1,5 aastat kooselu võiks juba eeldada, et üksteise veidrad harjumused hakkavad kummalegi närvidele käima või kui mitte närvidele, siis vähemalt märkad ikka midagi, mida teine teeb “imelikult”. Kummalisel kombel olen mina küll selline inimene, et mul on suhteliselt suva olnud. Olen kuulnud, et ärritama võivad hakata isegi asjaolud, kuidas kaaslane hambaid peseb või kuidas ta suppi sööb. Aga ma arvan, et kui juba sellised asjad pinda käivad, on probleem kuskil sügavamal.

Ma võin küll puhta südametunnistusega öelda, et mul selliste tähelepanekutega probleemi ei ole, aga olen täheldanud, et minu elukaaslane vaatab mind küll vahel veidra pilguga. Mitte kurjustavalt. Ja jumal tänatud, ta on kõiges tõesti nii tšill inimene, et tal üldjuhul täiesti kama minu kiiksudest, aga mingid lambiasjad on vist ikka, mida ma tema meelest “kummaliselt” teen.

Kõige suurema tähelepanu saab nõudepesumasin.

“Kas see töötab praegu v?” küsib ta, kui nõudepesumasina uks on kinni.

Ei, see ei tööta. Uks on lihtsalt kinni. Aga tuleb välja, et kui uks on kinni, läheb nõudepesumasin haisema. Minu arvates läheb ta ka haisema, kui ma seal nädal otsa musti nõusid hoiaks, aga kuna me peseme nõudepesumasinas nõusid ca iga päev, siis mis seal ikka nii lühikese ajaga haisema saab minna. Ja ma ju pesen selle koos nõudega puhtaks 😀

Siis näiteks pann – seda ei panda ju nõudepesumasinasse! Okei, osasid panne tõesti vist ei tohigi nõudepesumasinasse panna. Aga ma ei tea, et meil oleks selline pann, mida ei tohi panna. Minu jaoks on nõudepesumasin taeva kingitus Maa peal – just seepärast, et sinna saab panna KA s*tase panni, ahjuvormi, ahjuplaadi, poti ja mida iganes. See ongi nõudepesumasina töö need puhtaks pesta, nii et ma ei peaks ise kraanikausis suuri jurakaid küürima. Aga tuleb välja, et ei, panni koht ei ole nõudepesumasinas. Õnneks ostsime me nüüd uue panni ning seda ei tohi ma enam absull nõudepesumasinasse panna. Ma ei tea, kas seal tõepõhi all on, aga mul ükskõik, sest tegin kohe diili enda kasuks – kui ma ei tohi seda nõudepesumasinasse panna, siis mina seda kraanikausis pesema ei hakka. Panni pesu ei ole nüüdseks minu töö. Minule üllatuseks tuli diil ülikiirelt. Inimene on nõus panni ise küürima, peaasi, et ma seda nõudsepesumasinasse ei paneks 😀 Ma ei ütleks, et see oleks mingi win-win olukord. Pigem minu win 😀

Täiesti teine teema on minu riided. Kuna mul on neid tekkinud elukaaslase koju suhteliselt hulgi ja kõik kuidagi kappi ei mahu või mahuvad vaevaliselt, siis tekib väike riidekuhi tihti minu öökapile. Lisaks, kuna tulen vahel päris mitme kotiga, mida majutan samuti voodi ees öökapi juures, kuhjub vahel ka sinna kottide peale mõningaid riideid. Kodus mul selliseid riidehunnikuid üldiselt ei ole. Ega mu riidehunnikud otseselt kellelegi närvidele käi, aga mehed vist ei saa aru, miks on vaja nii palju riideid. Minu jaoks on aga kõik väga loogiline. Kui ma nädalaks tulen, pean ma võtma kaasa erinevaid rõivavariante, sest kust ma tean, milline tuju mul parasjagu on ja millega ma tahan tööle minna. Pealegi olen ma ammu unustanud, mis mul seal kohapeal kapis peitub. Olukord päädib tihti muidugi sellega, et tööle jõuan nädalas näiteks kahel päeval ja ülejäänud päevadel on kodukontor 😀 Ehk siis tõepoolest – milleks nii palju riideid 😀

Praegu ei tule rohkem meelde, et ma mingis osas veel veidrik oleks teise silmis, aga noh, see vist pigem hea märk.