Browsed by
Category: Muu

-50%

-50%

Vana hea:

KÕIK kliendikaardiga KUNI -50%, VÄLJA ARVATUD uus kollektsioon.

IMG_8309
Screenshot

Mul on välja pakkuda veel parem loosung:

KÕIK TASUTA!

V. a. kõik asjad. 
Näsad ja muud asjad

Näsad ja muud asjad

Olete näiteks kassajärjekorrs seistes silmanud enda kõrval olevate inimeste rahakotte? Ma ei mõtle silmi peast kõõritades vahtinud, aga lihtsalt juhtumisi silmanud. Vaadake. See on täitsa kummaline, kuidas pealtnäha hoolitsetud inimesed võtavad kassajärjekorras kotist välja rahakoti ja see tihti on lihtsalt jäle. Ei, mitte koledat värvi vms, vaid lihtsalt kohutavalt räpane. Tohutult määrdunud. Räbal ja must. Mis see minu asi on? Ega ma ei räägigi selles võtmes, et inimesed, ostke uued rahakotid, mul on valus vaadata. Huvitav on lihtsalt see, et kui sa midagi väga igapäevaselt kasutad, siis sa lihtsalt tihtipeale ei märka selle kulumist, kuni see sul reaalselt seal kassa ees kätte ära kõduneb. Mul endal on olnud mõnede asjadega sama lugu. Seda võib juhtuda ka käekoti, mõne riideesemega või kas või padjapüüriga. Aegajalt tasub oma asju vaadata sellise pilguga, nagu näeksid neid esimest korda elus.

Ma vaatasin üks hetk oma nägu nagu esimest korda elus. Ja ma pidin kreepsu saama – mingid punnid olid tekkinud suujoonele. Need kaks suujoont, mis nina juurest alla lõua poole kulgevad ja eriti naeratades välja tulevad. Ühesõnaga, ei olnud need vistrikud ega komedoonid ega sünnimärgid ega leivapuru. (Üks tuttav päriselt ka sai minisüdari, kui nägi oma dekolteel pruuni tükki ja ahastas, et kuidas ta varem ei näinud, et tal melanoom selliselt vohama on hakanud. 3 sekundit hiljem selgus, et see oli leivapuru, sest ta oli 10 sekundit tagasi leiba söönud).

Ma olen 34 ja mul kasvavad mingid näsad näost välja. Jee! Ega need mingid üüratud mugulad muidugi ei olnud, aga kuna neid ca 5 aastat tagasi ei olnud ja nüüd on, siis järeldus – need on kasvavas trendis. Kuna mul on näos ka palju sünnimärke (põskedel, silmalaul, oimukohal…), siis kogu kompunnina kokkuvõttes kangastus mu silme ette mu tulevik:

3Ryek

(Praegu seda giffi vaadates tuleb mul ka meelde see hiljutine hambaarsti lugu, kus arst mul kõik hambad suust välja tõmmata tahtis). Et sellist tulevikku vältida, kus ma meie kortermaja keldris elama pean, sest ma olen nii kole, et isegi oma kassid kodus kätte ei anna, siis otsustasin nahaarstil käia ja muret kurta. Mõni aeg tagasi käisingi Niine Nahakliinikus. Olen seal oma sünnimärke eemaldamas käinud ja kuigi ma tean, et haigekassaga on neil pekkis ja seadusega on ka vist pahuksis, siis olen ma piisavalt egoist, et sellest praegu mitte hoolida ja oma näsaprobleemid sellest hoolimata seal ära lahendada. Tehke mingi kliinik, kus on samasugused profid arstid, hea ning hooliv suhtumine jne ning ma lähen sinna. Niikaua kui seda pole, käin seal.

Arst vaatas ka kehal kõik sünnimärgid üle (regulaarne kontroll nagu ikka) ja kinnitas, et need nahakasvajad saab kirurgiliselt eemaldada. Pole probleemi. Peale selle uurisin tuleviku tarbeks ka kortsusüstide kohta. Sain kõvasti targemaks. Mulle pole kunagi olnud tabu väike tuuning, niikaua kui see ei ületa hea maitse piiri. Ma pesen end, ostan uusi riideid, käin juuksuris, kulme hooldamas, vahel mõnes muus hoolduses, meigin, värvin juukseid, olen lasknud dekolteepiirkonnas ja mujal sünnimärke eemaldada, olen käinud hambaid valgendamas, rääkimata niisama hammaste korda tegemisest…

Loomulikult inimeste see “hea maitse piir” on väga erinev. Minu jaoks on punnis silikoonid hea maitse ületamine, aga samas mingid kerged kortse siluvad süstid jälle täiesti okei. Samas mingeid pinguldavaid niite ma endale näkku õmmelda lasta ei julgeks. Hammastele laminaate ka ei tihkaks panna, see oma hammaste invaliidistamine tundub julm, samas, kui mul oleks mingid aiateibad suus, siis ilmselt ikkagi paneks. Kindlasti paneks. Igal inimesel on see piir erinev. Aga kortsusilumise kohta… Niikaua, kui muutused on sellised, et teised nagu arugi ei saagi, et üleöö midagi tehtud, siis minu meelest on täitsa okei. Ei aja taga loomulikku vananemist, aga kui ma peaksin valima Brooki või Taylori vahel, siis LOOMULIKULT BROOKE! (Ilmselt temagi endaga midagi teinud, lihtsalt pole ületanud mu jaoks seda piiri).

Paar päeva tagasi oligi mul juba kirurgi aeg ja need nahakasvajaid said eemaldatud ja haavad kokku õmmeldud. Nüüd käin üle nädala veel niidid näos, plaastrid peal ja siis lähen niite eemaldama. Võõrastel küll tekib ilmselt küsimus, kas ma olen habet ajades sisse lõiganud, aga jumala suva. Arst ütles, et tegelikult ongi väga hea need kasvajad varakult eemaldada, siis jääb arm väiksem. Pole mõtet oodata, kuni need junnid silmast silma rääkides inimeste tähelepanu köitma hakkavad ning vestluskaaslase silmad näsade peal peatuvad. Üks silm ühe ja teine teise peal.

Äkki peaks siia ühe väikse random näsaeemalduspildi ka panema. Hambad on, ausalt, veel suus!

IMG_8305

Sellised lood siis. Mis ma teen, kirjutan teile sellest ka, mis ma kortsude kohta teada sain? Või keda see ikka huvitab?

Päise foto: pexels.com. Lihtsalt üks huvitav nahk, kui juba nahkadest juttu tuli.

 

 

 

 

Elus tuleb kõike proovida

Elus tuleb kõike proovida

Eile käisime Eveliisi juures metsas tema abikaasa sünnipäeva tähistamas. Nagu ikka selline väga kodune ja mõnus olesklemine. Pärast salateid, praadi, sushit, torti, beseerulli ja kahte kringlit otsustas Marek välja tuua ka juustud. Asetas siis tükeldatud juustudega taldriku meile lauale ning ninna lõi jube vänge juustukas. Nägin seal laual sinihallitusjuustu ja mingit pruunikat, mis lehkaski 3 meetri kaugusele. Oo, mingi väga ekstravagantne juust vist, mõtlesin ja ütlesin. Siiski hais oli nii jõhker, et ma ei hakanud proovima. Sõbranna kõrval aga kahmas kohe tüki hambu. Ütles, et tema on nõus küll igasugu asju elus proovima.

No ja prooviski. Alla neelas selle juba enam mitte nii optimistlikult. See oli ikka räige läppama läinud märja pesulapi hais. No ikka räige. Aga ju siis on nii gurmee värk ja meie lihtsalt matsid, mõtlesime.

Eveliis koukis prügikastist selle juustupakendi välja, no tahtsime ikka teada, mis juust see selline on. See oli kõige tavalisem valgehallitusjuust Camembert President 😀 VALGEHALLITUSJUUST! Mis oli meil taldrikul üleni pruun ja tapvalt haisev. Vaatasime kuupäeva – see oli SEITSE KUUD VANA!

Ausalt, ma pidin naerust püksi tegema. Eveliis väänles naerukrampides köögipõrandal pikali ja mina, see rõve juustutükk käes, käskisin tal seda karistuseks koguaeg uuesti nuusutada. Ta nihvas korra ja naeris veel kramplikumalt edasi. Isegi kätelt ei tulnud see hais pärast pesu hästi maha. Samal ajal teine sõbranna, kes seda juustu päriselt oma seedekulglast hetk tagasi alla pressis, mõtles ilmselt sellele, et see hakkab nüüd vaikselt üles tulema.

Aga nagu ta ütles – elus tuleb kõike proovida. Nüüd on tema kogemuse võrra rikkam, mina aga võin vaid ette kujutada, kuidas maitseb 7 kuud vana pruuniks tõmbunud hallitusjuust.

PS: Päise pildil kroonitakse Eveliisi loomulikult Norra printsessiks, kelleks siis veel.

Tähtsad dilemmad

Tähtsad dilemmad

Rääkisin täna tuttavatega vanal heal surmateemal ja mul tuli sellega seoses meelde, et mõni aeg tagasi, kui sõbrannaga mõnusalt veiniõhtut pidasime, teatasin talle, et kui sussi püsti viskan, siis tuleb mind kohe kindlasti kremeerida. Mitte, et ma väga seda protseduuri justkui kulmuhooldusesse minekut ootan, aga kui mul on valida kõdunemine kuskil külmas maamullas, ussid silmamune õgimas versus olla tuhk, ma valin viimase. Mul on ka üks sõber, kes tahab tuhastamist vaid seetõttu, et välistada võimalust, kus ta ärkab ikkagi kirstus üles ja avastab, et p*rses. See asi pidi täitsa võimalik olema. Mõned inimesed on surnukuuris silmaluugid lahti teinud. Vist on mingi seisund ikkagi olemas, kus inimese hingamine lakkab pea olematuks ja pulss auglustub niivõrd, et arstid võivad inimese surnuks tunnistada. Kuigi tegelikult tegid väikse tuku.

Rets on see, et kui ma seal urnis lõpuks tuhk olen, ei taha ma ikka sinna mulla alla passima minna. Kurstin sõbrannale saatust, et kes mind ikka kuhugi kaminasimsile tahab. Eriti kui ma mingi 96aastase mutina sinna satun. Keegi ei mäleta siis enam väga, kui cool ja äge tsikk ma olin, ning 96aastast kõbi ei taha enam keegi oma kaminasimsile. Ega tegelt ei tahaks ka vist nooremat. Kujutate ette, kui see hing kummitama hakkaks? Ma ei julgeks mitte iialgi üksi kodus olla, kui ma sellise urniga elama peaks, rääkimata öösel pimedas kuhugi vetsu minemisest.

Ei jäänudki muud üle, kui sõbrannale teatada, et peab mu urni siiski enda koju võtma. Et noh, parim sõbranna ikkagi ja normaalne oleks selline teene teha. Ma ei taha ka kuskile mere peale laiali pudeneda, see oleks ka õudne. Tükid tuule käes lehvimas mingis võõras kohas. Ma ei tunne mitte ühegi mäe, künka, oru, jõe või merega sidet, et ma tahaks seal kohal üksi hõljuda. Ja ma tahaks ikkagi ühes tükis olla.

On vist ka mingi uus variant, et inimese tuhk maetakse maha ning samasse kohta istutatakse väike puu. Ilus mõte. Mulle hullult meeldib, justkui ma saaksin taime juurtest uuesti pinnale tulla ja siis puuna edasi kasvada ja maailma näha. Aga siis on variant, et ma muudkui sirgun ja lehvin seal tuule käes ning olen jumala KINNI, no ikka täiesti LUKUS, ja kuhugi minna ei saa ja midagi teha ei saa. Stuck forever ning mõtlen selle õnnetu puuna tagant järele, et MIS MUL OMETI VIGA OLI, ET MA SELLIST ASJA SOOVISIN?!

relief-gif

Kuidas te olukorra lahendate?

Päise foto: pexels.com

Nutad või naerad?

Nutad või naerad?

Tsätin ühe hea sõbrannaga messengeris. Kirjutan talle, et olen voodis ja tööpäevast koomas… Et ei tea, kas peaks hakkama kõike ja kõiki armastama, äkki tuleb vähemalt energiat juurde.

Sõbranna: “Ma proovisin, et kõik meeldib. Puhas pask!”

***

Enne seda tsättisin veel ühe sõbrannaga. Kuidas ma teda siin blogis nimetanud olengi? Sõbranna, Kes Lööb Naelapea Pihta? Ma ei tea, kuidas me sinnani jõudsime, aga nentisin talle juba mitmendat korda, et ma ei taha surra, sest äkki ma sünnin järgmises elus koledana 😀 (Ärge pange tähele, see on meie huumor lihtsalt. Selline pealiskaudne huumor ka mõne sisukama nalja vahele. Aga kui mul ikkagi oleks nagu valik, siis ma pigem valiksin ilusana sündimise :D). Sõbranna, kes on vähemalt minu silmis täiesti modellimõõtu kaunitar, lohutab: “Tead, ega ma pole ka koguaeg ilus olnud!” Kuna ma ei uskunud, et ta SELLES elus kole olnud on ja ilmselt räägib oma eelmisest elust, saatis ta endast mingi vana algklassipildi, kus seisid rivis tüdrukud – kõik soengus ja kammitud, valged satsilised pluusid ja mustad seelikud seljas (klassika eks). Pildi keskel seisis üks laiade siniste lapitud teksatunkedega kahemeetrine tüdruk, erkpunased tuhvlid jalas, prillid ees, kaks tutti peas. Sõbranna: “Palun leia pildilt mina!”

Ma vaatan seda pilti… Seda, mida ma kirjeldasin just praegu teile (et noh, kõik pidulikus klassikalises rüüs ja üks nagu traksipükstega Pipi Pikksukk) ma ei pannud üldse tähele. Suurendasin hoopis kõiki neid nägusid ükshaaval, et leida mingeidki tuttavaid jooni oma sõbrannast. Ei leia. No ei tunne ära. Annan alla. Kirjutan, et sry, aga ma ei suuda sind leida. Ja siis ta osutab sellele 2 meetrisele dressikaga traksipüksile, kes lausa karjub pildilt näkku, ja ma lihtsalt purskan niimoodi naerma, et ma ei saa enam aru, kas ma naeran või nutan. Pisarad voolavad ja Karl jookseb teisest toast mu labiilse naeru peale, et mis juhtus.

Mental breakdown, voh, mis juhtus!

Mul tuli flashbackina meelde iseendast suht samasugune pilt. Algklassides. Kõik olid sarnaselt pidulikud. Ma olin läbitungivalt ükskõikse pilguga, ema kootud maailma värviliseima tuunikaga, all loomamustrilised retuusid ja jalad nii kõverad, et ema oli pannud mulle ortopeedi aja 😀 Kihvt aga on see, et ma arvasin, et ma olen cool-as-hell. Ja olingi! 😀

Mul ei ole võimalik praegu seda fotot siia lisada, sest see on mul ilmselt isakodus. Aga ma lubasin sõbrannale, et iga kord, kui mul on s*tt tuju, ma võtan tema saadetud pildi välja ja lihtsalt vaatan seda. Lihtsalt mõni pilt hakkabki hiljem tööle.

Foto: pexels.com

 

 

Milline on ideaalne vana-aastaõhtu?

Milline on ideaalne vana-aastaõhtu?

Ikka kodune. Kaminas põleb tuli, sokid on jalas, laps toimetab vaikselt oma toas ja käib lastešampust siit suurest toast vahepeal rüüpamas. Kassid pikutavad meie juures diivanil keras. Avasime cava, tellisime sushit. Pidin seda kiiresti sisse sööma, sest on oht, et varsti hakkab kõhuviirus möllama ja siis ma poleks saanud seda ju üldse süüa, seega haukasin igaks juhuks enne sisse 😀

Üldse ei taha kuskil peol olla. Vabaduse platsil ei taha olla. Isegi külas ei taha olla. Tahaks just vaikselt kodus filmi või telkut vaadata. Kui viitsin kella 12ni üleval olla, siis lähme katuseterrassile ilutulestiku vaatama, nagu iga aasta. Sealt ülevalt näeb 360 kraadi igale poole linna ilutulestikku.

Jube imelik, hakkasin praegu mõtlema, et aastavahetusel võistlevad telekanalid selle üle, kes näitab naljakamat ja põnevamat vana-aastaõhtu programmi. Inimesed tahavad telekast näha midagi uut, midagi naljakat. Samas jõulupühal vaatavad paljud samamoodi telekat, aga 15 aastat juba täpselt sama programmi. “Visa hinged” ja “Üksinda kodus” jne ja kõik on rahul.

Mäletan, et pubekana oli vana-aastaõhtu nii tähtis, kell 12 öösel oli põhjus kõikidele peikadele (või noh, kuttidele, kes meeldisid :D) saata sms, et head uut aastat! 😀 Et kui muidu ei julgend smsi saata, siis sel ühel päeval aastas oli nagu põhjust saata. Vanast nuppudega telefonist muidugi.

Praegu ka vist hea põhjus kirjutada, et head uut aastat! 🙂 Siia ma mõtlen, mitte vanadele peikadele.

Kuidas uut aastat vastu võtate? Või kui loete seda postitust uue aasta esimesel päeval, siis kuidas võtsite?

Kuidas pekki läks

Kuidas pekki läks

See aasta isegi ootasin jõule. Oli plaan ema juurde sõita, kuhu pidid üle pika aja saabuma Belgiast ka mu õde ja tema uhitutikas beebi, keda ma polnud ju päris elus kunagi veel näinudki. Plaan oli tulla ema juurde pikaks nädalavahetuseks, lasta kühveldada endale ette igasugu häid toite, mitte midagi ise teha, kinkida paar kingitust, nunnutada beebit ja lihtsalt olla ja puhata ja magada.

See plaan läks juba eos pekki, sest nii, kui õde siia Eestisse jõudis, sattus ta oma uue beebiga hoopis haiglasse, sest too mingi rämeda kopsuviiruse ilmselt lennukist korjanud. Jõul jäi ära. Leppisime kokku, et kõik saab teoks, aga järgmine nädalavahetus, see, kus aastavahetus sees on. Tundus, et kõik õnnestub – õde saab lapsega haiglast välja, nad tulevad ühelt poolt Eesti otsast reedel ema juurde ja meie samal ajal siit Tallinnast. Minu poolt sekkus plaani minu tarkusehamba ige ja ootamatu lõikus, õmblemine, räme valu, antibiootikumid ja suu mitte avanemine. Aga trotsisin kõike. Pakkisime kohvri, sõitsin valudes ja söömata, värdjaliku vihmase ilmaga ja pimedas 100 km ema poole ja tee peal käisime ka toidupoes, et head paremat kaasa osta.

Kohale jõudes olime õnnelikud, suur puhkus ja toidunautlemine võib alata. Oot, süüa ma siiski ju ei saanud. Okei, beebi nunnutamine ja suur puhkus võib alata. 30 minuti pärast ütleb õde, et nüüd on vist p*rses – tal kõhus keerab ja ilmselt sai haiglast kaasa noroviiruse. Selle ohus nad üldse välja kirjutatigi, et riskantsem oli juba haiglas olla, sest äkki beebi saab sealt uue viiruse külge.

Ja läkski pull lahti. Õde rämedas nakkavas kõhuviiruses. Ema jooksis veel enne sulgemist apteeki. Mina oma lapsega nagu puuga pähe saanud, mis nüüd siis teha – ma ei saa suudki avada, kuidas ma veel oksendama hakkan, kui selle viiruse saan. Laps pidi üldse nädalaks vanaema juurde jääma, aga nüüd peame kohe hommikul ju tagasi sõitma ja seni üldse ühes toas karantiinis passima. Jälle pekkis!

Ma võin vihane olla, aga üldjuhul reageerin ma paanikale huumoriga ja üritasin pigem teistel tuju tõsta ja neid rahustada. Helistasime perearstikeskusse, et kui beebi oma köhivate kopsudega veel noroviiruse nüüd saab, et mis siis teha. Selge, kohe haiglasse sõita. Okei, siis oleme valmis selleks jne. Ema tegi õele kuskile koridori põrandale madratsiga aseme, ostis talle apteegist suu ette maski ja kõik pesime 200 000 korda käsi pärast igat liigutust. Beebi magas see öö eraldi oma issiga, õde ropsis terve öö.

(Enne apteeki minekut küsis õde ema käest, kas tal näomaski on. Ema, et jaa, muidugi, et millist tahad – savimaski või niisutavat 😀 Ta reaalselt mõtles, et mul õde esimese asjana, kui kõhuviirusesse jääb, hakkab endale savimaski tegema? :D)

Terve aeg oli selline tunne nagu mingis zombi apokalüpsises. Et äkki kellelgi veel juba lõi põhja alt ära, aga ta varjab. Umbes nagu, et kui sa saad zombi hammustuse, siis sa oled kutupiilu, aga tavaliselt sa ei lähe oma grupiliikmetele kohe kirema, et näete, ma sain hammustuse, laske mind nüüd maha. Enne ikka varjad ja kui näost juba sinine ja higi otsaees tilgub, siis tunnistad üles, et tegelt oled kadunud mees. Mina: “Ema, rägi nüüd välja, oled sa salaja juba peldikus käinud?” 😀

Jäime kokku 2 ööks, elasime karantiinis teises toas ja pesime koguaeg käsi, neelasime ennetavalt sisse mingeid elusaid baktereid, kes pidid nakatumisel kohe võitlema hakkama. Õde oleks olnud väga õnnetu, kui me oleksime kohe minema tormanud. Riskisime. Emal hakkas täna hommikul halb. Üritas seda maha salata, et nohh, ma sõin öösel terve kotitäie pähkleid, et ilmselt sellest ikka hakkas. Jajah, kindlasti! 😀 Ja õe mees, kes täna varahommikul pidi tagasi lennuki peale minema, helistas enne lendu, et tal nüüd hakkas halb. Kahe lennukiga minnes seal õhus puristada… No ma ei tea. Või tean küll! Dominikaanist tagasi tulles 10 tundi lennukis oli meil mõlemal Karliga mingi kõhuviirus, nii et okupeerisime lennuki kaks vetsu põhimõtteliselt terveks sõiduks. Me oleks võinud vabalt osta piletid mitte mingi 33A ja 33B vaid PELDIKUPOTTIDELE! Õnneks oli suur lennuk ja vetse oli veel. Zansibarile sõitsime 8-9 tundi, aga lennuk oli poole väiksem, seal oleks jamaks läinud.

Igatahes, nüüd oleme kodus tagasi. Õde läks meie isa juurde, seal veel see apokalüpsis ei levi. Ootan täiesti rahulikult, millal põhja alt ära lööb!

Foto: pixabay.com

 

 

 

Sahtel

Sahtel

Käisin siis eile hambaarstil oma tarkusehamba igemepõletikuga. Sain kiirelt aja ja admistraator ütles telefonis, et see on lühike aeg, ega arst väga midagi teha ei jõua, vaatab üle, ilmselt puhastab ja kirjutab näiteks ravimid.

Esimese asjana tehti kohe röntgnen ja pärast seda läksin arstitooli. Ütlesin, mis viga ja tegin suu lahti. Arst oli meeldiv meesterahvas ja teatas: “Ahah, näen jah. TÕMBAME SIIS SELLE HAMBA VÄLJA, kui ta teil aegajalt ikkagi põletik tekib!”

Tuletan meelde, et ma tulin teadmises, et väike ülevaatus ja igeme esmaabi ja paranemine. Ma ei karda hambaarstile minekut üldse, ei puurimist, ei süste, ei juureravi. Absoluutselt ei karda, isegi natuke mõnus, kui keegi hambas urgitseb. Selline “süga veel, mul just sealt sügelebki” tunne. AGA tarkusehamba välja tõmbamine?! Kuskilt kurgust lõualuu seest?! See on nagu jäseme amputeerimine!

Mul oli 3 sekundit aega mõelda. Iseenesest ju hea, kui ei pea end hambatõmbamise ootuses kaua marineerima – näiteks eelmisel õhtul veel närvitsedes, et homme tõmmatakse hammas välja. Tuled kohale teadmises, et midagi ei tehta ja siis järksu, hops, hammas väljas.

Küsisin, kas selle PEAB ära võtma, on see katki, hammas ise põletikus või mis sellega on. Ei olnud hambaga iseenesest midagi, arst ütles, et hamba eemaldamisega oleks igemepõletiku seal lihtsalt jäädavalt eemaldatud. Pisarake hakkas juba ühest silmast voolama ja huul tõmblema. Ütlesin, et võiks ju selle hamba ära võtta küll, aga ma vist hakkan kohe oksele. Kõik see ragiseb ja krägiseb mul ajus ja kõrvus, kui ta seda tegema hakkab. Arst kinnitas, et jah, nii on, aga valu ei tunne. Minu meelest see teadmine, et keegi mul lõualuud pooleks rebib, on hullem kui mingi valuaisting, mida äkki ikkagi tunda võib. Arst ütles, et taastumine võtab 2 nädalat! Head uut aastat! Seda viimast ta veel ei soovinud tegelt.

Lõin araks. Küsisin, et kas on olemas teine variant. Näiteks see, et ta lõikab seda iget sealt ümbert ära ja kirjutab antibiootikumid. Arst ei hakanud seda plaani maha laitma, vaid ütles kohe, et võib tõesti ka seda teha. Et üritab nii palju kui võimalik iget ümbert eemaldada, puhastab ja täitsa võimalik, et probleem ka sellega enam ei kordu. Võtsin selle variandi.

Arst möllas hambaga ikka päris hullusti. Jube intensiivne kraapimise tunne oli ja ma korraks tõesti mõtlesin, et ta tegi nagu vanemad vanasti lastele tegid – ütlesid, et AINULT VAATAVAD seda loksuvat piimahammast ja põmm, hammas välja. Mul oli päriselt ka tunne, et see arst vist teeb mulle sama. Et äkki nägi, et ma kartsin, ja tõmbab mu enese teadmata välja 😀 Siiski mitte. Ikkagi puhastas ja lõikas ja lõpuks ÕMBLES mu põse kokku ka. Ma ei arvanud elus, et ta nii suurelt selle asja ette võttis. Pean lausa minema veel jaanuari keskel niite välja võtma.

Aga see ei ole veel kõik. Mulle tundub, et sattusin arsti juurde, kes lihtsalt tahab kõik hambad kohe eemaldada! Röntgen näitas, et ühe alumise tagahamba juure sisse on tekkinud põletik. Kunagi nõuka ajal lapsena juba on seda hammast lapitud ja siis veel kaks korda täiskasvanu eas ka, selline õnnetu hammas. Katki ta praegu ei ole, aga juures on kerge põletiku kolle ja arst ütles, et seda hammast enam taastada ei ole mingit mõtet ja ka võimatu, seega SEE TULEB VÄLJA TÕMMATA. Asemele siis implantaat. Sellega asi ei piirdu. Teisel pool all on ka sarnase probleemiga hammas, pealt kõik korras, aga all juures on ilmselt mingi mõra tekkinud ja ka väike põletikukolle. Ise ma midagi ei tunne muidu. Selle viimasega käskis ta mul minna juureravi spetsialisti vastuvõtule ja tema otsustab, kas see ka vaja välja tõmmata või saaks juureravi teha.

Mul viskas korraga nii palju infot peale ja küsisin natsa nagu tobujuss, et kas see juurearst siis ka kohe eemaldab selle hamba, kui parandada ei saa. Too arst keeras oma laua tagant tooliga minu poole, nõjatus ja lausus südamerahus ja rõõmsalt:

“EI, SELLE HAMBA TÕMBAN IKKA ILMSELT MINA TEIL VÄLJA!”

Smart_Guy_Gif

Täitsa õudne on mõelda, et kuskil on arst, kes TAHAB MUL KÕIK HAMBAD SUUST VÄLJA TÕMMATA! 😀

Lahkusin sealt teadmises, et järgmisel poolaastal panen tuhandeid eurosid kahe kikukese peale. Õigemini lasen endale täiesti uue kiku teha. Kui veab, siis ühe. Peaks vist õnnelik olema, et ma saan seda endale lubada. Olukord võiks olla ka selline, kus ma kuulan arsti ära ja tean, et ma ei saa seda endale lähima elu jooksul lubada ning registreerin end kümne aasta pärast “Totaalse muutumise” saatesse, sest see oleks mu ainuke võimalus. Aga ohh, seda õnne, järgmine aasta saab 40 eurot ju riigilt hambaravihüvitist tagasi ka 😀

Lõppkokkuvõttes kaks asja. Esimene on psühholoogiline teema. 34-aastaselt kaotada hammas ja lasta teha UUS KUNSTHAMMAS! Ma tunnen end 88-aastasena praegu.  Samas ma mõndadele tuttavatele rääkisin, mis mind ees ootab, ja päris mõnigi ütles, et ka neil vaja see asi ette võtta. Siis ma polegi ainuke kolmekümpine, kes kunshambaid vajab? 😀 Teine teema: ma lahkusin sealt sellistes valudes, et mõtlesin, et ei ela päeva üle. Mul valutas see lõikus, lõug, kurk, kõrv. Kasti ibukat ja parakat KOOS võtta. Mu aju keeldus seda tegemast, aga proovisin järgi ja see tõesti aitas paremini kui kaks ibukat. Lisaks antibiotsikuur. Suu lahti ei käi, toit suhu ei mahu. Täna on juba natuke parem, aga siis mõtlen, et jaanuaris on mul juba NELI uut hambaarsti aega… Sisendan endale uuesti, et aga vähemalt ma saan seda endale lubada. Vähemalt ma saan seda endale lubada. Natuke aitab! Natuke on põnev ka 😀

Foto: pexels.com

 

 

 

Jõulubutafooria

Jõulubutafooria

Vähe sellest, et ma niikuinii ei mõista neid jõulufotosid, kus terve pere on läinud kuhugi võõrasse kohta kuuse alla (kus ka kõik teised võõrad käivad iga paari tunni tagant) ja lasevad end pildistada BUTAFOORILISTE kingitustepakkide ehk siis tühjade kingipaberisse pakitud kastide ja kingakarpide taustal, ei saa ma aru, mis värk on, et kõik vaimustuvad kasside pakkimisest.

Jah, OMA kasside kuuse alla jõulukingiks pakkimisest!

Ma nägin mitmeid videosid/ pilte sotsiaalmeedias, kus keegi õpetas pakkima oma kassi kingipaberisse, et see kass siis kuuse alla panna. Kui ma viimati nagu maailma asju tšekkasin, siis kuuse all käisid kingitused, mis on ise tehtud või poest ostetud ja mõeldud siis kellelegi teisele, oma pereliikmetele või sõpradele. Seega, mis põhjusel peaksin ma ära pakkima kingituseks OMA KASSI ja siis asetama ta OMA JÕULUKUUSE ALLA? Aga ometi “täägi ära sõber, kes võiks oma kassi kuuse alla pakkida” pakkus rohkesti nalja ja täägimisi.

Või kas peabki kõiges loogikat otsima?

Eile nägin mingit mõttetut saadet, kus üks ihnuskoi kinkis perele jõulukinkideks asju, mida nood olid aasta jooksul kuhugi unustanud ja ära kaotanud ning see perekonnaliige oli neid asju siis juhuslikult leidnud ja juba aegsasti jõulupakiks ära pakkinud. Nii et jahh…

Päise foto: pexels.com

 

 

Yippee-ki-yay, motherf*cker

Yippee-ki-yay, motherf*cker

Sõbranna räägib, et vaatas “Die Hard” esimest osa eile esimest korda elus. Et ta ei saanud pihta väga, ütles, et mõttetu märul ja paukpadrunud…

Kuidas ei meeldinud eks?! KUIDAS? See on ju klassika.

Aga siis hakkasin mõtlema, et see on nagu meestel oma naistega. Kui sa (mees) temaga (oma naisega) koos maast madalast üles ei kasva ega koos vanemaks ei saa ja näeksid seda naist esimest korda hoopis 25 aastat hiljem, kui ta on juba mammistunud mutt, siis sa ei saagi pihta ega. “See pole küll minu maitse!” Aga koos 25 aastat vanemaks saades võib ta ju tunduda lausa päris turvaline ja armas.

“Who’s driving this car, Stevie Wonder?” 😀 No see ON klassika!