Ebapärlikarp

Mul on universumile kaks soovi. Neid ei pea isegi mõlemat täitma, piisab ühestki, ma lihtsalt annaks nagu valida, et kumb lihtsam on.

1. Palun, et keegi leiutaks silmadesse sellised läätsed, mis oleks päikseprillid ehk siis päikseläätsed. Ma ei taha päevitada ja lugeda päikseprillidega ja hiljem jälle nagu sukelduja välja näha. Ma ei ole tavaliselt isegi nagu panda, ma oleks nagu sukeldumismaskiga päikse poole magama jäänud, kui mu prillid on normaalsuuruses.
2. Palun, et keegi leiutaks päikseprillid, millega ei päevitu sukeldumismask* näkku ega ka panda.

(*Teksti enne postitamist üle lugedes, avastasin, et olin kirjutanud: Palun, et keegi leiutaks päikseprillid, millega ei päevitu sukeldumispask näkku… Misasi on SUKELDUMISPASK 😀 ja kuidas seda saaks näkku päevitada?)

On seda siis palju soovida, ah? Kui keegi nüüd ütleb mulle, et halloo, need asjad olid juba 20. sajandil olemas, siis ma kardan, et kahetsen kogu oma senist elu, kuna olen seda ilmselgelt nii valesti elanud.

Täna hommikul otsustasin, et ma ei lähe täna mitte kuhugi. Laps on ka maal. Kell 9 oli juba 23 kraadi sooja, tegin kohvi, võtsin ajakirja ja kobisin katusele. Selline on õige suveilm. Ilma kananahata. Kui ma olen talveajal kurtnud, et jube külm on (ka kuskil siseruumides), siis olen väga tihti vastuseks saanud, et no muidugi sul on külm, vaata end, kasvata normaalne rasvakiht peale ja… Ja mis? Olen paks ja rõõmus, naudin talve ja vihkan suvel palavust? Ma tegelt ei tea, kas kõhnemad inimesed tunnevad rohkem külma kui kogukamad, kuid rasvakihti on mulle “Külm on!” mure peale läbi elu soovitatud.

Avastasin, et mu maasikad on eriti varajased 😀 NOT! Ma ei tea, millal ma need oleks pidanud külvama, et õigel ajal valmis oleks saanud. Talvel vist.

Mingi kolm tundi ja kaks jäätist hiljem kobisin tagasi alla, koristasin ja nüüd naudin oma kolme kassi, kellest üks on jätkuvalt päris kodu ootel.

Täitsin täna ka Pesaleidja dokumendid, millega ma saan nö ametlikuks hoiukodu pakkujaks 🙂

Kassike JUST PRAEGU, mil ma kirjutan (magab, silm vidukil):

Okei, võimalik, et mul on universumile siiski kolmas soov ka – et see kiisu lõpuks hea päris kodu saab 🙂

 

Vahepeal toimus mul ju kassipoja päästmise aktsioon ning nüüdseks on kaks ööd kiisu meie kodus olnud. Ka Pesaleidjaga võtsin ühendust ning kui ma kasslapsele ise kodu ei leia, siis püüan seda teha nende abiga ja minust saab ametlikult hoiukodu pakkuja.

Aga ma nüüd räägin kassist ka. Kassiema hülgas ta väga pisikesest peale ja mulle tundus ta nii õnnetu olevus. Kui teda aga pühapäeval esmakordselt nägin, jooksis ta mulle rõõmsalt vastu ja kui käe ulatasin, haaras sellest kinni ja tahtis mängida. Vaimusilmas olin ette kujutanud, et ma tulen, kassipoeg jookseb kuhugi kõige kitsamasse prakku ning siis me 3 tundi meelitame  teda välja tulema. Ei! Mingi maaprakku pugemine on küll viimane asi, mida see kass teha tahaks.

Esiteks ta on poiss. Nimi oli Berta, aga mina tuvastasin temas poisskassi. Samas, kui naistel võib olla habe, miks ei võiks poisskassi nimi olla Berta. Ma ise kutsun teda pisikiisuks. Mul on kodus siis hetkel suurkiisu (Friskin, minu kass), väikekiisu (Jinxy, minu kass) ja pisikiisu (triibikpoeg, kasulaps-kass). Ma olen oma kasse pool ajast sedasi kutsunud, ma ei tea miks, Karl ka ütleb neile nii. Vahepeal kutsusin uut ka Nööp, aga see oli kuidagi nii maakas, et mõtlesin moodsama nime peale – Nöep (nöpp). Nagu Andres Kõpperi artistinimi.

Kodus kartsin, et Friskin sööb ta ära või vähemalt skalpeerib või istub laiaks. Kuri oli ta esimene päev küll, sisises ja kokku ma neid väga ei lasknud. Uus kass urises muide vastu, ta oli ikka väga tuus. Jinx nägi ka uut kassi ja… puges maaprakku. Sellest ka mu mingi ettekujutus, kuidas väiksed kassid prakku poevad. Järgmine päev hakkasin pisikassi Friskiniga harjutama ja nüüd on teine päev ja nad lihtsalt möllavad päevläbi koos. See näeb välja nii, et pisikass hüppab talle peale ükskõik, mis asendist ja kuskuhas. Suurkass paneb talle käpaga vastu peab. Pisike kass korra heitub ja sekundi pärast hüppab nagu lendorav talle jälle selga. Vahepeal Friskin ei viitsi ja jalutab minema, aga pisike tormab nagu püssikuul talle jälle sappa. Koguaeg ajab teda taga, ning kuigi nad üksteist veel ei laku ega kõrvuti ei maga (nagu mu kassid omavahel teevad), siis mingi hullamine käib küll koguaeg. Õnneks ühtegi asja pole kummuli aetud, midagi kraabitud pole ning kiisu oskab kasutada ka liivakasti.

Vahepeal julgeb Jinx maapraost välja tulla. Hiilib suurde tuppa, vaatab väikest kassi, teeb “Khhhhhhhhhhhh!!!!!!” ja läheb prakku tagasi. Pisikassile must ka väga ei meeldi, aga Friskin on talle kui mentor.

Mõni magamispoosi näide:

Kaks ööd olen kiisu pannud ööseks vannituppa. Meie vannituba on suur, seega ta ei olnud ruutmeetrises uberikus kinni. Tegin talle sinna pesa, viisin liivakasti, panin natuke süüa ja juua ning mänguasju. Uks kinni. Ei usaldanud teda ööseks teiste kassidega jätta, kartsin esialgu, et läheb kaklemiseks. Kiisu oli täiesti rahulikult need kaks ööd vannitoas ja ei teinud piuksu ka. Kui hommikul vara ukse avasin, pikutas ta mõnusasti oma pesas ja kui silitama hakkasin, ärkas üles ja tahtis mängida. Uskumatult julge ja iseseisev kassike, ise alles ca 2 kuune või natsa üle. Autosõidu 1,5h elas puuris ka sedasi üle, et nägu oli peas “Noh, kuhu minek.” Piuksu ka ei teinud, magas hoopis ja vaatas niisama ringi.

Täna tulin pärast tööd koju. Karli polnud ja kassid olid vabalt üle korteri lahti. Kõik oli korras, midagi polnudki juhtunud. Võtsin kiisu sülle, heitsin voodisse kerra ja nunnutasin teda, kuni ta magama jäi. Ta vist nii väike veel, et jääbki jube lihtsasti süles magama. Eriti meeldib talle selili olla ja siis kõhu ja kurgu alt sügamine 🙂

 No nii nunts tegelane 🙂

 

 

 

Osalt tahaksin ma end seest tühjaks kirjutada (kui see võimalik üldse on), teisalt ma lihtsalt ei tee seda, sest see nõuab sisekaemust ja süvenemist. See mõte kõlas nüüd täpselt nii, nagu mul sõbrannale kunagi ammu-ammu boyfriend ütles, et tead, ma nägin poes ühte CD plaati ja tahtsin sulle osta, aga… ma ei ost 😀

Aga suvalist pläma võin ju ajada. Sekkarileiud ehk Agnes kirjutas eile üle pika aja postituse koos piltidega, kus ta muidugi särab, nagu oleks lotoga 300 000 eurot võitnud, aga minu meelest särab ta alati nii. Super näide, et ilus inimene lihtsalt ongi ilus 😀 Tavainimene (mitte nagu tavaline inimene versus ilus inimene, vaid blogija Tavainimene :D) kirjutas kunagi nii:

Väga noore, väga pika ja väga kõhna inimese seljas näeb kuitahes pentsik riietus välja nagu kõrgmood.

Mitte et Agnes pentsik oleks, ei. Lihtsalt mu meelest see on väga tabavalt öeldud, laiendage seda, kuidas tahes. Samas ma tean, et maitsed on väga erinevad, aga mulle tõesti visuaalselt meeldivad mingi piirini kõhnad inimesed. Ilusad vormis kurvikad naised meeldivad tegelikult ka 🙂

Sekkarileidude Agnese kaltsukaleide on vähemalt mul küll nii põnev vaadata ja ta viimane postitus pani mind oma viimaste kaltsukaostude peale mõtlema. No näiteks…

Siin allpool on see lilleline õhuke pintsak-pluus paremini näha. Lisaks Paavlist lühikesed püksid (2 eur), suvakas valge särk (2 eur), sõjaväeroheline jakk (3 eur).

Juuksed toonisin mõned päevad tagasi pesus mahakuluva värviga oranž-roosaks, sest… see värv vedeles mul kapis ja miks mitte 🙂

Must kleit on Althea oma. Mingi Eesti bränd, aga mu meelest saanud liiga vähe tähelepanu. Kaubamajas Althea sektsioonis ringi käies tundub kohati nagu ta oleks mingi Montoni vana-vanaema, aga tegelikult on seal  konservatiivsemate riiete kõrval ka väga vahvaid leide.

All pildil ülevalt vasakul on lapse kaks paari pükse ja üks kampsun – Paavlist, 4 eur/ ese. Kampsun on pehme ja helesinine tegelikult. Rohelised ja valged püksid on minu omad, valged sain Haapsalust hiljuti mingist kaltsukast (maksid äkki 3-4 eurot) ja rohelised kott-püksid… issand, just ostsin, aga ma ei mäletagi, kust… Ka mingi paar eurot. All vasakul on minu hallid teksad (Haapsalust, paar eurot maksid) ja roosad õhukesed püksid Uuskasutuskeskusest (maksid 1 euro). Pintsak on Sõbralt Sõbrale poest, maksid paar eurot. Mitte päris minu stiil, aga samas mõni päev vast tuleb tuju kanda 🙂

Tulles tagasi juuste juurde, siis juuksur kärpis neid ikka korralikult. Mul kasvavad juuksed väga kiiresti, aga kahjuks murduvad ka liiga lihtsalt (ükskõik, mis hooldusvahendeid ma ei kasutaks!). Enne ja pärast:

Ostsin Tradehousist mingi lokitangi moodi värgi ka, sest sirgendajaga keerates ei tule laine pähe üldse lihtsalt. No ja kulme värvisin esimest korda elus täna ise, sest sõbranna veenis mind, pidavat megalihtne olema. Ma ei tea, mis ma ette kujutasin, et seda ise värvimist kartnud olen – et värvin mööda ja saan sellised kulnud kulmud nagu praegu moes? 😀 Igaljuhul tulemus tuli mul mu meelest viisakas ja oli tõepoolest megalihtne.

Puhkus algas. Aga pole üldse sellist tunnet, et yeah, f*cking yeah, nagu varem puhkuse saabudes :D. Kui mul varem oli puhkuse alates umbes mingi selline mood:

… siis nüüd olen ma tööl olnud ka iga päev selline 😀 Ma oleks vabalt edasi pannud, suva see puhkus aga samas eks natuke on ikka mõnus ka, umbes midagi sellist:

Reisile ostsin kaasa lastele ka erinevaid mängukaarte, võtsin ka lendava taldriku (nostalgialaks!) ja otsin pildil oleva takjapallimängu. Mingitel hetkedel läheb neid ilmselt vaja.

Veekingad võtan seekord lapsele kaasa, need saatis mulle Aquatics. Meil pole selliseid varem olnud, aga laps saab kivikliburannas ka möllata nüüd.

Mis veel… Jätkuvalt otsib üks kiisuke kodu. Pesaleidjaga suhtlesin ka, ilmselt pakun ise kiisupojale hoiukodu, kuni ta päris koju saab. Paari nädala pärast saan ta Tallinna tuua, praegu ta veel liiga väike emmest lahutamiseks. Aga no need silmad… Hästi uudishimulik ja inimsõbralik kiisuke on 🙂

Nüüd ma lõpetan. Kallan väikse veini ja äkki vaatan isegi mingit õudukat…

1. Kas teil on olnud nagu niimoodi, et kätte jõuab reede ja mõtlete, et teete mõnusa koduse nädalavahetuse, et lösutada, päevitada ning puhata välja, sest järgmisel nädalal on juba ees ootamas kaks õhtut sõbrannadega, üks üritus töökaaslastega, lisaks kohtumine maakleriga ja valmistumine reisiks, pluss igapäevatöö jne? Nii, no midagi sellist teil kindlasti on olnud.
2. Aga kas teil on olnud ka nii, et kõige selle juures, kus te reedel just mõtlesite nädalavahetusel puhata, teete te 2 tundi hiljem töökaaslastega plaani, kuidas võiks õhtul hoopis kokku saada ühe töökaaslase Kadrioru terrassil, mehed kaasa võtta ning veini ja booli juua ning veits jämmida?
3. Ning siis, kui te olete selle reedese jämmimise ära teinud, on teil olnud nii, et mõtlete laupäeval, et ohh, nüüd võtab lõpuks aja maha, ning 2 tundi hiljem kutsute lambist sõbrad endale katuseterrassile külla, sest ilm on ju nii mõnus ja veini on ka kapis ja… Ja need sõbrad kõik tulevadki, mis omakorda viib selleni, et me läheme välja ja ma naasen pool 6 hommikul.
4. Ja noh, on teil olnud ka nii, et arvestades kõike seda nädalavahetuse jämmimist ja tuleval nädalal juba kolme õhtust üritust, mis ees ootavad, kutsute te veel üheks järgmise nädala õhtuks sõbrad külla? Sest lihtsalt ongi nii tore!

Et kui ma lähiajal südari saan, siis teate – mu sõbrad tapsid mu.

Päise fotol siis õhtune Kadriorg ja pisike pilu merd, mis meie vaadet kaunistas.

 

Öösel üles ärgates elan ma vahel täiesti teises reaalsuses. Ma ei ärka küll tihti öösel üles, aga kui ärkan, siis võin kujutada siiralt ette asju, mis hommikul ärgates tunduvad lausa absurdsed. Näiteks täna öösel ärkasin üles ja olin absoluutselt veendunud, et mul on varbas gangreen ja kuidas ma juba varem selle peale ei tulnud. Ehk siis vereringehäiretest tingitud koekärbus. Miks mitte eks?! Mul nimelt on suure varba küüne peal mingi natuke tumedam laik tekkinud (ilmselt lõin varba hiljuti ära, ei mäleta) ja öösel tundsin, et varvas tuikab… Ning järsku mõistsingi, et p*rsses – see on gangreen.

Miljon asja käis peast läbi. Tuli meelde, kuidas kunagi üks töökaaslane rääkis, et ta isal oli gangreen jalas ja ta suri ära, sest ei lubanud jalga maha võtta. Siis jõudsin mõelda, et ISEGI, kui see ei ole gangreen, siis järelikult on see lihtsalt tavaline lihasööja bakter. Ehk siis kärbuslik sidekirmepõletik. Vahet pole, mis varbal täpselt viga, aga raudselt kärbub. Kujutasin ette elu ühe jalata ja meenutasin, et kas linnapildis olen ühe jalaga naisi tihti näinud. Mitte eriti. Siis mõtisklesin, et kuidas Karlile meeldiks, kui ma siin ühe jalaga ringi hüppaks. Mina ei tea, veits ebamugav ju 😀 Mingi hetk jäin ikka uuesti magama ja hommikul ei saanud ma nagu ikka aru, KUIDAS ma reaalselt ärkvel olles suudan selliseid asju ette kujutada. Aga see ju ei ole kõik. Tavapärased näited läbi elu.

• Sõda. Kuulen, kuidas mingid väed lähenevad ja mõtlen, et no oli tore. Natuke kuulatan ja kardan ja siis jään uuesti magama.
• Maja kukub kokku. See on mul kõige tavalisem öine katastroofimõte. Ärkan öösel tundega, et kohe kukub meie maja kokku. Arutlen endamisi, et kas on võimalik, et me jääme ellu.
• Pommitamine. Ärkan, sest olen kindel, et kohe lendavad mingid lennukid üle meie majade ja viskavad pommid peale. Kaugelt juba kuulen, kuidas pommid lendavad ja lähenevad… Ja siis jään magama.
• Maailmalõpp. Et mingi suur tulekeralaine käib üle Maa ja muudkui läheneb meie poole… Kujutan ette, et see on ikka nii nõme olukord… ja jään magama.

Ei, need ei ole unenäod, ma olen täiesti ärkvel, vahel joon vettki voodi kõrvalt. See ei ole ka paanikahoog, sest ma olen täitsa rahulik, süda ei peksle, lihtsalt veits kardan ja mässin end teki sisse. Ma mäletan lapsepõlvest kahte asja, mida ma väga kartsin, ja usun, et see hirm on nende asjadega seotud. Elasin lapsena Kohtla-Järvel kortermajas, see maja oli suur ja lahmakas ning selle kõrval oli samasugune maja ning selle kõrval sarnane. Mingi hetk tekkisid majades mingid imelikud praod… Suured tõstukid tulid ja põhimõtteliselt haakisid need vaod “klammerdajaga” kinni. Hiiglaslikud klambrid takistamaks maju… pooleks minema? Internetti ei olnud, olid vaid kuulujutud ja need oli väga kriipid. Teine asi oli Jõhvi viadukt, millest pidime väga tihti üle sõitma, kui vanaema juurde läksime. Ja siis järsku tuli info (mul pole aimugi kust), et see viadukt (sild siis) on varisemisohtlik. Aga sõideti ikka. Ma kartsin koguaeg, et see kukub meie all kokku ning tänaseks näen ma vahel öösel unes sarnast silda ja et ma olen seal sillas hädas.

Põhimõtteliselt võiks mu teine nimi olla Katastroof. Sidekriipsuga.

Foto: pexels.com

On kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kel oleks südames ja kodus ruumi sellisele nunnule kiisupojale? Ei ole minu kiisu, aga palun abi leida keegi, kes selle pisikese kiisu äkki “adopteerida” saaks. Isiklikult ostan omalt poolt kaasa kassi WC ja kraapimispuu kui vaja. Võite kirjutada otse mulle ebaparlikarp@hotmail.com, kui teil oleks sellele väiksele rääbule võimalik kodu pakkuda või kui teil on lisaküsimusi.

Ma pean nüüd selle lollaka triki tegema, et ütlen, et mul on täiega hea uudis, aga ma ei saa (veel) rääkida. Nii et sellest ei tahtnudki ma täna rääkida. Seega ühel teisel teemal… 😀

Ükspäev avastasin, et kui viitsin, siis klõpsan hommikul tööle minnes või mingis suva kohas oma harkjalgadest pildi. Naljakas, kuidas riietumine on absoluutselt üks minu eneseväljenduse osa, täpselt samamoodi nagu kirjutaminegi. Ma töötan juba mõnda aega reklaamiagentuuris ja saan käia just nii, nagu ma tahan. Mitte et ma enne pangas oleks töötanud ja konservatiivne pidanud (oh ei!) olema, aga no ei olnud seda tunnet, et… Midagi hoidsin iga päev endas tagasi. NÜÜD ma tunnen, et ma olen õiges kohas, et ma nii vaimselt kui ka füüsiliselt olen oma uue keskkonnaga kontaktis.

Ärge saage kuidagi valesti aru, et rõivad on maailma tähtsaim asi, selles ei ole mõte. Ilmselt ongi inimesi, kes saavad aru, ja on neid, kes kunagi ei saa, see on ok. Ei shoppa ma koguaeg endale staffi, kannan tegelikult ikka aastaid vanu lemmikasju enamjaolt kombineerituna mõne uue hilbuga.

Ma olen ikka läbi ja lõhki hipster, va need mõned päevad, kus ma ei ole.