Mis te arvate laagritest?
Meil siin üks laps laagris. Mitte minu oma. Küsisin siis, et kuidas tal seal kah läheb, aga ei teagi, sest – telefonivaba laager. See pole vist mingi eriline asi, et selline laager on, aga mul tuli kohe valusalt meelde oma lapsepõlv, kus kõigil oli laager telefonivaba 😀
Mäletan väga eredalt, et mind pandi laagrisse (kõlab nagu oleks PANDUD kuhugi asumisele, aga ju ma ikkagi vabatahtlikult olin nõus minema) Peipsi äärde. Minu lõhnamälu tuletab meelde, et mändide ja käbide mõnusad aroomid… Lisaks suvi, eakaaslased… Aga ohh issand, kuidas ma kohapeal vihkasin seda värki. Lõhnamälu meenutab ka kõrvalasuvat sööklat, kus pidi ise ka köögitoimkonnas olema (täiesti õudne eks :D) ja seda rõvedat pudruhaisu ja putru, millesse vanaaegne, prosta metall-lusikas sisse löödi. Isegi sel lusikal on oma hais!
Mingid tegevused olid seal ka, aga ma täpselt ei mäleta, mis kavas oli. Ilmselt sport, sest mulle ei meeldinud mitte ükski tegevus seal, ju siis pidi sport olema. Tegelikult üks võistlus meeldis – see oli vist ainuke mitte-sport siis. Tuli teha mingitest leitud asjadest (käbid, oksad jne) skulptuur. Vot sel võistlusel ma korraks elavnesin ja võtsin meie meeskonna juhtida. Saime ka esimese koha! Jee!
Telefone polnud muidugi kellelgi. Välja arvatud Suurtel Inimestel. Neil olid siis isegi vist juba esimesed moblad, aga ma päris kindel ei ole, äkki helistati ikkagi tavatelefonidega. Korra teatud aja tagant saime minna kuhugi lähedalasuvasse söögikohta, kus oli tavatelefon ja sealt sai siis vanematele helistada. Minu esimene kõne oli kohe isale ja sõnum lühike ja konkreetne: “Tule ja päästa mind KOHE ära!” Ma ei mäleta, kas isa tuli samal päeval, aga mu mälu justkui ütleb, et ta tuligi kohe kohale ning minema ma sealt vist läksin. Never again!
Mis mulle siis tegelikult nagu ei meelinud? Tagant järgi arvan, et see oligi privaatsuse puudumine ja koduigatsus. Elada võõraste laps-naiskadega kuhjapidi mingis toas koos, oma ruumi pole… Kõrval suvakate poiste tuba. Pole minu teema, mulle on alati meeldinud (ja siiamaani meeldivad) oma inimesed, väiksed seltskonnad ja elu, kus mind VABAL AJAL keegi ei tülitaks ega sunniks mingeid asju tegema. Miks ma peaks tahtma laps olles minna kuhugi looduskaunisse kohta mingi jäleda haisuga sööklasse putrusid serveerima (meile endile) ja laudu koristama 😀 See pole see teema, et noorelt võiks juba proovida natsa kergemat tööd teha ja oma raha teenida. Sellega ma olen nõus, et kui huvi on, siis võib ju veidi gümnasistina tööd proovida, aga ma olin mingi esimese klassi vms väike laps ja raha ei pakkunud ka keegi, vanemad maksid peale 😀 Tõesti noh! Lihtsalt laske mul olla palun, hästi raske või!
Seepärast ei ole ma eluski sundinud või suunanud ka oma last mingisse laagrisse minema. Mitte kunagi. Täiesti külmaks on jätnud, samal ajal, kui osad emad paanikas suvele mõtlevad, et appi, laps igavleb päevad läbi kodus, mil vanemad enamjaolt terve suvi ikkagi tööl käivad nagu tavalised tööinimesed ikka. Ma ka tunnen oma last ja tean, et ükski laager poleks olnud mitte ühekski vanuses talle. Tundub, et ta on täpselt nagu mina, ainult, et veel rohkem nagu mina 😀 Jätke rahule ja laske olla! Privaatselt, oma asjadega tegeledes. Üks kord elus, kui kunagi ammu elu esimene laagripakkumine koolist vms e-mailile saadeti, olen lapselt tegelikult küsinud, et laagrisse tahad minna. Pikema jututa vastas ta ühe sõna: “Ei!” Teadsin!
Juba sõna “laager” assotseerub mul pigem negatiivse tundega. Ilmselt lapsepõlvemälestused ja noh, on ka olemas näiteks koonduslaager, vangilaager ja siis.. ee lastelaager. Wtf nagu 😀
Ma ei arva, et lastelaagrid mingid koonduslaagrid on. Kindlasti on seal tänapäeval täiega toredaid tegevusi, mida lapsed absoluutselt naudivad. Lihtsalt inimesed, kaasa arvatud lapsed, on erinevad. Olgu see laager kui äge tahes, see pole kodu. Ja lapsele, kes tunneb end peamiselt vaid oma kodus turvaliselt, hindab privaatsust ja omaette olemist, pole lastelaager (ööbimisega) lihtsalt teema. Noh, nagu ma isegi mõtlen – tahaks ikka oma kodus oma voodis ärgata 😀
Mis mälestused teil laagriga meenuvad?
Foto: pexels.com
Jaanika
Ise ma pole laagris kunagi käinud. Minu “laager” oli maal heinategu, rohimine jne jne – kohutav 😀 Aga abikaasa käis mööda laagreid ja tal oli kindel soov lapsed laagrisse saata. Kõige vanem poeg (saab 12) oli koguaeg resoluutne – ei! Ja ma ei lubanud sundida ka. Aga kui keskmine poeg avaldas soovi laagrisse minna, siis panime vanema poja fakti ette, et lähed ikkagi ka. Ja mis siis juhtus? Tulid laagrist tagasi ja palusid isal kohe järgi uurida, et kas seal on veel vabu kohti, et kohe tagasi minna 😀 Nii et mõnikord võibolla on vaja natuke “sundida”. Kui poleks seda teinud, siis laps polekski teada saanud, et talle laagris meeldib. Eks kõik oleneb ka inimestest, kes lapsi ümbritsevad – meie omadel järelikult vedas 🙂
Helen
Ise olin spordilaagrites (2 nädala kaupa) ja looduslaagrites, tavalistes pioneerilaagrites (mis olid minu ajal) mitte. Mulle meeldis! Minu lapsed on kõik olnud spordilaagrites ja pillilaagrites ja koolilaagrites. Neile meeldib, ootavad alati pikalt ette ja muljetavad pikalt takkajärgi. Minu lapsed ei helista laagrist koju ja selle järgi tean, et kõik on korras. Kui laagrist helistatakse, on alati mingi jama. Kaks korda on helistatud sellepärast, et laps(ed) on haigeks jäänud ja mõlemal korral pidin lapsed laagritest ära tooma. Kolmas kord helistas treener teatega, et mu laps läks luba küsimata ujuma. See oli tal esimene laager ja ta tõlgendas asju kuidagi omamoodi. Õnneks läks tal hästi. Ja mingi ime läbi lubati laagrisse edasi jääda, ehkki reeglid olid teised… Jah, eks see sõltub eelkõige inimesest, et kas laagrid, kus on ikkagi palju ebamugavust, magamatust, teadmatust ja väsitavat seltsielu, kas need sobivad või mitte.
Laura-Liis
Mina käisin suviti segasummasuvila laagris, kus kõik lapsed pidid pipi riided kaasa võtma. Iga õhtu olid disko, playbox, päeviti rannas jne. Pidime tantsud selgeks õppima, mida pidime vanematele külastuspäeval esitama. Laager meeldis mulle väga ja oli iga suvi must be. Üks suvi oli pere planeerinud meile reisi Horvaatiasse täpselt laagriga samal ajal ja see oli minu jaoks maailmalõpp, et ma ei saa laagrisse minna.
kitty
mina käisin skaudi- ja gaidilaagrites, päris mitu suve (ja talve ja sügist ja kevadet kah, kui igasugused ööbimistega matkad jm lühemad üritused hulka arvestada) 90ndate esimeses pooles. kuigi paaril korral sattusime ka endiste pioneerilaagrite ruumidesse (üks aasta nt oli skautide suurlaager Pärlseljal, ja kindlasti olen olnud mingitel gaidikoolitustel Treppojal), siis enamasti olid need ikka korralikud telklaagrid. õudselt tore oli! igav ei olnud kunagi, esiteks kulus nii palju sahmimist juba tavalise elamise peale ära (telkide püstitamine, latriinide kaevamine, pesemiskohtade sisseseadmine, kordamööda suures välikatlas söögitegemine ja -jagamine, loomulikult pesi igaüks omaenda nõud jne), lisaks siis igasugused skauditraditsioonid, mängud ja lõkkeõhtud ja liputseremooniad ja matkad ja meisterdamised ja laulmised. enamuse sellest kõigest korraldasime me ise, st väga vähe oli täiskasvanuid, kes kogu seda lastekarja kantseldasid või mingit programmi pakkusid. ma olin umbes 13, kui juba ise juhina tegutsesin, maastikumängu rada koostada aitasin ja kontrollpunktis teistele ülesandeid jagasin.
hästi tore oli, mingit koduigatsust ei mäleta ühestki korrast, küll aga mäletan kõige esimese, kolm päeva kestnud hellakeste laagri järelt (minu meelest üksainus täiskasvanu kolm päeva metsas kümnekonna pisikese tüdrukuga, telkides, ilma igasuguse infrastruktuurita? ei, vast olid ikka vähemalt mõned natuke suuremad tüdrukud ka abiks meid kantseldamas, aga kindel ma enam pole) kohutavat tagasi-laagrisse-igatsust, lihtsalt nutsin kodus suure häälega ja olin nii kurb, et see läbi sai.
spordilaagris mul mõned klassiõed käisid ja ma oleks ka kohutavalt tahtnud, aga ma ei olnud trennis nii hea, et mind oleks võetud. aa, ja maal vanaema juures olles osalesin n-ö eksternina Harjumaa laste ujumislaagrites, mida meie alevis peeti, ja nende laste peale olin ma ka hirmus kade, et nad said kõik koos kohalikus internaadis ööbida ja kambakesi kaks korda päevas järve äärde ujumistrenni jalutada. trennid tegin nendega kaasa, aga muidu vaatasin kurvalt aia tagant, kuidas lossis pidu kees 🙂
ebaparlikarp
Haa, sa kohe teine äärmus 🙂
Külli
Kitty, mulle tundub, et oleme suht samades laagrites olnud ja samal ajal gaidid :). Kas Pärlseljal polnud mitte üks suurlaager, kus skautide oma oli mingil saarekesel läbi mere? Treppojal olen ka korduvalt olnud. Aga no see oli nii teine aeg, nõukaaegsed telgid ja Jermakid :D. Mäletan, et meil oli kamba plikadega kahetoaline üübervinge telk, mis kaalus umbes paar tonni ja millega me end alati lolliks tassisime … ägedad ajad olid.
Kitty
üks gaidide suurlaager oli kuskil Sõmeri poolsaarel (“oi sõbralik Sõmerimaa koos Pisuhänna laagriga…” oli laagrihümni refrään:)) ja kas äkki seal olid kuskil need meretagused skaudid? mingi kelluke justkui heliseb!
olid jah need presenttelgid (või siis hiiglaslikud Poola telgid) ja Jermakid ja täispuhutavad kummimadratsid. plekist kruusid-kausid ja vatiga täidetud magamiskotid, mida tuli täpselt õigesti kokku rullida, et nad oma kotti üldse kunagi tagasi läheks. telki ja magamiskotti muide käisin ma iga laagri eel laenutamas Tartus Riia mäel asunud.. laenutuspunktist, mis oli mingi müstiline, ilmselgelt veel nõukaaegne asutus, kust saigi lihtsalt igasuguseid asju laenutada, mingi täiesti mõistliku rahasumma eest. matkatarvetele lisaks ka nt kodumasinaid või nõusid.
Küllike
Oli jaa Pisuhänd ja skautide oma oli Matsiranna? Kas see polnud mitte see laager, kus avamisel oli 30 kraadi, päike paistis lagipähe ja (sukkades-seelikutes-tumesinistes vormipluusides) tüdrukud karjakaupa minestama hakkasid? :D. Hümni viis tuli ka meelde praegu :).
Mul oli ema õmmeldud magamiskott :D. Jube raske ja sooja muidugi ka ei pidanud kevadistes ja sügisestes telkimisega laagrites. Millalgi üsna mu gaidiks oleku lõpuajal saime vist Rootsi sõprusrühmalt kasutatud magamiskotid kingiks, need tundusid puhas ulme toona.
(nagu ka see tundub ulme, et peaskaut oli Asso Kommer :D)
Anu
ma käisin 4x laagris, Valkla oli megalahe koht, sinna oleks veel läinud aga nõukaaeg sai otsa. Ilmjärve oli aga vangilaager, sealt nõudsin varem koju.
Valklas olidki minusugused….
Anu
pooleli jäi, et valklas oli vabam kord, nihverdati end ujuma, poeputkasse jne. Rühmad olid eraldi majades, territoorium oli suur. Kogu laagrisuve peale oli paar lipuvalvet ja paar sööklas töötamist, kõige popimad olid aga väravavahi päevad, staap oli ka ok. Hullud käisid väravas valgeid roose laulmas, ise sai laagri ajal metsas metsmaasikaid ja mustikaid süüa. Enne ema-isa külaskäiku sai neile augustivahetuses ka seeni korjatud. Meeles on päike ja meri ja ööhäire ja telefoneerimine väravamaja ja staabi vahel jms. Pasteerimine, diskod, kaugemal poes käimised, metsas kolamised. Need lapsepõlve süütud ja muretud mängud.
Ilmjärve oli piiratud territoorium (erinevalt valklast, kus piire oli vist ainult väike jupp kummalgi pool teed), basseiniga, kuhu praktiliselt ei saanud, üks suur maja, kõik olid koos. Ei olnud tore.
Yxkb
Mina ei ole üheski laagris käinud. Ma arvan, et mulle ei oleks meeldinud ka. Ma olen välimuselt selline veidi defektne ja ma ei saa seda kuidagi peita. Koolis oli kõik ok, kõik olid harjunud sellega, aga laagris oleks kõik olnud uued ja ma tean, et varem või hiljem oleks keegi midagi küsinud või arvanud jne. Lihtsam oli eemale hoida võõrastest lastest.
Minu laps on käinud palju linnalaagrites, öösel ja õhtul on kodus. Päeval siis müttab kuskil. Talle täitsa meeldis. Nüüd enam mitte, tahab teismelisena omaette olla.
Aga vennalaps on koguaeg selline aktiivne olnud, et aina kaupled suveks erinevaid laagreid välja. Ja igakord on rahul ja saab alati palju sõpru.
ebaparlikarp
Aktiivsele lapsele, kes ise tahab suhelda, on täna tõesti palju võimalusi.
F
Ma ka aru ei saa sellest hullusest, et laps peab suvel laagris käima. Ei pea!
Minu laps proovis kunagi, ei meeldinud (suurt traumat ka ei saanud) ja rohkem me laagritele ei mõtle.
Indigoaalane
Mina olen kõik oma suved veetnud laagrites- Helme, Pärnu, Väike- Maarja + Pärnus spordilaager, siis sain piisavalt suureks, et minna malevasse. Mis oli vanasti sama, nagu laager st vahetused kestsid poolteist kuud (lihtsalt tööd pidi tegema).
Ja mulle meeldis. Mind on vist lapsest peale niipalju solgutatud, et ma ei tea, mida tähendab koduigatsus. Samas olen seda kõrvalt näinud. Mu täditütar tegi sama triki- saatis vanematele kirja, kuidas tal on luud murtud ja väga halb, tuldagu järele.. 🙂 kuna me olime koos ühes rühmas, siis kinnitan, et kõik oli oki-doki. Vanemad tulidki ja ta ” päästeti ära”.
Mis mulle meeldis? Ma ei oskagi vastata. Sest ma mäletan ka halbu hetki- rivistused ja ühine hommikuvõimlemine olid nõmedad, lipuheiskamine ( mis mul kuidagi ei õnnestunud ja sp kartsin), meid sunniti jooma Häädemeestet (need olid nime pärast sanatoorsed laagrid), merevesi oli jõhkralt külm, venelastega kaklemised. Mõnes laagris olime suures toas koos, teises majutati 2-3 kaupa.
Aga ma mõtlen, et toona puudus alternatiiv. Veeta suvi vanaema juures? (igav), Tädide juures ( ka seda sai, aga keegi polnud nõus meid 3 kuud majutama, peale ja enne laagrit vahetati mööda suguvõsa lapsi, see oli ju ka nagu laager, meid oli kokku 6-8:))
Toona ei tegelenud vanemad hommikust õhtuni lastega, seega tegelikult oli meil ju vabadus olla/käia/teha mida tahame aastaringselt, seega oli laagri kord ja reeglid ning et toit anti 3 x päevas ette, ei pidanud ise soojendama jne pigem meeldiv vaheldus. Toredad olid igasugu isetegevuskonkursid, ööhäired, üritused, võimalus tegeleda teiste hobidega, kui talvel kodus. Öised õudusjutud, poeskäimised, vanematelt kirja ootamine ja vastu kirjutamine jne Ma sain tuttavaks väga toredate inimestega, paljudega pidasime veel aastaid kirjavahetust.
Ehk siis mulle tundub, et see oli mõnus vaheldus. Mu mees pole iialgi laagris/malevas käinud ja veetis suved kodus aias aidates + logeledes ( mida sai muul ajal nagunii).
Lihtsalt igale oma.
Praegused lapsed on teistsugused + laagrite vahetused on nii lühikesed, et ei jõuagi kohaneda.
Ma arvan, et kui laps ei taha, siis ei peaks sundima. Aga kui vähegi okei, siis erinevate kogemuste saamine, teine seltskond, jne on tulevikus suureks abiks. Mul on siinai kollege, kes ei suuda nt komandeeringus käis. Nad ei suuda kodust eemal ööbida. No mis elu see on 🙂
ebaparlikarp
Ma olin just iga suvi maal vanaema ja tädi juures Avinurmes, ma ei ta, miks, aga seal mul never koduigatsust ei tulnud ja mega põnev oli. Maal oli/on pmst maja ees jõgi ning ma suht elasin seal sees – püüdsin väikseid kalu ja kasvatasin neid sauna juures ämbrites. Megapõnev oli 😀 Üle jõe viis sild ja sinna sai “piimatädi” juurde lehmi jne vaatama minna ja piima tooma. Meil oli suur aed ja igasugu põnevad nurgatagused seal, ma isegi ei tea, mis siis mind seal nii köitis. Liivakast, kiik, heinategu, minu toas hästi palju raamatuid, millest teatud raamatuid (üks oli mingi paks koeratõugude raamat) ma iga õhtu vaatasin 😀 A no vanaema oli (on siiamaani) ka äge, tegime ikka koos pulli ja käisime saunas. Vanaemal li ka alati maiustusi, kuigi neid polnud siis kuskilt saada, mina ei tea, kuidas tal neid oli. Leboelu oli seal 😀 palju parem kui mingi laager võõrastega 😀 Aga ma usun, et see maaelu suveti tegi minust tänaseks selle, kes ma olen, et noh, elan nüüd küll totaalselt linnas, aga olen kasvanud siiski looduses 🙂
G.
Haha, mul läks natuke aega, et sellest “koodusulaager”ist aru saada. Mõtlesin, et usulaager ok, midagi pühapäevakooli lastele vbl, aga mis see kood-usk on 😀
Mälestused. 7selt tantsutrenni laagris. Meeles on, et kartsin kaane täis tiiki või järve, kus ujumas käisime. Ja külapeal vabalt ringi liikunud koera, kes oli hääästi suur ja tuli alati mind otse näkku nuuskima. Muidu oli tore. 12selt Käärikul. Sama suvi, kui mul algasid päevad, sry, vajalikud vahendid olid kaasas ja valudes ei vaevelnud aga jamamist oli sellega. Mingi traditsioon oli korraldada alati “ööhäire” (?), nii et ühel ööl aeti kõik üles ja õue, kus nagu oleks midagi hullu juhtunud, mida tuleb koos lahendada. Sellega läks nii, et ma vist rikkusin natuke mängu ära või ajasin korraldajad segadusse, sest unesegasena korrutasin “jaa tean, mina tegin, mina tegin” 😀 Nagu tunnistan üles, laske ainult magada. Natuke varateismeliste romantikat oli ka. Mäletan üht aasta vanemat Tartu poissi, kellega oli meeldimine ja söömiste ajal ta istus alati mu kõrval ja kuna mul jäi tavaliselt pool alles, siis ta sai selle lahkesti endale 🙂 Ja mäletan, et kui Tln poole bussiga ära sõites ta Tartus maha läks, siis mul tulid korraks pisarad silma. Üks heleda peaga Mihkel. Ja naljakal kombel on meeles isegi, mis mul sel päeval seljas oli – triibuline t-särk ja lilleline seelik, mis väga hästi kokku ei sobinud aga ju need olid lihtsalt laagri lõpuks puhtana jäänud.
ebaparlikarp
Jaa, sry, koondus* Näpukas 🙂
Neiu N
Laagritest on jäänud meelde ikka positiivsed mälestused, aga kui sügavamalt meenutama hakkan, siis mäletan ka seda, et lugesin öid, et mitme öö pärast juba koju minna saab. Samas esimesena tulevad meelde ikkagi positiivsed ja lõbusad mälestused ehk nii jube ilmselt ei olnud. 😀 Minu laagrite ajal olid juba need esimesed mobiilid ka ja sai vähemalt emaga vahepeal sõnumeid vahetada. Samas midagi pooleli ma väga kunagi jätnud ei ole ja isegi sellist mõtet poleks tulnud, et ema järgi kutsuda, kuna ta poleks ilmselt tulnud niikuinii. 😀 Üldiselt olen ikka tänulik, et vanemad mind laagritesse panid.
ebaparlikarp
Naiss ema 😀
Eve
Oi, nii põnev teema, mind kohe kõnetas, sest olen lapsena päris palju laagrites käinud. Kui ma õigesti mäletan, siis kolm suve nö puhkelaagris, mis oligi siis selline, mille eest vanematel tuli päris kopsakas summa välja käia (mu vanemate töökoht õnneks mingis osas kompenseeris selle, muidu poleks me kuidagi saanud seda endale lubada) ja selle eest siis saadeti laps kaheks nädalaks laagrisse, kus siis päevad olid sisustatud erinevate tegevustega. Oli sporti, oli mänge, meisterdamist, matkasid, õhtuti playboxid ja diskod jms. Käisin seal kolm suve, vanuses 11-13 eluaastat. Mäletan, et esimest korda minnes alguses natuke kartsin ja esimesed päevad oli veidi kõhe ja koduigatsus vaevas, aga kuna sattusin ühte tuppa väga toredate tüdrukutega, oli ülejäänud laagriaeg super tore. Kui vanemad järele tulid, saime neile laagris ka tuuri teha ja kõike näidata ja olin seal üli innukalt ringi jooksnud ja õhinaga kõike näidanud. Kuna läksin veel kaks järgmist aastat tagasi, siis võib vist öelda, et mulle meeldis. Et oleks veel konteksti, siis täpsustan, et ajaliselt pidi see olema ilmselt kunagi kahetuhandendate aastate alguses, arvan, et 2000-2002 ehk vms.
Lisaks olen käinud mitu suve ka trenniga (võrkpall) seotud spordilaagrites. Naljakal kombel ei ole nendega seotud emotsioonid kaugeltki nii head. Pidi hirmus palju trenni tegema, kuuma ilmaga väljas kümneid kilomeetreid jooksma ja eriti palju niisama olemist ei olnud. Kuna mul ei olnud ka trennikaaslaste seas suuri südamesõbrannasid ja laagris olid ka poisid, kelle seas ma kahjuks väga populaarne ei olnud, siis oligi kuidagi nii, et nendes laagrites lugesin alati päevi, et millal juba kojuminek saabub. Samas trennis meeldis mulle väga käia, aga jah, need laagrid on pigem halva emotsiooni jätnud.
Seega kokkuvõtteks ma kaldun arvama, et hästi palju mängib rolli see, mida laagris tehakse (nendes “puhkelaagrites” oli tõesti palju erinevaid toredaid tegevusi ja tihti anti ka valida, st ei pidanud ilmtingimata midagi tegema, mis ei meeldinud) ja milline see seltskond on, kellega kokku satud. Kui laps laagrisse saata, oleks näiteks hea, kui ta läheks mõne sõbraga koos, siis kindlasti kindlam tunne. Aga minema muidugi ei pea, igaühele ikka oma!
ebaparlikarp
Appi, Sa tuletasid meelde, et olen elus korra olnud spordilaagris ka, siis olin juba vanem, äkki ka mingi teismeline. Nõme oli igatahes, aga poole pealt koju ei tulnud 😀
2002 ma juba lõpetasin kooli, nii et minu laager oli ikka 1990ndate esimeses pooles, krt siis ei olnud küll vanematel moblasid veel vist.
Nell
Ise ma laagris käinud pole, olin maalaps ja meie perel poleks selleks rahagi olnud. Ei tea ka kedagi, kes laagris lapsena oleks olnud. Aga mingite lastelaagrite reklaame 90-ndatest mäletan küll, need tundusid üliägedad.
Enda 7-aastane sai just oma esimese laagrikogemuse, oli päevalaagris ühe vahetuse. Talle meeldis ja tundus, et jäi rahule kuna küsib teist vahetust veel. Kui soovib ka kuhugi ööbimisega laagrisse minna siis järgmisel suvel kui huvi on. Aga kui tuleb siis ahastav kõne, et vaja koju ja kohe siis tulebki järgi minna. Kindlasti pole laager koht, kus hambad ristis kannatama peaks (kui see ära tahmine ei ole niisama jauramine, et tüütu ja igav ja sääsed vms).
ebaparlikarp
Aga no kui on tüütu ja igav ja sääsed noh 😀