Mõni päev tagasi jäi silma see artikkel. Ma tervet artiklit lugeda ei saanud ja detaile ei tea, aga ega ilmselt ei saaks kõike teada ka siis, kui oleks saanud kogu artiklile ligi. Aga point on see, et noorel naisel olid nii suur ärevushäire, ta läks ise kliinikusse abi saama, aga teda ei suudetud aidata ja ta võttis endalt elu. Ometi käib nii suur vaimse tervise heaolu teavistustöö ja selle valguses on antud juhtum veel eriti kurb – et kui inimene ise läheb abi paluma, siis ikkagi pole võimalik (kõiki) aidata.

Mul pole aimugi, mida sellises seisus inimene läbi elab. Kuigi ka minul on ärevushäire, aga kindlasti pole see võrreldav nii hullu seisuga, nagu temal. Võin vaid aimata. Mul endal on viimasel ajal üle pika aja tekkinud kaks paanikahoogu. Ja mille peale? Sest mul oli üks ninapool kinni!!! 5 päeva tagasi õnnestus mul kuidagi mingi viirus kätte saada ja muuhulgas oli nina turses, kinni ja tilkus. Loomulikult kasutasin ka ninarohtu, aga see ei olnud jõudnud veel mõjuma hakata ning üks ninapool oli kinni. Järsku haaras mind täielik õud – paanikahoog. Peaasi.ee leht kirjeldab paanikahoogu nii:

Paanikahäire põhitunnuseks on häirivate hirmuhoogude tekkimine, mille ajal võidakse tunda südamepekslemist või kiirenenud pulssi, hingetust, lämbumistunnet, valu rinnas, iiveldust või kõhuvalu, nõrkust, peapööritust või minestamistunnet, ebareaalsusetunnet, hirmu enesevalitsuse kaotuse, surma või hulluksminemise ees, higistamist, värisemist, käte ja jalgade kirvendust, külmavärinad või kuumahooge.

Seda tunnet on väga raske selgeks teha inimesele, kes seda päriselt kunagi kogenud ei ole. Minul tekkis üle keha kuumenemine, ebareaalsusetunne, hulluks minemise tunne, lämbumistunne, surmahirm, hirm enesevalitsuse ja kontrolli kaotuse üle. Ajuga saan aru, et ma ei lämbu – saan ju suuga ja teise ninapoolega piisavalt õhku hingata, aga paanikahoo ajal kaob nagu mõistus ära ja ongi kõik. Vähemalt saan ma sellise hoo ajal siiski kuidagi aru, et tegemist on paanikahooga ja kuigi see on niiiii raske, üritangi endale sisendada, et see on lihtsalt hoog, tuleb hingata rahulikult ja läheb üle. Ja lähebki üle, aga kui mul oleks selliseid hooge päevas näiteks 33, siis ma ka ilmselt lihtsalt ei suudaks elada… Nüüd on mul kaks korda selle ninakinnisuse peale lambist paanikahoog tulnud ja on tekkinud hirm ninakinnisuse üle. Eluski pole mul seda varem olnud! Samas on see tavapärane, et kui mingis olukorras paanikahoog tekib, hakkab inimene seda olukorda vältima. Õnneks ninakinnisust on võimalik siiski ninarohuga leevendada ja isegi ennetada.

Paanikahoog võib tekkida inimesele täiesti ootamatult „kui välk selgest taevast” või vallanduda mingi kindla olukorra, ärritaja, vaimse seisundi mõjul; paanikahood võivad esineda ka une ajal.

Peaasi.ee

Mul on paanikahoog tekkinud ka unepealt. Selleks ei pea nägema mingit õudusunenägu. Lihtsalt ärkasin äkitsi keset ööd üles ja tundsin kõiki neid samu asju, mida ka eelpool kirjeldasin. Seni ongi see olnud minu kõige suurem ja pikem paanikahoog ja ma ei suuda sellele mingit seletust leida. Paanikahoog võibki tekkida täielikus rahuolekus, kodus turvalises keskkonnas, selleks ei pea olema kuskil foobses hirmuolukorras. Peale selle olukorra on mul tulnud paanikahoog näiteks poes järjekorras seistes (ei karda järjekordi ega poes käimist) ja ka mõnes muus suvalises olukorras, kus pole mingit reaalset ohtu elule.

Paanikahoogude ja paanikahäire tekkimisel ei ole ühte kindlat põhjust, tavaliselt on vaja mitut kokkulangevat tegurit, mille hulka kuuluvad keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus.

Peaasi.ee

Kui paanikahoog tekib ainult kindlas foobses situatsioonis, käsitletakse seda RHK-10-s kui foobia raskuse näitajat ning seetõttu tuleks eelistada foobia diagnoosi.

Kliinikum.ee

Foobiaid on mul ka, aga foobses olukorras (ei tea, kas see on päris õige sõna, aga saate aru, mida ma mõtlen) ei ole mul päris sellist paanikahoogu tekkinud. Ma kardan ämblikuid ja lendamist. Suurt ämblikku nähes, eriti kodus, haarab mind samuti hirm, iiveldustunne, ehmumistunne, vastikustunne, minestustunne… Aga hoogu ei ole tekkinud. Võibolla, kui ma peaksin seda ämblikku puudutama, siis tekiks, aga ma pigem arvan, et enne seda hoogu ma minestaks lihtsalt ära või hakkaksin oksele. Lennukiga ei ole ma nüüd juba aastaid sõitnud ilma vastava retseptiravimita, aga ma mäletan vanast ajast, et ka seal pole tekkinud päris klassikalist paanikahoogu, vaid pigem räige surmahirm, keha läheb krampi, vallandub nutt ja lihtsalt… ilma ravimita ma lihtsalt lendama mitte iialgi ei läheks.

Hiljuti olen avastanud endas veel ühe foobia. See ilmselt läheb ka ärevushäire alla, aga eks need ole omavahel seotud. Ma nimelt kardan ja mul tekib ärevus, kui ma pean endale graafikusse mingi aja bookima – arst, juuksur, külla minek, autohooldus, mida iganes. Mitte bookimise enda ees ei ole ärevus, vaid selle, et panen endal midagi mingiks sajaks lukku, kuhu ma siis OLEN KOHUSTATUD minema. See pole absoluutselt seotud tööga – tööl võin ma täiesti vabalt igasuguseid kohtumisi, koosolekuid ja kohustusi kirja panna, see on justkui täiesti teine teema ning null ärevust tööasjades. Ei esinemise, sõna võtmise, võõraste vms ees, see kõik on täesiti igapäevane ja mingit ärevust selles ei ole.

Eile just kutsus sõbranna külla ja üritasime kuupäeva paika saada. Mul juba tekib ärevus seda asja arutades. Lisaks elab ta Viimsis ja minu jaoks tekitab (seletamatult) tohutut viha ja õudu, et panen endale (meeldiva!) kohustuse mingiks kindlaks ajaks ja pean siis sinna minema. Vahet pole, et tegemist on toreda koosviibimisega! Eriti tekitab õudu see, et ta elab Viimsis ja ma pean sõitma pärast tööd Pärnu maanteelt Viimsisse! Ajuga saan aru, et see pole pikk maa. Inimesed käivad Viimsist iga päev Tallinna kesklinna tööle ja tagasi. Minu jaoks tekitab see vahemaa aga hirmu, kusjuures mul pole mingit hirmu Tallinna liikluses või autosõidus. Kardan justkui seda kaotatud aega, mis ma olen sunnitud seal roolis istuma ja kohale sõitma. Üritasin isegi sellist foobiat googeldada, aga mingit head vastet ei leidnud. Seepärast on mulle ka ülioluline elada Tallinnas kohas, kus kõik (kaasa arvatud töö) on käe-jala juures. Ma ei suudaks elada kuskil Nõmmel, Laagris, Õismäel, Viimsis vms, kust pean (minu jaoks) nii pika maa iga päev tööle ja tagasi sõitma. Inimesed on selle jutu peale naernud ja ei saa aru. Aga kui keegi mulle ütleks, et ta kardab madusid või konni, siis ma ei hakka naerma, puhtalt seepärast, et madu ja konn ei tekita minus mingit halba emotsiooni ega hirmu. Eriti ei mõista ma neid inimesi, kes siis näiteks konnafoobia all kannatavale inimesele salaja konna “näkku viskab” vms. Mis teil viga on? Ma ei salli teiste inimeste foobiate üle ilkumist. Näiteks kunagi kartsin ka liftiga sõitmist (lapsepõlvest tulnud hirm, sest pidin tihti sõitma vana liftiga) ja kui keegi siis liftis hüppas ja “nalja tegi”, siis mul tekkis midagi paanikahoo sarnast ja oleks tahtnud selle inimesega enam mitte kunagi rääkida.

Ma ei võta küll igapäevaselt mingeid ravimeid (enam) oma ärevushäirete leevendamiseks, sest ma tulen eluga toime, aga väga aitab ka teadlikkus selles vallas, et kuidas siis iseendaga erinevates olukordades hakkama saada. Õnneks olen ise abi siiski julgenud küsida ja mõõdukat abi ka saanud. Vot nii siis. Päris isiklik teema, aga mul on see kuidagi mitu päeva juba nii hingel olnud ja tahtsin ära rääkida 🙂