Eelmise aasta sügisel pidin endale tunnistama, et olen läbi põlenud. Klassika eks. Ega enne ei saa aru, kuni ootamatult mental breakdown silme eest mustaks lööb. Ootamatult? Ma tean, mis tähendab läbipõlemine ja ma tean ju ka sümptomeid, ometi need „ma saan hakkama“, „pole tegelikult nii hull“, „väike puhkus aitab“ jne oli mul järjekindlalt mantrana mõtetes ketramas. Soovmõtetena ilmselgelt. 

• Minu töökoormus oli ootamatult olude sunnil suurenenud – saan hakkama!

• Enne magama jäämist keerlesid peas ainult töömõtted – kuidas ma jõuan, kuidas selle või tolle asja lahendan, mis järjekorras jne. Aga – saan hakkama!

• E-kirju tuli rohkem postkasti, kui ma jõudsin läbi töötada. Nii palju, kui suutsin, püüdsin delegeerida ja tähtsamate asjadega tegeleda, kõik tundus ühtviisi tähtis. Iga uus kiri ajas ahastusse, mailboksi tekkis kaust „EI JÕUA PRAEGU TEGELEDA!“  Aga – küll ma mingi hetk jõuan.

• Hommikul tööle sõites keerles peas miljon tegemata asja. Ärge saage valesti aru, ma armastan siiralt oma tööd, vast seepärast see kõik mulle nii korda läkski ja raskusi valmistas, sest ma pidin tegema kuskilt järeleandmisi ja see valmistas erilist frustratsiooni. Ma ei saanud anda endast parimat, kuigi andsin endast iga päev 200%. Kui saate aru.

• Töölt koju toidupoe parklasse jõudes, ei suutnud ma autost välja tulla. Iga kord. Nutt tuli peale, ma lihtsalt EI. JAKSA. POODI. MINNA. Pisarad voolasid. Jalad värisesid. Käed värisesid. Need olid hetked, kus ma hakkasin taipama – midagi on valesti, see soovmõtlemine enam ei aita.

• Mu parema abaluu taha oli tekkinud pidev tuim ja hulluks ajav valu, mis ei läinud enam ära ei ühegi soojendava geeli, salvi, valuvaigisti või valuplaastriga. Kuigi sisimas teadsin, et mul on tõenäoliselt istuvast asendist pinged, närvipõletik vms, siis tekkis üüratu terviseärevus ja googeldasin lõputult kõikvõimalikke fataalseid haiguseid, mis mul olla võiks. See ajas mu peast segi!

• Mul oli lapsega seoses tohutu stress ja mure – ta lõpetab 9. klassi ja mis saab edasi… Minu peas on loomulik, et sellest verstapostist lapse haridustee jätkub, aga mitte-neorotüüpilise ja ATH-ga lapsega on olukord keeruline. Põhikooli tugisüsteemid lõppevad ja kuigi ta on normintelligentsiga noor ja äge inimene, kel väga spetsiifilised huvid ja tugevused (ka teatud õppeainetes), siis enesejuhtimise regulatsioon ei ole sellisel tasemel, mida gümnaasium nõuab. Mõte sellest, et ma ei tee või ei suuda teha kõike endast olenevat, et minu laps saaks minna edasi õppima, ajas mind suurde ärevusse. See tundus ja tundubki tohutu vastutus. Aga see tundus kõik korraga, arvestades ka minu üldist stressitaset, liiga suur ja ületamatu asi, millega tegeleda. Rääkimata igapäevasest lapsega seotud teemadest, tema emotsioonidega toime tulemisest, varasematest muredest ja hirmudest, mis olid juba minu kehamällu talletunud ja suvalistel hetkedel ärevusena ja tulise jutina kehast läbi lõid.

• Mul kadus igasugune võime millestki rõõmu tunda. Ma üritasin! Ma naersin ikka elukaaslase naljade üle (sest ta on naljakas!), me käisime teatris ja spaas jms, aga ma ei olnud enam see, kes ma tahtsin olla, ja ei tundnud end nii, nagu ma tahtsin tunda. Ma ei ütle, et mul oleks olnud depressioon, sest ma tean ka, mida see tähendab. Ma ei olnud õnnetu, ma olin lihtsalt tüdinud ja apaatseks muutuv. Ma tahtsin lihtsalt OLLA! Laske mul lihtsalt olla! Ka see võib kõlada depressioonina ja kui mul poleks kõrval nii hoolivat ja toetavat elukaaslast, oleks ma ilmselt kukkunudki mingisse suurde auku.

Kuni üks hetk tabas mind täielik mental breakdown ja taipasin, et ma pean midagi muutma. Sedasi ei ole võimalik jätkata. Mis mu järgmised sammud on? Kuskilt peab pihta hakkama. See tundus nii raske! Päevapealt ei muutu ju midagi, aga ma tahan, et muutuks päevapealt kõik uuesti heaks. Alustasin sellest, et leida psühhiaatri aeg. Milline psühhiaater, kus? Nii pikad järjekorrad! Sain aja ca kuu aja pärast. Hea, küll, vähemalt oli see nüüd paigas.

Teine samm – teatasin tööl, mis olukord on. Tagant järgi ei saa ma aru, miks ma seda varem ei teinud. Ahjaa, saan küll aru, see oli see „ma saan hakkama“! Tööl oldi mõistvad ja toetavad ning hakati ka kohe lahendusi otsima. Tekkis lootus, et probleemile on lahendus olemas ja tulemas. Võtsin paar nädalat töölt vabaks, mitte arvates, et see 2 nädalat mu vaimse (ja juba ka füüsilise) tervise korda teeb, aga võtsin päev korraga, samm sammu haaval. Kui ma ei suuda olla tööl ja teha tööd, siis järelikult ma ei suuda olla praegu tööl ja teha tööd. Siis järelikult olen kodus. Lihtsalt olen.

Paralleelselt kõige sellega alustas minu lapse rehabilisatsioonikeskuses ATH-ga laste vanemate tugigrupp. Kohtumised 2 korda kuus ja nii mitmeid kuid. Kui on midagi, mis mul judinad peale ajab, siis on see kuskil grupis grupitööde tegemine. Aga mida mul kaotada on? Ma pole kunagi sellisest tugigrupist osa võtnud, ma oleks rumal, kui ma ei prooviks. Otsustasin, et võtan osa. Lõppkokkuvõttes on see ju TOE pakkumise grupp, mida mul oli vaja. Ja oi, kuidas see aitas! Ma tõesti lõpuks nägin neid lapsevanemaid, kel täpselt samad probleemid ja kes mõistavad poole mõtte pealt. Milline huvitav ja emotsionaalne kogemus see oli. Sest olgem ausad – need, kel siiski pole mitte-neurotüüpilise ja/või ATH lapsega kogemust, need tegelikult ei saa aru. See pole mingi etteheide. Kuidas nad peaksidki seda päriselt mõistma.

Esimesel koosviibimisel pidime ruumi sees füüsiliselt paigutama end mõttelisele joonele, kus ühes otsas oli „täiesti tühi tass“ ja teises otsas „täis tass“. Panin end sinna tühja tassi poole, aga mitte kõige otsa. Nüüd tagant järgi saan aru, et ma oleks pidanud olema seal kõige lõpus. Pikali maas. Aga „ma saan hakkama“ ja „pole nii hull ka“ hoidsid mind ikka veel lõksus. 

Tugigrupp aitas väga palju. Me ei rääkinud seal ainult oma laste muredest või muredest seoses lapsega, vaid seal vaadati kõike ja kogu elu aspekte tervikuna. Sest see ongi tervik. Otsisime vastuseid küsimusele „mis MINU tassi täidab“ (et ma saaksin siis ka oma last paremini toetada) jms. Mind aitas just see väga palju, et kui lubasin midagi seal välja, et teen (lähen psühhiaatri juurde, lähen psühholoogi juurde, muudan töökorraldust jne jne), siis järgmine kord ma ei saanud tulla ja öelda, et ma ei ole neid asju teinud. Need lubadused (mida mult keegi ei nõudnud!) utsitasid mind väga tagant ja iga väike edusamm andis jõudu juurde.

Lõpu poole tegime seal ka ühe väga hea harjutuse, mis mind ongi nüüd tänagi saatnud ja mille järgi toimin. Panime igaüks kirja mingi eesmärgi ja siis tegevused, mida saan ise ära teha selle jaoks. Mina kirjutasin eesmärgiks, et laps läheks edasi gümnaasiumisse õppima. Nii, mis ma selleks ise ära saaksin teha? No siis tuli nimekiri asjadest nagu: 1) erinevate koolide uurimine ja mõne välja valimine, 2) nendesse koolidesse registreerimine, 3) lapsega tutvumispäevadele minemine jne jne. Joonistusid välja konkreetsed tegevused, mis ON minu võimuses ja mida ma saan teha. See rahustas mind ja rahustab ka täna, kus see koolidesse kandideerimine nüüd pihta hakanud on.

Psühhiaatri vastuvõtul ma lihtsalt nutsin. (Uskumatu, aga see kuu aega ootamist jõudis lõpuks ka kätte!). Läbi nutu üritasin selgitada olukorda – töökoormus, ärevus, lakkamatud töömõtted, nutma hakkamised suvalistel hetkedel, jõuetus, väsimus, tüdimus, hirm jne. Ma sain antidepressandid, mille mitte-võtmist ma kordagi ei kaalunud. Ma teadsin, et mul on neid vaja, et saaksin koos muude muudatustega igakülgselt end aidata. Ja need aitasid! Koos muude muudatustega! Pisitasapidi. Ma sain tööl oma meeskonda inimese. Tugigrupp ja psühholoog aitasid lapsega seotud teemadega. Rohud võtsid selle tohutu väsimuse ja tüdimuse. Ja paari-kolme nädala pärast tundsin suuri muutusi, aga need ei oleks tulnud ainult siis, kui oleksin vaid ravimeid võtma hakanud.

Tundsin uuesti kontrolli oma elu üle. Minul, kellel on juba varasemas nooruses diagnoositud tugev obsessiiv-kompulsiivne häire, on kontrolli kaotamine täielik katastroof. Mu sundmõtted ja nende mõtete leevendavaks tehtavad tegevused halvasid juba minu normaalselt mõtlemist ja elu. Nüüd aga hakkasin tasapisi taastuma.

Lõpuks suutsin panna aja ka füsioterapeudi juurde, sest kui muus osas olid muutused positiivsed, siis abaluu tagune valu ei andnud kordagi järele, see hakkas levima ka kaela ja läks veel hullemaks. Tänaseks on mul ka füsio juures käidud ning tema õpetuste järgi kindlaid harjutusi iga päev teinud ning (ma ei taha igaks juhuks liiga ette rõõmustada), aga olen olnud juba mitu nädalat ilma selle piinava valuta! Milline imeline tunne see on! Ma tunnen, et kael ei ole veel päris korras ja mul on vaja käia ravimassaaži kuuris ning jätkuvalt harjutusi teha, kuid ma saan normaalselt elada!

Ahjaa, alates sügisest ja minu breakdownist alates vaevas mind ka mitu kuud nohu ja täielik ninakinnisus, aevastasin päevas mingi 50 korda, öösel oli võimatu magada. Mitu kuud. Ja ma ei suutnud sellega tegeleda. Lihtsalt ei suutnud. Kannatasin. Kui uuesti jõudu juurde sain, suutsin panna endale aja ka kõrva-nina-kugu arstile. Sain korraliku raviplaani ja 3 nädalaga sain sellest jamast vabaks.

Viimases ATH lastevanemate tugigrupis pidime end paigutama sellel samal kujutletaval joonel seal ruumis sinna, kus me nüüd paikneme (täis tass versus tühi tass joonel). Ja ma läksin täie enesekindlusega sinna täis tassi tipu poole. Mitte täiesti tippu, aga ligilähedale. Sel hetkel saingi aru, kui valesti ma end alguses seal joonel positsioneerinud olin – ma olin tegelikult veel hullemas seisus, kui arvasin.

Esimeste sammude astumisest kuni tänaseni on olnud 5 kuud ja ma tunnen ennast uuesti iseendana, rõõmsana, õnnelikuna. Olen selle ajaga lugenud palju raamatuid, nii romaane kui ka motivatsiooni- jms raamatuid ning need viimased on avardanud ka nii palju. Ma tean, mis mu tassi täidab ja ma teadlikult ning mõnuga luban endale neid tegevusi. Endale!

Miks ma seda kirjutan? Kindlasti seepärast, et see iseendast välja saada. Vast ka seepärast, et äkki aitab see kedagi, kes on sarnases olukorras, samuti neid „esimesi samme“ teha. Need on tõeliselt rasked ja võtsid mult kogu alles jäänud jõu, et panna näiteks arstiaeg (ja ka kohale minna!) ning hakata iseennast ja oma tervist rohkem tähtsustama. Aga see on seda väärt!

Iroonilisel kombel sain 2023. aasta eest tööl Aasta Töömurdja tiitli. Ma olen selle üle omamoodi uhke ja see on hea tunne, kui märgatakse, toetatakse ja väärtustatakse, kuid päris sedasi ma seda enam korrata ei tahaks 😀