Ebapärlikarp

Ma ei tea, miks ma end sedasi alandan ja süldiks kutsuma hakkasin. Tegelikult olen ma ju eluaeg olnud (ja olen ka praegu) sire tüdruk. Aga sire tüdruk võib ringtreeningus ikkagi sült olla.

Eile käisime sõbrannaga jõusaalis toimuvas ringtreeningus, mida viis läbi sama treener, kelle me personaaltreeneriks valisime. Polnud aimugi, misasi see ringtreening täpselt on. Oleks teadnud, poleks ilmselt läinud 😀 Keset jõusaali oli 12 atribuutikat ringi pandud, igaüks sai ühe asja. Minuti vihtusid teha ja siis astusid edasi kõrvalolevale atribuutikale ja nii 12 korda, kuni ring sai täis. Ja neid ringe tegime KOLM. Eelnes ka soojendus ja pärast muidugi venitus. Need ei olnud trenažöörid, vaid see harjutuste ring oli tehtud umbes mingitest sellistest asjadest:

1. Minut planki. Need, kes ei olnud süldid (suht kõik peale minu), said endale seljale asetada raskuse, valides kolme erineva vahel.
2. Minut TRX harjutust. Mingite paeladega ja oma keharaskusega möllamine treenides näiteks biitsepsit. Mul pole aimugi, kas ma seda sõna “biitseps” õigesti kirjutan, sest ma olen NII spordikauge inimene. Ok, kontrollisin. Kirjutan. Poleks ma nii spordikauge, kirjutaks ma hoopis “õlavarre-kakspealihas”. Aga see kõlab juba nagu ma oleks põhimõtteliselt arst. Või vähemalt füsioterapeut.
3. Minut raske topispalliga küki tegemine ja siis pall üles peakohale. Süldid pidid ka palli võtma. Valida oli kolme raskuse vahel.
4. Sangpommidega trepile astumine ja kükkide tegemine. Valida kolme erineva sangpommi vahel.

Jaa nii edasi.

Juba teisel harjutusel nikastasin näpu ära. Kolmandal käsivarre. Aga polnud aega põdeda, tuli edasi teha. Okei, esimene 12 korda ehk üks ring polnud nii hull. Või noh, oli hull, kui ma oleks tehniliselt kõike 100% õigesti teinud. Aga puhkepause ei olnud ja mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas mu sõbrannal on silmad pingutusest verd täis valgunud või on minu enda silmad verd täis valgunud ning seeläbi ma näen, nagu tema silmad on verd täis valgunud.

Mingi hetk oli oksemaik suus. Mingi hetk tõmbasin õlavarre (? või õla?) liigesest välja, nii et silmad, mis enne verd täis olid, purskasid korraks tuld. Aga jällegi, polnud aega nutta – mõttejõu (või oli see toores füüsiline, tagant järgi ei saa isegi aru…) keerasin oma õla paika ja liikusin järgmise harjutuse juurde.

Ärge saage valesti aru, see trenn ei ole mingi piinamine. “Asi pole sinus. Asi on minus!” Lihtsalt minu ja tegelikult ka mu trennikaaslase jaoks oli see praegu veidi tappev. Aga me jäime ellu ning praegu on jube hea tunne, et ära tegime. Räägitakse, et veri väljas ei peaks trenni tegema, aga… Ok, füüsiliselt oli raske, aga muidu oli meil lõbus ja seni, kuni ikkagi on lõbus, siis mulle pakub asi pinget. Eesmärkidest on ka plaanis kirjutada, aga natuke hiljem – inspiratsiooni sain SELLEST postitusest.

Järgmisena proovime body pumpi. Miskipärast arvan, et seal ei lähe mul sujuvamalt 😀

Foto: pixabay.com

Ma olen kuulnud, et paljudel elab kodus mingi sokisööja, kes armastab kõigist paarist ära süüa või lihtsalt oma salajasse koopasse vedada just ühe soki. Ma olen ka seda natuke omal nahal kogenud, aga minu kogemus ütleb, et selle vastu aitab sokikoguse vähendamine. Ärge küsige miks. Äkki seepärast, et sokisööjal hakkab teist kahju, kui teil vaid 3 paari sokke on.

Aktiivsem kui sokisööja on minu kodus:

Teelusikasööja. Ükskõik, kui palju neid teelusikaid kodus on, siis hetkel, kui aega vähe ja tahaks teha kiirelt ühe kohvi, siis mida sahtlis ei ole, on teelusikas.

Kingalusikasööja. Küll on mul koridori koristades kingalusikad ette jäänud ja küll on mulle neid isegi jõuluks kingitud, aga kui mul reaalselt ühte vaja on, siis seda lihtsalt ei ole.

Kraadiklaasisööja. Mul on küll kodus ravimisahtel, aga seal vedelevad alati siis, kui vaja on, vaid kraadiklaasi kestad. Ükskord leidsin kraadiklaasi otsides selle saunast. Ma ei tea, miks ma üldse otsustasin digitaalset kraadiklaasi saunast otsida, aga näed, oligi seal mingil müstilisel põhjusel. Mõnikord veab ka.

Küüneviilisööja. Ma ostan vist iga kuu uue küüneviili. Mul ei ole aimugi, kuhu need kaovad. Küüneviili odavamat multipacki on olemas?

Juuksekummisööja. Ok, seda ma kahtlustan, et need on kassid. Ükskõik, kui hästi ma juuksekummi kuhugi meigikotti või korvi asjade alla ära ei peida, siis õhtul, kui tahaks nägu pestes korra juuksed kokku panna, siis seda ei ole. Ma ei jaksa ise väga diivanit tõsta, aga ma tean, et kõik juuksekummid lõpetavad oma elupäevad suure toa diivani all. Kassid mängivad nendega põrandal hokit, kõik lendavad diivani alla pilusse. 4 korda üritavad nad käpaga seda kummi kätte saada, loobuvad ja lähevad uue jahile. Kuskil ikka on. Lihtsalt mina ei tea, kus.

Ninarohusööja. Üks on öökapi peal. Paar tükki ravimisahtlis. Suure toa riiulis. Lapse kapi peal. Aga ainult siis, kui kunagi vaja ei lähe.

Pastakasööja. Mul on kodus miljon pastakat. Riiulis. Käekotis. Lapse kirjutuslaual. Sahtlis. Suva kohas. Aga kui on vaja kiirelt kellegi telefoninumber üles kirjutada või poenimekiri teha, siis on muutunud need lihtsalt nähtamatuks.

On teil ka mingeid sööjad kodus?

PS: Pilt pixabay.com