Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

Tilda arvas, et nii, nagu mina mõtlen ja kirjutan, saab mõelda ja kirjutada vaid inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi. Ma olin vist 22 aastane (võin 1 aastaga puusse panna), kui mul diagnoositi depressioon. Arsti juures. Olin pärast keskkooli läinud rõõsalt ja rõõmsalt Tallinna elama ja ülikooli. Rõõsa ja rõõmus ma ei olnud ma päriselt sisemiselt, vaid seepärast, et ma sain minema sellest nn depressiivsest väikelinnaelust ja olla lõpuks ISE. Täiskasvanu! Vaba! Paugupealt ja keskkonnavahetusega ei muutu aga midagi,…

Read More Read More

Inimesed on inimesed?

Inimesed on inimesed?

Viimasel poolaastal on mul kuklas tiksunud mõte, et ma tahaks elada aastakese kuskil mujal. Kohas, kus on soe ja kus inimesed naeratavad. Umbes nagu mõnel on bucket listis langevarjuhüpe või maratonijooks. See pole isegi mul niivõrd mõte, kui tunne. Tunne, et tahan. Teostamise praktilise poole peale pole ma isegi mõtlema hakanud, seega ei saa ma mingil juhul öelda, et see oleks plaan. See on tunne. Et kunagi… Esiteks loomulikult kliima! Ma olen sellest siin nii palju kirjutanud, et sellel ma…

Read More Read More

Depressioon kui enesekaitse

Depressioon kui enesekaitse

Eellugu Mäletate seda, kui Taukar oli septembris ei joo (alkoholi siis) kampaania maskott, aga samal ajal “jäi vahele” õlle moodi asja joomisega. Vahele jäi nii, et keegi nägi, kirjutas Twitterisse, sealt tulid vihjed seltskonnaajakirjanikule ning nagu ma aru saan – enne asjaosaliselt üldse mingit kommentaari küsimata – tegi too seltskonnaajakirjanik juba klikipostituse, et kas Taukar joob õlut. (Samas hiljem väidab ajakirjanik, et ikkagi küsis kommentaari. Ma ei tea, kuidas täpselt oli). Lahti läks mingi tramburai, kus Taukar kõigepealt tõestas, et…

Read More Read More

Kolmapäevad ja inimesed

Kolmapäevad ja inimesed

Kolmapäevad on mingid murdepunkti päevad. Selle RASKE trenni päevad. Või mis trenniPÄEVAD. Tavaline tööpäev on kolmapäev ja siis on õhtul sinna otsa trenn, mida ma olen juba veidi pelgama hakanud… Ma olen jõudnud staadiumisse, kus mul pole mitte seda tunnet, et ma ei viitsi trenni minna (viitsimine on see kõige väiksem mure, ausõna, viitsin vabalt), aga juba kolmapäeva päeva ajal pabistan, et krt õhtul on just SEE trenn. Et ma kärvan seal. Seda soodustab ka asjaolu, et treener otsib muga silmsidet,…

Read More Read More

Filmid, filmid!

Filmid, filmid!

Vahepeal oli nädalavahetus ja vaatasin vedeledes paar filmi. Lisaks käisin reedel kinos “The Mountain Between Us” vaatamas. Kõigepealt siis sellest. Trailerit ma ei vaadanud, muidu reedab liiga palju. Ma arvasin, et lähen vaatama ränka ja mehist ellujäämisfilmi, aga tegelikult oli tegemist “Titanic vol 2”-ga, ainult et seekord kukkus Kate jäisesse vette ja peaaegu suri. Või oli see ka juba “Titanicus” nii?! Kas see film on hea? EI! Kas see film meeldib mulle? EI! Aga kas mulle meeldis seda film vaadata?…

Read More Read More

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Roaldi saadet jäin praegu vaatama. Ma ei tea, on see kordus või mitte või üldse eelmine hooaeg, aga vahet pole. 8-liikmeline pere, elavad kuskil 3-toalises üürikorteris. Peale püsikulude ära maksmist jääb perele järele ca 400 eurot ja söögiraha napib. Jaa, saab hakkama, sest pereema on taibukas majandaja ning lausa tunneb uhkust, muie suul, et oskab nii väikse rahaga pere ära toita. Korra vilksas kaamera ees ka tulude Exceli tabel, kus oli kirjas peretoetus (emapalk, pluss lapsetoetus siis ilmselt) mingi 800…

Read More Read More

Vanad ja uued

Vanad ja uued

Notsu kirjutas nats aega tagasi ühest huvitavast asjast. Vanadest ja uutest blogijatest ning vanast ja uuest blogikultuurist ning kuidas need põrkuda võivad. Vana aja blogikultuur olevat olnud tema sõnul midagi sellist: “Mulle tundub, et siis oli päris tavaline, et blogijad väljendasid kirglikult oma seisukohti ja tundeid – aga teisalt oli kommentaatoritel kombeks sellele kommentaariumis üsna diplomaatiliselt reageerida, põhimõttel, et avalik blogi on nagu turistidele avatud elamu – uks on lahti, võib sisse astuda ja suhelda, isegi vaielda, aga pererahvaga riidlemine…

Read More Read More

Surm

Surm

Paljud ütlevad, et nad ei karda surma. Mul on sellega veidi kana kitkuda. Ma natuke arvan, et neile TEGELIKULT ei ole kohale jõudnud, et nad PÄRISELT ka ikkagi surevad. Kunagi. Aga ikkagi nad teevad seda. Salamisi arvan, et isegi kui nad ütlevad, et nad on selle enda jaoks lahti mõelnud ja aru saanud, siis ma mõtlen, et tegelikult ei ole. Või äkki me räägime natuke erinevatest asjadest? Surm, aga siis on ka suremine. Äkki nad tõesti ei karda surma. Aga…

Read More Read More

Tubli Kaia?

Tubli Kaia?

“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!” kirjutab tuntud meestearst Margus Punab Kaia Kanepi kaitseks oma Facebooki lehel, mida vahendab ka omakorda Postimees. Ma natuke muigan. See lause ning sellele järgnev “TUBLI KAIA!” ei saa üksteisele järgneda. “Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!” See kukub totralt välja! Mis sest, et eelnes veel “Kui vaadata, kui palju lootustandvaid noori naisportlasi…

Read More Read More

Bussid, turvavöö ja lapsed

Bussid, turvavöö ja lapsed

Saatsin lapse klassijuhatajale just ühe kirja. Vabandasin juba ette, kui küsimus on rumal, aga uurisin, kas neil bussidel, mis lastele linnast väljasõiduks tellitakse, on ette nähtud turvavööd. Laps läheb järgmine nädal väljasõidule ja ma nimelt olen täielik foobik, mis puutub sellesse, et keegi teine minu last kuhugi transpordib. Mul hakkab füüsiliselt valus seest, kui sellele mõtlen. See on minu enda probleem, sest ma ei saa oma last kodus nelja seina vahel hoida kartuses, et midagi juhtub. Samas saan ma teha…

Read More Read More