Mu Apollo kinkepiletid hakkasid juba aeguma ning võtsin esimest korda elus Mustamäe Keskuse kinos staaritoolid ja läksime vaatama. Staaritoolidega on vist see värk, et annad staaritoolile korra oma kannikad ja jääd igavesti staaritoolidele kannikaid andma. Mingisse teise tooli küll väga enam istuda ei taha. Keset filmi söögi ja joogi tellimine mind ei ahvatle, piisas täiesti L suuruses vedela topsijäätise saali kaasa ostmisest. Ma kasutaks seda toolidevahelist ekraani filmi ajal toidu tellimiseks küll vist vaid siis, kui ma oleks eelnevalt 3 päeva söömata. Restoran on restoran, kino on kino. Mulle meeldib pigem filmile keskenduda.

Aga film siis, millele keskendusin… Einoh, tore filmike ju! Queeni fänn pole me Karliga kumbki, aga eks ma üht-teist tema loomingust ikka kuulnud olen. Mitte kuulmiseks peaks ilmselt päris kurdina sündima.

Kuna ma Queeni liikmetest, saamisloost, kividest ja kändudest midagi eriti ei tea, siis ei oska ka kuidagi võrrelda, kas oli ikka päris. Ja ega see dokumentaalfilm ju olnudki. Mis mind aga häiris või millele ma pihta ei saanud, oli see, et kogu film näitas seda tuntud kooslust kui suvalist garaažibändi. Ka laval paistsid musitseerivat suvalised tüübid, kes end isegi eriti higiseks ei mänginud. Garaažibänd oli justkui suure publikuhulga ette “photoshopitud”. Seda ebakõla süvendas minu jaoks veelgi asjaolu, et bändiliikmete tegevus toimus pea terve filmi kestel vaid omakeskis kuskil stuudios või mõnes toas, kus nende kuulsus ja võimsus välja ei paistnud. Oleks tahtnud näha rohkem fännide ja bändi suhestumist, mis oleks kindlasti saanud tekitada tunde, et tegemist oli staaridega.

Freddie ise tundus kuidagi…ee… väike. Nagu väikest kasvu poisike. Ega ta päriselt mingi pikk mees olnudki, aga maskuliinsem ja mehelikum kindlasti. Äkki ikka ka andekam ja sisukam kui seal filmis? Näitleja kohta mul ühtegi halba sõna öelda pole, Rami Malek meeldis mulle juba varem. Ega mul ka filmi kohta midagi halba öelda pole, oligi tore filmike ja vooluga kaasa minnes ju täitsa põnev, mõni koht pani isegi muigama.

Kitarrivennad inimesena sümpatiseerisid – filmi järgi olid mõnusad ja armsad nohikud, korralikud inimesed, kes tahtsid teha muusikat, mitte kokast sirgjooni ninna imeda.

Kõige sügavama mulje jättis Mary Austini osa – südamlik, siiras, kaastundlik ja truu sõber. Tema läks mulle küll hinge. Eriti võrreldes Freddiega, kes korra peol kelneri kanni näppis ning ka aastaid hiljem suutis sellest juhtumist nii sisse võetud olla, et mehe lõpuks viimases hädas üles otsis. Ilus! Aga – nagu üksainus kanninäpistamine ja väike jutuajamine ju aastaid tagasi!

Nädalavahetusel lähen paljukiidetud “Green Book” filmi vaatama. Ikka staaritoolidesse ja võtan uuesti selle L suuruses topsi jäätist! (Ila jookseb).

Agjaa, ma ei saa kuidagi selle vastu, et minu lemmikuks jääb alatiseks Michael Jackson. Palun ärge temast filmi tehke. Ükskõik kui hästi see tehtud oleks, paistaks välja ikka nagu Raivo E. Tamm.