Eile helistati mulle väga tuntud ja suurest ettevõttest. Naisterahvas tutvustab ennast ja muuhulgas räägib:

“Te kandideerisite meile mõni aeg tagasi. Seda kohta meil enam pakkuda ei ole, AGA meil on üks uus koht vabanenud – kommunikatsioonijuhi koht. Kas oleksite huvitatud?”

Vastasin, et olen töö juba leidnud, aga kuna mul tekkis sportlik huvi, et mida siis pakutakse, siis palusin lähemalt selgitada.

Naisterahvas räägib edasi töö sisust – kommunikatsioon ettevõttest välja poole, ettevõtte sisene kommunikatsioon jne. Teadsin juba ette, et ma tegelikult ei ole huvitatud, sest olen oma koha leidnud ja rahul, aga kuulan ta ära.

Ning siis jõuab ta ise otsapidi palga teema juurde ning muutub natuke ebalevaks:

“Aga kuna see amet EI OLE JUHI positsioon…”

(Mis sest, et ta 2 minutit tagasi ütles, et pakkuda on kommunikatsiooniJUHI ametikohta).

“…siis palgasumma jääb sinna XXXX bruto kanti, mida saame pakkuda.”

(Ehk siis see summa oli VÄIKE, igaks juhuks täpsustan! Ja ta ütles selle numbri ise ka välja nagu vabandades, nii nagu tal oleks pisut piinlik.)

Ma telefoni teises otsas:

Vastasin talle kiirelt ja viisakalt, et aitäh, et helistasite, aga ma ei ole kahjuks huvitatud. Ta justkui nägi seda ette ja lõpetasime viisakalt kõne.

Vaene personalijuht, kes helistab inimesi läbi, lootes erutada neid juhi koha pakkumisega, kuid siis… Aga eks täna on meil kõik müügiesindajad müügijuhid, sekretärid büroojuhid jne. Paljudele loeb tiitel, ju nad kellegi ikka leiavad, eriti praegusel tööturul.