Ühel väiksel tööüritusel käis meile esinemas Dali Karat – õnnekoolitaja, kui nii võib öelda. Kõlab täpselt selline asi, millesse kerge eelarvamusega suhtuda, aga see suhteliselt lühike esitlus, mil Dali ei rääkinudki nagu midagi väga uut, pani mind päris palju mõtlema. Õigemini oma mõtteid ühtseks tervikuks formuleerima, läbi mille ma justkui defineerisin enda jaoks lõplikult ära mingid olulised väärtused.

Muuhulgas rääkis Dali, kuidas välised asjad inimest õnnelikuks ei tee. Kes meist seda ei teaks eks? Õnn algab iseendast. Õnn on otsus. Õnnelik olemine nõuab teatud mindset’i. Võime olla korraks õnnelikud mingi uue ägeda ostu, kiituse või saavutuse üle, samas olles siiski oma üldisel õnnetasemel päris madalal. Niisamuti, nagu võime olla üldiselt õnnelikud, kuid tunda lühiajaliselt kurbust või tagasilööke. Eks see mindset tähendagi suures plaanis seda, et on inimesi, kellel on klaas pidevalt pooltühi, ja teised, kellel on pooltäis. Mõlema elud ja olud võivad olla sarnased, aga ühed on õnnelikumad kui teised. Tundub justkui klišee, ometi võitlevad inimesed pidevalt selle nimel, et olla õnnelikud, kuigi teooria tundub banaalselt lihtne.

Õnn on otsus – ei tähenda minu jaoks seda, et endaga või enda eluga mitte rahul olles tuleks sellega kohaneda ja leppida ning mõelda end lihtsalt õnnelikuks. Olen sellest varemgi kirjutanud, et enesele valetamine on üks räigemaid kuritegusid. Mina näen seda nii, et kaardista AUSALT oma olukord, püstita eesmärgid (olgu selleks väljakutsuvam töö, iseenda kehaga rahul olemine, minevikuga rahu tegemine või mis iganes) ning proovi midagi muuta ning liikuda nende eesmärkide poole. Küsimus on aga suhtumises, kas üritad seda saavutada ohvrirollis või endale sisendades, et saad hakkama, sa oled selleks piisav, sul kindlasti veab, kõik läheb nii nagu peab, usalda ennast.

Kindlasti jõuab kaugemale seda viimast taktikat kasutades. Häda on selles, et see pole kõigile loomuomane, mõnele kohe meeldib ohvriroll, tunne, et elu juhtub minuga (mitte vastupidi), ja toitub hoopis kaastundest. Loomulikult on kõigil raskeid hetki või kurbust (ka mul, kes ma olen mitu aastat võidelnud ning võitlen ka tulevikus depressiooniga ja olengi depressiivsema sisemaailmaga) ja see on okei. Kuid minu loomuses lihtsalt ei ole end haletseda. Mitte rohkem kui 1 päev 😀 Ühe päeva ma võin seda lubada, no kui tõesti juhtub midagi ettearvamatut ja hullu – töökaotus, lahkuminek, probleemid näiteks lapsega, läbipõlemine… Ning ma ei mõtle ka seda, et pärast lahkuminekut oled vaid 1 päev kurb või pettunud, ei! Haletsed end max 1 päev, aga kurb lubaks endal loomulikult kauem olla, see on ju normaalne. (Ma ei räägi siinkohal muidugi mingist sellisest olukorrast, kus terve su pere – 4 last ja mees – tulekahjus hukkub eks. Mul poleks aimugi kuidas ma siis käituks, ilmselt süütaks end samuti lahtise leegiga põlema, aga ma räägin mitte nii äärmuslikest olukoradest).

Vihane, närvis, kurb või pettunud saab olla ka ilma enesehaletsuseta. Olen vist minevikus selliseid ohvrirolle nii palju kõrvalt näinud, et mul on tekkinud selle vastu mingi instinktiivne põlgus. Ma ei tea, kas millessegi nii suure tundega suhtuda on tegelikult tervislik, aga minu puhul on see toiminud. Ja ma arvan, et endese mitte haletsemine on tugevalt seatud enese väärtustamisega. Kui mitte otse seotud, siis mingi seos seal kindlasti on.

Aga mis on need asjad, mis PÄRISELT inimese õnnetaset püsivalt kõrgemal hoiavad? Ei, see pole sotsiaalmeedia jälgijate arv, huulte süstid või äge auto, millega iga päev tööle sõita. See pole ka näiteks armastav kaasa, sest mis kasu sellest on, kui sa teda ise vastu ei armasta… Vot selle peale panigi mind Dali mõtlema – mis on minu PÄRIS õnnetase praeguses eluetapis ja mis seda mõjutab.

Armastus – tunne, et mina armastan ja et mind armastatakse. Kõik muu käib sinna juurde – see, et koos oleks hea klapp, lõbus, oleks piisavalt aega üksteise jaoks. Mitte see, et ta on kogu aeg ära ja tal on pidevalt kõrvalsuhted, aga noh, tegelikult me armastame üksteist. Ei! See on see enesele valetamise koht, mida ära tunda.

Lapse heaolu – teadmine, et minu lapsel on kõik hästi. Eelkõige ka tema enda arvates.

Turvatunne – see on seotud minu puhul pere kui tervikuga. Et ma olen meis kindel (nii kindel, kui miski siin elus üldse olla saab muidugi) ja ma tean, et kui ma kukun, siis on inimene, kes on minu kõrval. Usun, et siin punkti all on mul ka kodu ja/või kodutunne.

Nende päris minu inimeste võrgustik – olen suutnud elu jooksul luua enda ümber püsiva võrgustiku sõpradest. Suur osa neist liitus minu eluga (ja mina nende eludega) 20 aastat tagasi. Mõned mitte nii ammu, aga kõik see kokku tekitab minus tunde, et ma kuulun kuhugi, ma ei ole Maa peal üksi, mu elus ja ümber on inimesed, kellega ma räägin sama keelt, naeran samade naljade üle ning kellega jagan ka muret. Ma loodan, et tähendan neile midagi sarnast. See punkt ei ole midagi sellist, et ohh, mul ägedad sõbrad, kellega head pulli saab. See on midagi palju sügavamat. Kuigi loog, et saab pulli ka.

Raha, mis katab ära baasvajadused ja natuke peale – Dali Karat ütles (põhinedes siis mingitel uuringutel), et inimestel on õnnelik olemiseks raha vaja, aga just nii palju, et kataks ära baasvajadused ja natuke peale. Sellest rohkem raha ei tee inimesi enam õnnelikumaks, mõeldud on siis seda püsivat õnnetaset, mida ei muuda lihtsalt asjaolu, et ahh, täna on s*tt päev. Kui sa oled nii vaene, et sul pole raha lastele riideid osta (rääkimata endast) või neid ekskursioonile saata, siis tõenäoliselt on su õnnetase päris madal. Rohkem raha tõstaks seda kindlasti, sest nii saad lõpuks täita oma laste vajadused. Kui sul aga juba on okeilt pappi, siis mingil hetkel enam ei tõsta rohkem raha su õnnelevelit. Ma olen sellega nõus. Loomulikult elavad tõeliselt rikkad hoopis teistsugust elu, kui meiesugused ette kujutavad, aga kolme jahi (kahe asemel) omamine ei tõsta kellegi päris õnnetaset isegi ühe punkti võrra. Rikas inimene, kes hindab oma püsivat õnnelikkuse taset näiteks 8 punktile, ostab lisaks kaks luksusjahti ja ongi õnnelevelil 10? Ei ole ju nii, lihtsalt arutlen… Trikk on muidugi selles, et iga inimese jaoks on see “natuke peale” raha suurus erinev. Mulle tundub, et minu baasvajadused on, et sissetulekud kataks ära oma kodu, toidu (nii et ei peaks kuu toidueelarvet tegema), riided (nende suhtes ei ole ma üldse nõudlik ja eelistan üldse kaltsukaid, aga midagi ikka aegajalt tahaks :)), auto ja kütuse, mõned kosmeetikaasjad, natuke väljas käimise ning reisimise ja et oleks väike varu ootamatusteks. Muidugi oleks vahva võita lotoga 6 milli (ei mängi lotot!), aga kui mul need eelmised punktid (armastus jne) täidetud pole, ei venitaks ma iialgi selle kuue milliga õnnetaset 10 välja.

Tervis – siia alla kuulub kindlasti ka lähedaste inimeste tervis. Aga minu puhul kindlasti ka näiteks minu kehakaal. Ma tean, et see paratamatult mõjutab minu enesetunnet ja ma ei tahakski, et 10 või 20 lisakilo seda ei mõjutaks.

Rahuldustpakkuv ja tähendusega töö – minu jaoks midagi sellist, kus saan end arendada, kus teha turundust, kus olen inspireerivate inimeste keskel, mis oleks paindlik ja normaalse sissetulekuga, aga see viimane läheb juba tolle raha punkti alla.

Enese väärtustamine ja enesearmastus – mõtlesin, kas panna seda eraldi punktiks, kuigi see peaks ju olema elementaarne, ilma selleta ei saa midagi. Armasta enne ennast ja siis armastavad sind ka teised eksole. Kuid mulle tundub, et see enesearmastus on hästi paljude teiste punktidega seotud. Jah, välised tegurid ei pane sind ennast armastama, aga sa ei saa ka ükspäev lampi otsustada, et nii, nüüd ma hakkan ennast armastama. Pigem saad sa teha otsuse, et hakkad end rohkem väärtustama ja see läbi kasvab ka armastus ja usaldus iseenda vastu. Näiteks tunned, et oled pikalt jäänud töökohta, mis ei paku sulle mitte midagi, oled tüdinud ja tülpinud ning iseendas pettunud või vihane, et pole võtnud ette mingeid samme olukorra parandamiseks. Või oled mingis suhtes, kus lased endaga halvasti käituda… Sellises olukorras on ilmselt raske iseend ja oma elu tõeliselt armastada ega hakata ka päevapealt armastama. Küll aga saad sa päevapealt otsustada – p*rsse, ma olen rohkem väärt, ma leian uue väljakutse, ma muudan midagi. Samm sammu haaval hakkad liikuma uue eesmärgi poole, sest sa oled rohkem väärt, ja tasapisi õpid end uuesti usaldama ja armastama.

Kõik need kirjutatud punktid ja mõtted mõjutavadki minu päris õnnetaset ning rahulolu iseendaga, eluga ja minu vaimset tervist. Kindlasti ei mõjuta minu päris õnnetaset asjad nagu telefon, kallim auto või teiste inimeste arvamus minust. Kusjuures see viimane on eriti oluline – kui teiste inimeste arvamus sind mõjutab, siis pole minu meelest mitte kuidagi võimalik oma õnnetaset kõrgel hoida. No ei ole! Inimene peab suutma end väärtustada ise, mitte läbi kellegi teiste silmade. Muide, teatud harjutuste ja nippidega pidi olema võimalik oma õnnetaset ka tõsta. Noh, kui ise ei suuda end päevapealt ümber programmeerida ja hakata elu veidi teistest perspektiivist vaatama.

Mis minu jaoks oluline – kõik need välja toodud aspektid, mis püsivat õnnetaset mõjutavad, ei ole asjad, mis lihtsalt on või juhtuvad (välja arvatud tervis, see võib tõesti alt vedada või mõni õnnetus juhtuda), vaid need on põhiliselt ikkagi klaas pooltäis edasi liikumine, riskide võtmine, muutuste tegemine, vigadest õppimine, kukkudes kiiresti püsti tõusmine. Sekka natuke vedamist, aga kui üldse ei riski, siis ega ei vea ka kunagi 😉