Meil siin üks laps laagris. Mitte minu oma. Küsisin siis, et kuidas tal seal kah läheb, aga ei teagi, sest – telefonivaba laager. See pole vist mingi eriline asi, et selline laager on, aga mul tuli kohe valusalt meelde oma lapsepõlv, kus kõigil oli laager telefonivaba 😀

Mäletan väga eredalt, et mind pandi laagrisse (kõlab nagu oleks PANDUD kuhugi asumisele, aga ju ma ikkagi vabatahtlikult olin nõus minema) Peipsi äärde. Minu lõhnamälu tuletab meelde, et mändide ja käbide mõnusad aroomid… Lisaks suvi, eakaaslased… Aga ohh issand, kuidas ma kohapeal vihkasin seda värki. Lõhnamälu meenutab ka kõrvalasuvat sööklat, kus pidi ise ka köögitoimkonnas olema (täiesti õudne eks :D) ja seda rõvedat pudruhaisu ja putru, millesse vanaaegne, prosta metall-lusikas sisse löödi. Isegi sel lusikal on oma hais!

Mingid tegevused olid seal ka, aga ma täpselt ei mäleta, mis kavas oli. Ilmselt sport, sest mulle ei meeldinud mitte ükski tegevus seal, ju siis pidi sport olema. Tegelikult üks võistlus meeldis – see oli vist ainuke mitte-sport siis. Tuli teha mingitest leitud asjadest (käbid, oksad jne) skulptuur. Vot sel võistlusel ma korraks elavnesin ja võtsin meie meeskonna juhtida. Saime ka esimese koha! Jee!

Telefone polnud muidugi kellelgi. Välja arvatud Suurtel Inimestel. Neil olid siis isegi vist juba esimesed moblad, aga ma päris kindel ei ole, äkki helistati ikkagi tavatelefonidega. Korra teatud aja tagant saime minna kuhugi lähedalasuvasse söögikohta, kus oli tavatelefon ja sealt sai siis vanematele helistada. Minu esimene kõne oli kohe isale ja sõnum lühike ja konkreetne: “Tule ja päästa mind KOHE ära!” Ma ei mäleta, kas isa tuli samal päeval, aga mu mälu justkui ütleb, et ta tuligi kohe kohale ning minema ma sealt vist läksin. Never again!

Mis mulle siis tegelikult nagu ei meelinud? Tagant järgi arvan, et see oligi privaatsuse puudumine ja koduigatsus. Elada võõraste laps-naiskadega kuhjapidi mingis toas koos, oma ruumi pole… Kõrval suvakate poiste tuba. Pole minu teema, mulle on alati meeldinud (ja siiamaani meeldivad) oma inimesed, väiksed seltskonnad ja elu, kus mind VABAL AJAL keegi ei tülitaks ega sunniks mingeid asju tegema. Miks ma peaks tahtma laps olles minna kuhugi looduskaunisse kohta mingi jäleda haisuga sööklasse putrusid serveerima (meile endile) ja laudu koristama 😀 See pole see teema, et noorelt võiks juba proovida natsa kergemat tööd teha ja oma raha teenida. Sellega ma olen nõus, et kui huvi on, siis võib ju veidi gümnasistina tööd proovida, aga ma olin mingi esimese klassi vms väike laps ja raha ei pakkunud ka keegi, vanemad maksid peale 😀 Tõesti noh! Lihtsalt laske mul olla palun, hästi raske või!

Seepärast ei ole ma eluski sundinud või suunanud ka oma last mingisse laagrisse minema. Mitte kunagi. Täiesti külmaks on jätnud, samal ajal, kui osad emad paanikas suvele mõtlevad, et appi, laps igavleb päevad läbi kodus, mil vanemad enamjaolt terve suvi ikkagi tööl käivad nagu tavalised tööinimesed ikka. Ma ka tunnen oma last ja tean, et ükski laager poleks olnud mitte ühekski vanuses talle. Tundub, et ta on täpselt nagu mina, ainult, et veel rohkem nagu mina 😀 Jätke rahule ja laske olla! Privaatselt, oma asjadega tegeledes. Üks kord elus, kui kunagi ammu elu esimene laagripakkumine koolist vms e-mailile saadeti, olen lapselt tegelikult küsinud, et laagrisse tahad minna. Pikema jututa vastas ta ühe sõna: “Ei!” Teadsin!

Juba sõna “laager” assotseerub mul pigem negatiivse tundega. Ilmselt lapsepõlvemälestused ja noh, on ka olemas näiteks koonduslaager, vangilaager ja siis.. ee lastelaager. Wtf nagu 😀

Ma ei arva, et lastelaagrid mingid koonduslaagrid on. Kindlasti on seal tänapäeval täiega toredaid tegevusi, mida lapsed absoluutselt naudivad. Lihtsalt inimesed, kaasa arvatud lapsed, on erinevad. Olgu see laager kui äge tahes, see pole kodu. Ja lapsele, kes tunneb end peamiselt vaid oma kodus turvaliselt, hindab privaatsust ja omaette olemist, pole lastelaager (ööbimisega) lihtsalt teema. Noh, nagu ma isegi mõtlen – tahaks ikka oma kodus oma voodis ärgata 😀

Mis mälestused teil laagriga meenuvad?

Foto: pexels.com