Eile käisime jälle Mustamäel Apollo kinos, seekord “Green Booki” vaatamas. Ma vist polegi näinud ühtegi nii positiivset ja humoorikat filmi, mis tegelikult käsitles nii negatiivset ja valusat teemat. Päris hull mõelda, kui lühikese ajaga on osa ühiskonnast teinud nii suure hüppe normaalsusse. Samas ei kujuta ma ette, mis emotsiooni ja grimassiga ekremeelsed ja (sala)rassistid “Green Booki” vaataks. Igatahes väga vahva ja nauditav road movie sõprusest, usaldusest, armastusest ja… rassismist.

Pull on see, et Don Shirley trios oli tegelikult tšellomängija eestlane Jüri Täht 😀 Ta küll emigreerus, kuid pidavat praegu Tartus elama 😀 Miskipärast oli Jüri Täht filmis hoopis Oleg, kes rõõmsalt viinapitsi kokku lüües “На здоро́вье!” ütles. Ma ei tea, äkki siis seal lõunaosariikide tuuril oli teda siiski asendamas Oleg, kes oli välimuselt väga Jüri.

Veel pullim on see, et kinno minnes tõmbasin jalga püksid, mis olid küll kapis, aga eelnevalt sinna pesupesemisest tulnud. Lasen siis kinos oma staaritooli jalatoe mõnusasti üles, sätin end ekraani ees jäätist sööma, kui äkki märkan, et pükste sees põlve juures on mingi imelik moodustis, nagu oleks põlv paistes ja muhkus. Venitan kuidagimoodi imekombel püksisäärt üles poole, topin säärest käe sisse, et selle põlve ja moodustuseni jõuda, saan näpud vahele ning tõmban püksisäärest välja TRUSSIKUD 😀 Täpsemini siis stringid, mis olid pesumasinas püksisääre sisse läinud ja mida ma pükse jalga pannes tähele ei pannud.

Ei julgegi kohe enam otse pesust tulnud riideid selga panna. Äkki teen tööl midagi seletades käega kiirema liigutuse ja varrukast lendab kahte lehte trussikuid. Nagu võlukübarast tuvisid.

Foto: pexels.com