Saabunud on aeg, kus ei saa enam last mänguasjadega “vigaseks” pilduda. Küsimuse peale, mida 9aastaseks saav sünnipäevalaps kingituseks soovib, sain ma vastuseks – kirjutuslauda. Mitte tavalist. Tavaline tal on. Aga sellist, millel igasugused sahtlikesed ja riiulikesed ja panipaigakesed ees on.
Kes siis sellist lauda omal ajal ei tahtnud?! Isegi unistasin lapsena sellisest, mingil hetkel sain ka midagi sarnast. Seega olin valmis Etheli vana laua välja viskama ja lapsele unistuste laua sünnipäevaks kinkima, aga polnud sellist õiget. Musta, puidust ja korralikku. Pidin uurima, mis on tuleva sünnipäevalapse plaan B. Selleks ostus oma läpakas. Läpakas! 9 aastasele?! Olin kategooriliselt vastu. Mismõttes?! Aga siis ütles laps, et sel juhul tal rohkem soove ei ole ja polegi midagi vaja.
Niimoodi ju ka ei saa. Ketrasin seda läpaka mõtet peas. Tõsi, laps oli ostnud eelmine talv minu vanasse läpakasse, mis niisama seisis, ühe arvutimängu. Ühe ja ainsa. SIMSi. Oma raha eest ja oli teine pagana kallis ka. Natuke sai mängida, siis ütles arvuti lõplikult üles. See läpakas oli vanem kui laps. Minu Maci seda mängu panna ei saanud ja kui aus olla, siis ma väga ei taha oma arvutit lapsega jagada ka. Tolle mängu pärast ta seda uut läpakat tahtiski. Ei mänguasju, ei nukke, ei nukumaju! Oma läpakat.
Andsin alla. Uurisin kasutatud läpakate turgu ja sain 270 euro eest igati asjaliku arvuti. Asjaliku 9aastasele. Laadisin (pole aimugi, kas see on õige sõna) selle mängu talle läpakasse, siis veel ühe filmivaatamise programmi ja panin mingi toreda kassi taustapildiks. Pakkisin ära. Olemas! Juurde ostsin kaks väikest puidust ja romantilise stiiliga laua peale käivat sahtlikeste moodi asja, noh et olekski nagu selline kirjutuslaud, kus ees igasugu boksid ja sahtlikesed. Muidugi soetasin sünnipäevahommikuks ka kooki, õhupalle, küünlaid, lilled. Karl oli ostnud arvuti täienduseks nunnu arvutihiire. Natuke tundsin süümekaid ka muidugi. HEAD emad ei osta lastele läpakat ega lase neil Youtube vaadata, samamoodi, nagu nad ei anna kunagi lastele limonaadi ega krõpse.
Sünnipäevaõhtul viisin lapse ja tema kaks parimat sõbrannat paariks tunniks bowlingusse, kõrvale ostime juua ja näkse. Ei mingit suurt prallet mängutoas. Aga laps oli väga rahul ja seltskond rõõmus.
Jah, ongi saabunud selline iga, kus laps ei mängi nukkudega enam rollimänge ega riieta end haldjaks. Eks ikka mõni legoklots vahel satub näppu või kui pole ammu vanaema juures käinud, siis avastab seal kaua kasutuna seisnud vanad mänguasjad, mida korra jälle põnev sorteerida, kuid pigem on tekkinud uus huvi – Youtube, youtuberid ja muusikavideod, sõbradega Pet Shop kujukestest videote tegemine. Õnneks joonistada ja värvida veel meeldib. Nupumänge, kaarte vms tahab ka mängida. Aga viimased on meeskonnamäng. Tulen töölt, teen midagi kiirelt süüa, kraamin ja siis mängime tunnikese. Aga ausalt, ma ei viitsi 3 tundi iga päev ümber maailma reisi mängida. Ja siis hakkab see “Emme, igav on!” jutt pihta, mis tähendab, et ainult Youtube päästaks.
Vahel saan ta sõbrannadega välja kamandada, vahel käsin kohustuslikku kirjandust lugeda, vahel lähme katusele värske õhu kätte onni tegema või sinna joonistama, nädalavahetusel minipuhkusele… Ühelt poolt on see suvevaheaeg igati mõnus aeg, kuid teisalt läheb laps kergelt hulluks nii pika vaba ajaga. Ega väga kaua maal vanaema või vanaisa juures ka olla ei jaksa – igatsus tuleb peale. Iga, kus nukkudega väga enam ei mängi ja fännatakse hoopis välismaa youtubereid, aga oma emmekesest üle kahe nädala lahus olla ka ei saa 🙂
