Ebapärlikarp

Täiesti kopp on ees sellest: kui sa iga hommik liitrite kaupa smuutisid ei neela, siis sa sured varsti ära kui sul blenderit kodus ei ole, siis sa sured varsti ära kui sa tavalise POE šampooniga pead pesed, siis sa sured varsti ära kui sa tavalise POE dušigeeliga keha pesed, siis sured varsti ära kui sa tavalise POE šampooniga pead pesed ja tavalise POE dušigeeliga keha pesed, saad KOHE vähi ja sured KOHE ära kui sa lillelõhnalise pesuloputusvahendiga oma riideid pesed, siis need riided…

Read More Read More

Hiljuti, ehk siis eile, käisin Müügijuhtimise aastakonverentsil, kus esines oma ettekandega ka CV.ee turundusjuht. Hästi palju statistilisi numbreid 30 minuti jooksul, mille taha me tegelikult ei näinud, aga oleks pidanud nägema, et esitatud numbreid ka mõista. Kuid mõtlema pani see ettekanne mind küll. Ma ise ei ole aastaid kuhugi kandideerinud, aga saan aru, et laias laastus on kaks võimalust: tööandja otsib töövõtjat otse või võtab selleks vahelüli ehk värbamisettevõtte. Konverentsi vahepausidel jooksid ekraanilt CV.ee vaheklipid, kuidas (tulevikus?) võib töötajat otsivale…

Read More Read More

Ma olen alati mõelnud, et ma saan teha müügitööd siis, kui ma müün ja esindan midagi sellist, millesse ma ise usun, ning õnneks on mul sellega vedanud. See pole mingi eriline heureka avastus, pigem täiesti elementaarne tõdemus, mida tihti ka koolitustel rõhutatakse. Peab olema usk ja tahe, muidu ei tule sellest midagi. Kuidas saab olla usk ja tahe, kui sa müüd ja esindad mingit jama eks?! Erandeid muidugi on, ma arvan, et eriti noorte näol, kes lähevad näiteks USA’sse raamatuid…

Read More Read More

Mulle meeldib vähemalt paar korda aastas käia konverentsil/koolitusel juba kas või ainuüksi sellepärast, et see on vahelduseks tavalisele tööpäevale või rutiinile, aga see ei tähenda, et ma konverentsilt/koolituselt endalt midagi muud ei ootaks kui vaid vaheldust. Kuna tihti korratakse (müügialastel) koolitustel seda, mida tegelikult kuskil ajusopis juba tead, siis olen enda jaoks asja mõtestanud nii, et kui mulle jääb kõrvu kas või üks idee või õpetus, mis mind kuidagi inspireerib ja edasi mõtlema paneb, on see päev korda läinud. Ma olen saanud…

Read More Read More

Sain hiljuti kingiks kingitus.ee kinkekaardi, sellise, kust võin ise valida, mida teha ja kuhu minna tahan. Kui jätta välja igasugused ehitistel ronimised, turnimised, pangalt kukkumised ja lennukilt hüppamised, mis minu jaoks ei võrdu ekstreemse eneseületuse vaid närvivapustusega, siis seal valikus on tegelikult palju muud, mis tihti jäävad selle taha, et “ahh, pole aega”. Näiteks jäi mulle silma Veiniakadeemia korraldatav Hariv veinikursus kahele ja mõni näohooldus või massaaž. Pimeõhtusööki tahaks ka tegelikult proovida, aga kuna ma looma- ja linnuliha ei söö, siis ei…

Read More Read More

Neljapäeval oli siis see päev, kus pidime sõbrannaga pärast tööd saama kokku Ülemiste MyFitnessis personaaltreeneriga (meie valisime Janek Uuki), kes vaatab meid üle ja… Polnud ainugi, mida ta teeb. Ärevus oli sees. Tagasiteed polnud. Ülemiste MyFitnessis ma käinud ei olnud. Ma pole üldse MyFitnessis käinud. Laps on ujunud Audenteses, kus ma samal ajal vahelduva eduga ratast väntasin, ning Kalevis, kus ma vahel lindil jooksin vms. Peab ütlema, et see Ülemiste MyFitness mulle meedis. Ei pidanud kuskil pikalt mööda koridori midagi taga otsima…

Read More Read More

Käisin hiljuti Balti Jaamas Sõbralt Sõbrale poes. Suures plaanis tundub see pood mulle üks suur kolahunnik, aga olen sealt ostnud endale koju personaalse ja ideaalse veiniklaasi, ühe keraamilise kausi ja tõesti ka mõned riietusesemed. Seekord leidsin paar uhiuut pluusi, mõnusast puuvillasest materjalist, mingi Rootsi bränd, minu jaoks tundmatu. Ootan järjekorras ja mu ees sooritab ostu noor naisterahvas, kes asetab letile vana, kulunud (aga mitte sellise cooli-kulunud) ja määrdunud läikivast vakstust (nägi välja vakstu) koti, millel silt 5 eurot. See kott on…

Read More Read More