Sõda ja rahu
Sõda Ukrainas on sõnulkirjeldamatult kurb. Nii kurb, et eile hommikul, kui uudistesse süvenesin, tuli reaalselt pisar silma. Eesti valitsus ütleb, et Eestil muretsemiseks põhjust pole, meil on NATO. Muidugi peab rahvast rahustama ja paanikat ei ole kindlasti vaja. Siiski… Kui midagi ka juhtuma peaks, siis riigil on tõesti seljatagune NATO näol, aga kui NATOt juba vaja läheb, siis inimestel on ikkagi pekkis. Koroona puhul räägiti ka, et muretsemiseks pole põhjust. 2 kuud hiljem kuni tänaseni loeme iga päev ajakirjanduse vahendusel koroonanumbreid ja surnute arve. Praegu usun ma vaid Kadri Liiki sõnu, kus ta põhimõteliselt ütles, et ega keegi ei tea, kuidas Venemaa president mõtleb (“See on midagi natukene teistsugust, mis teda juhib, aga üks tume jõud on see sellele vaatamata”)… Seda ma usun. Kordan – muidugi pole mõtet paanikat külvata, aga on inimlik selliseid mõtteid hetkel peas keerutada, et mis siis kui…
Praegu on kogu toimuv liiga värske, kõik jälgivad olukorda, tunnevad kaasa, muret… Kuni me mõne aja pärast harjume selle mõttega, et sõda käib. Mida kauem käib, seda rohkem me selle mõttega harjume, et nii ongi. Meil aga läheb elu edasi, uued uudised tulevad peale. Natuke oleme siis isegi õnnelikud, et Venemaa fookus on praegu mujal? Praegu! Seni oleme me kaitstud?!
***
Miks inimesed nii hull-uljalt tagurdava auto tagant läbi kõnnivad? Näiteks toidupoe parklates. Ma tagurdan, see tähendab, mu auto juba liigub, mitte lihtsalt tagumine käik sees, ja terve perekond või suvaline seltskond ilmub järsku auto taha… Nad isegi ei vaata tagurdava auto poole, ei veendu oma ohutuses. Tihti isegi ei kiirustata auto tagant läbi, vaid kulgetakse või isegi kohmitsetakse seal midagi, pöörates null tähelepanu tagurdavale autole. Tihti hüpatakse parklas tagurdava auto ette ka koos väikeste lastega, kes isegi ei paista peeglitest juhile silma.
Viimasel hetkel saab ikka pidama. Mu autol ei ole kaamerat, aga ma ei tea, kas see midagi muudaks, kui ühtäkki seltskond inimesi su liikuva auto taha ilmub. Tagurdades vaatan ma alati ühte küljepeeglisse, tagavaatepeeglisse, teise küljepeeglisse, uuesti sama ring… Et kindel olla. Aga ma ei saa vaadata korraga kõigisse peeglitesse ja sel hetkel kui ma kontrollin ühte nurka, suudab ikka mingi trobikond inimesi auto taha hüpata. Lõpuks on ainuke ohumärk, mis märku annab, ikkagi tagumine andur, mis piiksuma hakkab. Pidur! Vot ma ei saa aru, kust tuleb see julgus tagurdava auto ette (koos tillukeste lastega) kooserdada?! Palun veenduge, et juht teid märkab!
***
Kunagi päris ammu, kui uue telefoni sain ning Uberit uuesti alla laadida tahtsin, regasin end kogemata pooleldi Uberi juhiks 😀 Tegelikult tahtsin muidugi taksoäppikliendi vaatevinklist. Nüüd saadab Uber mulle pidevalt e-mailile sõnumeid, et vii oma üleslaadimine lõpuni ja juhtide järele on nõudlus ja praegu on ideaalne aeg juhiks hakata. Unsubscribe võimalust ma nagu ei näe ja ei jää vist muud üle, kui oma dokumendid lõpuks alla laadida, et nendest kirjadest pääseda 😀
Katrin
Ma arvan, et nad lihtsalt ei märka sind. Paljud inimesed on hajameelsed.
Nell
Ei õigusta absoluutselt tagurdavate sõidukite taga kooserdamist ja kirun neidsamu tölle ka ise hoolega. Aga paraku on neil seda teha absoluutne õigus, tagurdajal ei ole mitte ühtki õigust mitte kellegi ees ning nende kohustus ongi kõigile teed anda…
ebaparlikarp
Mu point on pigem selles, et jalakäia on siin nõrgem pool ja kellelegi otsa tagurdades, saab füüsiliselt kannatada jalakäija. Mis kasu sellest on, kui autojuht süüdi on, ega see ei tee olematuks seda, et jalakäija auto alla jäi. Ma küll ei tahaks tagurdava auto alla jääda, mis sest, et faktiliselt polnud minu süü. Enne ülekäigurajale astumist ka ju veendun, et mind on märgatud.
Naine
See, et lihtsam on oma konte hoida, mitte haiglavoodis õiguse üle rõõmustada, on mõtlemise kõrgem pilotaaž, milleks suur osa inimesi kahjuks võimelised pole.