Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on alustanud alkoholi reklaamiseaduse reformimist. Reklaamiseadus on 15 aastat vana ja väidetavalt muutusid alkoholireklaami puudutavad paragrahvid viimati 2018. aastal. Et alkoholireklaam ei jõuaks alaealisteni, on see olnud näiteks tele- ja raadioprogrammides keelatud kella seitsmest hommikul kuni kella kümneni õhtul, samas kui sotsiaalmeedias ja netiportaalides täna mingeid kellaajalisi piiranguid ei ole ja reklaam jõuab vabalt ka lasteni.

Lõpuks on suuremat arutelu tekitanud ka alla ka alkoholi reklaamina mõjuv reklaam. Kui tänavapildis (ja igal pool mujal meedias) reklaamitakse suurelt alkoholivaba Captain Morgani rummi (või ka mis iganes alkoholivaba õlut), mis kiirel silmaga hoomamisel äravahetamiseni sarnane alkoholi sisaldava rummiga, siis kuidas mõjuvad sellised reklaamid alkoholitarbimist?

Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo ütleb ERRi artiklis: “Loomulikult on alkohol tervisele kahjulik, kuid lõppude-lõpuks on kõige olulisem inimese vabadus ise oma elu puudutavaid valikud langetada. Riigi roll on tegeleda sellega, et inimese valikuni viiv inforuum oleks tasakaalustatud ning luua vastavad tingimused, et püüda vältida inimeste langemist mõnuainete sõltuvusse“.

Seoses reformimisega on ajakirjanduses ilmunud mitmeid artikleid, mis kajastavad kogu teema ümber keerlevat segadust: arutellu ei ole algusest peale kaasatud piisavalt erinevaid osapooli; osad ettepanekud on tundunud naeruväärsed (moodustada alkoholitootjatest, -müüjatest ja -turundajatest sihtasutus, kes loob ise reeglid); kritiseeritud on ka seda, et kehtiva seaduse muutmise eesmärgiks ei saa olla vaid see, et järelvalveasutused ei saa teha piisavalt järelvalvet.

Ei saa eitada fakti, et alkoholireklaami seadus on ajale jalgu jäänud, sest maailm ja meedia on aastatega palju muutunud, ning seda tuleks reformida. Kuid mis on siiski praeguse kehtiva seaduse puhul tegelikult probleem(id) ja mis on sellest lähtuvalt ministeeriumi eesmärk? Mitte kuskilt ei tule see üheselt välja! Probleem ei saa olla lihtsalt fakt, et seadus on ajale jalgu jäänud, ning eesmärk ei saa olla see, et reformime. Probleemideks saavad olla näiteks (pakun lihtsalt välja):

• Alaealiste liigne alkoholitarvitamine.
• Alkoholisurmade hulk Eestis suureneb.
• Eestis on kasvanud joodava absoluutalkoholi kogus.
• Alkoholiga seotud haiguste ravile kulunuvad summad meie riigis suurenevad aastast aastasse.
• Viiendikul elanikkonnast on alkoholi tarbimishäire.

Sellised saavad olla probleemid. See on lihtsalt näide võimalikest probleemidest, mille toon. Ministeerium peaks need probleemid muidugi ise sõnastama. Nüüd – probleemidest tulenevad eesmärgid, nagu näiteks:

• Piirata alaealiste liigset alkoholitarvitamist.
• Vähendada alkoholisurmade arvu Eestis.
• Vähendada joodava absoluutalkoholi kogust.
• Vähendada alkoholiga seotud haiguste ravikulusid.
• Vähendada alkoholi tabimishäirega inimeste arvu.

Ja nüüd (kõige tähtsam) – kuidas saaks alkoholi reklaamiseadust reformida sedasi, et need lahendaksid välja toodud probleeme ja täidaksid eesmärke? Et siis kõik need osapooled, kes koosolekule kokku on tulnud (alkoholitootjad, müüjad, turundajad, arstid, terviseedendajad jne), peaksid kõik lähtuma sel koosolekul ühtedest samadest eesmärkidest. Aga seda pole tehtud! Kokku on tuldud lihtsalt vaidlema probleemide ja eesmärkide üle ning tulemus on fiasko ja aja raiskamine.

Loomulikult need probleemid, mis ministeerium välja tooks, on tõenäoliselt valusad (tootja vaatevinklist eriti). Aga läbirääkimisteks vajalikud, sest need oleks faktid, millega ei saa vaielda! Kui ministeerium on lauale toonud probleemiks näiteks liigse alkoholitarvitamise ja järjest suureneva alkoholiga seotud haiguste ravimise eelarve faktina (mida loomulikult võimalik tõendada) ning ütleks – nii, oleme siia kogunenud, sest probleem see ja see, eesmärk on liigse alkoholitarvitamise ja sellega seotud ravikulude vähendamine, reformides alkoholi reklaamiseadust, millised on ettepanekud? Siis Riho Maureril oleks keeruline vastata, et “see probleem on tugevasti ülevaletatud” (mida ta sellisel kohtumisel Päevalehe andmetel väitis).

Kordame siis uuesti, istudes selle laua taga – faktid on see ja see, eesmärk sellest lähtuvalt on see ja too, kuidas saame ühiselt reformida alkoholiseadust nii, et täidame eesmärke? Kel ettepanekuid, kuidas probleemist ja eesmärgist lähtuvalt seadust reformida, ei ole, võib lahkuda. Punkt! Me ei tulnud siia arutama selle üle, kas alkoholireklaam mõjutab alkoholitarbimist. Või kas alkohol on sõltuvust tekitav. Või kas Eestis on alkoholiga seotud haiguste ravi eelarved igal aastal suurenenud. Need on faktidega tõendatud ja palun ettepanekuid, kuidas reklaamiseadust sellest tulenevalt võiks muuta. Tootjad, turundajad, arstid saaksid kõik sõna sekka öelda. Aga probleemi ja eesmärke pole võimalik nii enam eirata ega teemast kõrvale kalduda.

Kui keegi laua taga seaks siiski kahtluse alla meie riigi Statistikaameti või mõne muu ameti välja toodud ametlikud andmed ja ütleb, et need on vale, siis võiks viisakalt teada anda, et siin ei olda selleks koos, et vandenõuteooriaid arutada, ning et see laud siin, mille ümber oleme, asub ümmargusel planeedil Maa, mitte lapikul.

Kui selliselt ühiste probleemide ja eesmärkidega üles ehitatud koosolekul viskaks alkoholitootja argumendina, et jah, Eestis on probleem alkoholi liigtarbimisega, aga see mure on igas maailma riigis (mida peetud koosolekul ka jällegi öeldi), poleks sel “argumendil” enam mingit jõudu või mõtet seda üldse öeldagi. Tegelikult pole sel muidugi mingit mõtet niikuinii, sest kui alkoholi liigtarbimine on probleem ka teistes riikides, siis miks peaksime ütlema, et aa okei, siis küll, kui see ka teistes riikides probleem on, võime samamoodi jätkata ja enda riigis vabanduseks tuua, et meil mitte asju paremaks teha. See selleks!

Eriti “hea nali” oli minu meelest see, et ministeerium peab vajalikuks teha Eestis uuring, mis kajastaks reklaami mõju, sealhulgas alkoholireklaami mõju, just Eesti inimestele. Erinevates riikides on selliseid uuringuid tehtud (mida ka välja toodi) ja jõutud järeldusele – reklaam mõjutab tarbimist. Kas me päriselt ka kahtleme, et reklaam mõjutab tarbimist? Miks alkoholitootjad või turundusagentuuride esindajad üldse ärrituks, kui reklaam ei mõjutaks tarbimist?! Milleks see reklaamiseaduse reform siis üldse vajalik on, kui reklaam niikuinii tarbimist ei mõjuta? Miks pannakse reklaamidesse sadasid tuhandeid eurosid, kui see ei mõjuta tarbimist? Kui selline uuring aga aitaks tõesti probleeme näha (mis iganes need siis välja kooruks) ja eesmärke seada, siis pange aga raha alla ja tehke ära.