Ebapärlikarp

Olen kirjutanud, et mul on mõte oma isiklik korter maha müüa ja osta uus. Teise asukohta, suurem ja omanäolisem. Nimetagem seda investeeringuks või tagalaks või milleks iganes ning tegelikkuses midagi ju ei muutukski – mul ju praegu ka isiklik korter “varuks”. Seal elatud eluperiood ja sellega kaasnev on minevik ning ka emotsionaalselt tunnen, et aeg on küps. Sellise kinnisvara hinnad on praegu laes ning saaksin just nüüd päris hea hulga raha uue korteri sissemaksuks. Uut korterit valiksin hoopis teiste kriteeriumite järgi…

Read More Read More

Itaalias olles mainisin, et peale muude teemade tahaks kirjutada ka kanaemadusest. Ma ei ole sellest siiamaani kirjutanud, sest… tundsin, et ma ei mõelnudki tegelikult kanaemadust, vaid sellist nähtust, kui naine võtab emadust LIIGA tõsiselt. Kuidas saab emaks olemist liiga tõsiselt võtta? KUIDAS?? Nimetada võib seda muidugi kuidagi teisiti, aga sisu on sama. Lapse sündides hakkavad mõne aja möödudes täiesti loomulikud ja tavalised lapsevanema mured, näiteks beebi gaasivalud, ning sellest esimesest keerulisemast ajast satuvad osad emad justkui nõiaringi. Raske on! (Mitte kõigile pole see nii raske,…

Read More Read More

Mu sõbranna tegi endale hiljuti Tinderi ja saadab vahel naljaviluks “turul saadaval olevatest” kuttidest screenshotte. Selliseid, kus pildil on näiteks Tarmo*, 32, kes kohe kindlasti ei ole päriselus 32. Või näiteks palja torsoga oma kõhetut kere ja selle alt välja turritavaid trussikuid demonstreerivat kutti, paks hõbekett kaelas, vana bemmiromu taustal, bemmi kapotil ka õllepurk (mitte alati kohustuslik). Või siis lihtsalt palja torsoga mees, a la Kermo, 37, pöial püsti ja… õllepurk mitte taustaks, vaid täitsa arvestatav pildielement. Või Jarmo, 27, pilt tehtud…

Read More Read More

Kutsehaigus ilmselt vahtida tooteetikette ja reklaame… Poodides on müügile tulnud Eestis valmistatud maapähklivõi, mille sildil istub joonistatud karvane vanamees(?), kes ütleb (või mõtleb): “Pehmäm veel kui beebi peppu”. Võibolla olen mina imelik, aga mulle tundub, et midagi on siin pildil väga valesti. Kui ma mõtlen mingi vanamehe peale, kes ei ole joonistatud ja kes võrdleb söödava ja SUUS sulava pähklikreemi pehmust beebi pepuga, siis mulle tuleb silme ette mingi selline pilt: Ja see pilt on juba creepy as hell! Kui saate aru, mis ma…

Read More Read More

Nüüd on vist juba traditsiooniks saanud, et kui reisilt tulen ja lennuk kodumaal (päevaajal) maandub, siis esimene asi, mida ma teen, on sushi tellimine. Esiteks sushi on vaieldamatult mu lemmiksöök. Mitte jaapanlaste moodi toore kalaga, aga ikka maakate moodi – küpsetatud, juustune, soovitavalt kreveti või kaheksajalaga. Ma söön tegelikult kõiki teistsuguseid ka, va mingeid kana, peekoni ning sarnaseid “päris” liha omasid. Teiseks, sellist sushit pole nagu väga Itaalias või näiteks Aafrikas saada ja mul tekib paari nädalaga päris kriitiline sushinälg….

Read More Read More

Teate küll seda tüüpilist vanemate võistlust, kelle beebi esimesena püsti tõusis, “ölajkjdhks” ütles (mis loomulikult tähendab “emme” või “süüa”), potti väljaheite lasi ning tähestikku tagurpidi viiulimängu saatel laulis. Loomulikult ise viiulit mängides. Ma pole ise nendest meistrivõistlusest osa võtnud. Jälginud vaid niipalju lapse arengut, et kas kõik liigub enamvähem normi piires, ning õnneks ongi kõik ilusti sujunud. Muidugi olen ma lapsega tähti magnettahvlile ladunud ja raamatutes “koera” ja “autot” näpuga näidanud, kuid ma pole vist kunagi kartnud, et laps tähti…

Read More Read More

Nüüdseks juba 5 aastat on mu ellu kuulunud ka nö võõrad lapsed. “Võõrad” on nii veider öelda, sest tegelikult on nad täiesti omad väiksed inimesed, aga samas ju ei ole ka. See on väga imelik kiindumustunne, aga ilmselt paljudes kärgperedes erinev, sest suhted ja koos elavate inimeste iseloomud varieeruvad. Ma saan rääkida vaid meie kärgperedünaamikast. Ma ei saaks öelda, et meil on kõik olnud erakordselt lihtne, aga samas vaatan ma oma last ja meie teisi lapsi koos järves või basseinis hullamas, Pokemone…

Read More Read More