Kas teil on selliseid unenägusid, mis aastate jooksul tihedalt korduvad? Ma ei mõtle selliseid, kus vaatad täpselt sama stsenaariumi iga kord. Aga teema ja sisu on sama, lihtsalt erinevate variatsioonidega. Mul on täiega. Pole neid kunagi spetsiaalselt analüüsinud, sest ma saan aru, et need kõik tulevad kuskilt alateadvusest ja on seotud mingite lapsepõlvehirmudega, mida senini mäletan. Paljud on seotud hirmudega, mida ma enam igapäevaselt ei tunne, aga ju need tunded on mul kuskil sügaval sees ikkagi ja unenäos vallanduvad.

Näiteks üks kindlat sorti unenägu on liftidest ja ühest kõrgest trepikojast. Nimelt, kui kunagi väike olin, käisid meie ema ja isa tihti külas ühel teisel perel. Ikka tihedalt ja aastaid, juba sellest ajast kui me õega väga väiksed olime, kooliski ei käinud. Sealse pere ema ja isa olid minu ema ja isa parimad sõbrad. Nad mängisid alati kaarte ja jõid viinakoksi 😀 Vähemalt nii ma mäletan. Kunagi ei laaberdatud ja ma iialgi ei saanud sellest mingit traumat, kuigi paljud on seisukohal, et laste ees ei tohiks üldse alkoholi juua. Mulle ja õele meeldis seal väga, sest tolles peres oli kolm last, kes olid siis meie parimad sõbrad. Üks poiss oli täpselt minu vanune ja hiljem mu klassivend, tema kaks õde olid veidi vanemad. Kuigi üks neist õdedest pidevalt muud ei teinud kui õppis, siis meil olid seal omad sisse töötatud mängud. Ruumi oli palju, neil oli viietoaline korter ja ühes lastetoas olid üles pandud mingid maast laeni turnikad – köisredel jne. Seal me siis tihti kõlkusime ja mängisime mingit kindlat mängu. Või nõidusime.

See oli eellugu. Unenägu on seotud aga hoopis selle maja liftiga. Nimelt oli see kõrge hoone ja nemad elasid seitsmendal korrusel. Sinna sai pisikese nõukaaugse liftiga, kuhu mahtus neli täiskasvanut ja kusehais. Issand, kuidas ma kartsin seda liftisõitu. See kolises ja tõrkus ning sinna oli ka inimesi kinni jäänud. Õnneks ma ise mitte. Siiamaani näengi unes seda lifti – et pean sellega üksi sõitma ja unes on see hirm veel jubedam, lihtsalt košmaar. Siis näen ka unes, et ma ei sõida selle liftiga, vaid valin trepi. Kuigi see trepikoda oli tavaelus täiesti tavaline, siis unenäos on see alati horror. Trepiastmeid on puudu, mingit pätid hulguvad korruste vahel, pime ja hirmus. Täielik survival stsenaarium. Kartsin kunagi ka täiskasvanuna liftiga sõita ja läksin alati trepist, nüüd aga on liftid muidugi uued ja hooldatud, enam ei karda. Kuigi näiteks Teletorni lifti ma siiski nats pelgan. Imelik, kuidas mingi hirm istutab end niimoodi ajju ja kehasse, et isegi, kui päriselus see enam probleem pole, siis unenägudes elan seda ikka üle.

Teine unenägu on seotud keeleõppega. Vene või saksa keel. Väikeste erinevustega, aga unenäo lugu on suures plaanis alati sama – ma arvan unes, et mul on kohe kool läbi ja diplom käes (vahet pole, kas keskkooli või ülikooli) ja siis järksu avastan, et appi, mul on vene või saksa keele tunnid kõik läbimata ja eksam tegemata ning ma ei saagi kooli läbi. Unenäos alati friigin ära, et kuidas ma seda alles nüüd avastan, et ma polegi võõrkeele tunnis käinud. Selle unenäo ma tavaliselt närin läbi, see tähendab, et magades saan lõpuks aru, et see on uni ja suudan ünenäo lõpus sellest ärgata ja välja tulla. Aga nii sügav trauma seoses võõrkeele õppimisega on sees.

No siis muidugi lennukid. Nendest on kolm varianti. Kas ma ise lendan lennukiga ja see kukub alla või siis olen mina maapeal ja lennuk kukub alla (seda viimast on vähem). Lisandunud on ka variant, kus ma lähen lennuki peale ja lennujaamas avastan, et olen oma rohud maha unustanud või mul on neid liiga vähe. Lennuga seotud paanikahäire on mul olnud alates esimesest lendamisest (15aastasena) peale ja on tänini. Olen sellest palju kirjutanud. Kui reaalsuses suudan endale sisendada, et tegelikult on lendamine siiski turvaline ja rohtude abil täitsa võimalik, siis unenäos on lendamine alati 1000 korda hirmsam, sest seal justkui on alati 50-50 võimalus, et lennuk kukub alla. Tavaliselt kukubki. Siis ma ärkan üles.

Ja viimasel ajal on lisanunud veel üks horrorunenägu – elu, kus ma olen vallaline 😀 See on seni olnud iga kord kuidagi liiga erinev, et kindlat sisu ette ennustada või kokku võtta, aga midagi sellist, et mul on küll peika, aga ta kaob ära ja kuna ma ei tea päris täpselt, kes ta on :D, siis ei suuda ma teda ka kuidagi üles leida, ei sotsiaalmeediast ega kuskilt mujalt, aga ma tean, et ta ilgelt meeldis mulle ja nüüd ma olen üksi. Õudne 😀 Igapäevaselt mul sellega mingit hirmu küll pole, pigem tuleb see ka vist kuskilt varajasest noorusest, kus ma nii väga tahtsin endale kaaslast, aga vot ei sattunud sellise sobivaga kokku.

Kuidas teil on? Kas on ka mingeid selliseid korduvaid unenägusid, mis tulevad tõenäoliselt kuskilt varajase nooruse hirmudest või traumadest?

Päise pilt: pexels.com