Browsed by
Category: Minu koolilaps

Härdus

Härdus

Laps ilmus õhtul meie magamistoa ukseauku…

“Emme, kas mul on vähegi hea huumorimeel?”

“Tibuke, muidugi on, sul on väga kihvt huumorimeel! Miks sa üldse küsid sellist asja?”

“Sest vahel on mul tunne, et ma teen sellist nalja, mis rikub kõik ära,” ütles laps mõtlikult.

Hetk hiljem sain ma aru, kust see mõte tal üldse tuli. Ta oli natuke aega tagasi pitsakarbi koos pitsaga maha pillanud. Üritades natuke nalja teha. Ma ei riielnud selle peale ega midagi, aga laps jooksis ikka kurvalt oma tuppa. Lohutasin, et pitsa jäi ju karpi, ei lennanud põrandale laiali ja pole hullu midagi…

Seepeale vaatas ta koos oma pitsaga ära “Gardian of the Galaxy” II osa ja oli ekraani täiesti naelutatud. Youtube’ist on tal inglise keel nii hästi külge jäänud, et igav ei hakanud ning täitsa mõistis, mis toimub ja mis tegelased räägivad. Vahepeal film korraks natuke hakkis ja laps jättis pitsa söömise selleks ajaks, kui ma arvutiga mässasin ja probleemi kõrvaldada üritasin, katki – “Ma ei taha pitsat raisata!”

Iga kord kui Baby Groot midagi väga nunnut tegi, nagu sõi komme või oksendas või üritas pommil õiget nuppu vajutada või oli lihtsalt “too adorable to kill” , oli laps nagu “Aaawwwwww” ja tahtis, et ka mina vaataks. Ma muidugi olen seda filmi tegelikult juba näinud.

Filmi lõpus oli laps kurblik. (Ma ise lausa ulgusin, kui seda kinos vaatasin).

“Emme, ma ei taha, et SINUGA midagi juhtub, ma tahan, et sa igavesti minuga oleksid!”

Sel õhtul käis laps mitu-mitu korda mind lihtsalt silitamas ja kallistamas: “Su nahk on nii pehme ja mõnus!”

Seda olen ma varem ka korduvalt kuulnud, aga ühe päeva jooksul korraga nii palju mitte kunagi.

Vahel võib ka kõva action härdaks teha…

 

 

Lühikesed telefonikõned

Lühikesed telefonikõned

Laps on mul selline lühikeste kõnede harrastaja. Ükskõik, kui palju ma olen seletanud, et viisakas on kõne lõpuni rääkida, kuni tsau ütleme, siis ikka näevad meie vestlused tihti välja järgmised.

Laps helistab mulle kodust tööle: ” Emme, mul on igav!”

Mina: “Aga võta loe raamatut, sul on kooli jaoks…”

TUUT TUUT TUUT… Pettununa, et ma ei öelnud, et aga lae endale veel 7 mängu arvutisse või mängi veel 5 tundi järjest tahvlis.

Laps helistab mulle kodust tööle: ” Emme, mul on kõht tühi, mida ma võiksin süüa?!

Mina: “Aga võta külmkapist beebiporgandit ja dipikastet…”

TUUT TUUT TUUT… Pettununa, et ma ei öelnud, et võta külmkapist 6 pulgajäätist ja söö vaheldumisi kartulikrõpsudega.

Sellised head lühikesed ja konkreetsed telefonikõned 😀

 

 

 

 

Kui saabub aeg, kus last ei saa enam mänguasjadega “vigaseks” pilduda…

Kui saabub aeg, kus last ei saa enam mänguasjadega “vigaseks” pilduda…

Saabunud on aeg, kus ei saa enam last mänguasjadega “vigaseks” pilduda. Küsimuse peale, mida 9aastaseks saav sünnipäevalaps kingituseks soovib, sain ma vastuseks – kirjutuslauda. Mitte tavalist. Tavaline tal on. Aga sellist, millel igasugused sahtlikesed ja riiulikesed ja panipaigakesed ees on.

Kes siis sellist lauda omal ajal ei tahtnud?! Isegi unistasin lapsena sellisest, mingil hetkel sain ka midagi sarnast. Seega olin valmis Etheli vana laua välja viskama ja lapsele unistuste laua sünnipäevaks kinkima, aga polnud sellist õiget. Musta, puidust ja korralikku. Pidin uurima, mis on tuleva sünnipäevalapse plaan B. Selleks ostus oma läpakas. Läpakas! 9 aastasele?! Olin kategooriliselt vastu. Mismõttes?! Aga siis ütles laps, et sel juhul tal rohkem soove ei ole ja polegi midagi vaja.

Niimoodi ju ka ei saa. Ketrasin seda läpaka mõtet peas. Tõsi, laps oli ostnud eelmine talv minu vanasse läpakasse, mis niisama seisis, ühe arvutimängu. Ühe ja ainsa. SIMSi. Oma raha eest ja oli teine pagana kallis ka. Natuke sai mängida, siis ütles arvuti lõplikult üles. See läpakas oli vanem kui laps. Minu Maci seda mängu panna ei saanud ja kui aus olla, siis ma väga ei taha oma arvutit lapsega jagada ka. Tolle mängu pärast ta seda uut läpakat tahtiski. Ei mänguasju, ei nukke, ei nukumaju! Oma läpakat.

Andsin alla. Uurisin kasutatud läpakate turgu ja sain 270 euro eest igati asjaliku arvuti. Asjaliku 9aastasele. Laadisin (pole aimugi, kas see on õige sõna) selle mängu talle läpakasse, siis veel ühe filmivaatamise programmi ja panin mingi toreda kassi taustapildiks. Pakkisin ära. Olemas! Juurde ostsin kaks väikest puidust ja romantilise stiiliga laua peale käivat sahtlikeste moodi asja, noh et olekski nagu selline kirjutuslaud, kus ees igasugu boksid ja sahtlikesed. Muidugi soetasin sünnipäevahommikuks ka kooki, õhupalle, küünlaid, lilled. Karl oli ostnud arvuti täienduseks nunnu arvutihiire. Natuke tundsin süümekaid ka muidugi. HEAD emad ei osta lastele läpakat ega lase neil Youtube vaadata, samamoodi, nagu nad ei anna kunagi lastele limonaadi ega krõpse.

Sünnipäevaõhtul viisin lapse ja tema kaks parimat sõbrannat paariks tunniks bowlingusse, kõrvale ostime juua ja näkse. Ei mingit suurt prallet mängutoas. Aga laps oli väga rahul ja seltskond rõõmus.

Jah, ongi saabunud selline iga, kus laps ei mängi nukkudega enam rollimänge ega riieta end haldjaks. Eks ikka mõni legoklots vahel satub näppu või kui pole ammu vanaema juures käinud, siis avastab seal kaua kasutuna seisnud vanad mänguasjad, mida korra jälle põnev sorteerida, kuid pigem on tekkinud uus huvi – Youtube, youtuberid ja muusikavideod, sõbradega Pet Shop kujukestest videote tegemine. Õnneks joonistada ja värvida veel meeldib. Nupumänge, kaarte vms tahab ka mängida. Aga viimased on meeskonnamäng. Tulen töölt, teen midagi kiirelt süüa, kraamin ja siis mängime tunnikese. Aga ausalt, ma ei viitsi 3 tundi iga päev ümber maailma reisi mängida. Ja siis hakkab see “Emme, igav on!” jutt pihta, mis tähendab, et ainult Youtube päästaks.

Vahel saan ta sõbrannadega välja kamandada, vahel käsin kohustuslikku kirjandust lugeda, vahel lähme katusele värske õhu kätte onni tegema või sinna joonistama, nädalavahetusel minipuhkusele… Ühelt poolt on see suvevaheaeg igati mõnus aeg, kuid teisalt läheb laps kergelt hulluks nii pika vaba ajaga. Ega väga kaua maal vanaema või vanaisa juures ka olla ei jaksa – igatsus tuleb peale. Iga, kus nukkudega väga enam ei mängi ja fännatakse hoopis välismaa youtubereid, aga oma emmekesest üle kahe nädala lahus olla ka ei saa 🙂

 

 

Maailma suurim kanaema

Maailma suurim kanaema

Meie Itaalia kämpingu ees on mingi marjapõõsas.

Mina, kanaema, Ethelile: “Ethel, vaata, et sa neid marju ei söö, need võivad mürgised olla!”

Ethel: “Ma EI SÖÖGI MARJU!”

Ses suhtes… Et naljast ja irooniast aru saada, peab teadma, et minu laps ei ole mitte kunagi vabatahtlikult ühtegi marja suhu pannud. Sunniviisiliselt on proovinud 4mm suurust maasika tükki, 3 mm suurust mustika tükki ja söönud ära POOL MURELIT!

Ja ma kujutan ette, et ta nüüd vaatab SEDA marjapõõsast ja lõpuks otsustab hakata marju sööma? 😀

Ma suudan genereerida hoiatusi stiilis, nagu Ethel sööks kõike, mida maast leiaks! 😀 Maksimaalne kanaema!

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Minu sõbranna kirjutas toreda loo, kuidas tema poeg saatis talle smsi, hüüdes “Ma olen valmis, kallis!” (küll ilma komata siiski), kui hakkas kodust iseseisvalt minema 1. klassi pidulikule lõpuaktusele. Armas! Mul aga meenus sellega kohe hiljutine sms vestlus OMA lapsega.

Nimelt läksid nad klassiga Prangli saarele. Esimene pikem eksursioon linnast välja ja reis sisaldas ka laevasõitu. Mina loomulikult muretsesin. Ütlesin lapsele ka, et emme ikka muretseb ja võibolla ma siis helistan või kirjutan talle vahepeal. Saatsin siis smsi orienteeruvalt ajal, kui ma teadsin, et nad peaks tagasi sõitma.

Meie vestlus kujunes selliseks:

IMG_3764

Tundub, et ma olen oma kohtlase huumoriga endale karuteene teinud.

Maailma suurim armastus on…

Maailma suurim armastus on…

Ethel on ammu sellises vanuses, et igat emme juttu enam pimesi ei usu. Üks õhtu traditsioonilist head-ööd-musi tehes ja vahel maailma asju arutades küsisin Ethelilt nii muuseas retooriliselt, et kas ta teab, et ema armastus oma lapse vastu on maailmas kõige suurem armastus üldse. Eeldasin, et jõuame sealt tavalise “Aga kui palju sina mind armastad?” küsimuse juurde, kus ma vastan, et “Armastan sind tuhat-miljon!”

Ei, seekord sain ma väga kiiresti ja kriitiliselt ning elavalt tagasilöögi.

“Aga kui maailmas oleks kõige suurem armastus ema armastus oma laste vastu, siis miks on paljud lapsed lastekodudes? Ah? Mine räägi seda nendele lastele. Nendele, kelle emad on idioodikud!”

Idioodikud on Etheli sõna joodikute kohta, kes siis ilmselt tema meelest on ka idioodid. Või on see selline sõnavääratus, mida väiksemad lapsed teevad. Näiteks “iminene” või “kepsut”. Ma ei teagi, kust see täpselt tuleb. Ta pole kunagi öelnud kellegi kohta idioot, aga idioodikute kohta on ta küsinud mult küll. Näiteks siis, kui tänaval kuskil sellist eluheidikut, kes silmnähtavalt ka joodik on, koos näinud oleme.

Karm sõna – idioodik. Aga see on ka karm, kui joomise tõttu su oma lapsed lastekodusse satuvad…

Kuskilt kunagi väga-väga ammu (äkki mingi totter Delfi artikkel vms) jäi silma küsimus, et kui teil oleks valida, kelle te enne hädaohust päästate, kas oma mehe (laste isa) või lapse, siis kelle te valiksite. Õudne küsimus, aga minu meelest on sel küll vaid üks vastus, mis hinge kriipima ei jää.

PS: Pildil on Ethel viiene ja tsillib Küprosel.

 

 

 

 

 

 

Väikse inimese suur šokk

Väikse inimese suur šokk

Ethel tuli õuest ja läks koos pannkookidega, mis ma talle just tegin, oma tuppa multikaid vaatama.

Järsku jookseb nuttes minu juurde suurde tuppa.

“Issand, mis juhtus?”

Ethel ahastades: “Mu telekast on multikad kadunud!!!”

Lähen rahustades temaga ta tuppa, ise mõtlen, et jumal küll, ma mõtlesin, et keegi suri ära vms. Klõpsime neid kanaleid siis otsast peale, et äkki on kanalid teiste numbrite peale “hüpanud”, ja leiamegi multikad nr 50 pealt.

Ethel ohkab tõsimeeli ja kergendunult sügavalt südamepõhjast ja pomiseb omaette natuke nagu end õigustades:

“Issand, ma sain šoki, kui ma neid sealt 27-me pealt ei leidnud!”

87NE0_s-200x150

Pagana Elion või misiganes müstilised jõud, ärge tehke palun enam nii 😀 Laps võib šoki saada!

PS: Päise pilt pixabay.com

Kommionu

Kommionu

Ma olen lapsele väiksest peale sada korda rääkinud, et kui keegi täiesti võõras sulle kommi pakub, siis ära võta. Kui keegi tuleb ligi ja sind enda autosse kutsub, siis ei tohi minna. Kui keegi tuleb räägib sulle, et emmega juhtus õnnetus ja peame kindlasti kohe koos haiglasse minema, siis jooksed ära ja helistad mulle või vanaisale või Karlile, mis iganes…

Laps vaatab mind alati sellise jutu peale altkulmu ja käed risti rinnal…

“Kelleks sa mind pead???”

“Selge, sa arvad, et ma olen RUMAL jah?!”

“Kuule, ma ei olegi kuhugi läinud ju!”

Need on tüüpilised tema vastused, aga selliseid asju tuleb aegajalt üle korrata. Muidugi ei kujuta ma ette ka, kuidas laps päriselt ka reageerib, kui keegi lendab talle mingi sellise su-ema-on-haiglas jutuga peale! Loodan, et tal tuleb kohe meelde, mis ma olen rääkinud.

Tuttav näitas täna pilti pihutäiest roosadest karu kujuga kommidest, mida käivad mingid tüübid lastele pakkumas. Ecstasy!!! Haige! Ma ei jõudnud süveneda, oli see mingi naljapilt või päris uudis, aga lihtsalt nii vastik on mõelda, kuidas väiksed lapsed on nii mõjutatavad ja veel naiivsekesed, rikkumata ning neid on nii lihtne ära kasutada.

Sellistel hetkedel on mul isegi hea meel, et mul laps igasugusesse toitu skeptiliselt suhtub.

PS: Foto pixabay.com

 

 

Tunnistage üles!

Tunnistage üles!

Ethel tahtis vaadata natuke ühte saadet, enne kui magama läheb.

Mina: “Aga mine siis pese palun hambad juba ära ja siis võid natuke vaadata.”

Ethel läheb ilma vastuvaidlemata, aga tuleb siis 1 minuti pärast tagasi suurde tuppa minu juurde.

“Emme! Muideks! Sa koguaeg kasutad mind ära!” ütleb ta süüdistavalt.

Mina: “Jah? Mismoodi siis?”

Ethel: “Sa koguaeg käsid mul midagi teha, selleks, et mina saaksin midagi teha. Koguaeg teed samamoodi!”

Mina:

4ac146afb5239a43d5aafb2254268fb51371766190_full

Kas teie kasutate ka oma lapsi juuuulmalt ära? 😀

 

Astrid Lindgren on nii julm!

Astrid Lindgren on nii julm!

Eile lugesime lapsega Astrid Lindgreni raamatut “Hakkaja Kaisa”. Seal on lühikesed lood, aga tänapäeva lapse jaoks päris keerulised mõista. Sõnakasutus on selline… Et nagu mulle meeldib, aga laps ei saa eriti aru. Mäletan, et kunagi kui mu laps umbes 5ne oli, hakkasin talle “Vahtramäe Emilit” lugema, sest see oli kunagi minu lemmik. Lapsel oli raske tekstist aru saada. Kes on sulane? Mis on supitirin? Misasjad on öörid? Lisaks kõik need keerulised Rootsi külade nimed… Olgem ausad, Smalandis Vahtramäe külas ei ole tegevused ja eluolu päris selline nagu meil Tallinnas. Isegi selline mitte, nagu meil tänapäeval maal vanaema juures.

Ka “Hakkaja Kaisa” sõnakasutus on lapsele väljakutse. Eriti, kui ta ise üksi loeb. Ütleme nii, et Astrid Lindgrenil on lihtsamaid raamatuid. Aga eile ma minestasin. Okei, ma ei minestanud. Aga no, äkki korraks ikkagi minestasin ka…

Jutt oli ühest perest, kus kassil sündisid pojad. Lapsed olid väga õnnelikud. Ühe kassipoja kinkisid nad halvatud poisile, et ta ei peaks üksi olema. Kõik oli nii nunnu. Ning siis:

Aga majas ei saa pidada mitut kassi, selle asja tegi ema kannatlikult oma tüdrukutele selgeks. Nii et nüüd seisab maalermeistri aias kirsipuu all väike valge rist. Ja sellele ristile on tindipliiatsiga üpris kõverike tähtedega kirjutatud: “Siin puhkavad Mesak ja Abednego, keda sügavalt leinavad Annastina ja Väiketirts ja paljud teised kassid.”

Aaaaaaaaaaaaah!!!! Aaaaaaaaa!!!!!!! Jaa, ma vist ikkagi korraks minestasin. Siin pole asi muidugi sõnakasutuses ja tegelikult pole ka Astrid Lindgren julm, aga lihtsalt… Ajad olid sellised? Kassil sündisid pojad, nad löödi kiviga surnuks või uputati ära ja see oli normaalne. Nii normaalne, et sellest sai kirjutatada lasteraamatus. Kui paratamatusest.

Hea küll, lasteraamatu kirjutamine ei ole näitaja, sest laste muinasjutud on ühed õudsamad mõrvalood üldse mu meelest, aga no ikkagi. Ja olen nõus, et tänapäeva laste multikad, filmid, raamatud ja arvutimängud on hullemat vägivalda täis, aga ma ei kirjutanudki, et mul laps minestas. Ma ise olin šokis. Ja just seepärast, et meenuski, et vanasti tõesti löödi loomapoegi niimoodi maha. Eks ka tänapäeval tehakse seda. Siiski olen ma elanud pigem ilusas naiivses lootuses, et nüüdisajal, kus Facebooki kaudu jms levib info nagu kulutuli jms, siis loomapoegadele leitakse ikkagi uued kodud.

Ohh jah… Nii kurb.

IMG_2900