Lapsel oli vahepeal sünnipäev – ta sai juba 10. KÜMME. Teismeline juba! Hingelt muidugi veel emme musike. Suuri pidusid me viimased kolm aastat teinud ei olegi, sest sünnipäev on südasuvel ja paljud linnast ära. Kolm kooliaastat järjest on laps sünnipäeva pidanud paari hea sõbrannaga, näiteks bowlingut mänginud vms. Nüüd aga tahtis ikka kõiki sõpru kutsuda. Võtsin selle riski, et paljud on maal või kuskil, aga toredaks üllatuseks said väga paljud tulla.

Pidu toimus siin Soo tänaval Supernovas. Hea Tuju Keskuses. Tegelikult on see mängikonsoolide (või kuidas iganes seda nimetatakse) tuba, kus lapsed saavad igasuguseid vingeid arvutimänge mängida. No pole kõige parem  lahendus suhtlemiseks ja sünnipäeva pidamiseks, aga kuna 3 aastat oleme pigem teinud midagi, mida mina välja pakun, siis nüüd otsustasin lapse soovi täita. See koht ja sealne õhkkond on nii mõnus, et isegi minul, maailma suurimal võõristajal, oli mugav ja hea olla. Kogu hubane peoruum ja mänguderuum oli vaid meie päralt. Vastu võttis meid superarmas ja tore tüdruk, kes aitas lapsi mänge panna ja vahetada. Sünnipäevatuba oli puhas ja avar. Vaagnad ja vaasid saab sealt, aga taldrikud jms tuleb ise kaasa võtta.

Võtsin lastele puuvilju, juustu, krõpsu, vett, limpsi ja Pihlakast šokolaadimuffineid, rummikooke ning korvikesi. Laps mul torti ei söö, pole kunagi söönud. Toiduga väga ei pingutanud ka ning õigesti tegin – esimese tund aega olin üksi toas, kus laud kaetud. Okei, Karl ja Laura olid ka, aga no põhimõtteliselt üksi, sest sünnipäevalisi ei olnud – nad olid naelutatud ekraanidesse ja pultidesse. Õnneks mängisid nad mänge koos grupis, said suhelda ja kiljuda, päris igaüks omaette ei nohisenud. Mina heitsin diivanile pikali, sõin korvikesi, ajasime Karli ja Lauraga juttu, surfasin netis. Norm pidu 😀 Kedagi valvama ei pidanud. Väikeste laste mängutubade “juustuhais” oli minevik.

Mingitel hetkedel lapsed ikka tulid näksima ka ja peo lõpp oli lahe – mängude aeg lõppes ja näljased elukad tulid siis tuppa, kus oli 15 minutit aega, et asjad kokku panna nagu ikka. Vot siis läks ahmimiseks ja mina olin nii õnnelik, käskisin kõik ära süüa ja põhimõtteliselt meil see ka õnnestus. Lapsel oli igati korda läinud pidu. Kodu poolt kinkisime talle VR Gear prillid. Paraku saab neid kasutada vaid teatud tüüpi vingemate Samsung telefonidega ja seega ostsime ka uue telefoni. Igaljuhul odavam variant, kui osta 6 sotised tõeliselt vinged prillid ja 2 tnnine võimas arvuti, et neid prille ka kasutada saaks. Kui ma enne ei teadnud virtuaalreaalsusest ega neist seadmetest midagi, siis nüüd, pärast oma suuri uurimistöid, võin ma mõhimõtteliselt neid nutipoodi müüma minna või tehniline tugi olla 😀

A päris cool on see VR maailm. Panin mingi õuduka peale, mängu, kus kloun irvitas ja käskis mitte talle silma vaadata, kui ma ikka elada tahan. Samas pidin mingis majas mingeid asju otsima. Ma suutsin seal ringi käia ma arvan vähem kui minut, see oli lihtsalt NIIIII KRIIPI! Ma võin vaadata kõikvõimalikke õudukaid filmidena, aga minna virtuaalreaalsusesse… See on nagu reaalsus! Õnneks on seal ka miljon muud võimalust. (Aga ma ei välista, et võtan end kokku ja teen ikkagi mingi õudukavärgi ära, äkki mulle hakkab see adrekas meeldima :D).

Foto: pexels.com