Astun Tanel Kiige paadist välja
Ajakirjandus ja erinevad arvamusliidrid tõmbavad iga päev oksa Kaja Kallast ja Tanel Kiike seoses vaktsineerimise korralagedusega ja mul on olnud neist isegi veidi kahju. Jah, Anneli Oti juhtum on keeruline. Jah, üldine huvi vaktsineerimise vastu on raugenud. Jah, paljud ei ole teisele vaktsiinisüstile ilmunud. Jah, vaktsineerimiskampaaniad on olnud hetkilised – natuke teeme siin, natuke seal… Aga suures plaanis – kõrvalt on kõigil hea reaalselt kraaksuda, samas oli meil hiljuti teine valitsus ja kas polnud mitte sama seis. Nii et jah, veidi isegi oli kahju, kuni eilseni.
Eile avastasin, et ma ei saa absoluutselt aru, mis dokumente ma siis lõpuks välja printima pean, kui ma tahaks näiteks reisile minna. Mõned nädalad tagasi tuli korra mõte, et äkki sõidaks nädalavahetuseks Lätti Jurmalasse. Googeldasin Reisi Targalt veebilehte Lätisse reisimise osas ja avastasin ootamatult (ometi ma ei ela kivi all ja loen iga päev uudiseid mitu korda), et Läti ei aktsepteeri läbipõdemist + ühte süsti (Pfizerit siis näiteks, mida muidu on ette nähtud kaks doosi). Kui ma enne rõõmustasin selle üle, et läbipõdenud saavad vaid ühe süsti ja korras, siis sel hetkel sain aru, et aga ei ole ju korras. Me oleme Euroopa Liidus ja siin ei kehtigi ühtne süsteem ning see teavitustöö on küll kuidagi puudulik. Tänaseks õnneks on Läti oma nõudeid muutnud ning sinna saab ka läbipõdemise + ühe süstiga. Leidsin eile ka sellise artikli. See on ilmunud hiljuti, 27.juulil, aga olud ja tingimused võivad ka vabalt muutuda.
Arusaadav, et kui ma päriselt reisi plaanima hakkan, ma uuringi välja sihtriigi tingimused. Ka siis, kui mul korra see Jurmala pähe tuli, hakkasin ju esimese asjana googeldama. Samas ei saa ma ikkagi aru, et mis pagana dokumente mul siis lõpuks näiteks Euroopa riikidesse reisides vaja läheb. Kas see vaktsineerimispass, mida oma digiloost välja printida saab, on piisav? Seal on mul märgitud “Manustamise kordus: üks doos ühest” ja kuupäev. Samas ei ole seal ju kuskil kirjas, millal ma koroona läbi põdesin. Kas minu läbipõdemise ja minu süsti vaheline aeg on ok ikkagi kõikides Euroopa riikides? Eestis kehtis soovitus vaktsineerida end ühe doosiga kuue kuu möödumisel pärast haiguse läbipõdemist. Vaktsineerisin. Sain sertifikaadi. Aga nüüd on mul kahtlus, kas teistes (Euroopa Liidu) riikides on sama süsteem – et 6 kuud? Äkki mõnes riigis on vähem? Kust ma tean? Covidi läbipõdemise kuupäeva (testi tegemise kuupäeva) ei ole ju vaktsineerimispassis kirjas.
Peaks saama? Aga saab siis? Või pean hankima vaktsineerimispassi juurde ka läbipõdemist tõendava dokumendi? Mul on tunne, et ma mõtlen täiega üle, aga mis ma teha saan, kui see kõik nii segane tundub.
Okei see selleks, miks ma tegelikult isegi veidi närvi läksin, oli artikli see osa:
Mida ma just loen? Sotsiaalministeerium teist doosi läbipõdenutele reisimise hõlbustamiseks õigeks ei pea? Mida ta siis õigeks ei pea – reisimise hõlbustamist? Ehk et teeme selle reisimise ja vaba liikumise võimalikult keeruliseks? Kas vaktsineerimise üks mõte ei pidanud olema ühiskonda avatuna hoida? Samal ajal, kui meil a) doosid riknevad, b) inimesed ei tule oma teist süsti saama, c) üleüldse on vaktsineerimise vastu huvi vähene, siis nendele teise doosi andmist, kes reaalselt seda tahavad, et oma normaalset elu elada, riik õigeks ei pea? Misasi see on? Eriti olukorras, kus ekspertidel pole üksmeelt, mitme doosiga siis ikkagi peaks vaktsineerima ning olukorras, kus see ongi riigiti erinev (näiteks Inglismaa ja Poola vaktsineerivad läbipõdenuid kahe doosiga). Probleem visatakse perearsti kaela – mõni saab oma teise doosi, mõni mitte? Paratamatult jääb mulje, et suurem aur läheb üksteise kallal õiendamise ja õigustamisele, selle asemel, et vaktsineerimist hallata. Astun nüüd sellest paadist välja ja enam neile kaasa ei tunne.
Tavalinekingakarp
Mna ka üppasin Kiige kaatrist välja ja sattusin otse EKREuse merre ja tahtsin päästa eemal uppuvaid oravaid.
M.
Sattusin ka kaks nädalat tagasi sellele samale mõttelainele, kui elukaaslane käis teist doosi saamas ning taipasin, et mu üks ühest ning september 2020 põdemine ei pruugi kuu pärast reisile minnes loodetud murevaba puhkust pakkuda.
Konsulteerisin Qvalitasega, kes esimese süsti tegi, nemad soovitasid perearstiga rääkida (keda mul lõpuks ei õnnestunudki kätte saada). Qvalitas ise ütles, et nemad võivad vabalt mulle teise doosi ka teha ning kuigi põdenud + 1 doosiga inimesed digiregistratuuri kaudu aega ei saa panna, saab seda teha otse Qvalitasse jt asutustesse helistades või külastades mõnda kiirkliinikut (nt Rocca Confido kiirkliiniku lehelt sain aja samaks päevaks bronnida) või neid avalikke vaktsineerimispunkte. Ehk et keegi sind sealt ära ei aja, kui tahad ikkagi teise doosi ka juurde teha.
Nüüd on mul digiloos kaks serti, üks ühest ja kaks kahest.
ebaparlikarp
Aa, hea teada siis 🙂
epp
Seda tahtsin ka veel öelda, et lihtinimesel adekvaatset corona-infot napib, nii asja meditsiinilise kui juriidilise poole pealt (mh. seesama reisi-jama, millest kirjutad), samal ajal kui riigid nagu Eesti ja USA (näiteid on kindlasti veel) kodanikke üksteise vastu üles ässitavad. Valitsuste kanalites ilmuvad artiklid ja sõnavõtud stiilis “vaktsineerimisest keeldujaid tuleb hakata karistama”. Mis edasi? Võllapuud linnaväljakutele? Nagu EKREst ja Trumpist oleks ühiskonna lõhestajatena veel vähe olnud. Kas riigi-isad loodavad, et tegemata teavitus- ja organiseerimistööd kompenseerib olukord, kus kaks erinevate seisukohtadega rahvastikugruppi üksteisel kõrisid närivad? Kasutame vana hea “punase” aja mustvalget trikki: kes pole meie poolt, see on meie vastu?
Oeh. Poleks pidanud kommima hakkamagi, näe, kütsin end emotsionaalselt üles 🙂
K
Selge on see, et mitte midagi ei ole selge 😀
epp
Ma tänaseks püüan coronast mitte mõelda/rääkida/kirjutada, nii kõrini kogu sellest tsirkusest, häbenemata peidan pea liiva alla – aga su postitus inspireeris 🙂
Lugesin ja vangutasin pead. Meil siinpool enam-vähem sarnane seis, selgust ei mingit, kuid erinevalt Euroopast on õnneks võimalik laialt ringi reisida, sel lihtsal põhjusel, et riik on nii suur.
Aga põhiline, mis ma öelda tahtsin, on järgmine: ühest küljest olen, nagu ka A, nördinud, et spetsialistidelt ja ekspertidelt asist nõu ei saa (“see on teie enda otsus”). Teisest küljest jälle olen olen õnnelik, et vähemasti siiani sellist lauset veel öeldakse, selle asemel, et lajatada “vaktsineerid, ja jutul lõpp”. Ja kolmandast küljest – millele ma peaksin oma vaba tahte ja vax-otsuse rajama, kui eksperdid nii siin- kui sealpool ookeani lihtsurelikele mingit ratsionaalset niidiotsa kätte ei anna, üks päev üks teave, teine päev teine, täna kanname maski, homme mitte, bussis kanname, restos ei kanna, hämamine, ähvardamine, emotsionaalsusele üles ehitatud sõnavõtud, tervise-teema sidumine patriotismiga jne jne jne?
Meil siin ähvardatakse riigiteenistujatele vaktsineerimine kohutuslikuks muuta. Keelduda võib meditsiiniliste vastunäidustuste puhul ja … wait for it… religioossetel põhjustel. Mismoodi, öelge mulle, saan ma tõsiselt võtta vaktsineerimist promovaid argumente, kui sama hingetõmbega lubavad eksperdid/spetsialistid kaitsepookimisest keelduda neil, kes usuvad, et see või teine jumalus või kaitsepühak neid nakatumast ja nakkust levitamast hoiab? Mismoodi???
P.S. Kas see oled sina, kes jahilt vette hüppab? Nii sinu moodi! 🙂
ebaparlikarp
Hahaa, ei see pole mina 😀 Muidu Su jutuga nõus!
epp
Igaks juhuks täpsustan, et ma absoluutselt ei halvusta religioossetel põhjustel vaktsiinist keeldujaid. Mu point on, et kui USA peaepidemioloog (Dr. Fauci) käiab päevast päeva, et vaktsineerimissoovitus põhineb rangelt teaduslikel alustel, samal ajal lisades, et religioossetel põhjustel vaktsineerimisest hoidumine on OK, siis vähemasti minu usaldus riiklikul tasandil antavatest juhistest kukub kolinal.
ebaparlikarp
Jepp, sain aru küll 🙂
Tegelt
Eestist välismaale pääsu dokumendid on peaministri ja välisministeeriumi tegemata töö. Nemad peavad hoolt kandma, et meil oleksid teiste Euroopa Liidu liikmesmaadega võrdsed võimalused ja õigused.
Laika
Eestlastel on tegelikult kogu selle koroona ajal olnud palju palju rohkem vabadust ja võimalusi ja õigusi kui paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Meil pole kordagi keelatud inimestel riigist lahkuda ega siia naasta. Paljudes Lääne-Euroopa riikides aga on nakatumiste kõrgajal konkreetselt keelatud riigist lahkuda ning kontroll selles osas olnud väga range. Tean, sest endal vajadus pidevalt välismaa vahet käia ning ma olen olnud ikka väga privilegeeritud seisus.
Mis puudutab, et meie dokumendid vastaks kõikide riikide nõuetele siis senikaua kuni igal riigil on õigus kehtestada omi reegleid (ja selle vastu ilmselt ei argumenteeri keegi, et me tahame Eestis säilitada otsustusvõime omaenda reeglite üle), ei ole võimalik saavutada seda, et me alati kõikidele nende nõuetele automaatselt vastaks. Riigid sõna otseses mõttes muudavad reegleid üleöö vastavalt hetkeemotsioonile ja vahel on osad reeglid täiesti ajuvabad ning isegi teostamatud. Eeldada, et meie valitsus suudab kõikide nendega sammu pidada ei tundu mulle reaalne.
Probleem selle läbipõdemise + 1 doosiga on ju see, et kõik EL riigid nõustusid, et 1 süst on piisav ja siis Poola ütles, et ei, vat meie teeme oma reegli, meid ei huvita mis te siin kokku leppisite, me tahame saada 2 doosi kõikidelt. Loomulikult ei hakka ülejäänud EL riigid sellepärast automaatselt enda läbipõdenud inimesi 2 doosiga vaktsineerima. Mis järgmiseks? Ungari nõuab nt 10 doosi, kas siis hakatakse kõiki 10 doosiga süstima? Ainuke lahendus on võtta riikidelt ära enda reeglite otsustusõigus. Ise aga ausalt öeldes seda küll ei soovi, sest me oleme ikka väga paindlikud ja vabad siin terve koroonaaeg olnud võrreldes paljude muude EL riikidega.
ebaparlikarp
Absoluutselt ei arva, et meie dokumendid peaks vastama kõigi riigi nõuetele. Aga kommunikatsioon sellest, mis dokumente vaja läheb jne, on väga segane.
A.
Minul on samad mõtted ja rahulolematust isegi veel mõnes aspektis. Põdesin koroonat jaanuari alguses olles sealjuures ka rase (varajane). Kuna põdemine läks kergelt ja üldiselt seda mingiks suureks ohuks rasedusele ka ei loetud, oli mul lõpuks isegi natuke hea meel, et edasi sai pool aastat muretult elada, juuli alguses aga tiksus mu pool aastat täis ja kuna see vaktsineerimine kuklasse hingas ning üldiselt olen ikka rohkem teaduseusku inimene, otsustasin lõpurasedana selle ühe ette nähtud süsti ikkagi ära teha – on see ju ka meie sünnitusmajade ametlik soovitus ja kuigi reisima ma minna ei plaani, siis mine tea, millal nt päevapealt süsti puudumine perepalatisse pääsemise takistuseks saab vms. Kui aga hakkasin erinevatelt arstidelt-ämmaemandatelt konkreetselt küsima, jõudis jutt ikka sinna, et soovitame küll, AGA ega tegelikult uuringutulemusi veel ei ole, uurimused on alles käimas ja kuigi pole alust arvata, et see midagi halba teeks, sest mõned rasedad on juhuvalimisse siiski sattunud ja pole kõrvalekaldeid täheldatud ja ka pooleliolevatel uuringutel praegu ohumärke ei paista, tuleb ikka “ise teada ja otsustada”. Isegi sekund enne nõela käsivarde löömist küsis süstija, et olen ma ikka arstiga konsulteerinud… Siis küll kihvatas, et no mida?! Ametlikult hõikame välja, et soovitame ja propageerime, aga siis kui konkreetsemalt küsima hakatakse, hakkab mingi hämamine pihta ja niigi raske otsuse ees oleva inimese kõhklema ajamine. Et mitte vaktsiinivastastele oma kommentaariga hoogu anda, rõhutan, et siiski soovitasid vaktsineerida kõik meditsiinitöötajad, kellega konsulteerisin, lihtsalt see kui sellise otsuse puhul tuuakse kõrvale klausel “aga see on teie enda otsus”, paneb see paratamatult kõhklema, sest tema peaks ju minust pädevam ja teadlikum olema ja oskama mulle öelda, mida teha. Mina otsustasin vaktsineerida – otsustavaks said asjaolud, et rasedus juba nii lõppjärgus, et lapsel organid juba välja arenenud ning asjaolu, et nii saab ka beebi endale kaitse, mis võiks teda vähemalt pool aastat pärast sündi viiruse eest kaitsta (ja kuna ma paari kuu pärast ka väikese koormusega tööd tema kõrvalt tegema hakkan, mis küll ajaliselt võtab mõned tunnid nädalad, kuid olemuselt on selline, kus paljude inimestega kokku puutun, tundub see mõistlikum kui lihtsalt loota, et ehk ma viirust koju ei too), lisaks siis igasugu praktilised kaalutlused ühiskonnas toimetamisevabaduse osas ja ülikoolis bioloogiaõpingute käigus saadud teadmised vaktsiinide olemusest. Samas, ma üldse ei imesta, et sellise info ja kommunikeerimise puhul paljud vaktsineerimisest loobuvad, sest selline konsulteerimine suurendab pigem ebakindlust kui tekitab kindlust.
Nüüd siis veel see vaktsineerimispassi jama ka – mina olen ka pettunud, et selle ühe süstiga justkui ei saagi kindel olla, et kuhugi üldse Eesti väliselt pääseb. Jällegi, ma ei plaani hommepäev kuhugi sõita, aga tahaksin ikkagi kindlustunnet, et kui vaja, on mul “paberid korras”. Olin samuti segaduses selle artikli taustal sellest “üks ühest” märkest (ja mitte mingist täpsustusest) ja proovisin kohe ka läbipõlemise tõendit genereerida, et äkki on siis mõlemat näidata vaja, aga seda digilugu mul isegi teha ei lasknud, viskas ette kirja, et ma pole ju viimase kuue kuu jooksul põdenud… Et siis vist ikkagi tuleb leppida selle sama üks ühest tõendiga. Ma isegi saan aru, kui täie tervise juures inimene läheb kuskile perearsti juurde endale teist doosi manguma-sehkendama, aga mina rasedana seda kindlasti ei tee, kui tervise mõttes selleks tegelikku vajadust ei ole. Samas, miks seda üldse keegi manguma peab või miks ei võiks siis päriselt olla ühtsed nõudmised Euroopa liidus (pidevalt käib ju suur ühtlustamine kõiges). Sellest, et digilugu mulle tõendi vana perekonnanimega genereeris (millega mul juba aasta aega ühtegi dokumenti ei ole), ma ei hakka üldse rääkimagi…
ebaparlikarp
Oi, aitäh nii pika ja põhjaliku kommentaari eest! Ma olen sinuga igati nõus! Ja tundub, et ma pole ainuke “loll”, kes sellest paberimajandusest vajalike passidega aru ei saa. No Su viimane lause… See ikka tase omaette, kuidas see üldse võimalik?!