Täitsa pekkis
Kuulasin eile koeraga väljas jalutades Täitsa Pekkis podcasti. Kuulan arhiivist järgi mingeid osi, mis tunduvad mulle põnevad. Avastasin nad üsna hiljuti. Näiteks eile sattusin ühele parimale osale – osa 100, Timo Porvaliga. Kui aus olla, ma ei teadnud, kes ta on, aga kuna teemaks oli internetiturundus, siis mõtlesin võimaluse anda. Seni parim saade! Peale selle, et podcasti külalise võitlused läksid hinge, sai tõesti nalja ka. Mitte sellist, kus saatekülaline on lihtsalt kaks tundi nii räme elevil, et kõkutab iga asja peale, vaid päriselt ka viskas häid jouke sisse. See selleks.
Täna kuulasin osa 84 – Matz Topkin. Teate küll, too ujuja, kes on sündinud ühe täissuuruses jäsemega ja kes on olnud reklaamnägu haigekassa kampaanial Hakkame Liikuma. Tal on ka spordis märkimisväärseid saavutusi ning üleüldse tundub nii muhe tüüp.
Allikas: tuli.ee
Ma täna ei jõudnud kogu saadet lõpuni ära kuulata, aga juba osa sellest pani mind elu üle juurdlema. Podcasti saatejuht Mihkel küsis saatekülaliselt Matzilt, kas ta kunagi lapsena mõtles ka, miks ta teistest erineb, kas ta päris vanematelt selle kohta aru… Matz “kehitas õlgu” (teatud põhjustel jutumärkides, kuulake saadet, siis saate aru) ja ütles, et mitte eriti. Mihkel vastu, et tal on seda raske uskuda, sest kui tema noor oli, tahtis ta näiteks suurem ja pikem olla, mille peale Matz naeris, et jaa, 10 cm pikem oleks tahtnud olla tegelt küll. Nagu ma kordan – inimesel ei ole käsi ja on vaid üks täissuuruses jalg… Ja ta tahtis noorena… Ee… heameelega 10 cm pikem olla???!!! “Miks?” uuris Mihkel. “Et ma poleks vendadest kõige lühem!” vastas Matz väga loogiliselt.
Kogu see vestlus oli lihtsalt nii vaba ja tšill ning siis ma mõtlesin – kõik need noored (või ka vanemad), kes häbenevad oma veits viltuseid hambaid, tselluliiti, ümarat nägu, kõhupekki või ilma meigita nägu… Palun kuulake seda saadet! See ei tähenda, et ma pisendan neid tundeid, mida inimene võib tunda oma meikimata näo üle. Ei, see pole see, et vaata, kuidas Aafrikas lapsed nälgivad, ja nüüd vaata oma selfikaamerasse, mis sa nutad! Vastupidi, ma arvan, et neil ebakindlatel noortel (või ka täiskasvanutel) on väga suur probleem. Palju suurem, kui sellisel inimesel nagu Matz Topkin, kel ei ole Instas võtta filtrit, mis läbi ekraani kuvaks talle kaks normaalset kätt, ühe jala ja päikesekiired. Aga minu meelest ei ole lahendus magnetripsmed ja instafiltrid, vaid midagi muud. Mõnel puhul aitab lihtsalt 10 aastat vanemaks saamine, teisel puhul tuleb võibolla psühholoogigi külastada.
Eile avastasin täitsa juhuslikult Instast suhteliselt sama teema. Enese väärtustamine, aga mitte läbi välimuse ja filtrite. Ühesõnaga sattusin sellise naise kontole nagu Turia Pitt. Noor naine, kes kunagi Austraalias mingil võistlusel jooksis ja põlengusse sattus. Vaadake tema pilte netist – enne ja pärast. Lugege ta kohta, tõeliselt motiveeriv ja lugupidamist väärt!
Mis kõige ägedam, ta on siiamaani koos oma kaaslasega, kes oli tema kõrval ka enne õnnetust. Ma ei mõtle, et mees oleks pidanud ära friikima ning pärast seda, kui ta naise keha ja nägu üleni põlenud olid, esimese asjana minema jooksma. Ma mõtlen seda, et järelikult too naine, kes pärast põlengut oma superilusa näo ja keha kaotas, suutis seejuures ise mitte muutuda, nii et see suhe jäi püsima. Loomulikult respekt ka mehele, kes oma naist kogu selle tragöödia juures toetas. Aga mis on point? Oma endise kena välimuse kaotamine selliselt, et ükski Insta filter seda ei paranda, võib ju olla katastroof, aga ei pruugi. Nüüd on sel paaril kaks imeilusat väikest last ning videosid vaadates – ta on kõige selle juures ikka jätkuvalt kütkestav. See ilmselgelt tuleb kuskilt tema SEEST!
Mõelgem sellele.
Päise foto: pexels.com
Mar
See podcast on mul juba mitu aastat meditatsiooni eest, alati paneb mõtlema ja annab uusi vaatenurki. Ja vähemalt pooled saadetest on täiega ägedad ja inspireerivad. Või noh, suht kõik. Eile jõudsin Tom Valsbergi osani, samuti üks lemmikutest. Varsti võtan siis Malluka osa ette 😛
F
Mul on teemaga nõrgalt haakuv kommentaar, aga vaatasin oma pubekast lapsega Netflixist “Fate: The Winx Saga” ja sealt Bloom on täiega sinu nägu! Ma pole sind laivis kohanud, aga piltide järgi ja eriti osad ilmed. Tšeki järgi 🙂
ebaparlikarp
Hahaa, oleks ma vaid nii noor 😀
Kapsauss
Ma olen olnud läbi elu selline suhteliselt rahulolev inimene oma elu suhtes. Või noh peaaegu. Aga mulle tundub et võrreldes paljude inimestega küll väga vähenõudlik ja oskan olla õnnelik väikestest asjadest. Kuid vahel olen vaadanud mingeid youtubi videosid kellel on kas mingi puue või üldse kurb elusaatus siis ikka sellised asjad panevad oma elu ja tervet keha veel eriti väärtustama. Kõik normaalseks eluks vajalik on olemas ja nagu polegi nuriseda.
Instagrami filtrite ja üldse selle äpiga seoses on mind hakanud viimasel ajal häirima see et seda tuuakse absull igal pool sisse. Nagu milleks? On vist arusaam et KÕIK inimesed tahavad midagi näidata seal läbi filtrite. Vaatasin youtubis ühte finantskanalit kus siis lahkas miinuseid ja plusse oma kodus ostmis ja millal oleks soodne seda teha. Ja teema mille puhul ei oskaks oodatagi et otsaga jõutakse instasse. Too mees ütles, et kui tahad oma uut kodu instagramis näidata ja teatada kõigile et oled kodu omanik. No jumal hoia! Kas mitte miski ei saa olla enam instagramist iseseisev. Ma seal ka vahel postitan pilte ja teen storysid aga no see pole mulle mingi elu. Pole kunagi nendest filtritest midagi arvanud ja kõik pildid mis instagramis üleval on küll ilma filtrita. Snapchatis ka ma pigem nautisin neid totakaid filtreid mis tegid mingi laheda moondunud näo efekti 😀 mingid silendavad ja lilledega on olnud pigem igavad mu jaoks. Ma kusjuures olin hämmeldunud kui lugesin perekoolis TL teemas, et need filtrid mida ta kasutab panevad isegi ilusa naise tundma et tal on midagi viga ilma filtrida. Nagu aaah? Ma pean ennast üsnagi söödavaks naiseks ja mingi filter küll ei tekita mulle tunnet et ma pole ilus kuna noh filter on siledam. Ajuvaba! Inimesed ise toidavad seda insta hullust pidevalt ja sellest on mul siiber kui aus olla.
Kokkuvõtteks-olen sinu postituse poindiga vâga nõus. Inimesed peaksid rohkem väärtustama mis neil on ja panema asjad perspektiivi.