Inimene, kes Sa soovitasid meil peatuda Riias Grand Poet by Semarah viietärnises spaahotellis, aitäh! Nii mõnus. Ma ei olegi kunagi nii luksuslikus hotellis peatunud ja teenindus ning suhtumine on siin, nagu me oleks peaaegu Kate ja prints William. Aga 35ndal sünnipäeval ju võib end veits hertsoginnana tunda, ei?

Hommikul käisime Sigulda Aerodiumil lendamas. Millises maailmas elades ma arvasin, et see on äge? Kohapeal enam nii äge ei tundunud ning lõppkokkuvõttes oli väga äge 😀

Enne minekut ja enne kiiret koolitust.

Mingi suur Eesti kuttide grupp tuli samal ajal meiega ning nii pidin ma ainsa tüdrukuna oma järjekorda ootama ja kõigi ees oma põski lennutama. Sellest põskede lennutamisest ma tahtsingi täna kirjutada. Kõik oli super, kiiver peas, prillid ees, tropid kõrvas, skafander seljas… Õpetussõnad meeles. Ventikas pandi tööle ning juhendajaga koos kallutasime end ventikast taevasse lendava õhu (tuuletunneli) kohale. Sealt ventikast tulev tuul on JULM! Peabki julm olema, muidu selle peal ei saaks ju lennata.

Ma olin seal umbes selline:

Karlarvas, et kogu mu pekk (mida küll ei ole palju) surus krae vahelt välja sinna tuulde laperdama. See selleks. Lend lõppes, vinge tunne oli, Karl oli järgmine, elasin kaasa… Kui tehtud, läksime riietama ning siis tundsin esimest korda, et mu näoga ei ole kõik päris ok. Põskedest kiskus ja tundsin mingeid imelikke vagusid põskedes. Peeglit ei olnud, aga nägin klaasi pealt enda peegeldust ja pidin šoki saama. Põhimõtteliselt kogu mu näonahk, mis seal tuules laperdas, oli mul põskedest ja suu ümbert loppis.

Esimene mõte:

Appi, ma tean, mis tunne on inimestel, kellele visatakse tänaval hapet näkku.

Teine mõte:

Krt ja ma olen veel ise süüdi, oli mul vaja siia ronida? Paar minutit ägedust ja terve ülejäänud elu rikutud.

Kolmas mõte:

Palju õnne, Triin! Said täna 35 ja olidki kuidagi liialt noor oma vanuse kohta, nüüd on kõik kenasti jonksus.

Neljas mõte:

KAS MA JÄÄNGI SELLISEKS?????????????

Viies mõte:

Jumal tänatud, et mul on mees, sellise lõustaga uut küll ei leiaks.

Kuues mõte:

Äkki see ikka tõmbub tagasi?

Seitsmes mõte:

ÄKKI MA JÄÄNGI SELLISEKS?????????????

Kaheksas mõte:

Kus ma Riias nüüd kiirelt mingi normaalse ilukliiniku leiaks?

Üheksas mõte:

Suva, see ilukliinik ei pea isegi normaalne olema, peaasi, et midagigi teha oskavad!

Kümnes mõte:

Isegi kui ma nad kohtusse kaevaks ja lahingu võidaks, jääks mu nägu ikkagi selliseks ju!

Kõik need mõtted käisid mul peas täpselt selles järjekorras ja sekunditega. Üritasin rahuneda ja loogiliselt mõelda. Samas, kus see loogika on, kui sa pärast paari minutit elust näed selline välja:

 

Ja ma ei ole koer. Ma olen inimene!

ÕNNEKS nägin ca 10 minuti pärast veidi muutusi, mis andis mõista, et äkki ikka pole olukord pöördumatult hull. Tõsi, tunni ajaga oli mu nägu siiski taastunud. Vedas, sest äkki oleks Karlile siia hotelli saabudes öeldud, et sorry, aga lemmikloomad ei ole lubatud.