Ajakirjandus ja erinevad arvamusliidrid tõmbavad iga päev oksa Kaja Kallast ja Tanel Kiike seoses vaktsineerimise korralagedusega ja mul on olnud neist isegi veidi kahju. Jah, Anneli Oti juhtum on keeruline. Jah, üldine huvi vaktsineerimise vastu on raugenud. Jah, paljud ei ole teisele vaktsiinisüstile ilmunud. Jah, vaktsineerimiskampaaniad on olnud hetkilised – natuke teeme siin, natuke seal… Aga suures plaanis – kõrvalt on kõigil hea reaalselt kraaksuda, samas oli meil hiljuti teine valitsus ja kas polnud mitte sama seis. Nii et jah, veidi isegi oli kahju, kuni eilseni.

Eile avastasin, et ma ei saa absoluutselt aru, mis dokumente ma siis lõpuks välja printima pean, kui ma tahaks näiteks reisile minna. Mõned nädalad tagasi tuli korra mõte, et äkki sõidaks nädalavahetuseks Lätti Jurmalasse. Googeldasin Reisi Targalt veebilehte Lätisse reisimise osas ja avastasin ootamatult (ometi ma ei ela kivi all ja loen iga päev uudiseid mitu korda), et Läti ei aktsepteeri läbipõdemist + ühte süsti (Pfizerit siis näiteks, mida muidu on ette nähtud kaks doosi). Kui ma enne rõõmustasin selle üle, et läbipõdenud saavad vaid ühe süsti ja korras, siis sel hetkel sain aru, et aga ei ole ju korras. Me oleme Euroopa Liidus ja siin ei kehtigi ühtne süsteem ning see teavitustöö on küll kuidagi puudulik. Tänaseks õnneks on Läti oma nõudeid muutnud ning sinna saab ka läbipõdemise + ühe süstiga. Leidsin eile ka sellise artikli. See on ilmunud hiljuti, 27.juulil, aga olud ja tingimused võivad ka vabalt muutuda.

Screenshot. Allikas: https://www.err.ee/1608289941/el-koroona-labipodenute-sertifikaate-pikendama-ei-asu

Arusaadav, et kui ma päriselt reisi plaanima hakkan, ma uuringi välja sihtriigi tingimused. Ka siis, kui mul korra see Jurmala pähe tuli, hakkasin ju esimese asjana googeldama. Samas ei saa ma ikkagi aru, et mis pagana dokumente mul siis lõpuks näiteks Euroopa riikidesse reisides vaja läheb. Kas see vaktsineerimispass, mida oma digiloost välja printida saab, on piisav? Seal on mul märgitud “Manustamise kordus: üks doos ühest” ja kuupäev. Samas ei ole seal ju kuskil kirjas, millal ma koroona läbi põdesin. Kas minu läbipõdemise ja minu süsti vaheline aeg on ok ikkagi kõikides Euroopa riikides? Eestis kehtis soovitus vaktsineerida end ühe doosiga kuue kuu möödumisel pärast haiguse läbipõdemist. Vaktsineerisin. Sain sertifikaadi. Aga nüüd on mul kahtlus, kas teistes (Euroopa Liidu) riikides on sama süsteem – et 6 kuud? Äkki mõnes riigis on vähem? Kust ma tean? Covidi läbipõdemise kuupäeva (testi tegemise kuupäeva) ei ole ju vaktsineerimispassis kirjas.

Screenshot. Allikas. https://www.err.ee/1608289941/el-koroona-labipodenute-sertifikaate-pikendama-ei-asu

Peaks saama? Aga saab siis? Või pean hankima vaktsineerimispassi juurde ka läbipõdemist tõendava dokumendi? Mul on tunne, et ma mõtlen täiega üle, aga mis ma teha saan, kui see kõik nii segane tundub.

Okei see selleks, miks ma tegelikult isegi veidi närvi läksin, oli artikli see osa:

Screenshot. Allikas: https://www.err.ee/1608289941/el-koroona-labipodenute-sertifikaate-pikendama-ei-asu

Mida ma just loen? Sotsiaalministeerium teist doosi läbipõdenutele reisimise hõlbustamiseks õigeks ei pea? Mida ta siis õigeks ei pea – reisimise hõlbustamist? Ehk et teeme selle reisimise ja vaba liikumise võimalikult keeruliseks? Kas vaktsineerimise üks mõte ei pidanud olema ühiskonda avatuna hoida? Samal ajal, kui meil a) doosid riknevad, b) inimesed ei tule oma teist süsti saama, c) üleüldse on vaktsineerimise vastu huvi vähene, siis nendele teise doosi andmist, kes reaalselt seda tahavad, et oma normaalset elu elada, riik õigeks ei pea? Misasi see on? Eriti olukorras, kus ekspertidel pole üksmeelt, mitme doosiga siis ikkagi peaks vaktsineerima ning olukorras, kus see ongi riigiti erinev (näiteks Inglismaa ja Poola vaktsineerivad läbipõdenuid kahe doosiga). Probleem visatakse perearsti kaela – mõni saab oma teise doosi, mõni mitte? Paratamatult jääb mulje, et suurem aur läheb üksteise kallal õiendamise ja õigustamisele, selle asemel, et vaktsineerimist hallata. Astun nüüd sellest paadist välja ja enam neile kaasa ei tunne.