Vaatasin Netflixist ära ühe sarja hooaja. Living with Yourself. Sealt meenus ammu unustatud laul:

Ega ma sellest laulust suurt mäletanudki kui viisi ja refääni algust: “If you like piña coladas”… Krt, lege laul! Nüüd olen seda juba oma 4 päeva jutti kuulanud ja tabasin, et mõttelt, et veel poolteist aastat tagasi oli täiesti normaalne lebada võrkkiiges helesinise ookeani ääres rannabaaris, juua Pina Colada kokteili ja rannabaarist taustaks kas või see sama lugu:

Yes, I like piña coladas
And gettin’ caught in the rain
I’m not much into health food
I am into champagne

Ja praegu võib seda kuidagi vaid unistuses ette kujutada. Lihtsalt ulme! Ma olen tegelikult sotsiaalmeedias paari tuttava pilte näinud kuskil päikse all ookeani ääres, aga mida keberniiti sellega kõik kaasneks ja no ei ole ju enam SEE. Millal ometi on? (Mitte et ma koroonat ei usuks, ma olen selle isegi krdi läbi põdenud ja saan pandeemia tõsidusest aru, aga niisama igatsen seda aega, kus seda veel ei olnud või kus seda enam ei oleks).

Mõistsin, et isssssand, kuidas ma vajan kas või väikest turgutust kuskil spaas. Tallinna ja Ida-Virumaa omad on kinni ja ei tea kauaks teisedki lahti jäävad, mingid uued piirangud pidid juba ette valmistatud olema. Aga ma nii vajaks seda! Vanasti (hahaa, vanasti!) sai ikka pidevalt käidud, nüüd tundub isegi see, kui keegi teine söögi valmistab ja viisakalt ette kannab, luksus. Okei, kella 19.00ni nüüd juba võib seda luksust lubada, aga no jälle – see pole nagu üldse SEE.

Kas ma kõlan nagu jonnipunn v? Vähemalt jonnipunn “maandub” alati jalgadel ja ei jää kunagi suvalt halades lamama 😀

Päise pilt: kahjuks pixabay.com, mitte just tulnud puhkusereisilt 😀 Et mitte alkoholi promoda, siis ütleme, et see pildil on virgin.