Browsed by
Category: Muu

Kolmapäevad ja inimesed

Kolmapäevad ja inimesed

Kolmapäevad on mingid murdepunkti päevad. Selle RASKE trenni päevad. Või mis trenniPÄEVAD. Tavaline tööpäev on kolmapäev ja siis on õhtul sinna otsa trenn, mida ma olen juba veidi pelgama hakanud… Ma olen jõudnud staadiumisse, kus mul pole mitte seda tunnet, et ma ei viitsi trenni minna (viitsimine on see kõige väiksem mure, ausõna, viitsin vabalt), aga juba kolmapäeva päeva ajal pabistan, et krt õhtul on just SEE trenn. Et ma kärvan seal. Seda soodustab ka asjaolu, et treener otsib muga silmsidet, et teada anda, et puusad peaks ikka VEEL rohkem taha ajama. Nagu s*tuksid, tead küll, ütleb Sõbranna Trennikaaslane mulle mängleva kergusega, sest tema trennis sarnaseid märkuseid ei saa, tal on selle s*ttumisega ilmselt kõik korras.

Mu tuska suurendab ka asjaolu, et ümberringi on mõned, kes on suuruselt mina x 2 ja kes teevad üldse vaid poole vähem (tubli, et muidugi üldse teevad!) ja treener ei ütle neile mitte midagi. Sõbranna Trennikaaslane ütles seepeale, et kuule, neil teistel pole lootustki, aga sinuga ta veel näeb, et sul on võimalus.

Aitäh!

Aga praegu on trenn läbi ja ahjus on lõhe. Seoses lõhega tuli mulle meelde, et Karl rääkis paar päeva tagasi, et tal juhtus üks õudne asi. “Mis asi????” olin ma juba nagu, et kas ma tahan teada. Ja siis ta rääkis, et tegi endale kodus mõnusa vahuse latte ja kõrvale tegi suitsulõhe leiva ning leiva pealt kukkus suur lõheviil latte sisse. Plumps! Ta kergitas õlgu, jõi oma latte rahulikult ära, koukis lõhe lõpuks kruusist välja ja haukas sisse. Pidin sealsamas köögikapile äärepealt ropsima hakkama! Rääkisin Sõbranna Trennikaaslasele ka ja tal läks seepeale kõht tühjaks. Mida inimesi!

Foto: pexels.com

 

Süsteemi viga

Süsteemi viga

Käisin nädalavahetusel oma mobiilioperaatori juures ja vormistasin mobiil-ID. Uut SIM kaarti mul väidetavalt vaja ei läinudki, sest kunagi juba mobiil-ID tehtud ja vaja oli vaid aktiveerida. Kirjutasin lepingule alla. Tulin koju, läksin politsei-ja piirivalve kodulehele viimast klikki tegema ja… See ütleb, et teil pole mingit mobiil-ID’d ja pöörduge selleks oma mobiilioperaatori poole. KUST MA JUST TULIN!

Edasine näide on sellest, kui kasulikud ja abivalmid on igasugused info@blablablaaaa e-mailiaadressid, mis on loodud klienditoeks ja selleks, et infot vahetada.

Lühidalt minu kiri: “Tere. Käisin eile Teie XXX esinduses mobiil-ID’d vormistamas. Login aga kodus politsei- ja piirivalve lehele ja seal punaselt kirjas: “Teil puudub kehtiv mobiili ID” ja peaks nagu uuesti teenindusse minema seda sõlmima. Ma just tulin sealt, mis toimub?”

Mulle vastatakse põhimõtteliselt lakooniliselt, et tere, ei tea kahjuks, mis Teil seal valesti läks, meie ei saa mobiil-ID’d läbi e-maili teha, pöörduge lähimasse teenindusse.

Mina vastu, et see ei ole normaalne, sest ma just tulin sealt ja mul on leping. Küsin, kas tahate, et saadan Teile koopia, sest ma ei kavatse kuhugi uuesti tulla.

Nemad põhmõtteliselt jälle vastu, et, tere, ei tea kahjuks, mis Teil seal valesti läks, meie ei saa mobiil-ID’d läbi e-maili teha, pöörduge lähimasse teenindusse.

Sel hetkel läksin ma juba vihaseks: Mul on leping. Mu lepingul on number, teenindaja nimi, kuupäevad ja kõik muu vajalik info olemas. Ma ei palu Teil e-maili kaudu mulle praegu mobiil-ID vormistada, vaid palun Teil täita oma lepingust tulenevat kohustust. Hetkel mul leping on, aga teenust mitte. Kui asi oleks vastupidine, et sõlmin Teiega lepingu, aga näiteks arveid ei maksa, tegeleksite Te sellega kohe. Saatsin ka lepingust koopia.

Mille peale LÕPUKS tuli vastus, et olgu, nad siis saadavad selle info teenindusse, kus ma käisin, ja seal uuritakse, mis juhtus, ja võetakse minuga ühendust.

Nagu AITÄH, seda ma ju palungi! Ja selleks läks… dadaaa trummipõrin – ainult KOLM minu e-maili!

Varsti tuleb siis kõne esindusest. Kõik väga viisakas. See sama naisterahvas helistab, kes mind teenindas. Ütles, et mul siiski on vaja uut SIM kaarti ja peaksin siis ikkagi tulema sellele järele. Kui ma küsin, miks Te siis mulle ütlesite kohapeal, et mul seda vaja ei ole, vastas ta selle nädala konteksti väga sobiva lause:

“Süsteemi viga!”

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

Kolmikud

Kolmikud

Sõitsin reedel lapsele Mana juurde järele.

Mööda Narva maanteed sõitis paremal reas must BMW maastur. Vabandust, pole ma eriline bemmifänn, et mingeid marke lajatada, ja polegi oluline. Ta sõitis 110 km/h alas 110km/h. OHUTULEDEGA! Mõtlesin, et noh, kiirete autode (et mitte öelda bemmivendade) värk – kui auto on nii katki, et peavad lausa piirkiirusesse jääma, siis on sunnitud ohutuled põlema panema.

Aga lapsega oli kohtumine muidugi südantsoojendav, et mitte öelda kõike- ja eluhõlmav! Mul oli sünnipäev ja ta jooksis mulle lilledega vastu. Aaaawww!

Koju, Tallinna poole, tagasi sõites küsisin, et kas ta tahaks järgmisele reisile minuga koos tulla nii, et meie tuleme siit Eestist ja Pelli tuleb oma riigist oma beebiga ning siis reisime ja puhkame kõik koos. Lapsel läks korraks tuju ära.

“Ma ei taha Pellit näha!”

“MIKS?” imestasin, sest Pelli on tema lemmikinimene maailmas. Vahel edestas isegi mind.

“Ahh, see beebi lihtsalt nutab seal koguaeg ja kõik peavad temaga tegelema ja minule keegi tähelepanu ei pööra,” kurtis ta.

Mina: “Miks sa nii arvad? Ega need beebid ju koguaeg ka ei karju.”

Tema: “Tead, ma panin SIMS 4-s mehe ja naise armastama ja neil sündisid KOLMIKUD, kes lihtsalt kogu aeg röögivad, ja mul on kopp ees!”

Ok. Arusaadav. Siis lähme natuke hiljem, kuni need kolmikud suuremaks saavad 😀

Foto: pixabay.com

 

 

 

Out of office

Out of office

Iga kord on nii, et plaanin puhkusreisi õhinaga, aga kui see puhkureis kätte hakkab jõudma, siis appi, milline lapseigatsus tuleb peale. Kord aastas teeme kindlasti lastega reisi ja kord aastas ilma, kuid koos lastega reisile ma lähen palju suurema südamerahuga, kui siis, kui laps koju, st Mana juurde, jääb. Õnneks ta ise on rahul, et saab natuke aega vanaema ja Mamma juures olla, täpselt nii palju, et ka tal lõpuks igatsus peale tuleb.

Minu igatsuse tunne ei ole enam selline tahan-su-juukseid-nuusutada ja nunnutamise igatsus (kuigi seda ka!), aga just selline juttude ja koos naljatamise ja kuidas-sul-täna-koolis-läks igatsus. KAASLASE igatsus! Mitte enam väikse beebi, kes lihtsalt lõhnab hästi. Kui ta pole just püksi s*ttunud.

Loomulikult saab ka reisilt helistada ja kindlasti me ka teeme seda, kuid laste puhul on alati see oht, et isegi, kui neil 2 minutit tagasi oli vanaema juures väga mõnus olla, siis emaga telefoni otsas rippudes võib tekkida järsku “Emme, millal sa tuleeeeed?” nutuhoog. Mis loomulikult tekitab emas üüratu koguste kilomeetrite kaugusel peale igatsuse ka süümepiinad. Aga noh, elu. 3 minutit hiljem pärast kõne on lapsel jälle kõik ok. Mul mitte. Seepärast igatsen ja tunnen neid tundeid juba ette.

Täiesti tüüpiline vist, et kui oled pool aastat ilma puhkuseta tööl käinud ja rutiinis tegutsenud, siis igatsed välja. Puhkama. Reisile. Sooja. Kuidas kellelgi muidugi. Ja kui see puhkus algab, siis võib olla seest nii tühi tunne, et ei oskagi kohe midagi teha. Mul seekord on imelik. Tulin reedel koju ja… Nii raske oli olla.

Täna pakkisin lapse asjad kokku. Natuke ka enda asju. Ei hakka siinkohal kirjutama järgmiseks postitust “Mida soojamaareisile kaasa võtta”. Teate küll, kohver ja riided ja jalanõud… Kõlab nagu loogilisena. Ega hakka ka kirjutama postitust “Mida pakkida lapsele kaasa selleks ajaks, kui ema soojamaareisil on.” Kohver ja riided ja… Ütlen lihtsalt, et ikka on kuidagi raske. Ma loodan, et see läheb üle, kui lennuk lõpuks maandub ning ma Paje beachil esimese külma joogi võtan või oma molu snorgeldades läbi helesinise vee lõpuks kaladesse löön!

Foto: www.notonthehighstreet.com

Kuidas trennis läheb?

Kuidas trennis läheb?

Tegelikult peaksin endalt küsima, kuidas trenniDES läheb, aga see kõlab, nagu ma oleks mingi sporditüdruk. Ja ma ei ole ju. Ma olen mega suvakas.

Kuid mingi rütm on käes. See nädal käisin siis zumbas, jälle body pump’is ja jälle body balance’s. Kui keegi ennustaja oleks mulle paar kuud tagasi öelnud, et ma hakkan RÜHMAtrennides käima, oleks ma mitte naernud, vaid NUTMA puhkenud ja mõelnud, et mis mu elus nii pekki saab minna, et ma rühmatrennides käima hakkan!

Pekki ei läinud nagu midagi, aga sõbranna meelitas mind lõksu. See oli umbes nii.

Tema: “Ülemistes avati spordiklubi, hakkame seal rühmatrennides käima?!

Mina: “Hahahaaa! NEVER!”

Tema: “OK, aga võtame siis alguses jõusaali eratreeneri ja hakkame jõusaalis käima.”

Mina: “Tavai, jumala hea mõte!”

Käisime korra eratreeneri juures, siis pärast seda meil kuidagi ajad ei klappinud ja lükkasime asja edasi ning siis ütles sõbranna uuesti oma kurikuulsa lause.

Tema: “Hakkame rühmatrennis käima!”

Mina: “Tavai, jumala hea mõte!”

giiif

Kuidas ta seda tegi? Kas on võimalik, et mulle pandi spordiveepudeli sisse mingit tabla, nagu kurjade kavatsustega mehed ööklubides naiste jookide sisse mingeid aineid panevad, et neid kõigega nõusse saada?!

See viimane oli retooriline.

Aga no body pump‘is oli viimane kord juba see, et vaatasin ise uusi tulijaid ja seda, kuidas neile kõik segane oli. Mitte et ma mega proff oleks, hahahaa. EI! Aga kui treener vilistab ja karjub “Ja nüüd KOMBINATSIOOOOOOOON!”, siis ma juba tean, mis saama hakkab. Hea tunne!

See maja on juba veits nagu teine töökoht. Mitte see baar siis.

IMG_5977

Pagan, kas peaks trennirubriigi ka siia blogisse tegema või? 😀

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas saada aru, et sa teed õiget asja?

Kuidas saada aru, et sa teed õiget asja?

Vist “Terevisioonis” oli mõni aeg tagasi mingi Eesti tuntud youtuber intekat andmas. Täna kuulsin teda rääkimas raadios, kui tööle sõitsin. Youtube’s ei ole ma teda kunagi näinud. Rääkis täpselt sama juttu nagu lindi pealt. Ilmselt küsitakse palju samu küsimusi, ja nüüd, kui ta seda sama asja juba teist korda rääkis, jäin mõtlema…

Ta seletas, et kui ta youtuberina alustas, siis oli see Eestis uus asi ja ta surfas/ratsutas/lendas/sõudis (ma ei mäleta, mida ta täpselt tegi) sellel uudsuse ja positiivsuse laineharjal. Mingi hetk aga tulid HEITERID! Ja kui heiterid tulid, siis hakkasid nad kirjutama talle kommentaarideks igasugu roppusi. Ikka lausroppusi!

Ja vot SIIS… sai see youtuber aru, et TA TEEB ÕIGET ASJA! Nii ta ütles.

Mingid heiterid tulevad ja hakkavad su video all ropendama ja selle järgi saab inimene ära tunda, et ta teeb õiget asja?!

Kas keegi seletaks mulle selle lahti palun? 🙂

Foto: pexels.com

 

 

Igavuspostitus

Igavuspostitus

Mõni aeg tagasi oli vanavanemate päev ja laps tegi koolis selleks puhuks kaardi. Saata tahtis ta seda Mammale (vanavanaemale), mitte vanaemale (Manale). Kui  Mamma helistas ja kaardi eest tänas, siis ütles Ethel, et see on teile Managa kahepeale ja et Mana võib seda käia sinu juures vaatamas 🙂

Viimasel ajal on Ethel kolinud joonistamisega arvutisse. Ta sai ju sünnipäevaks oma läptopi ja nüüd joonistab lemmiktegelasi paintis, mitte enam paberi peal. Ükspäev tulin töölt koju ja ta oli teinud sellise väikse draama-koomiksi:

IMG_5795
Armukolmnurk. Tibu on kurb.

Üks lugeja kirjutas mulle, et võiksin lapsele osta graafilise laua, mingi SELLISE. Näitasin Ethelile ka, aga ta pelgab. Ilmselt seepärast, et ta täpselt ei saa aru, misasi see on. Igal juhul on mul plaanis selline asi talle soetada, eks siis paistab, kas sellest saab hitt või mitte. Ethel vahel õhtuti, kui meil need tõsisemad jutuajamised on, kurdab, et ta ei tea, kelleks tulevikus saada. Minu lohutus, et sa oled alles 9aastane ning ei peagi teadma, ei mõju talle üldse.

Peale selle ma arvan, et inimesed liiguvad järjest rohkem sinna poole, et pole ei abikaasat/elukaaslast terveks eluks ega ka elukutset. Inimesed tüdinevad kiiremini ning võimalusi uus kaaslane leida või uus elukutse omandada, on hulga rohkem kui vanasti. Küll aga ütlesin ma Ethelile ta joonistuste peale, et temast võib kunagi saada näiteks graafiline disainer ja igasuguseid kujundusi teha, kui talle see meeldib. Lamp läks korra põlema küll.

IMG_5789
Veits poolik joonistus

Mis siis veel. Juuksed lõikasin ära. Aga no need olidki (ja on koguaeg olnud) nii haprad, et mida ma ikka seda pikkust hoian. Palju olulisem on juuste terve väljanägemine kui pikkus.

IMG_5860

Eelmine nädal viisin kaks kevad-sügismantlit ja nahktagi (alloleval pildil) keemilisse puhastusse ja pidin pikali kukkuma, kui maksma hakkasin. Kaks mantlit oli kokku 28 eurot, mis on täitsa okei, aga nahktagi oli üle 30 euro. Ma ei mäleta, kas 32 või 38 eurot, midagi nii. Kokku maksin igatahes üle 60 euro. A samas s*taste asjadega nagu käia ei tahaks 😀

Nahktagi on ostetud ajast, kui ma veel loomade peale ei mõelnud. Praegu olen olukorras, kus ma tõesti ei tea, mida teha. Süüa ma neid farmiloomi ei suuda, aga kui peaksin minema poodi korralikke saapaid ostma, siis ikkagi vaatan ju nahast saapaid… Samas ei ole ma pidanud paar aastat saapaid ostma, sest lihtsalt on kunagi ostetud väga korralikke saapaid, mis kestavad. Ja üldse on meie talved viimasel ajal nii soojad, et olen saanud pool talve tossudega käia. Igal juhul, elu on nii ebaõiglane ja hirmutav, kui mõtlema hakata. On see kõik silmakirjalik või väikegi panus vägivallatuma elu poole, kuidas võtta eks.

IMG_5858
Ma tegelt ka ei tea, miks ma POES endast pilti tegin. Ootasin sõbrannat ja lihtsalt igav oli, need riided seal väga ei paelunud. Teine foto on kodus traditsiooniline “tänane style” pilt, mida kaugel välismaal elavale õele vahel vastastikku saadame, et üksteise näod ei ununeks 😀

Saaks ma juba terveks, tahaks elu elada. KÕIK filmid on ka juba ära vaadatud, mis tuletabki meelde, et ma teen mingi hetk ära ka järjekordse filmisoovituspostituse. Heaküllsiispraegu!

Tüüpiline

Tüüpiline

Viimase nädala olen ma tundnud end just õhtuti tohutult väsinuna. Arvasin, et asi on selles, et keha sai trenniga alustamisega mingi šoki, sest õhtuti on olnud selline väsimus, kus ma kukun kell 21.00 voodisse ja läbi poolune sonin lapsele kõrvaltuppa küsimusi, kas ta juba pesi hambad või kas ta juba sätib magama.

Uni on olnud pinnapealne, millega mul muidu kunagi probleeme ei ole. Selline, kus ootan terve öö und ja siis ärkan. Ärgates saan aru, et ju ma siis ikkagi magasin, kui ma ka ÄRKAN. Aga samas, kuidas ma sain ärgata, kui ma pole magama jäänudki?! Selline kõige lollim variant üldse. Parem magada pisikesi katkendilikke unejuppe, kui sellist jama.

Sinna juurde ka lihasvalud, mis on normaalne, kui pole end varem liigutanud. Olukorrad, kus ma päriselt ka ei saa hommikul voodist püsti või on keeruline voodis külge keerata, ei ole mind seni heidutanud. Pigem olen võtnud seda kui paratamatust.

Arvasin, et seda väsimust mõjutab ka asjaolu, et lapsel algas kool ning ma pean ka hommikul veidi varem tõusma. Lisaks juba see stress, et kohe-kohe on õues külm ja pime ning hakkab pihta see periood, kus ma ei ole siin Eestis päris omas elemendis ega kliimas.

Eile õhtul pärast koolitust sain aru, et tegelikult on asi selles, et mingi haigus on minu sees juba vindunud ilmselt pikemat aega, sest praeguseks on mul ka pea paks, kõrvad lukus, kurk kiheleb ja palavik kipub peale. Mis tähendab, et EI selle nädalavahetuse plaanidele ning JAA kodus sitasti tundmisele ja ravimisele, et saaks jälle uueks töönädalaks end korda.

Klassika.

Pilt pixabay.com

 

 

 

Sült ringtreeningus. Koomiline või traagiline, kuidas võtta!

Sült ringtreeningus. Koomiline või traagiline, kuidas võtta!

Ma ei tea, miks ma end sedasi alandan ja süldiks kutsuma hakkasin. Tegelikult olen ma ju eluaeg olnud (ja olen ka praegu) sire tüdruk. Aga sire tüdruk võib ringtreeningus ikkagi sült olla.

Eile käisime sõbrannaga jõusaalis toimuvas ringtreeningus, mida viis läbi sama treener, kelle me personaaltreeneriks valisime. Polnud aimugi, misasi see ringtreening täpselt on. Oleks teadnud, poleks ilmselt läinud 😀 Keset jõusaali oli 12 atribuutikat ringi pandud, igaüks sai ühe asja. Minuti vihtusid teha ja siis astusid edasi kõrvalolevale atribuutikale ja nii 12 korda, kuni ring sai täis. Ja neid ringe tegime KOLM. Eelnes ka soojendus ja pärast muidugi venitus. Need ei olnud trenažöörid, vaid see harjutuste ring oli tehtud umbes mingitest sellistest asjadest:

  1. Minut planki. Need, kes ei olnud süldid (suht kõik peale minu), said endale seljale asetada raskuse, valides kolme erineva vahel.
  2. Minut TRX harjutust. Mingite paeladega ja oma keharaskusega möllamine treenides näiteks biitsepsit. Mul pole aimugi, kas ma seda sõna “biitseps” õigesti kirjutan, sest ma olen NII spordikauge inimene. Ok, kontrollisin. Kirjutan. Poleks ma nii spordikauge, kirjutaks ma hoopis “õlavarre-kakspealihas”. Aga see kõlab juba nagu ma oleks põhimõtteliselt arst. Või vähemalt füsioterapeut.
  3. Minut raske topispalliga küki tegemine ja siis pall üles peakohale. Süldid pidid ka palli võtma. Valida oli kolme raskuse vahel.
  4. Sangpommidega trepile astumine ja kükkide tegemine. Valida kolme erineva sangpommi vahel.

Jaa nii edasi.

Juba teisel harjutusel nikastasin näpu ära. Kolmandal käsivarre. Aga polnud aega põdeda, tuli edasi teha. Okei, esimene 12 korda ehk üks ring polnud nii hull. Või noh, oli hull, kui ma oleks tehniliselt kõike 100% õigesti teinud. Aga puhkepause ei olnud ja mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas mu sõbrannal on silmad pingutusest verd täis valgunud või on minu enda silmad verd täis valgunud ning seeläbi ma näen, nagu tema silmad on verd täis valgunud.

Mingi hetk oli oksemaik suus. Mingi hetk tõmbasin õlavarre (? või õla?) liigesest välja, nii et silmad, mis enne verd täis olid, purskasid korraks tuld. Aga jällegi, polnud aega nutta – mõttejõu (või oli see toores füüsiline, tagant järgi ei saa isegi aru…) keerasin oma õla paika ja liikusin järgmise harjutuse juurde.

Ärge saage valesti aru, see trenn ei ole mingi piinamine. “Asi pole sinus. Asi on minus!” Lihtsalt minu ja tegelikult ka mu trennikaaslase jaoks oli see praegu veidi tappev. Aga me jäime ellu ning praegu on jube hea tunne, et ära tegime. Räägitakse, et veri väljas ei peaks trenni tegema, aga… Ok, füüsiliselt oli raske, aga muidu oli meil lõbus ja seni, kuni ikkagi on lõbus, siis mulle pakub asi pinget. Eesmärkidest on ka plaanis kirjutada, aga natuke hiljem – inspiratsiooni sain SELLEST postitusest.

Järgmisena proovime body pumpi. Miskipärast arvan, et seal ei lähe mul sujuvamalt 😀

Foto: pixabay.com

 

 

 

Pall õhku

Pall õhku

Arutasime täna sõbrannaga pikalt, kas jätta ära söömine või minna trenni.

Pika arutelu, halamise, üksteise mittemotiveerimise ja tõdemuse, et meile meeldib süüa, tulemusena otsustasime, et kõige lihtsam on ikkagi buliimikuks hakata.

NALI!

Tegelikult panime end Janek Uuki juurde – “Personaaltreening sõbraga” – kirja.

Mina ei tea, kuidas ma end sõbrannal ära rääkida lasin. Või rääkisin mina ta hoopis ära… Mul on haige komme visata mingi pall õhku, lootuses, et niikuinii keegi ei püüa, aga krt, mõnikord läheb teisiti.

Kui palju te midagi alustate ja pooleli ei jäta/ jätate? (33 aastat ei ole sport mind leidnud. Ma oskan hästi peita).

PS: Foto pixabay.com (A mul umbes samasugune kõht nagu neil konnadel)