Teate küll seda “Maailmas võib inimesed jagada laias laastus kaheks…”. Ja siis on tegelikult miljon moodust ja kriteeriumit, mille põhjal inimesi kaheks jagada ning lõpuks ei jagune nad kuidagi vaid kaheks. Mulle ei ole see lahterdamine kunagi meeldinud, aga kui KUIDAGI üldse võiks või peaks inimesi vaid kaheks jaotama, siis minu meelest – ekstravertideks ja introvertideks. Miks? Sest vähemalt minul on aidanud see ühiskonnas hõlpsamini orienteeruda, iseennast ilma igasuguse süütundeta positsioneerida ning ka teisi paremini mõista.

Muidugi oleneb palju taustsüsteemist, näiteks maailma mastaabis on Lääne ühiskond ekstravertsem kui Idamaad. Kui aga vaadata vaid Lääne ühiskonda, siis esineb siingi nii ekstravertseid kui ka introvertseid inimtüüpe. Või siis see, kes sa näiteks kontori kööginurgas parasjagu oled, sõltub sellest, kes seal sinuga koos on. Väga introvertsete kolleegide hulgas on kõige vähem introvertsemal inimesel kerge võtta endale välja poole suunatud roll. Kui aga kööki astub sisse ekstravertseid inimesi, on tõenäoline, et ta tõmbub tagasi.

Levinud on stereotüüpsed arvamused, nagu introvertsed inimesed ei armasta suhelda, passivad kodus, on igavad jms. Müüte leidub ka ekstravertide kohta – nad on tohutult temperamentsed energiapommid. Kõige lihtsamalt saab aga oma ekstravertsust või introvertsust testida põhimõtteliselt ühe küsimusega: Kas sa saad energiat juurde teistega suheldes või olles üksi oma mõtete keskel? Esimese puhul oled tõenäoliselt ekstravert ja viimase puhul tõenäoliselt introvert. (Muidugi leidub ka vahepealseid inimtüüpe). Ka introvertne inimene suudaks suures seltskonnas elavalt suhelda, kuid pärast koju jõudes on ta energiast tühjaks pigistatud. Introverdid saavad energiat pigem vaikusest, ekstraverdid rääkimisest. N-ö ebasotsiaalne inimene ei võrdu automaatselt introvert! Introverdid väärtustavad samuti suhteid, aga nad hindavad ja armastavad sügavaid vestlusi.

Miks ma sellest kirjutan? Hiljuti lugesin Linus Jonkmani raamatut “Introvert. Hääletu revolutsioon” ja ka siinsed kirjutatud mõtted on peamiselt sellest raamatust pärinevad. Aga miks ma sellest ikkagi kirjutan? Ma arvan, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile, et mõista paremini iseennast ja ka teisi. See murrab palju stereotüüpseid arvamusi ja aitab eriti töökeskkonnas eelarvamustevabamalt ja produktiivsemalt suhelda.

Mina olen läbi ja lõhki introvert, tänane ühiskond aga soosib pigem ekstraverte. Pea igas töökuulutuses võib leida tingimuse – otsime suhtlemisaldist inimest. Pea igas töökuulutuses pakutakse boonuseks meeskonna lõbusaid ühisüritusi. Muidugi on olemas ameteid, kus ektravertidel on paremad eeldused läbi lüüa, ja ka vastupidi – on ameteid, kuhu sobivad pigem introvertsed inimesed. Aga kui me oleme oma stereotüüpide ja eelarvamuste küüsis, võime me üksteist väga valesti mõista, isegi sildistada.

Võtame ühe hea näite, oletame, et töökollektiivis on koosolek. Linus Jonkman väidab, et introvertne inimene formuleerib oma arvamuse pärast mõtlemisaega. Ekstravertne inimene peab aga üldjuhul sellist järelemõtlemist pessimismiks – järelikult pole nõus/ei taha asjaga kaasa minna jms. Tegelikult vajab introvert antud ülesandele lihtsalt veidi aega mõtteid koguda, pärast mida suudab ta pakkuda väärtuslikumat tagasisidet. Kui on vaja reageerida kohe ja seda ka sõnastada kohe, pole tulemus eriti hea. “Enamasti ei paku kiired otsused mitte antud probleemi tõelist lahendust, vaid pigem vaimsest kartoteegist kätte otsitud vana skeemi. Andes järelemõtlemisaega, loome võimaluse leida uus lahendus, selle asemel, et taaskasutada vana joonist“ (raamatus lk 137). Nagu sellest olukorrast näha, võib üksteist kergesti valesti mõista.

Või näiteks äriõhtud. Ametlik õhkkkond, kohustuslik suhtlemine, introverdi jaoks ebamugav mingle. Kujutage veel ette kõigi introvertide õudusunenägu – nimesildid laudadel. Paneme kinnisemad inimesed elavamatega läbisegi. Nii hea mõte! Tulemus – igavlevad ekstraverdid ja endassetõmbunud introverdid! Aga tuleb minna, sest osavõttu hinnatakse väga paljudes kohtades kui lojaalsust ja pühendumist. Kas on ainuõige seda sellisel viisil mõõta? Paljud introvertsed inimesed on nõus ka suure osa oma isiklikust ajast vahetama paremate töötulemuste vastu (see pole muidugi soovitus, sest läbipõlemine ja värki eks), neid ei hirmuta pühendumine projektidele, tähtaegadele jms. Päevas mitu tassi kontorikohvi ei heiduta, küll aga kurnavad pokaalid, kihisevad joogid ja peod. See pole introverdi jaoks tavatööle mõnus vaheldus ja lõõgastus, see väsitab veel rohkem, kuid seda ei pruugi paljud inimesed isegi teada.

On täiesti okei olla ajutiselt seltskondlikum (või siis ekstraverdi puhul ajutiselt kinnisem) kui tavaliselt, see töötab iga eriala puhul. Aga ennasthävitav on jääda pikemaks ajaks sellesse rolli, mis sunnib meid olema keegi teine (lk 179). USA psühholoog Katherine Benziger nimetab seda nähtust falsifikatsiooniks (falsification) – kui inimene surub alla oma tõelist olemust ja tööstiili, püüdes sobituda keskkonna ja teiste ootustega, on tulemuseks pinged ja stress. Tundub ju loogiline eks.

Teema, mis mind raamatus muuhulgas eriti kõnetas, on introverdid mingis grupis. Väidetavalt hoiavad introverdid grupitegevustest kõrvale ja töötavad grupimõtlemisele vastu. (Teatavasti on grupimõtlemise miinusteks see, et seal välditakse konflikte, võib kaduda igasugune loovus ning individuaalsed head mõtted). “Ergutushüüded, ettevõtete lööklaused ja õlalepatsutused on introvertide arvates pinnapealsed” (lk 195). “Kui introvert keskendub omaenda hinnangule grupi kohta, siis ekstravert väärtustab grupi liikmestaatust selle järgi, kuidas ümberringi teised seda hindavad” (lk 206).

Raamatus on muidugi veel palju rohkem mõtlemapanevaid teemasid ja kui õnnestub see raamat kuskilt kätte saada, siis soovitan väga lugeda. Kui sa oled introvert, siis ära häbene seda, sul on väga palju väga häid omadusi ja tugevusi ning sinu vajadus (mitte soov, vaid vajadus!) end üksi olles laadida on ideaalne võimalus järgmist päeva veel produktiivsemalt ja rõõmsameelsemana alustada! Kui seda on kellelgi raske mõista, siis küsi talt vastu: aga kuidas sina end tunneksid, kui sa EI SAAKS kohtuda teiste inimestega ja peaksid IHUÜKSI kodus istuma?