Browsed by
Category: Muu

Viljandis

Viljandis

Ma olen Viljandis. Kaks korda hüppasin järve ka. Külm oli. Aga ilm oli siiski suvi. Eesti suvi.IMG_4937

IMG_4938

Turul oli kirbukas. Ostsin kleidi – 3 eurot ja hakkasin kohe kasutama. Käisime ka teistes Viljandi kaltsukates ja võrreldes Tallinnaga on siin hinnad jõhkralt kallid. Ma ei saaks öelda, et müüdavad riided oleks praht või kaltsud, aga LILLELINE POLÜESTRIMERI.
IMG_4974

Montonist sain kaks (parema poolsed) kaelaehet. 70% odavamalt. Vasak poolne oli mul tulles kaelas.

IMG_4981

Söömas käisime Rohelises kohvikus (oli vist selline nimi). Kõht oli nii tühi, et sellele suurele suvikõrvitsakotlettide taldrikule sõin ka taimse seljanka kausi lisaks.

IMG_4984

Kohviku kõrval oli nii romantiline majake, et tegin pilti.IMG_4975

Riid majas

Riid majas

Kui me ca aastake tagasi kääbushamstrid võtsime, hoiatas meid müüja, et need pisikesed lähevad omavahel riidu. Kui ta aga nägi, millise puuri me valisime, nentis, et nii suures puuris probleemi olla ei tohiks – territooriumit, mida omavahel ära jagada, on küllaga. Nii need hamstritüdrukud meile koju saabusid. Loomulikult nägin ma esimesel paaril kuul unenägusid, kuidas selgub, et nad ei olegi mõlemad tüdrukud ja üks hetk olen mingi 27549 kääbushamstriga vastamisi. Õnneks nii ei läinud.

Ligi aastake rahumeelset ja harmoonilist elu üksteise kaisus, toidu, pesa ja pesamaterjali jagamist, ning siis hakkas kostma õhtuti nääklemist. Teate neid multika koopaoravaid… Selline imelik hääl, aga umbes 2 miljonit korda peenikesem ja kiirem. Kui seda esimest korda kuulsin, ehmusin, sest ma ei saanud aru, misasi see on. Nagu õhupallist viliseks õhku välja või vanaaegne veekann hakkaks vilisema ning nüüd keera see hääl roboti võtmesse. Selline hääl. Hästi seletan eks.

Mingi hetkel märkasin, et asi on selles, et üks hamster ei lase teist enam alla korrusele. Alla, kus on nende pesa, söök ja ka üks jooksuratastest. Kuna ma ei tee meie kääbikutel vahet, siis ma ei oska öelda, kumb see bitchiks muutus, aga igal juhul, kui üks alla korrusele läheb, siis see alumise korruse okupeerija kargab välgukiirusel talle kanni kinni. Toimub mingi 4 tiiru alumisel korrusel ringiratast üüratul kiirusel liikumist, kus üks on teisel jätkuvalt kannis kinni. Lisaks see kriiskav robothääl. Ja lõpuks jookseb see õnnetu üles korrusele tagasi.

tumblr_ljm2v0vHxi1qih39fo1_500

Seda see müüja hoiataski. Õnneks on neil tõesti 3 korrust, mida jagada, ning saavad kuidagi hakkama. Panin ka ülemisele korrusele süüa ning üks kükitab siis üleval torus, kui teine endale salfakatest uhke pesa all ehitab ja ülbitseb. Mõtlen, mida teha? Kuidas ikka on võimalik aasta aega nii harmooniliselt elada ja siis tülli minna? Mis neid tülli ajas? Üks ütles teisele kääbushamstri keeles, et sul karv üldse ei läigi? Aga kui inimestelgi võib nii minna, siis miks mitte ka kääbushamstritel. Ju tüütas ära. Tahaks vaheldust. Nende jaoks 1 aasta on meie 40 aastat 😀 Vähesed, kes 40 aastat koos püsivad!

Igatahes on mul plaan nende puur ära koristada ja pesta ja kõik lõhnad hävitada ning natuke ringi sättida ning siis vaatame, äkki uued lõhnad ja ruumi paigutus suudab neile ellu väikest vaheldust tuua ja lepivad ikka ära 🙂

PS: Päise foto www.cartoonbrew.com

Kõik on KINNI

Kõik on KINNI

Kui päris paljudel, keda ma tean, on terve suvi ja eriti kõik nädalavahetused täis bookitud, ja planeeritud juba mai algusest alates, siis mina sellist elu ei ela. Eks mul paar traditsiooni, mis suve jooksul teha, on ikka, ning puhkuse ajal ei ole ma Eestis, kuid üldiselt on minuga lihtne. Ma olen koguaeg vaba! 😀 Mõni aasta olnud lausa võimatu sõbrannadega ühist aega leida, mis korraga kõigile kokkusaamiseks sobiks, sest kõigil (välja arvatud mul 😀 ) on mingid plaanid juba tehtud. Vahel olen mõelnud, et MIDA KÕIKE inimesed nii palju endale korraldavad ja kuidas nad viitsivad.

(Praegu ma kõlan nagu mingi hüsteerik, kes tahaks koguaeg kõigiga kokku saada, kuid saab pidevalt eitavaid vastuseid 😀 Tegelikult on pigem vastupidi, ma hoian omaette ja elan küllaltki eraklikku elu).

See, et mul on peaaegu terve juuli nädalavahetused kinni, on minu puhul täitsa erakordne. Isegi ei saa aru, kuidas ma nüüd järsku nii hõivatud olen. Mul on plaanis Viljandi reisike, Tartu reisike, suvepäevad…

Eesti suved pidid spaahotellidele olema edukas aeg. Kõik on nii vihmane ja kole, aga  inimesed tahaks kordki paljaks võtta ja ujuma, ilma et jalad krampi kisuks või et see jääaugu talisuplust ei meenutaks. Seepärast otsivad paljud lohutust spaadest. Mina olen tihe spaa külastaja. Lapsega on meil oma traditsiooniks saanud tema sünnipäeva nädalavahetusel spaasse minna. Muidu käime ka, aga sünnipäeva puhul kindlasti. Viimased aastad oleme sattunud Pärnu Strandi ja Lottemaale ning ka Laulasmaale. Laulasmaa on minu lemmik, aga nüüdseks oleme seal nii palju käinud, et tahaks midagi uut. See aasta mõtlesin, et võtan Etheliga ette Tartu city break’i.

Tartu on selline imelik koht, minu jaoks hästi võõras. Mitte et ma Tartus käinud ei oleks. Olen ikka. Nooruses sõbrannal ühikas külas käidud ja natuke isegi pidutsetud. Ahhaa keskuses olen lapsega näiteks lausa kolm korda käinud. Seoses mingi Karli rattamaratoniga (mitte “mingi Karli” vaid “mingi rattamaratoniga” :D) olen Tartusse sattunud, Auras kunagi ujunud, Loodusmuuseumis käinud ja… Aa, Lõunakeskuses, selles põhilises tõmbenumbris (khmkhmm…) ikka ka.

Aga võõras on see linn ikka. Ma olen läbi ja lõhki Tallinna inimene. Ja Pärnu. Ja Rakvere. Nüüd siis lähengi Tartusse esmakordselt oma täisealise elu jooksul nö ÜKSI. Ses suhtes, et jaa, Ethel on ka, aga nagu ikkagi üksi – ilma teise täiskasvanuta. Kunagi oli mul esimest korda üksi ilma täiskasvanuta lennuki peale (Belgiasse) sõit märgilise tähendusega. Nüüd siis Tartusse minek 😀 (Natuke teen sohki ka. Nimelt mu ema liitub meiega teisel päeval).

Seekord on plaanis VSpa’s kaks ööd olla ja ERM‘is käia. Loodan, et Ethelil seal päris igav ei ole. Kuigi ema ütles, et kui juba pilet ostetud, siis peame seal täie raha eest ikkagi olema. Ma ei viitsi küll täie raha eest… ee… igavleda 😀 Tegelikult ma arvan, et seal pole Ethelil igav, midagi ikka teda paelub. Ja küll ma siis teda suunan ja juurde seletan. Näiteks nüüd juunis Itaalias olles ei viitsinud ta linnas suvalt kaasas tolgendada, aga kui ühte kirikusse sisse astusime, mis nägi seest suht välja nagu Peetri kirik Vatikanis (kes teab eks!), oli ta nagu tardunud. No ikka väga uhke. Laed-seinad kõik pilte ja nikerdusi täis, altarid ja sarkofaagid… Tuli siis vaiskelt mu juurde, sikutas käest ja sosistas: “Emme, mis see siin kõik selline on?!” Ta on Eestis kirikus käinud küll, aga no see oli veits teisest klassist kirik. Sellisest, mis lapse tohutult tõiseks ja aukartlikuks ehmatab.

Viljandis on meil plaanis sõbrannaga lihtsalt olla. Valisin Grand Hotel Viljandi ja SPA Hotel Villa Peetrimõisa vahel ning otsustasime siiski viimase kasuks, sest seal on rõdu. Kaugemal küll linnast ja kindlasti mitte nii ilus, aga… RÕDU! Oleks ilusat ilma, siis vedeleks veidi rannas, plaanis on ka kohvikud ja kaltsukad. (Äkki keegi oskab kaltsukaid soovitada?) Kaks viimast aastat oleme Muhu veinitalus käinud, aga seekord murrame traditsiooni. Miks Viljandi? Pole aimugi. Tore linnake ju, miks siis mitte.

Sellised plaanid siis. Mida ise suvel teete ja kui tihedalt endale tegevusi ja käimisi planeerite?

PS: Foto pixabay.com

 

 

 

 

 

 

Miks te seda teete?

Miks te seda teete?

Eile hommikul sõitsin päris pikalt ühe volkar golfi taga, kes niimoodi nikerdas ja jukerdas ja sinkavonkatas igast tee ebatasasusest kaarega mööda, et tundus nagu inimene oleks 3 promillise joobega roolis. Sarnaseid juhte näen ma tegelikult iga päev, aga vot nii pikalt ja nii hullu taga ei olnud ma varem sõitnud. Ilma liialdamata, tüüp vältis iga lohukest, muhukest, kaanekest, praokest, kivikest, teist asfaldi värvi laigukest nagu need oleksid vähemalt elavad imikud seal sõiduteel vedelenud. Jumal tänatud, et ühtegi trammi- või raudteed või “lamavat politseinikku” meie teele ei jäänud, sest see oleks seda ilmselt 24 tundi ületanud.

Mis värk sellega on? Loomulikult ma saan aru, et ma ei rammi Tallinna augulistest tänavatest (osad on lausa võimatud sõita) täie rauaga läbi. Väga katkisel teel võtan hoo maha ning kui väga suur auk on, siis püüan tõesti ratast mitte sinna kinni sõita. Eriti, kui on lombid ja ei näe isegi, kui sügav see auk täpselt on. Aga keerata rooli vasakule ja paremale, isegi vastassuunavööndisse jms, selle nimel, et jumala eest mitte imeväiksesse tee ebatasasusse sõita?

Nojah, ma muidugi ei tea, võibolla see inimene on oma elus kaanega kaetud kanalisatsiooni august läbi ja sinna sisse kukkunud ning seal 4 päeva appi karjunud, kuni ta päästeti… Aga kahtlaselt palju on selliseid juhte. Mis nad on kõik oma elus seal kanalisatsioonis korra käinud või?!

Ma olen isegi keset suurt linnaliiklust selliste taha juhtunud, kes nagu keeraks ristmikult juba täiesti ära…agggggaaaa siis ikka ei keera, vaid lihtalt vältis oma jänesehaagiga kanalisatsiooniluuki või muud lohukest.  Ja ma ei mõtle kraavi suurust auku, ma ei räägi elementaarsest ettevaatlikkusest. Kusjuures ei ole ma ka silmnähtavalt tähendanud, et seda teeks ainult uhiuued autod või vastupidi romud, ei vanad ega noored juhid. Miks te seda teete, ah? Ah?

PS: Foto pixabay.com

 

Balti jaam ja Kalamaja hipsterid

Balti jaam ja Kalamaja hipsterid

Ma mäletan, kuidas lapsena sai iga suvi maal otse hernepeenrast herneid pugitud. Ma sõin koored ka ära, sest need olid nii magusad. Rääkimata hernestest!

Aga mis nüüd toimub? Mitu korda olen turult “MAGUSAID” Eesti herneid ostnud ja noh… Kuivad, puised, jahused… Tegelikult ma ei arva, et maailmast magusad herned välja surnud on, ju mul pole lihtsalt vedanud.

Aga tahtsin hoopis öelda, et Balti jaama uus turg on lihtsalt nii mõnus, et käin nüüd ka oma täiskasvanuelus esimest aastat ise turul. Küll seni vaid mureleid ja maasikaid ja herneid ostmas, aga ikkagi 🙂 Varem ei tõmmanud mind ühelegi turule mitte ükski värske kraam ega vägi.

Balti jaama turu üle on ka sellepärast nii hea meel, et kui varem magasid seal alal vanemad alkouimas tüübid oma peatäit välja või siis kõvatasid mingid noored alkouimas tüübid, ning kust ma isegi päise päeva ajal jala kodu poole ei tahtnud tulla, siis nüüd elu käib – inimesed on ärkvel. Sebivad ja istuvad ümberringi, naudivad päikest või nosivad kebabi. Ümberringi ehitatakse uusi kortereid, mis sest, et nende arhitektuurilise sobivuse üle võib vaielda ja hinnad on kohutavalt kallid, ikkagi on mõnus, et koduümbrus kõik sedasi areneb.

Mina ei arva, et igas Tallinna linnaosas on võrdselt mõnus elada. Või et Lasnamägi on tegelikult ikka väga ilus ja arenenud koht. Sest noh, Tallinna linn pole ju mujale väga panustanud. Ikka väga palju oleneb, kes sa ise oled ja mida sa parasjagu elult ja kodult ootad. Lasnamäel (või ka mujal) võivad olla suured uued mänguväljakud, mõnus parkida, uusi rõdudega karpmaju, lahedalt ruumi sõiduteedel ja mida kõike veel, aga vibe on teine. Kelle jaoks see vibe ongi tema vibe, miks mitte.

Meil on praegu siin Kalamajas tähtsad teeotsad kinni ja inimesed veidi närvis, samas ega keegi siit seepärast ära minema ei hakka. Mina ka ei tahaks. Ma olen elanud Lasnamäe ja kesklinna piiril, Kristiines, südalinnas… Kalamaja ja siinne hipsterlikkus on selle nelja aastaga väga omaks saanud. Ise olen ilma (vale)häbita hipsteriks kasvanud.

Ja kujutage ette, mul ei olegi ratast!

IMG_4677
Reede õhtu katusel

Kus kandi mehi ise olete?

 

 

 

 

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?

Täna mõtlesin sellisele asjale, et…

  • Miks tuleb veekogu/basseini nähes sinna kindlasti keegi inimene sisse visata/lohistada? Tavaliselt see, kes just vette minna ei taha või vett kardab.
  • Miks liftiga kõrghoonesse üles sõites peab keegi jobu alati poole liftisõidu peal hüppama ja jõnksutama ja naerma? Eriti kui keegi seltskonnas liftiga sõitmist pelgab.
  • Miks peab kedagi kinni hoidma ja kõditama? Seda, kes palub pisarsilmil, et ära tee.
  • Miks peab kuskil vaateplatvormil alati kedagi ehmatama? Üldjuhul ikka inimest, kes kõrgust kardab.
  • Miks peab kuhugi autoga sõites räigelt pulli pärast driftima (mis sest, et ohutult kuskil parkimisplatsil) naerdes, et ära pabla, midagi ei juhtu? Ei pea vist isegi ütlema, et autos istub kindlasti ka inimene, kes sellise veiderdamise peale lausa paha hakkab.
  • Miks peab suurel külakiigel lükkama maailma suurima hoo sisse, kui keegi peal meeleheitlikult jalgade värisedes kisendab, et palun lõpeta?

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu ja lahutatakse sellega enda meelt? Ja ma ei räägi psühhopaatidest, kes on inimesi pantvangi võtnud. Vaid seltskondadest noortest inimestest. Või ka vanematest. Kõik need teod ei küsi vanust. Mis k*radi värk sellega on?! See on nii pagana haige!

PS: Päise foto Raivo Trass (delfi.ee).

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

Pole paar päeva midagi kirjutanud. Ei, mul pole tekkinud nö oma elu, lihtsalt olen vaadanud terve nädalavahetuse teki all filme. A korra viskas teki all filmide vaatamine üle ja läksin kinno ka.

Vaatasin “Baby Driver”. Huuh, mida filmi! Kuigi seal oli kõvasti tüüpilist Hollywoodi, loogikavastasust, stiilset kihutamist ja arust ära tulistamist, oli see ikkagi väga teistmoodi film. Kulges muusika rütmis. Ei, mitte nagu mingi tatine muusikal, kus tegelased järsku poole jutu pealt nagu lollakad suvaliselt laulma kukuvad. Selle filmi peategelane kuulas teatud põhjustel kõrvaklappidest muusikat ja kogu tegevus käis tema kuulatava muusika rütmis. Väga äge! Ja no Kevin Spacey ja Jamie Foxx!!!

Foto: www.monkeysfightingrobots.com
Foto: www.monkeysfightingrobots.com

Soundtrackid mõjutavad tegelikult filme päris palju. Elu ka. Kes vähegi muusikat kuulab. Kas te pole kunagi autos või tänaval klappidest mussi kuulanud. “I’m too sexy for my shirt… “Ja nagu PÄRISELT seda sama tundnud. Nagu sa olekski oma särgi jaoks liiga seksikas. Või hakkab äkitsi raadiost laulma Seal “But we’re never gonna survive, unless we get a little crazy…” ja sa tunned sellel momendil, et f*ck, nii on, ma olen ka HULL…ja kuidagi kulged kaasa. Sellele loo taktis on muidugi raske liikuda, midagi funkilikkuma oleks parem. Duft Punk “Lose yourself to dance” näiteks. Need lood ei tulnud selles filmis, aga kindlasti on kõigil mingid omad lood, mis teid füüsiliselt mõjutavad. Teismoodi liikuma panevad. Oma mõteteski. Läbi selle filmi on igatahes palju sarnaseid äratundmishetki.

Mis ma siis veel vaatasin… No näiteks “War Dogs”.  Mulle hullult meeldib see “Whiplashi” tüüp. Võiks öelda, et ta on üks uuema aja lemmiknäitlejatest mul, a vot nime ei tea. Nagu vana inimene. Vaatan küll roppu moodi filme, aga uuema põlvkonna näitlejate nimesid ei tea. Googeldasin praegu. Miles Teller. Väga andekas näitleja ja tema filmidel on alati mingi aura ja attitude. Teate küll teda.

Miles Treller. Foto: www.collider.com
Miles Teller keskel. Paremal Jonah Hill. “Wart Dogs”. Foto: www.collider.com

Igatahes see film oli väga lahe, huvitav, veidi avas minu jaoks täiesti võõrast maailma. Kui teile meeldis “The Wolf of Wall Street”, siis meeldib see ka, mis sest, et teine teema.

No siis vaatasin näiteks ühe lolli komöödia “Chips”. Politseinikest paarimehed ja nende omavaheline nääklemine ja huumor – klassika. Siin on nn kottide-huumor tehtud ikkagi naljakaks, mitte päris otsene jalaga kanni tüüpi värk. Veidi vaid.

“Masterminds” – kunagi nägin kinos trailerit ja tundus nii igav, mõtlesin, et never ei vaata. Aga söön oma sõnu. Ja tegelikult oli üle ootuste hea. Või noh, ootuseid polnudki ja kõlbas vaadata küll. Isegi naljakas oli. Näitlejad! Juba nende pärast võib! Mu eriline uus lemmiknaisnäitleja on… ja jälle googeldan nime, sest ma ei tea. Kate McKinnon. Teate see, kes mängis “Office Christmas Party” personalijuhti. Hull mutt! Ja nüüd mängib uues naistefilmis “Rough Night” koos Scarlett Johanssoniga. Olen teda veel siin-seal näinud ja ta lihtsalt on nii naljakas. Täielik koomik!

Kaks lemmikut. Paremal Kate. Foto: www.hellogiggles.com
“Tondipüüdjatest” kaks lemmikut. Paremal Kate McKinnon. Foto: www.hellogiggles.com

Korra põikasin ka vanade lemmikute rajale – John Travolta. Ma olen temaga koos üles kasvanud. Kes mäletab “Face Offi”?! OMG, ma vaatasin seda filmi hilisemas teismeeas üle 10 korra. Reaalselt hakkasin lugema ja mingi hetk läks sassi. Rääkimata muidugi kõikidest teistest tema filmidest. Kahju, et tal nüüd pigem B-kategooria filmid välja kukuvad, aga igaljuhul võtsin ette “I am Wrath”. Olin valmis kinni panema, kui täielik p*sk on. Aga üle ootuste mõnus ja lihtne ja põnev triller. Mitte midagi erilist, aga täiesti vaadatav, kui midagi aju koormavat ei taha.

Appi, kindlasti vaatasin veel midagi… Ei saanud ju NII vähe ometi vaadata 😀 A ei tule meelde praegu. Igatahes, kes vaevleb mida-vaadata-midagi-ei-kõneta viiruses, siis äkki siit saite inspiratsiooni 🙂 Ahjaa, võib jagada ka oma viimase aja lemmikuid, sest ma olen FILMIHULL!!!

 

Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!

Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!

Külm on. Nii külm, et ma panin paksud püksid ja sokid jalga ja kaalun lausa endale tee tegemist. Ja ma ei joo teed! Õnneks on mul kaks küljesoojendajat asendi sisse võtnud.

IMG_4551
Minu kaks küljesoojendajat

Ei, ma ei ole haige, ma olen lihtsalt Itaaliast tagasi. Lõdisen. Tööl istusin täna mantliga. Siinsed ütlesid, et täna on mega suveilm. “Oo, 18 kraadi, pole paha,” kostus mulle kõrvu. Nutta tahaks!

Kui aus olla, siis eile, kui pidime õhtul tagasi lendama, oli mul korraks tunne, et f*ck it all – ma lihtsalt ei tule tagasi! Jään Itaaliasse, võtan mingi mõnusa majakese, mõtlen elu üle järele, kirjutan raamatu valmis või lihtsalt panen kuhugi edasi. Jäägu minuga, kes jääb 😀 Peruus olin ma ära 17 päeva ja kuigi see oli täiesti ajutühjendav (ja samas -täitev) reis ning eelviimasel päeval mõtlesime, et paneks vabalt veel sama palju meie seltskonnaga otsa, siis Ethelike ootas mind kodus ja… Nüüd aga oli pere minuga ja polnud üldse sellist tunnet, et midagi või keegi mind väga ootaks. Okei, mu kassid, seda küll! Aga no äkki saate aru tundest, mida ma kirjeldada üritan.

Eks ma tegelt ju tean, et päris elu välismaal ei oleks iga päev restodes sotiseid arveid teha ja lihtsalt kulgeda. See tähendab… Mõnel ilmselt ka on nii… Aga minu jaoks ei oleks see jätkusuutlik. Mingi hetk saab raha otsa ja ilmselt tuleb kopp ka ette. Sellest, et raha sai otsa! 😀 Ja laps peab ka koolis käima ju. Tegelt, puhkus vast ongi seepärast nii hea, et teda on vähe 🙂 Oleks teda terve aasta, tüütaks lõpuks ära. Samas on minu bucket listis kindlasti mingi pikem periood, kus ma midagi ei tee. Ja ma ei mõtle pensioniaega 😀

Jagan mõned pildid veel reisi lõpuks, enamik olid ka Instagramis.

IMG_4503

IMG_4504
Bergamo vanalinn
IMG_4505
Bergamo vanalinn
IMG_4506
Bergamo vanalinn. Kes uurib arhitektuuri, kes Pokemone
IMG_4507
Sõidame mägitrammikesega Bergamo ülevalt vanalinnast alla poole
IMG_4508
Bergamo vanalinn

Aga täna õhtul, soojad sokid jalas, tellisin ma lapsele Mychefiga süüa, kuna võitsin blogiauhindadel väikest viisi nendelt tsipa krediiti ja tasuta kojutoomist. Ethel sööb ainult kurgi makit. See keskel on tema ports. Ohh jah, elu on ju tegelt mõnus 🙂

IMG_4541

 

 

 

 

 

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan on minu kohta kindlasti kunstiline liialdus ja tegelikult olen ma igapäevaelus küllaltki vähenõudlik. Mingil telkimise reisil võin ka 4 päeva järjest lokimakarone (ehk kiirnuudleid) süüa, AGA… Kui ma olen sellisel reisil nagu Itaalia või üleüldse mingil reisil, kus on ilusad vaated, maitsev köök, hea vibe, siis ma tahan ikkagi kõigest sellest osa saada. Maksku, mis maksab! Jah, peaaegu, maksku, mis maksab! Ma näiteks ei raatsi osta endale 35 eurost uut trikood, sest päevitusriided mul juba on, aga 50 eurot restoranis (ja ma ei mõtle mingit fääntsi värki) kulutada pole mul üldse kahju.

Selle reisi ajal, mil me 7 päeva kämpingumajakeses peatusime, üritasime hommikul ja ühel toidukorral kämpas ise süüa teha, aga üks toidukord oli ikka kuskil väljas. Ükskõik, kuidas ma lastele peale ei käinud, et ei võta igasugu komme ja nänni iga päev (ja nad tõesti limiteerisid enda oste), siis poe arve oli ikka iga päev ca 50 eurot. Lõuna või õhtusöök restoranis viiele iga päev ca 60-70 eurot, korra küündis ka üle saja euro. Pärast söömist väiksed gelatod veel kuskil jäätisebaaris ja no ega see perega Itaalias käimine just kõige odavam lõbu ei ole. Aga ma alati mõtlen, et see on ju PUHKUS, millal siis veel?!

IMG_4446
Õhtune jäätis Bergamos pärast sushirestoranis käiku

Aga vot söömise pealt mina kokku hoida lihtsalt ei suuda. Täna, mil me esimese päevapoole olime Bergamo vanalinnas jalutanud, tahtsid lapsed junki. Käisime meie apartmendi lähedal Macis, arve oli küll seni kõige odavam siin Itaalias, 37 eurot, aga praegu, kui see friikas koos fantaga mu sees on, tahaks veits ropsida. Okei, see oleks halb eeskuju ja viitaks buliimiale, aga see närveldav teenindus (kiire-kiire, next-next), kinnine rasva- ja soolasegune ruum, 15 aastat säilivad saiad ja kotletid, selmet istuda kuskil tänava ääres vabas õhus, valgete laualinadega kaetud laual, päike ja mõnus briis, kus teenindaja sulle valge põllega väikse veini või mullivee serveerib ning siis lõpuks saad oma aurava mereannipasta või seenerisoto… Ei ole võrreldav! Siiski pole ma mingi kuri võõrasema ja sai seal Macis ka käidud.

Eile näiteks oli meil sushiisu. Ka eelmine aasta Itaalias olles tuli meil pärast kämpanädalat suur sushikihk peale ning mingis Milano sushirestoranis ka käisime. Siin Bergamos läksime ka mingisse suvakasse sisse… Nüüd tuleb hea kild, mis läheb rubriiki “kuidas maakad käisid sushit söömas”.

Menüüdes nimelt ei olnud…. HINDASID! Okei, piinlik küsida ka, sest juba oligi kahtlus hinges, et meie oleme maakad, mitte menüü ei ole vigane. Tellisime siis sellist klassikalist värki ja igaks juhuks tellimustega ei laamendanud, mine tea, mis asjad maksavad, sest sushi ei ole siinkandis just kõige odavam söök. Kuni  mingil hetkel ikkagi küsisime teenindajalt. Ja nüüd tuleb see naljakas osa. Tegemist oli sushirestoraniga, milles maksab iga inimene teatud kindla summa (18.90 eurot) ja võib menüüst süüa tellida nii palju, kui JAKSAB! (Eeldusel, et eelmine toit on söödud). Ja ohh, kus siis läks meil menüü lappamiseks ja tellimiseks 😀 Mitte et me muidu oleks kõhud tühjaks jätnud, aga noh, saate aru küll – kui juba maksad, siis ikka tuleb täie raha eest süüa! 😀

Kuidas teil reisil söömisega on? Ja kas olete samuti maakat pannud? 😀

 

 

 

 

Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!

Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!

“Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!” olen ma kuulnud imestusi terve oma täiskasvanu elu jooksul “pärast soojamaareisi”. Mitte kõigilt, sest osad tuttavad saavad ju hästi aru, et ma olen väga heleda nahaga inimene ega lähegi nädala-paariga pruuniks. Teiseks pean ma nahaarsti sõnul ennast oma heleda naha ja sünnimärkide pärast veel ekstra päikese eest kaitsma ning ei vedelegi nädalaid lihtsalt rannas lauspäikse käes. Kasutan ka enamjaolt 50-se kaitsega päiksekreemi, muidu lahvatan õhtuks põlema.

Ometi on olnud läbi elu neid issand-sa-oled-ikka-nii-valge-tuttavaid. Enamjaolt naised, kes ise päikesega (ja ka solaariumiga) terve elu liialdanud, aga mitte alati just sellised.

Igatahes, see kuulus lause on minuga kaasas käinud umbes samamoodi nagu mõlemad vanaemad juba 15 aastat järjest minuga kohtudes ütlevad – “Issand, sa oled nii kõhnaks jäänud!” Ma alati mõtlen, et kui paks ma siis sain kunagi olla, kui 15 aastat järjest alla võtan ja iga korraga järjest enam sind-pole-üldse-ollagiks muutun. Tegelikult on minu kehakaal püsinud aga 15 aastat SAMA! Nii et ma ei oska öelda, KUIDAS vanaemad saavad niimoodi üldse näha.

Ka minu meelest on päikest saanud pekk kenam kui valge pekk, aga see ei tähenda, et iga naise eesmärk puhkusereisil oleks 2 nädalaga grillkanaks päevitada. Või on? Mulle meeldib jume! Eriti näonahal. Mõõdukas päike mõjub minu näonahale küll punne peletavalt ja sära andvalt, kui vastukaaluks grillitäidid 35selt nüüdisaja Janice Dickinsoni meenutavad.

PS: Ei, ma ei ole veel reisilt tagasi 🙂