Ma olen igati unistamise usku! Juba 15 aastat tagasi oma esimeses isiklikus kodus oli mul magnetitega väikse külmkapi peale kinnitatud ajakirjadest välja lõigatud pildikesi, mis andsid minu unistustele välimuse – ma ütlesin nad valjult oma külmkapi peal välja. Sellel ajal tundusid need unistused küll kauged, aga mitte kättesaamatud, sest ma olin ju nii noor. Mitte, et vanemas eas unistused enam ei täituks, aga selge on see, et näiteks professionaalseks balleriiniks saamise rong on läinud sedasi, et tagastulesidki enam ei paista. Õnneks balleriiniks pole tahtnud saada ka. Aga eks ole ikka natuke vahet, kas unistad 23aastaselt või 38aastaselt.

Absoluutselt kõik minu unistused sellest “külmkapi ajast” on tänaseks täitunud! Eks neile unistustele ole jooksvalt uusi peale tulnud. Kui veel viis aastat tagasi, töötades B2B müügivaldkonnas, unistasin reklaamiagentuuri elust ja veel täpsemalt copywriteri elust, siis nüüd – linnuke kirjas ja olen sealtki juba edasi liikunud! Seda unistust ei julenud ma toona isegi kellelegi öelda, see tundus mulle lausa piinlik. Mina? Kuidas? Millist teed pidi? Mis on esimene samm? Kust ma tean, kas see esimene samm üldse sinna poole viib? See oli hüpe turvalisusest tundmatusse! Aga üks samm viib teiseni, üks juhus järsku juba kolmandani ning äkki avastad end vaatamas oma märkmiku salasoovide nimekirja ja… juba kriipsutadki oma võimatuna tundunud ulmelisi unistusi maha.

Unistama peab! Nagu üks minu väga hea sõbranna hiljuti ütles: “Kui mälestused on suuremad kui unistused, siis sa oled surnud!” See oli lihtsalt nii tabav. Unistamise kontekstis! Loomulikult me loome elus (ja unistusi täites) ka mälestusi ning mida rohkem on helgeid ja ägedaid mälestusi, seda rahuolevamalt võib 80aastaselt oma jalutuskepikesele toetuda 😀 Kuid unistuste välja ütlemine/kirjutamine/joonistamine annab ajule signaali, mis suunas liikuda. Võibolla mitte täna ega homme, aga ükskord on see õige hetk ja julgus mingeid kõrguseid võtma hakata, midagi muuta.

Moodne oleks muidugi kasutada sõna “manifesteerima”. Unistavad ullikesed. Trendikad manifesteerivad! Viimasel ajal viskab neid manifesteerimise koolitusi, õpitubasid, juhendeid ja artikleid igast (sotsiaal)meedia aknast ja uksest sisse. Kuidas õigesti manifesteerida? Miks sa ebaõnnestud manifesteerimisel? Edukas manifesteerimine. 10 nõuannet, kuidas õigesti manifesteerida. 5 nõuannet, kuidas veel õigemini manifesteerida. Mis on manifesteerimise juures oluline? Kuidas õlide abiga manifesteerida? Kuidas ilma õlideta manifesteerida? Teadlik manifesteerimine. Kuidas manifesteerida oma ellu ideaalset armastust ja partnerit? Manifesteerimine – miks see vahel ei tööta? Enamiku neid õpetusi saad netist tasuta kätte, aga mida ma tähele panema olen hakanud, on see, et manifesteerimise teemast on äkitsi saanud spirituaalsete mentorite suur äri. Okei, mitte suur, nii suur kui kütuse- või elektriäri :D, aga saate vast aru. Peale koolituste ja õpitubade (mis muidugi pole tasuta), leidub hulgaliselt erinevaid eeltäidetud märkmikke, Sina pane aga oma 100 (või nii palju, kui torust tuleb) taotlust kirja ja saada Universumi poole teele, nagu lapsed detsembris jõuluvanale.

Kuskilt jäi just silma, et üles tuleks kirjutada 108 unistust/taotlust. 108! Miks selline number? Kellelgi pole aimugi. Ma ise kahtlustan, et seepärast, et kui Sa tõesti paned kirja 108 unistust, siis no MIDAGI sul nendest ikka kunagi täitub ja saad öelda, et näed, toimib. Ma ise tunnen, et 108 on palju. Liiga palju. Nii hakkaks ilmselt juba 17nda punkti juures üles kirjutama, et sooviks kaelkirjakukujuga peapaela või et tihased su meisterdatud linnumajasse peki söömise asemel kuldmünte tooma hakkaks. Ühesõnaga jaburdusi, mida sa tegelikult ei tahagi, ei vaja või mis võtaks sult igasuguse mänguilu. Pigem manifesteerida ikka kontsentreeritunumalt. (Jumal, neli korda parandasin selle sõna kirjapilti ja ma ei tea, kas sai nüüd õigesti).

Nagu ma kirjutasin, ma olen väga unistamise ja manifesteerimise poolt. Juba vähemalt 15 aastat! Nii nagu varem, olen ka nüüd jooksvalt kaardistanud oma elu – tehtud tegemisi, puudujääke, soove ning teinud neid “taotlusi”. Olgu siis Universumile või pigem iseendale. Ka mul on aegade jooksul juhuslikult soetatud kaks märkmikku, mille paar lehekülge on sellele teemale eeltäidetud juhistega pühendatud. Aga nüüd ei oskaks ma enam selles manifesteerimise hulluses küll enam orienteeruda. On mul ka mingit õpituba vaja? Äkki ma olen koguaeg siiski midagi valesti teinud? Äkki õlid tõesti aitavad?

Kuid ju on neid õpitubasid, spirituaalseid mentoreid ja coache inimestele päriselt ka vaja? Et inimesed ei piirduks vaid Pinterestis boardi pinnimisega, vaid oskaks selle asjaga ka kuidagi edasi minna. Kui SEDA, kuidas edasi minna, üldse õpetatakse… Ma ei tea ju täpselt neid teooriaid ja olen seni juhindunud suuresti sellest, et kui sa millestki unistad, siis tee selgeks, millest, ja hakka millegagi lihtsalt pihta 😀 Võibolla peaks aga hoopis kolmanda ilusti kujundatud ja armsa märkmiku ostma ning kuhugi end kirja panema…