Aeg jälle soovitada häid sarju. Ma üritan nii, et ei spoili.

Esimene, lausa kohustuslik vaatamine on “Ted Lasso”. Kohustluslik kõlab nagu igav, aga kasulik, kuid tegelikult on see hoopis mõnusalt humoorikas, südamlik ja hoogne vaatamine. Boonusena peaosas Jason Sudeikis! Kes ei armastaks Jason Sudeikisit? Ah? Sisu on lühidalt kokku võttes järgmine. Pärast lahutust saab Inglismaa ühe jalkaklubi omanikuks üks rikas ja bravuurikas (ning ülimalt naljaka ütlemisega) daam. Kuna naine tahab kätte maksta oma eksabikaasale, kellele see jalkaklubi väga tähtis oli, palkab ta USAst Ameerika jalgpalli treeneri Ted Lasso (Jason Sudeikis), kes ei tea “päris” jalgpallist mitte muffigi, lootes, et Ted Lasso laseb klubi kiiresti põhja. Ärge laske heidutada, et see kõik paistab nagu spordisari. Ei! Tegemist on väga naljakate karakteritega ja nende arenemisega, eluliste teemadega, suhete, sõpruse ja ka vihkamisest üle saamisega. Mis siis juhtub? Ted Lasso ei tea tõesti Iglismaal mängitavast jalgpallist midagi, aga ta on lihtsalt niiiii positiivne ja äge tegelane, kes sulatab lõpuks ka kõige karmimate tegelaste südamed ning puudutab oma kentsakusega inimeste hingi. Miks see vaatamine kohustuslik ok? Sest me kõik võiksime olla (näiteks oma enda töökohas) rohkem Ted Lassod.

Teine ülipositiivne ja naljakas sari on “Special”. Peategelaseks on üks lahe geikutt, kes põeb väiksest peale lihashaigust (cerebral palsy). Tema kõnnak on veidi omamoodi ja käed ei tööta ka päris nii nagu tervel inimesel, aga see ei takista teda oma unistuste poole püüdlemast. Elus kogenematuna läheb tööle blogijaks ühte väljaandesse, mis viib teda kokku erinevate inimeste ja suhetega. Lisaks näitab seal geisuhteid väga ausalt ja otsekoheselt, kuid mina elasin kõigele nii kaasa, et tegelikult polnud mingit vahet, on need gei- või heterosuhted – emotsioonid ja mured on tegelikult elus ju inimestel sarnased. Väga hea ja emotsionaalne komöödia!

Üks mu viimase aja (kui mitte üleüldse üks kõige) lemmikum sari – “StartUp”. Karakterid, jällegi karakterite superpõnev arenemine, väga pinev ja kaasahaarav sisu, palju plot twiste… Pean tunnistama, et osades kohtades pidin ma lihtsalt sarja pausile panema, sest ma lihtsalt ei suuuuutnud pingele vastu pidada. Osades kohtades lihtsalt röökisin üksi kaasa 😀

“The Serpent” – rahulikuma kuluga sari, aga on saanud inspiratsiooni tõsielust. Sarjas on peategelasteks mees ja naine, kurikaelad, keda püütakse aastaid tabada. Nende toime pandud kuriteod on lihtsalt ebanormaalselt haiged ja kogu selle loo teeb raskemaks asjaolu, et tegevus toimub 60ndatel ja 70ndatel. Eriti ägedaks teebki sarja see, et tegevus toimub üliautentselt selle ajastu Aasiamaades. Visuaal on ülinauditav.

No ja loomulikult “Mare Of Easttown” ning Kate Winslet. Kate’i tegelaskuju on väikelinna detektiiv, kes lahendab mõrvalugu. Kuigi sarja tutvustusest võib jääda mulje, et tegemist on väga masendava teemaga (mida ta muidugi on!), siis sarja on pikitud väga head huumorit, mis siiski hoiab vaibi mõnusalt üleval. Ülipõnev lugu ja lõpplahendust mina küll ette ei näinud.

Päise foto: “StartUp” (thecinemaholic.com).