismoodi siis?”

Ethel: “Sa koguaeg käsid mul midagi teha, selleks, et mina saaksin midagi teha. Koguaeg teed samamoodi!”

Mina:

4ac146afb5239a43d5aafb2254268fb51371766190_full

Kas teie kasutate ka oma lapsi juuuulmalt ära? 😀

 

Astrid Lindgren on nii julm!

Astrid Lindgren on nii julm!

Eile lugesime lapsega Astrid Lindgreni raamatut “Hakkaja Kaisa”. Seal on lühikesed lood, aga tänapäeva lapse jaoks päris keerulised mõista. Sõnakasutus on selline… Et nagu mulle meeldib, aga laps ei saa eriti aru. Mäletan, et kunagi kui mu laps umbes 5ne oli, hakkasin talle “Vahtramäe Emilit” lugema, sest see oli kunagi minu lemmik. Lapsel oli raske tekstist aru saada. Kes on sulane? Mis on supitirin? Misasjad on öörid? Lisaks kõik need keerulised Rootsi külade nimed… Olgem ausad, Smalandis Vahtramäe külas ei ole tegevused ja eluolu päris selline nagu meil Tallinnas. Isegi selline mitte, nagu meil tänapäeval maal vanaema juures.

Ka “Hakkaja Kaisa” sõnakasutus on lapsele väljakutse. Eriti, kui ta ise üksi loeb. Ütleme nii, et Astrid Lindgrenil on lihtsamaid raamatuid. Aga eile ma minestasin. Okei, ma ei minestanud. Aga no, äkki korraks ikkagi minestasin ka…

Jutt oli ühest perest, kus kassil sündisid pojad. Lapsed olid väga õnnelikud. Ühe kassipoja kinkisid nad halvatud poisile, et ta ei peaks üksi olema. Kõik oli nii nunnu. Ning siis:

Aga majas ei saa pidada mitut kassi, selle asja tegi ema kannatlikult oma tüdrukutele selgeks. Nii et nüüd seisab maalermeistri aias kirsipuu all väike valge rist. Ja sellele ristile on tindipliiatsiga üpris kõverike tähtedega kirjutatud: “Siin puhkavad Mesak ja Abednego, keda sügavalt leinavad Annastina ja Väiketirts ja paljud teised kassid.”

Aaaaaaaaaaaaah!!!! Aaaaaaaaa!!!!!!! Jaa, ma vist ikkagi korraks minestasin. Siin pole asi muidugi sõnakasutuses ja tegelikult pole ka Astrid Lindgren julm, aga lihtsalt… Ajad olid sellised? Kassil sündisid pojad, nad löödi kiviga surnuks või uputati ära ja see oli normaalne. Nii normaalne, et sellest sai kirjutatada lasteraamatus. Kui paratamatusest.

Hea küll, lasteraamatu kirjutamine ei ole näitaja, sest laste muinasjutud on ühed õudsamad mõrvalood üldse mu meelest, aga no ikkagi. Ja olen nõus, et tänapäeva laste multikad, filmid, raamatud ja arvutimängud on hullemat vägivalda täis, aga ma ei kirjutanudki, et mul laps minestas. Ma ise olin šokis. Ja just seepärast, et meenuski, et vanasti tõesti löödi loomapoegi niimoodi maha. Eks ka tänapäeval tehakse seda. Siiski olen ma elanud pigem ilusas naiivses lootuses, et nüüdisajal, kus Facebooki kaudu jms levib info nagu kulutuli jms, siis loomapoegadele leitakse ikkagi uued kodud.

Ohh jah… Nii kurb.

IMG_2900

 

 

Tellisin Hiinast riideid… nukule!

Tellisin Hiinast riideid… nukule!

Mõni aeg tagasi Saaremaal spaareisil võtsime ette ka kaltsukatuuri. Ma endale midagi ei saanud, aga lapsele leidsin 2,5 euro eest Barbie. On ta päris Barbie või suvaline barbi, ma ei tea, aga mulle meeldis, sest ta polnud see plaatinablond helesiniste silmalaugudega bimbo, vaid näost rohkem päris inimese moodi nukk.

Barbindus ja monsterhighndus on Ethelil vanaema juures. Meil pole siin lastetoas nii palju ruumi, et saaks riiulite sisse nukuelamise ehitada, muidu Ethel mängiks küll. Vanas kodus oli meil üks riiul disainitud nukkude korrusmajaks. Minu ema säilitas kõik minu ja mu õe Barbied, Sindyd, Petrad ning mööbli ja Ethel sai selle hunniku ca 3 aastasena endale.

“No näed, on ju hea, et ma kõik alles hoidsin!” targutas (hea mõttes) mu ema 3 aastat järjest pärast seda. Viimasel ajal pole seda lauset nii tihti kuulnud, aga kui Etheli maale viin ja ta oma nukuriiuli juurde tormab, siis võib seda legendaarset lauset ikkagi sisse visata.

Aga sellest Saaremaa nukust oli rõõmu kui palju… Kodus aga ei olnud nukul üldse riideid. Meisterdasime veits sokkidest ja õmblesime, kui ühtäkki muutus Ethel kurvaks, sest ta oli selle ainukese riietuse, mis nukul ostes seljas olnud, katki lõiganud. Ideega teha kleidist rannariided. Idee oli tema peas, ütleme nii, et säravam kui teostus. Kusjuures ma arvasin, et see aeg on meil möödas, kus laps kääridega midagi salakavalat teeb. Ma ei tea, mis värk lastel kääridega on, aga nad mingis vanuses suudavad alati kääridega midagi veidrat korda saata. No näiteks tuka eest lõigata. Ja kui ahastada, et issand, mis sa tegid, siis nad teevad näo, et midagi pole juhtunud ja eitavad kõike.

Ma oma lapsepõlvest mäletan, et ajasin kogemata õe kleidile nätsu peale. Tahtsin nätsu kleidipinna pealt veidi vähemaks lõigata (nii kleit kui ka näts olid valged), aga lõikasin kogemata nätsutüki täiesti välja, nii et kleidis haigutas auk. Ema vist isegi ei riielnud, aga samas ei usu ta mind siiamaani, et ma tegelikult ei tahtnud auku lõigata, vaid tahtsin seda nätsu lihtsalt veidi vähemaks nokkida. Mind ajas see tohutult närvi, et ema mind ei uskunud, sest ma ju polnud nii rumal, et oleks arvanud, et kui ma nätsu kleidist lihtsalt koos riidega välja lõikan, siis keegi ei saa aru. See juhtus mul kogemata! Ema, kui sa seda loed, siis palun räägi kõikidele sugulastele ja tuttavatele uuesti tagant järgi see lugu ära, sest mul oli nii piinlik, kui sa kõigile rääkisid, et sul laps tegi siukse pulli. See oli kogemata! 😀

Igatahes… Nukule oli riideid vaja. Ning siis prahvatas mulle pähe, et inimesed tellivad Aliexpressist endale riideid. No ma pole kunagi Hiinast endale või lapsele riideid tellinud, aga nukule võib ju riskida. Ma ei tea, kui ebaeetilise teo ma Hiinast tellimisega korda saatsin, aga igatahes paari euro eest sai nukk sellise hulga värki. See must ballikleit oli eraldi ja nägi isegi üllataval norm välja.

DSC04739

DSC04735

Vot nii. Mis teie (või teie lapsed) olete lapsepõlves kääridega korda saatnud?

 

 

 

 

Tundemärgid, et su lapsest on saanud suur inimene

Tundemärgid, et su lapsest on saanud suur inimene

Loomulikult ma saan aru, et mu laps on juba 8 aastane ja ei ole enam mingi titt, kuid kuna mu enda vanus minu ajus jäi kuskil seal 27nda peal kinni, siis vahel tuleb üllatusena, et lapski pole enam nelja-viiene.

Mõned tundemärgid, mis võivad viidata sellele, et tibunupitupsukesest on saanud suur inimene.

  • Ta saadab sms-e tervete pikkade lausetega. Pole see aeg enam kaugel, kui avastad, et ta on teinud endale Facebooki konto.
  • Sa ostad lapsele jalanõusid kingapoe naisteosakonnast, sest tema jalanumber on kasvanud maagiliseks 36ks.
  • Ta helistab sulle maalt, aga ei ütle, et igatseb sind, vaid ütleb, et igatseb oma Ipadi, mis maha jäi.
  • Ta sõber (poiss-sõber, aga mitte veel peika) helistab, ta vaatab telefoni ja ütleb: “Ahh, ma ei viitsi praegu vastu võtta!”
  • Ta ei taha poest nukku, vaid uut rahakotti.
  • Kui sa seletad talle, et on olemas selline asi nagu Pardiralli ja vähki haigestumine, siis ta vastab ratsionaalselt: “Okei, aga kuidas seda vältida saab?”.
  • Ta tuleb sulle küll vahel öösel kaissu, aga ütleb külje alla kobides: “Vabandust, aga ma tulen jälle sinu juurde.”
  • Ta teatab, et loomulikult on tal oma lemmikyoutuber.
  • Kui sa näitad talle legendaarset filmi “Lammas all paremas nurgas”, siis ta küsib mõtlikult iga näitleja kohta, et kas see on juba tänaseks surnud.
  • Ta saab päriselt aru, et koera võtmisega kaasneb ka kohustus temaga iga päev õues käia.
  • Ta ootab, et sa vahel õhtul hilja koju tuled, sest siis saab ta “rahulikult oma asjadega tegeleda”.

Head äratundmist!

Millal lapsed ise äratuskella abiga ärkama hakkavad?

Millal lapsed ise äratuskella abiga ärkama hakkavad?

Ilmselgelt on pealkirjas püstitatud küsimuse vastused individuaalsed, kuid täitsa hea meelega tahaks teada teiste kogemusi, millal see juhtus. Ja veel olulisem – kuidas?

Ethel on 8a ja käib teises klassis. Mina olen esimene, kes 6.50 äratuskella peale silmad lahti teeb. Paar minutit virgun ja kobin Etheli tuppa. Panen sumeda valgusega lambikese põlema ja poen tema kaissu. Siis hakkan pihta:

“Kiisuroosikene äratuuuuus.”

“Kooli peab minema, äratuuuuus.”

“Musikalli roosinupuke, ärka!”

“Lõhnapallike, kuku!”

“Sipelgad tulevad.” (Ja siis teen näppudega sipelga jalgu, mis talle kurgu alla kõdi tulevad tegema) 🙂

“Näe, valgekiisu (selliselt kutsume ühte kaisukat) ka ärkas.”

Ja niimoodi musitan ja kallistan ma Ethelit viis päeva nädalas üles. Vahel ta naeratab mulle läbi une ärgates, endal silmad veel kinni. Aga vahel paneb ta mulle lihtsalt jalaga kõhtu ja kisab läbi kinniste huulte äratõukavalt “Mmmm”. Jumalhoidku, kui ma teda veel mingi hea unenäo pealt tülitama tulen. Siis olen ma ju põneva seikluse rikkuja. Pekstakse ikka sõnumitoojat! Hiljem täiesti suvalisel hetkel vabandab, et ta on hommikul nii unesegane ja läheb kurjaks, kui keegi äratama tuleb. See kõik võib väga titekas tunduda, aga eks emadel on oma lastega erinevad suhted ja traditsioonid ja oma inside teemad ning mulle tegelikult meeldib Ethelit sedasi kaisutades äratada.

Mingil hetkel peab vist laps aga ise ärkama hakkama. Põhimõtteliselt, kui ta oleks teismeline ja mina eriti laisk, siis saaks meie hommik teoorias välja näha ka nii, et Ethel ärkab ise ja kui uksest välja läheb, siis on minul aeg ärgata. Temal algab kool varem kui mul töö. Praegu ma ärkan tema pärast pool tunnikest varem. See ei ole mulle probleem, aga kui ma tahaksin võtta näiteks puhkuse ja seda mitte reisides veeta, vaid kodus, siis peaks ma praegu veel lapse kõrvalt iga hommik vara üles ärkama. Aga puhkuse mõnu on ju ka selles, et äratuskella (või tänapäeval telefoni) võib täiesti tummaks lükata! “Õnneks” neid puhkusi väga palju ei ole. 28 päeva! Ja suurema osa sellest ajast tahan ma ikkagi maailmas ringi reisida, sest muul ajal ei saa.

Tegelikult võiks vist vaikselt seda ise ärkamist harjutama hakata. Leida lapse telefonis mingi mahe heli, mis teda hommikul ära ei ehmataks ja vaikselt pinisema hakkaks. Arvestades aga seda, et laste uni on vist üleüldse kuidagi väga sügav, siis jõuan ma ise 88 korda selle äratuse peale ärgata, enne kui tema oma silmaluugid lahti teeb.