Ebapärlikarp

Vanemaks saamine on natuke nagu mäkke või torni otsa ronimine – mida kõrgemale lähed, seda kaugemale taganeb oma elatud elu piiritlev horisont ja näed üldpilti hulga paremini, mingid asjad omistavad tähenduse, tekivad seosed. (Issand kui diip).

Lakkisin ükspäev küüsi ja panin üle saja aasta tähele kahte armi oma kahel vasakul näpul. Küüne äärest kuni sõrme esimese nukini jookseb vaevumärgatav joon, mida võõras ei pane võibolla tähelegi, aga millega minul on oma lugu. Mulle meenus, kuidas ma need armid sain. Ma ei tea, kas see oli minu elu esimene trauma või oli enne seda mu uppumistrauma, aga vahet ei ole.

Igatahes, räägin, kuidas ma mäletan. Mul oli lapsena üks vanem tuttav, kes oli küllaltki kiuslik. No näiteks käskis ta mul kätt hoida nagu ma teeksin kivi-paber-kääridest paberit, ise pani oma käe minu käe alla, aga ei näidanud mulle, et tal on käes välgumihkel. Ja siis pani selle põlema, nii et minu peopessa viskas leeki. See tegu iseloomustab teda hästi. Tal oli naljakas, aga mina pean vist jumalat tänama, et ma põlema ei läinud.

Mäletan häguselt, et kolasime Jõhvi pargis. Ajad olid teised. Ma polnud vanemate poolt hüljatud laps, aga lapsed kolasidki niimoodi omapäi. Jõhvi pargis asuv vana Vene aegne lõbustuspark oli igatahes siis juba kinni, aga territooriumile sai sisse. Mäletate seda vana Vene päikeseratast ehk laste vaateratast? Kahekesi sai vastamisi sisse istuda ja siis käis see aeglaselt ringi, üles. Mingit mehhanismi kuidagi keerates (kujutate ette, kui suur see kettide mehhanism peab olema, et see asjandus inimesi üles veaks?!) sai selle ratta seal mahajäetud pargis liikuma. Mind, kes ma olin äkki mingi lasteaia lõpp/kooli algus keelitati seda keerama. Tagant järgi mõtlen, et mul oli lapsena vist ajuhalvatus või olin lihtsalt idioot, aga oma näpud ma sinna mehhanismi sisse igatahes toppisin  ja käelaba mul nende õliste kettide (vist olid nagu hiiglaslikud ratta ketid) vahele kinni jäi. Kuni ma jõuga selle sealt välja tõmbasin.

Verd lahmas kahte lehte. Mina ei saanud aru, kas mul on näpud veel alles või ei, ning minu meelest sai lõpuks olukorra tõsidusest aru ka see vanem tuttav, kes mind kiiruga vanaema tööjuurde tirima hakkas. Vanaema oli kõige lähemal. Mobiile ju polnud. Hoidsin ühe käega oma teist kätt kinni aru saamata ikka veel, kas mul on näpud alles või mitte. Vähe ei ulgunud. Vanaema juurde jõudes ma suurt enam ei mäleta. Oleksin võinud terve käe kaotada ja praegu ühe käega blogida. Aga lõbustusparkides lõbutsemine on minu jaoks välistatud. Elu ei saa elamata jätta ja oma lapse olen viinud isegi Disneylandi, aga tagant järgi mõistan, et kramp on vist just sellest traumast sees.

Ahsoo, praegu tuli meelde, et äkki mu esimene trauma oli hoopis see, kus ma hakkasin ca 4-aastaselt liumäe liu poolt üles ronima. Sel ajal olid need vanad metallist suured kolakad. Ühesõnaga libisesin (need olid suht 90 kraadise nurga all, samas kes ronib üles 90 kraadise nurga alt?!) ja lõin lõua vasta seda liugu ära, nii et huul oli seest poolt ribadeks. Ema oli mul kõrval. Praegu mõtlen, et siis ei olnud mingeid nutitelefone, kus emad passivad, kui nende lapsed mänguväljakul hulle tempe teevad. Ema oli mul reaalselt kõrval ja lubas sedasi turnida. Igatahes lõppes mul see üritus traumapunktis (kus muidugi Kohtla-Järvel keegi eesti keelest aru ei saanud – järjekordne trauma kogu eluks!) huule kokku õmblemisega ning igavese norimisega (okei, 10 aastat tuli seda reaalselt jutti) ema ja isa poolt, et no pulmadeks saab terveks. Abiellunud siiamaani ei ole. Nii et jah, igasugused atraktsioonid ja liumäed… See pole üldse minu teema.

Aga kõige hirmsam kogemus oli mul aga mingi lasteaia lõpus, kui olime vanematega A-rannas. Ma olin kummimadratsiga meres. Ema ja isa päevitasid. Triivisin rahulikult kummimadratsil, kuni tundsin, et jalad ei lähe enam põhja. Ma ei olnud kaugel rannast, aga mu jalad olid kõvasti lühemad kui praegu. Igaljuhul pistsin ma röökima. “Ma uuuupuuuuun”, vist karjusin. Ema kuulis. Tõukas isa. Isa lendasid sekundiga lühikesed teksad jalast ja ta tormas mind päästma. Midagi hullu ei juhtunud. Peale selle, et mu ema rääkis kõikidele sugulastele ja tuttavatele 10a järjest seda lugu, kuidas ta laps tahtis parvega Soome sõita. Aga minul olid öösiti horror unenäod ja ma ei suutnud magama jääda. Arvake ära, kas mulle meeldib laevaga sõita?

Suuremaks saades traumad ei lõppenud. Mäletate võõrkeele tunde, kus pidi pikka teksti ette lugema ja siis üle klassi tõlkima. Õppisin alates 3ndast klassist saksa keelt. (Oma vanemaid tahaksin selle valiku eest kui mitte mõrvata, siis… ma ei tea, mis on leebem?). Ühesõnaga õppisin seda k*radi saksa keelt. Ja mul ei ole keelevaistu. Võõrkeele vaistu siis. Või äkki ma lihtsalt sain sellise trauma ja blokk tuli peale, tegelt olen potentsiaalne polüglott. Vahet ei ole, tulemus on sama. Lugesin klassi ees seda teksti, muffigi aru ei saanud ja siis pidin tõlkima. Katsu sa tõlkida, kui ühestki tegusõnast aru ei saa. Tuupimine ei aidanud. Seda ma oskasin. Ei aidanud. Tänasel päeval näen ma unes stsenaariumi, kus ma olen keskkoolis (või ülikoolis), hakkan juba seda kooli lõpetama, kuni avastan, et appi, mul on kohustuslik saksa/ vene (olenevalt unenäost) kursus ju läbimata ja ma ei saa kooli lõpetada ilma selleta. Ning mind valdab unes selline paanika. Saksa keel oli mul gümnaasiumus üldiselt 4. Polnud probleem 4 kokku saada, vahel oli ka 5. Aga ega hinne ei väljenda alati oskusi.

Niisiis… Tänaseks olen ennast juba liiga palju avanud. Mis teie lapsepõlvetraumad on? On midagi jätnud oma jälje?

PS: foto pixabay.com

 

 

Pidin täna õhtul ühe sõbranna kodust läbi minema. Ma ei olnud tema juures kunagi käinud ja see Põhja-Tallinna kant oli minu jaoks täiesti uus. Aadressi teadsin, geps näitas mingit punkti, aga kohapeal selgus, et maja numbrid läksid 25, 26, 28 jne. Loomulikult oli mul vaja numbrit 27. Möllasin autoga tohutukitsastel majaesistel täispargitud hoovitänavatel, teadmata, kas ees ootab tupik või saan läbi, kuni ühe maja ees ootas tupik. Selline, kust ümber keerata ei olnud võimalik.

Jäin oma autoga seisma täpselt ühe trepikoja ukse ees kaaludes tahavaatepeeglist, kas ma suudan otse kolm paradnat kitsal teel ilma autosid mõlkimata välja tagurdada…. Kuni näen, et sõbranna juba tuleb mulle vastu.

Tegin korraks autoukse lahti (automootor töötas ja üks jalg oli veel autos), et sõbrannat tervitada (ja küsida, kus krdi kohas ta maja on :D), kui järsku sekundi pärast kuulen teiselt korruselt mingi muti häält:

“Mis te kavatsete siia niimoodi PARKIDA või?!” 

Vaatan üles. Mingi 50ndates punase värvitud peaga naisterahvas kõõlub poole kehaga aknast välja. Vihane. Jah, ma ju jäin KOLMEKS sekundiks autoga tema sissekäigu ette seisma. Tõesti – paanikaks on põhjust!

Mina: “Ma ainult korraks peatun, vaatan, kuidas siit välja tagurdada saab. Rahunege.”

Vaatan juba edasi sõbranna poole, et paar sõna vahetada, aga ikka tuleb peakohalt mingi kobin.

“Mis teil VIGA on?” küsisin ma konkreetselt.

Tädil oli korraks klomp kurgus ja siis karjub mulle:

“A mis teil endal viga on?”

Normaalne dialoog! Täiskasvanud inimeste vahel!

Oleks võinud ju talle siis uuesti seletada, et ma kiilusin siia maja ette kinni ja mõtlen, kuidas välja saab, sest ilmselgelt ta jätkuvalt kahtlustas, et ma ikkagi PARGIN tema sissekäigu ette. Ma ei tea, võibolla keegi pargibki iga päev ta sissekäiku kinni, aga asja tegi absurdseks see, et kui keegi tõesti pargiks selliselt nagu mina seal olin, siis see oleks üks elu idiootsemaid vaatepilte, mida mina näinud oleks. (Tagant järele tundub mulle, et mind vist solvas see, et ta mind selliseks idioodiks pidas).

Võrreldav sellega:

A kuidas see teema klassikaline nostaligalaks on? No vanasti oli ikka igas majas mingi mutt, kes 24/7 akna peal passis ja ootas, et keegi: a) valesti pargiks, b) prahti maha viskaks, c) viiks maja ette prügikasti tema meelest liiga suure asja, d) liiga kauaks akna alla lobisema jääks, e) koera sitajunni üles ei korjaks! Mida iganes. Peaasi, et eksiks. Mul siin Kalamajas sellist pole, majas on kõik noored. Aga vanas kodumajas oli küll üks 80 aastane vene muti, kes pidi kõike kommenteerima. Juhul, kui eksimus ei olnud nii suur, et lõugama peaks, siis kobises omaette.

Täisa ennemuistsel aal, kui ma veel lapsena Kohtla-Järvel elasin, olid need mutid rivistatud gängina maja ette pingile. Koos ikka lõbusam kommenteerida ju. Netifoorumeid siis veel ei olnud. Kiusajad, krt!

Kuidas teil selliste tädidega kogemused?

PS: Päise pilt pixabay.com

 

 

Kevad ei ole hullupööra soe olnud, kui paar soojemat päeva välja arvata. Eile oli 1. juuni ja kui ma töölt koju hakkasin sõitma, näitas termomeeter 6 kraadi. Juuni! 6 kraadi! Külma trotsides ja suve otsides olen ma igapäevaselt riietunud kleitidesse ja seelikutesse, ilma sukkpüksteta lahtistesse kingadesse. Hommikul hops autosse ja küll päeva peale läheb natuke soojemaks ka.

Ja eile, kui ma oma lahtiste platvormidega ning seelikus, 6 kraadises juunis autosse joostes lõdisesin, torkas mulle pähe, et samasuguseid 6 kraadiseid ilmasid oli meil kõvasti oktoobris, novembris, detsembris… Ilmselt mõned sellised päevad ka jaanuaris, veebruaris, märtsis… Ja mina silkan ringi, nagu esitaksin väljakutset kopsupõletikule.

Ainuke vahe, et VALGE on. Ja valgus ja päike on need, mis see aasta mulle kuidagi eriliselt mõjunud on. Selliselt, et ma ei vingugi, et appi, kui külm. Jah, tõesti selle 6 kraadi juures korraks mõtlesin, et see, mis Leonardo Di Caprio ükspäev oma kliimast kõnelevas dokumentaalfilmis rääkis, võib isegi tõsi olla. No see, et Filipiinidel võetakse hordide viisi vihmametsi maha, et palmiistandusi rajada, mis omakorda mõjutab meie ökosüsteemi. Või et USA pinnast ca 40% on loomakasvatuse all, millest omakorda 70% on veiste all. Veised aga kragivad metaani, mis on meie ökosüsteemile mürgine. Ja nii edasi.

Igatahes olen ma külmast ilmast hoolimata märganud hoopis ilu. Näiteks, kui täna tööle sõitsin, pidin peatuse tegema, sest see rakvere raibe (mis osutus hoopis vist rapsiks) ja taevas lummas. Olin sunnitud pilti (päises) tegema. Just eile oli meil fotokoolis loeng, kus räägiti loodusfotodest. Ja lummast. See pole küll loodusfoto, aga lummas…

Mul on kombeks oma telefoni ilmaennustuses hoida listis Tallinna, kus ma elan eksole. Liege ja Brüsselit, kus pesitseb minu õde. Ning seda maad (täpsemini linna), kuhu ma järgmisena reisile lähen.

Masendav kontrast eks? Või siis äkki nagu polegi? Ma ei tea, miks mul, kes ma tahan ainult helesinist vett ja soojust (ning heameelega olla kliimapagulane kuskil soojas kohas), on see aasta täiesti ükskõik. Kas ma lõpuks leppisin meie kliimaga? Või on see vaikus enne tormi?

Varsti Itaaliasse ja siis… ülejäänud suvi niikuinii tööl. Tulgu see ilm, milline tahab.

 

 

 

 

 

 

Eelmine nädal oli Ethelil koolis lemmikloomade näitus. See tähendas seda, et lapsed koos vanematega tulid koolihoovi oma lemmikloomakestega ning siis said kõik neid üksteise lemmikuid uudistada ja paitada ja nunnutada. Eelmine aasta me osa ei võtnud. See aasta tahtis Ethel aga väga koos Friskiniga esindatud olla. Kuna ma väga aktiivselt igasugustest kooliga seotud üritustest osa ei võta, siis mõtlesin, heaküll, teen lapsele seekord seda heameelt.

Valisime muidugi meie suurema flegmakassi, Friskini. Väike Jinx on arglik igasuguste külalistega, samal ajal kui Friskin meil kodus külalistele (keda käib tegelikult väga harva, erakud, nagu me oleme) kohe sülle hüppab ja keraks keerab. Sry J. et ma selle uduse pildi Sinust siia teisaldan, aga see on lihtsalt väga hea näide 🙂 Igaks juhuks ütlen, et pildil ei ole Karl 😀

Mõeldud-tehtud. Kell 10 olin Friskiniga koolihoovis. Kass siiski end nii hästi ei tundnud ja näugus arglikult terve aeg. Eks ma natuke kahtlustasin ka – inimesed ja paid talle väga meeldivad, aga õue ta kardab. Aken ja katusel käik on tema viimane piir. Küll aga oli näitusel hulgaliselt loomi, kes nautisid ambience‘i täiest jõust.

Kassid, koerad, merisead, küülikud, hamstrid, villakhiired, veesisalikud (?)… Meie Friskin oli täielik hitt. Lapsed ja õpetajad tahtsid pai teha, pildistasid, küsisid igasugu küsimusi. Osad arvasid, et see on koer, ja lähedale jõudes kiljusid, et issake, see on ju kass. Suured poisid, kes muidu ilmselt faa-faa ringi käivad, tulid juttu tegema ja kassi nunnutama 🙂 Ühel perel oli samasugune oriental kodus ja selle poisi ja tema emaga jäin ka pikemalt kassijuttu ajama.

Ethel oli nii uhkelt oma loomaga. Keegi võõras küsis kõva häälega, kelle kass see on, ja Etheli üks poisist sõber vastas talle uhkusega: “See on MINU SÕBRA kass!” 🙂

Meie kass seda üritust ei nautinud. Midagi hullu ka polnud, ta ei rabele ega lähe hüsteeriasse, ega midagi sellist, aga ta siiski kartis. Sellised loomanäitused on okei minu jaoks ikkagi vaid siis, kui loomad selle pärast ei kannata, seega me pigem järgmine aasta osa ei võta. (Kui me just juhuslikult mõnda koera ei omasta, kellel poleks ilmselt midagi koolihoovis nuuskimise ja sõprade leidmise vastu).

 

Ritsik küsis täna blogijatelt, kuidas nood endale nimed said. Ahh, mis seal ikka, vastan blogis.

Käisin kunagi vaatamas ühe tuttava lavastatud etendust “Eesti Ajalugu”, mis oli inspireeritud Valdur Mikita raamatust “Lingvistiline mets”.

Kas praegu, mil Eesti ja maailma areng on peatumatult kiire, on meil oma ajalooga midagi peale hakata? Mis tähtsust omab see, mis oli enne meid, kui meie elu ajal nagunii toimub nii palju?

Etendus oli omapärane ja sealt tekstist kõlas jõuliselt EBAPÄRLIKARP. Too sõna jäi mind kummitama. Olin kunagi seda sõna ikka kuulnud, aga igapäevaselt see minu sõnavaras ja meeltes kindlasti ei olnud. Nüüd jäi külge. Tundus omapärane, huvitav, küsimusi tekitav, sürr, naljakas, imelik hääldada, veider, kohtlane… Just nagu üks blogi olla võiks.

Umbes samal ajal tekkis ka mõte blogima hakata. Esimese hooga ei mõelnud ma oma veebipäevikule üldse seda nime, vaid ebapärlikarbi ladina keelset vastet – Margaritifera. Margariti… mis? Justnimelt! Seega Ebapärlikarp!

Karp, mille avades keegi leiab äkki mõne (eba)pärli. Rõhk sõnadel “keegi”, “äkki”. Kõik ei leiagi karbist pärlit 😉

Issand, kui diip. Ise ka imestan. Kas peaksin siia lõppu ka äkki luuletuse tegema. Või vähemalt haiku.

PS: Ärge küsige, miks mu päise pildi peal mu jalgadel hoopis meritäht on. Ebapärlikarp on muide looduskaitse all!

Kõik algas sellest, kui ma ükspäev Home Artis seda nägin:

Mõtlesin, et vau, kui lahe lahendus – mu kassid ei söökski enam mu väikseid potitaimi ära. Olin suht vaimistuses, aga hind tundus kuidagi kallis. (Ütleb inimene, kes hetk tagasi oli kõrvalpoest ostnud Reet Ausi kleidi ja T-särki!). Ja nüüd paar päeva hiljem tundsin, et kripeldab. Ma tahan seda veidrat klaasboxi, kuhu oma potililleke(sed) sisse panna.

Asusin googeldama, kas mujalt saab odavamalt. Hiinast? No Hiinast pidi ju kõike odavamalt saama? Googeldasin. On ta jee odavam. Kallim on! Et maksan rohkem ja saan veel pealekauba Hiinast tellimise süümepiinad?

Aga mida ma avastasin? Need klaasboxid polegi kassipeletajad ega lihtsalt dekoratiivsed vaasid. Need on tegelikult hoopis plant terrarium‘id. Taimede terraarium! Ja kuskilt mälusopist kerkis, et jaa, muidugi, ma ju olen neid varem kuskil ikkagi näinud… Nüüd on mul kinnisidee! Ma tahan luua endale koju väiksed coolid ökosüsteemid! Taimede terraariumid. Need on lihtsalt fantastilised. On võimalik, et 33aastaselt avastad endas taimede terraariumi fetiši?

Taimeterraariumiks nimetatakse mitmesuguseid klaasanumaid ja -mahuteid, kus kasvatatakse taimi. Fantaasial lennata lastes ja kombineerides erinevaid taimi, kive ja muid materjale võite luua nii väikese oaasi, vihmametsa kui kõrbe. Seal võib olla nii tiike, kaljunukke, orge kui künkaid. Lõpptulemusenasaate tuppa või ka kontorisse tõeliselt efektse pilgupüüdja. (LINK)

Mulle meeldivad nurkadega geomeetrilised. On olemas ka igasugu kuldkalakese stiilis akvaariume ja põhimõtteliselt võib taimi istudada ka suva purki, aga need ümarad vormid mind ei tõmba. Mind lummavad sellised:

Sellised ümmargused mind ei köida:

Ma nüüd ei teagi, mis saab. Ilmselt loon endale klaasi sisse väikse Amazonase vihmametsa. Fänn, nagu ma olen. Kui kellelgi on näpunäiteid teema kohta, või vihjeid, kus selliseid terraariume normaalse hinnaga saab, siis oleks info eest tänulik.

PS: Päise foto: gardeners.com

 

Läksin täna Viru ABC kinga lootuses leida kingad, mis on ühtlasi nagu tossud, või siis tossud, mis on ühtlasi kingad, millega oleks viiasakas ka tööl käia. Tosse ja tenniseid on mul kogunenud päris palju eelmisest kevadest, mil ma hakkasin tossu- ja tenniseinimeseks. Enne seda olin aastaid baleriina-ja kontsainimene.

Selleks, et Viru keskusesse pääseda, pidin ma parkima kas kuhugi kaugemale Rotermanni parklasse või keerutama end üles Viru parkimismajja. Ja täna keerutasin ma end üles Virusse kolmandat korda elus ja õnnestunult. Selle teemaga on pull lugu. Ma tunnen end oma 7aastase Tallinna-sõidu karjääri jooksul linnas üpriski kindlalt, võiks öelda lausa, et täiesti vabalt. Mul ei ole juhtunud selle aja jooksul ka ühtegi kõksu või ptüi-ptüi-ptüi suuremat avariid, va üks idioodicrash (kus mu ajus ilmselt lühis tekkis ja mille kohta mul siiski on väike teooriakübeke, mis võiks seleada seda, et mina ikkagi ei olnud süüdi). Meeldetuletuseks:

Mul ei käinud terve elu silme eest läbi, mu ainuke mõte oli, et mida p****, ma olen suutnud 6 aastat ilma ühegi kriimuta sõita ja nüüd täiesti lambist SEISU pealt (SEISU PEALT!) tõmban endal külje maha?!” Kõik käis sekunditega, süda puperdas… Tõmbasin kässari peale ja olin valmis autost välja tulema ja kas või kurikaga tollelt autojuhilt peksa saama, sest no ausalt, annab lollimat crashi ette kujutada. (Pikem eneseneedmine SIIN).

Ühesõnaga… Mul ei ole probleem Tallinnas sõita ükskõik kus, aga vot Viru keskuse parkimismajja julgesin ma sõita esimest korda elus paar kuud tagasi. Lihtsalt võtsin end kokku mõeldes, halloo, ma oskan sõita, ma sõidan täiesti vabalt, ma pargin nagu geenius… Mis saab juhtuda? Mida ma kardan? (Peale selle, et majja üles keerutades hakkab mul lihtsalt nii halb, et ma pean keset teed ja megakaldes seisma jääma ning keeldun edasi sõitmast ja blokin kogu parkla). No ja siis mõtlesin, et halloo uuesti, mul ei ole kordagi sellist olukorda olnud, ma liuglen siin Kalamaja kitsastel tänavatel külg külje kõrval sentimeetriste vahedega nagu pro (vastupidiselt nuubile, mu lapse sõnad!).

Ning mitte midagi ei juhtunudki! Täna kolmandat korda! Väike rõõm!

Tulles tagasi mu kingtossu/tosskinga missiooni juurde, siis… Astusin poodi sisse ja esimene asi, mis ma näen, on ühed pastellrohelised tosskingad, milles kasvavad seest välja samast materjalist roosid. Kui pilti poleks, siis selle kirjelduse juures tunduks need nagu ee, misasjad. (Ilmselt tunduvad paljudele ka pilti vaadates, et ee, misasjad).

Panin jalga ja mõtlesin, et ma ei saa ju hakata käima ringi tosskingades, millest KASVAVAD VÄLJA ROOSID?! Aga need olid nii mugavad ja ägedad. Panin riiulisse tagasi. Käisin terve poe läbi, proovisin oma 10 paari veel. Aga teate küll seda tunnet, kui ikkagi see esimene tunne ei peta.

On teil olnud vahel nii, et mitte midagi pole selga panna? Vot vahel on asi selles, et tegelikult pole midagi hoopis jalga panna, ning iga selga pandud asi tundub sellepärast halb valik.

Mul on nüüd imeilusad roosidega jalanõud. Teine väike rõõm 🙂

 

Mul trimmer käes ja kaitseks ees on prillid,
et kõigist tigudest vaid näkku pritsiks pool.
Mu tulbid, priimulad ja porgandid ja tillid
nüüd kohe tunda saavad õiget isahoolt.*

Algas katuseterrassi hooaeg ja see tähendas ka, et jälle minu hobiaedniku karjäär. See on muidugi eneseiroonia, sest ma ei tea istutamisest midagi ja külvan iga aasta mais lihtsalt midagi maha. Istutada tuli (“tuli” on vale sõna, see ikka oli puhas rõõm) veidi lilli, maitsetaimi ning korrastada istumisnurk.

Käisime Karliga Horteses, ostsime 4 kotti uut mulda, seemneid ja juba valmis lilli. Kasti läksid till, spinat, rukola ja basiilik. Lilleseemnetest ostsin värvilisi rukkililli ja moone. Tavaliselt olen istutanud päevalilli ja mingeid, mille nime ma ei tea, aga seekord päevakaid ei võtnud. Teist aastat võtsin eri värvi peiulilli, need on lihtsad lilled, mis ei vaja eriti midagi. Peale mulla ja vee. Lisaks veel mingeid kolme sorti ronivaid taimi (päisepildil, need olid nii nunnud, et oleks pidanud rohkem neid lilli ja rippuvaid kaste võtma) ja karikakraid. Valmis sai.

Ümber istumisnurga pani Karl ka lambikesed rõdupiirete külge. Ma ei saanud neid ilusale pildile, ilma et naabri kola ka peale ei jääks, seega pilt netist. Midagi sellist romantilist õhtuseks istumiseks. Meie lambid olid valge klaasiga.

Ethel aitas seekord päris kõvasti, harjas ümberläinud mulda kokku, pudistas seemneid ja kastis. Kuni sõbranna õue kutsus 😀 Friskin tuli ka ja sebis ümber meie. Jinx ei julge eriti niimoodi, aga Friskin võtab päikest hea meelega. Telefoniklõpse ka:

Oli jälle üks mõnus nädalavahetus. Kevad!!! Oleks juba nii soe, et saaks terrassil hommikukohvi nautida, nii et kohv ära ei külmuks.

* Dago “Hobiaedniku laul”. Mul olid kunagi KÕIK Dagö laulude sõnad peas. Ma mõtlen KÕIK.