Browsed by
Category: Muu

Igavuspostitus

Igavuspostitus

Mõni aeg tagasi oli vanavanemate päev ja laps tegi koolis selleks puhuks kaardi. Saata tahtis ta seda Mammale (vanavanaemale), mitte vanaemale (Manale). Kui  Mamma helistas ja kaardi eest tänas, siis ütles Ethel, et see on teile Managa kahepeale ja et Mana võib seda käia sinu juures vaatamas 🙂

Viimasel ajal on Ethel kolinud joonistamisega arvutisse. Ta sai ju sünnipäevaks oma läptopi ja nüüd joonistab lemmiktegelasi paintis, mitte enam paberi peal. Ükspäev tulin töölt koju ja ta oli teinud sellise väikse draama-koomiksi:

IMG_5795
Armukolmnurk. Tibu on kurb.

Üks lugeja kirjutas mulle, et võiksin lapsele osta graafilise laua, mingi SELLISE. Näitasin Ethelile ka, aga ta pelgab. Ilmselt seepärast, et ta täpselt ei saa aru, misasi see on. Igal juhul on mul plaanis selline asi talle soetada, eks siis paistab, kas sellest saab hitt või mitte. Ethel vahel õhtuti, kui meil need tõsisemad jutuajamised on, kurdab, et ta ei tea, kelleks tulevikus saada. Minu lohutus, et sa oled alles 9aastane ning ei peagi teadma, ei mõju talle üldse.

Peale selle ma arvan, et inimesed liiguvad järjest rohkem sinna poole, et pole ei abikaasat/elukaaslast terveks eluks ega ka elukutset. Inimesed tüdinevad kiiremini ning võimalusi uus kaaslane leida või uus elukutse omandada, on hulga rohkem kui vanasti. Küll aga ütlesin ma Ethelile ta joonistuste peale, et temast võib kunagi saada näiteks graafiline disainer ja igasuguseid kujundusi teha, kui talle see meeldib. Lamp läks korra põlema küll.

IMG_5789
Veits poolik joonistus

Mis siis veel. Juuksed lõikasin ära. Aga no need olidki (ja on koguaeg olnud) nii haprad, et mida ma ikka seda pikkust hoian. Palju olulisem on juuste terve väljanägemine kui pikkus.

IMG_5860

Eelmine nädal viisin kaks kevad-sügismantlit ja nahktagi (alloleval pildil) keemilisse puhastusse ja pidin pikali kukkuma, kui maksma hakkasin. Kaks mantlit oli kokku 28 eurot, mis on täitsa okei, aga nahktagi oli üle 30 euro. Ma ei mäleta, kas 32 või 38 eurot, midagi nii. Kokku maksin igatahes üle 60 euro. A samas s*taste asjadega nagu käia ei tahaks 😀

Nahktagi on ostetud ajast, kui ma veel loomade peale ei mõelnud. Praegu olen olukorras, kus ma tõesti ei tea, mida teha. Süüa ma neid farmiloomi ei suuda, aga kui peaksin minema poodi korralikke saapaid ostma, siis ikkagi vaatan ju nahast saapaid… Samas ei ole ma pidanud paar aastat saapaid ostma, sest lihtsalt on kunagi ostetud väga korralikke saapaid, mis kestavad. Ja üldse on meie talved viimasel ajal nii soojad, et olen saanud pool talve tossudega käia. Igal juhul, elu on nii ebaõiglane ja hirmutav, kui mõtlema hakata. On see kõik silmakirjalik või väikegi panus vägivallatuma elu poole, kuidas võtta eks.

IMG_5858
Ma tegelt ka ei tea, miks ma POES endast pilti tegin. Ootasin sõbrannat ja lihtsalt igav oli, need riided seal väga ei paelunud. Teine foto on kodus traditsiooniline “tänane style” pilt, mida kaugel välismaal elavale õele vahel vastastikku saadame, et üksteise näod ei ununeks 😀

Saaks ma juba terveks, tahaks elu elada. KÕIK filmid on ka juba ära vaadatud, mis tuletabki meelde, et ma teen mingi hetk ära ka järjekordse filmisoovituspostituse. Heaküllsiispraegu!

Tüüpiline

Tüüpiline

Viimase nädala olen ma tundnud end just õhtuti tohutult väsinuna. Arvasin, et asi on selles, et keha sai trenniga alustamisega mingi šoki, sest õhtuti on olnud selline väsimus, kus ma kukun kell 21.00 voodisse ja läbi poolune sonin lapsele kõrvaltuppa küsimusi, kas ta juba pesi hambad või kas ta juba sätib magama.

Uni on olnud pinnapealne, millega mul muidu kunagi probleeme ei ole. Selline, kus ootan terve öö und ja siis ärkan. Ärgates saan aru, et ju ma siis ikkagi magasin, kui ma ka ÄRKAN. Aga samas, kuidas ma sain ärgata, kui ma pole magama jäänudki?! Selline kõige lollim variant üldse. Parem magada pisikesi katkendilikke unejuppe, kui sellist jama.

Sinna juurde ka lihasvalud, mis on normaalne, kui pole end varem liigutanud. Olukorrad, kus ma päriselt ka ei saa hommikul voodist püsti või on keeruline voodis külge keerata, ei ole mind seni heidutanud. Pigem olen võtnud seda kui paratamatust.

Arvasin, et seda väsimust mõjutab ka asjaolu, et lapsel algas kool ning ma pean ka hommikul veidi varem tõusma. Lisaks juba see stress, et kohe-kohe on õues külm ja pime ning hakkab pihta see periood, kus ma ei ole siin Eestis päris omas elemendis ega kliimas.

Eile õhtul pärast koolitust sain aru, et tegelikult on asi selles, et mingi haigus on minu sees juba vindunud ilmselt pikemat aega, sest praeguseks on mul ka pea paks, kõrvad lukus, kurk kiheleb ja palavik kipub peale. Mis tähendab, et EI selle nädalavahetuse plaanidele ning JAA kodus sitasti tundmisele ja ravimisele, et saaks jälle uueks töönädalaks end korda.

Klassika.

Pilt pixabay.com

 

 

 

Sült ringtreeningus. Koomiline või traagiline, kuidas võtta!

Sült ringtreeningus. Koomiline või traagiline, kuidas võtta!

Ma ei tea, miks ma end sedasi alandan ja süldiks kutsuma hakkasin. Tegelikult olen ma ju eluaeg olnud (ja olen ka praegu) sire tüdruk. Aga sire tüdruk võib ringtreeningus ikkagi sült olla.

Eile käisime sõbrannaga jõusaalis toimuvas ringtreeningus, mida viis läbi sama treener, kelle me personaaltreeneriks valisime. Polnud aimugi, misasi see ringtreening täpselt on. Oleks teadnud, poleks ilmselt läinud 😀 Keset jõusaali oli 12 atribuutikat ringi pandud, igaüks sai ühe asja. Minuti vihtusid teha ja siis astusid edasi kõrvalolevale atribuutikale ja nii 12 korda, kuni ring sai täis. Ja neid ringe tegime KOLM. Eelnes ka soojendus ja pärast muidugi venitus. Need ei olnud trenažöörid, vaid see harjutuste ring oli tehtud umbes mingitest sellistest asjadest:

  1. Minut planki. Need, kes ei olnud süldid (suht kõik peale minu), said endale seljale asetada raskuse, valides kolme erineva vahel.
  2. Minut TRX harjutust. Mingite paeladega ja oma keharaskusega möllamine treenides näiteks biitsepsit. Mul pole aimugi, kas ma seda sõna “biitseps” õigesti kirjutan, sest ma olen NII spordikauge inimene. Ok, kontrollisin. Kirjutan. Poleks ma nii spordikauge, kirjutaks ma hoopis “õlavarre-kakspealihas”. Aga see kõlab juba nagu ma oleks põhimõtteliselt arst. Või vähemalt füsioterapeut.
  3. Minut raske topispalliga küki tegemine ja siis pall üles peakohale. Süldid pidid ka palli võtma. Valida oli kolme raskuse vahel.
  4. Sangpommidega trepile astumine ja kükkide tegemine. Valida kolme erineva sangpommi vahel.

Jaa nii edasi.

Juba teisel harjutusel nikastasin näpu ära. Kolmandal käsivarre. Aga polnud aega põdeda, tuli edasi teha. Okei, esimene 12 korda ehk üks ring polnud nii hull. Või noh, oli hull, kui ma oleks tehniliselt kõike 100% õigesti teinud. Aga puhkepause ei olnud ja mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas mu sõbrannal on silmad pingutusest verd täis valgunud või on minu enda silmad verd täis valgunud ning seeläbi ma näen, nagu tema silmad on verd täis valgunud.

Mingi hetk oli oksemaik suus. Mingi hetk tõmbasin õlavarre (? või õla?) liigesest välja, nii et silmad, mis enne verd täis olid, purskasid korraks tuld. Aga jällegi, polnud aega nutta – mõttejõu (või oli see toores füüsiline, tagant järgi ei saa isegi aru…) keerasin oma õla paika ja liikusin järgmise harjutuse juurde.

Ärge saage valesti aru, see trenn ei ole mingi piinamine. “Asi pole sinus. Asi on minus!” Lihtsalt minu ja tegelikult ka mu trennikaaslase jaoks oli see praegu veidi tappev. Aga me jäime ellu ning praegu on jube hea tunne, et ära tegime. Räägitakse, et veri väljas ei peaks trenni tegema, aga… Ok, füüsiliselt oli raske, aga muidu oli meil lõbus ja seni, kuni ikkagi on lõbus, siis mulle pakub asi pinget. Eesmärkidest on ka plaanis kirjutada, aga natuke hiljem – inspiratsiooni sain SELLEST postitusest.

Järgmisena proovime body pumpi. Miskipärast arvan, et seal ei lähe mul sujuvamalt 😀

Foto: pixabay.com

 

 

 

Pall õhku

Pall õhku

Arutasime täna sõbrannaga pikalt, kas jätta ära söömine või minna trenni.

Pika arutelu, halamise, üksteise mittemotiveerimise ja tõdemuse, et meile meeldib süüa, tulemusena otsustasime, et kõige lihtsam on ikkagi buliimikuks hakata.

NALI!

Tegelikult panime end Janek Uuki juurde – “Personaaltreening sõbraga” – kirja.

Mina ei tea, kuidas ma end sõbrannal ära rääkida lasin. Või rääkisin mina ta hoopis ära… Mul on haige komme visata mingi pall õhku, lootuses, et niikuinii keegi ei püüa, aga krt, mõnikord läheb teisiti.

Kui palju te midagi alustate ja pooleli ei jäta/ jätate? (33 aastat ei ole sport mind leidnud. Ma oskan hästi peita).

PS: Foto pixabay.com (A mul umbes samasugune kõht nagu neil konnadel)

Kosmeetiku juures ehk natuke naiste- ja ilujuttu

Kosmeetiku juures ehk natuke naiste- ja ilujuttu

Sekka ka mõni naiselik teema. Ei ole sponsoreeritud postitus 🙂 Mõni aeg tagasi kirjutasin, et vanus vist nõuab, et hakkaksin regulaarselt kosmeetiku jures käima.

Seoses aastatega, mis järjest õlule langevad, ei ole praegune olukord veel kortsupaanika, küll aga on mu nahk muutunud poorsemaks kui varem. Kahju kohe, et just siis 30ndates, kui aju saavutab sellise mõnusa eneseteadliku oleku (aga mitte veel sellise ülbe ma-tean-kõigest-kõige-paremini nagu 40ndates tihti juhtub), hakkab välimus näitama esimesi kulumise märke.

Vaja oleks vist kosmeetikut külastama hakata. Sellist, kes poore päriselt ka tühjendab, mitte tädi, kes kolme näpuga kortsusid silub kandes peale kõigepealt puhastava wunderamaski, siis sügavpuhastava wundermaski, siis kooriva wundermaski, siis pinguldava wundermaski ja lõpuks rahustava wundermaski ning kõige lõpuks samas järjekorras kõik samade omadustega wunderkreemid. Lahkud – poorid kreeme täis. Rahakott ca 50 euro võrra tühjem.

Seal sain ma postituse alla päris palju soovitusi ja kontakte ning hiljuti võtsingi nimekirja ette ja kukkusin googeldama. Valik langes Sikupilli keskuses asuvale Hairlook salongile. Suuresti seepärast, et see asub mu koduteel ja seal saab teha online broneeringut. Ma vihkan sellist helistamist, kus mina palun mingit aega, aga samas ei sobi mulle jälle see või too päev või see või too kellaaeg, ning siis tädi teisel pool otsas lappab oma kaustikut ja kolm tundi hiljem üritame ikka leida ühtivat aega.

Üks kommenteerija soovitas sealt Evelini:

Mina käin ka Hairlookis Evelin Lillemägi juures ja ta on mu näonahaga imesid teinud. Lähenemine on tõesti väga personaale ja kosmeetikud oma ala professionaalid, kes oskavad soovitada just sulle sobivat hooldust. Mind on aastaid vaevanud hirmus kuiv nahk ja hoolimata pidevast niisutamisest ei leidnud kuidagi seda õiget tasakaalu. Tänu Evelinile käin nüüd ringi särava nahaga:) Ja tema enda nägu on muidugi musternäidis, seetõttu tekkis koheselt ka usaldus tema soovituste osas.

Ja peagi astusingi tema uksest sisse. Evelin olin tõesti professionaalne. Ei ajanud mingit suvalist familiaarset juttu, vaid seletas, mis ta teeb ning rääkisime näonahast. Kui ta küsis, kuidas ma oma näonahka hooldan, ei tundnud ma mingit vajadust jama ajada, vaid ütlesin otse välja, et vahel lähen ka meigiga magama. “Kas seepärast, et saad seda endale lubada?”. Ja tõsi ta on – ma saan seda endale tõesti lubada, sest ma ei ärka seepeale hommikuti nägu punne täis. Mul on normaalne nahk, hommikuti panen näokreemi pärast dušiallkäiku ja vahel harva teen mudamaski. Aga tunnen, et aastad tikuvad peale ja…

Evelin ütles kohe, et ega tema kosmeetikuna väga suurt midagi ära teha ei saa, aga regulaarselt käies saab ta nahale toonust anda. Ta ütles, et ta pigistab ja retsib nahka nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ma ise mõtlen, et ta tegelikult oleks võinud ikka rohkem retsida. Mul ei ole üles paistetanud punne, kuid see ei tähenda, et poore pole. Kosmeetik aga seletas, et poorides olev rasu on tegelikult (räägime siis normaalsest nahast) parim näokreem. Võibolla siis tõesti pole mõtet oma näost loomulikku niiskust välja pigistama…

Mõnus oli. Samal ajal, kui mingi mask mul näos tööd tegi, ei läinud Evelin minema, vaid selleks ajaks oli ette nähtud kaela-, pea- ja kätemassaaž. Väga tõhus pärast pikka tööpäeva. Lõpuks ka näomassaaž. See kõik peakski naha toonust tõstma.

Kartsin, et pärast olen näost nagu pidalitõbine, aga polnud hullu midagi, ning nüüd, paar päeva hiljem on nägu klaarim küll. Kindlasti lähen veel ja äkki proovin järgmine kord seda palju kiidetud ultrahelihooldust.

Kas hooldate regulaarselt oma näonahka? Ja kui saladus pole, kui vanad olete? 😛

PS: Foto pixabay.com

Sügisšoping

Sügisšoping

Käisime täna lapsega talle kooliasju ja jalanõusid ostmas. Kas teadsite, et Kaubamajas on praegu nii (vähemalt täna oli!), et kui ostad 10 euro eest koolitarbeid, siis on koos Partnerkaardiga laste täishinnaga riided ja jalanõud -20% odavamad. Laps oli just sealt kevadsügiskingad välja valinud ja mina need enamvähem heaks kiitnud (tal on väga spetsiifiline jalatsite maitse, seega uskuge mind, see oli parim valik) ning siis tuligi müüja selle infoga lagedale. Kuna meil oli kavas niikuinii osta ka vihikuid, liimi, värvipliiatseid, õpikute kattepabereid jms, siis saimegi jalanõud veidi soodsamalt.

IMG_5507
Etheli valik

Lapsel on juba 37 jalg ja ma mõtlen, et alles ma sain ta. Lapse. Veider. Tema lemmikvärv on praegu must ja lilla. Ja täna enne poodi minekut ütles, et heleroosa on ka uus lemmik. Ja näedsiis, just sellised kingad teda ootasidki. Tema esimene valik olid Aldo poes ühed mustad sarnase põhjaga, pealt paeladega ja küljepealt SLAAVI TIKANDITEGA. Või mis iganes tikandid need olid, vahet ei ole. Aga need oleksid sobinud veel vähesemate (on selline sõna?) riietega kui need pärlmutterheleroosad.

Salamandri poest saime ka kooli sisejalanõud. Eccod olid seal praegu soodushinnaga ja soodsamad kui samad jalanõud Ecco enda poes kõrval. Pole väga trendikad, aga ma olen rahul, sest neil on jalavõlvi toetav sisetald, mis Etheli jalale on väga oluline. Ka neil roosadel olid võlvi toetav tald.

IMG_5506
Ecco sandaalid, 49,99 EUR

Zarast ostsime lapsele ka ühed retuusid, aga sellised viisakad, mis näevad veidi viigipükste moodi välja. Teksasid ja muid korralikke pükse laps vihkab ja keeldub jalga panemast. Karma. Sest mulle ei sümpatiseeri retuusid. Muid kooliriideid ei hakka kokku ostma, vaatab jooksvalt.

Ma ise tunnen sügiseti oma vanu paksemaid riideid kapipõhjast välja koukides, et kõik on kulunud, topilised ja vanad. Tõstsin eemale mitu topiliseks muutunud kleiti, ühed viigipüksid ja muid riideid, et korralikele ja värsketele ruumi teha. Sügise tulekul ma vist kaltsukatest pole väga asju ostnud, just sellepärast, et niigi tundub kõik kulunud… Frenchconnectionist tellisin uue käekoti ja ka ühe oversize musta pehme kleidi. Üldse olen ma hakanud järjest rohkem minimalistlikke oversize asju kandma ja mingid kitsad teksad ajavad külmavärinad peale. Sukkpüksid ajavad ka. Ometi hakkas sukkpüksi- ja põlviku hooaeg. Ja juuksed-elektrit-täis hooaeg. Ja midagi-ei-mahu-mantli-alla-aga-külm-on hooaeg. Ja kus-mu-teine-põlvik-on hooaeg.

IMG_5514
Minu Frenchconnectioni kott. Viisakas, tööl käimiseks. Nägin seda juba Itaalias mingis kaubamajas, aga siis oli südasuvi ja ei raatsinud väga täishinnaga osta. Nüüd on neil kodulehel palju allahindlusi ja see oli poole hinnaga.

Mõne uue hilbu olen veel soetanud. Ja tellinud Asosest ka paar suvekleiti (!) oma Sansibari puhkuse jaoks. Ühe valge rannakleidi ja teise… ee… 18 sajandi kleidi? Ranna-pulmakleidi? Eveliisi kodu stiilis pitsidega kleidi? Ma ei tea, misasi see on?

IMG_5513
Vila kleit

Tegelikult võiks sellel kleidile ju tagi peale visata ja saapad alla panna, aga sellist kantritšiki ja printsessi imagot ma välja ei kanna. Teiste imelike asjade välja kandmisega mul probleeme väga ei ole. No näiteks oma Shreki-kingade vms.

IMG_3203
Meenutan oma Shreki-kingi…

Mingi mõnu peab selle lollaka külma saabuva kliimaga ju olema. Olgu see siis outfiti värskendus.

PS: tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega.

Mis te sügise saabudes ostnud olete? Kas tunnete ka mingit vajadust sügise (ja kevade) saabudes garderoobi uusi asju soetada?

 

 

Uudissõna: heterogei

Uudissõna: heterogei

Olin eile üritusel, kus üks tüüp seletas, millised geid on tema jaoks okei – sellised, kes ei susista S-i ega käi lipuga ringi.

Inimesed vaatasid ja kergitasid kulmu, ei saanud päris hästi aru.

Ja siis tüüp: “Noh teate küll, sellised… HETEROGEID!”

*

Seega…

Heterogei – meessoost homoseksuaalne inimene, mees, kes kogeb romantilist armastust või seksuaalset külgetõmmet teiste meeste poole, kuid samas ei susista S-i, kannab mehelikke riideid, ei osale homoaktivistide üritustel ega kanna seal lippu.

PS: Foto stocksnap.io

Laps oli fotograafiks…

Laps oli fotograafiks…

kleit

rand

ruut

pikk

triin

sammal

üleni

Kusjuures ma üldse ei sundinud teda, meil oli nii mänguline – ronisime ja möllasime. Ethel otsis “huvitavaid kohti”, see oli talle nii põnev ja ta nautis väga. Tahtis teisel päeval uuesti minna 🙂

DSC05619

 

Diip

Diip

Eile hammustasin pulgajäätist süües end neli korda huulde. Peaagu invaliidiks. Ilmselgelt on see vihje kuskilt kõrgemalt, et iga õhtul kolm pulgajäätist on liig. Aga ma ei saa parata, ma olen sõltuvusse sattunud Koolijäätisest. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et varsti algab kool 😀

Kui ma esmakordselt palusin Karlil poest muuhulgas ka Koolijäätiseid tuua, oli ta nagu, et misasju. Kuidas inimene ei tea, misasi on KOOLIJÄÄTIS?! Tead küll, see triibulise pakendiga, kollase glasuuriga, pulga otsas.

Igatahes lõppesid mul eile ootamatult Koolijäätised otsa ja olin sunnitud tavalise klassikalise šokolaadiglasuuris valge võtma. (Praegu ma taipan, et see postitus kõlab, nagu oleks jätsitootja mulle vähemalt mu ühe kuu palga maksnud, et ma nendest jäätistest nii hingeliselt kirjutaks, aga tegelikult see tõesti nii ei ole).

Kuskil keegi kirjutas juba mõni aeg tagasi, et tunneb rõõmu väikestest asjadest. Noh, et kuidas hommikukohvi peal koor maitseb vms. Või oli see õnnetunne, et üldse on koort, mida panna… Ma ei mäletagi täpselt. No sellised pisiasjad. Teate küll. Varbad kastesel murul. Värske pesu lõhn. Tühja kõhu peale esimene lemmiksushi tükk. Kodused pannkoogid. Ahjus tule alla tegemine rõskel õhtul. Kas või see sama hommikukõhvi lõhn. Või Koolijäätis pärast tööpäeva diivanile visates. Ma hakkasin mõtlema, et need on sellised väiksed asjad, mida saab nautida esiti siis, kui tervis (ka lähedastel) on korras ja… mured (kellel neid üldse ei oleks) on edasi lükatavad.

Vaevalt me selliseid asju tähele paneks ja seega ka nautida oskaks, kui just saaks teada, et auto parandus läheb maksma 5 tonni. Või kui sind on just töölt koondatud. Või kui sa oled rämedas külmetuses kodus ja pidanud oma puhkusereisist loobuma…

See “torkan varbad kastesesse murusse ja tunnen sellest tohutut mõnu” on ikkagi enese hetkeline hetke kaotamine. Õnnetunne, et elu on ilus, et lapsed on nunnud, et kõik on terved ning kõik mured edasilükatavad. Või liiga suured, et üldse hammas peale hakkaks. Väikseid elementaarseid asju tähele panna ja nautida on lihtsam, kui suuri asju tahta ja kõrgelt unistada ning neid unistusi ka teostada.

Unistustel ja muredel on üks ühine joon. Neid saab edasi lükata. Aga edasi lükates saavad mured su lõpuks kätte. Unistused vastupidi mitte kunagi!

(Krt, kas ma saaks veel diibimaid mõtteid praegu mõelda?)

Või kas need pisiasjad ongi üldse elementaarsed? Rasket haigust põdevale inimesele ei ole iga uus päev iseenesestmõistetav. Aga kas tavalisele tervele inimesele on päisketõus iseenesestmõistetav? Kuidas leida tasakaal liigse muretsemise ja kõikide asjade iseenesestmõistmise vahel?

(Tundub, et saan!).

Ma lähen nüüd võtan Koolijäätist parem. Ei, ma ei hakka susse püsti viskama. Veel.

 

 

 

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Kuigi mu visioon Sansibari reisist oli selline suht odav romantiline ja maalähedane hütt, millest välja astudes laiutab meie ees ookean, siis lõpuks päris hütte ma siiski ei bookinud.

Plaan on öösel vastu hommikut saabuda ja magada end lennureisist välja kõige odavamas suvakas majutuses lennujaama lähedal. Broneerisin suht autentse kohaliku “peldiku”. Ma põhimõtteliselt ei taha maksta hommikul kell pool 5 sisse checkimise eest ja paari tunni magamise eest 100 euri, ega ka 50 euri, kui on võimalus ikkagi maksta vähem. Seega leidsin 26 euro eest väga heade arvustustega (bookingus 8,3 punkti) koha lennujaama kõrval. Puhas voodi, oma vets ja vannituba, tüüp tuleb vastu ka. Pärast Peruu reisi ma enam ei pelga ka sellistes “omapärastes” kohtades ööbimist 🙂

Magame ära ja hommikul sõidame 5 ööks saare idaosasse Paje’sse. Saar on väike ja saame sealt ka igale poole mujale minna, aga erinevaid kohti googeldades selgus, et Paje’s tuleb ära käia. Seal ootab meid Zanzibar Ocean Blue ja 41 m2 majake otse ookeani ees. Hotellil ongi vaid 8 majakest, seega kuigi pole õlgedest hütt, siis privaatsust tegelikult ikkagi peaks olema. Screenshotid booking.com’ist:

Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.05
Foto: tripadvisor.com
Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.50
Foto: tripadvisor.com

Kuna saare idaosas on tõus ja mõõn ning päeva jooksul käib meri päris kaugel ära, siis tahtsime ikkagi põhja poole ka minna, kus meri ära ei kao ja natuke rohkem ka melu. Põhjas on võrreldes teiste piirkondadega hinnad hulga kallimad. Kui mujal saad põhimõtteliselt 50 eur/öö endale leida selle romantilise hüti ookeani kaldal, siis Nungwi piirkonnas vähegi okei koha eest tuli meil välja käia 410 eurot kokku 3 öö eest ehk üle 100 euro/öö (võrdluseks, et see Paje koht 5 ööd maksab kokku 480 eurot), aga kui juba, siis juba.

Nungwy lähedal leidsin sellise koha nagu Flame Tree Cottages. See koht ei ole tegelikult midagi väga fääntsit, kui neilt mini piltidelt paistab. Aga jälle otse ookeani kaldal! Hommikusöögid on igal pool hinna sees. Screenshotid booking.com’st:

Viimase päeva veedame Stone Townis ja ööbime seal ühes kesklinna hotellis (45 EUR/ öö) ja varahommikul tagasi lennuki peale. Lühike puhkus tegelikult.

Reisikindlustus on aga Sansibarile päris kallis – kõige odavama pakkumise, mis ma sain, oli 130 eurot (kaks inimest kokku).

Natuke isegi juba ootan sügist 🙂