Ebapärlikarp

Eveliis küsis täna sotsiaalmeedias “Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda?”. Vastan ausalt. Järjest enam hakkab mulle tunduma, et see on Itaalia. Jaanipäev ei ole küll veel käes, aga meie traditsiooniks on saanud jaanipäeva ajal teha midagi sellist, mis pole tavalise eestlase jaoks traditsiooniline. Ei, mitte nimme! Lihtsalt nii on juhtunud.

Me oleme jälle Itaalias, seekord Toscana piirkonnas. Ma täna ei hakka pikalt lobisema, aga tahtsin endast märku anda, et kõik on nii väga tsill. Maandusime lennukiga Bergamos nüüd juba mingid päevad tagasi ja siis sõitsime siia Castagneto Carducci lähedale. Mitte et see koht peaks midagi ütlema, aga no Pisast 40 mintsa autoga alla poole. Juhul kui, sa ei keera 268 korda valest kiirteeotsast ära ja geps ei teata sulle emotsioonitult: “Ümberarvestamine… 11 km pärast keera…!” (Sest kiirteel teatavasti ei ole võimalik kohe ringi keerata). Ja sa mõtled f********************k!

Googeldamine andis info, et Bergamost sihtkohta on ajaliselt ca 4 tunni sõit. Elab üle eks. Vahepeal Pisa torni vaatlus, et kui viltu see ikka on, ja siis see 40 mintsa kämpani. Tegelikkus kujunes selliseks, et kui olime suht kõrgmäestikes ja suurest sinkavonkatamisest hakkas Ethelil halb ning ta palus peatust ja seepeale Oscar lihtsalt ropsis, avastasime, et Karlil oli pandud gepsi seadistusteks:

• Väldi kiirteid (mida mööda saaks eks otse ja kiiresti).
• Väldi tasulisi teid, mis on ka kõige otsemad ja kiiremad (ja mis pole teabmis hingematvalt kallid, nii 60 senti kuni 8 eur paar korda teekonnal).

Et mitte näida koonerperena, siis see oli jäänud sinna gepsi kuidagi kogemata. Iseenesest on ju Itaalia ilus ja mulle see  road trip tegelikult meeldis. Pisa tornini jõudsime ka.

Täiesti turistico, aga samas tagant järgi mõtlen, et lahe, et ikka ära käisime, vau efekt oli ikka täitsa olemas.

Ja Pisast keerutasime nagu lollakad sada korda kiirteedelt valesti ja korra jõudsime juba närvi minna, aga kuna kämpa ütles, et suva, mis kell jõuate, siis tegelikult kiiret polnud. Pärast Pisa seadistasime oma gepsi ringi, et ikka kiirteed mööda saada ja lõpuks maksime neid summasid topelt, sest keerlesime nagu arvutimängus. Level 1 – kas saame õigest kohast keeratud. Kui level 1 tehtud, tuli level 2. Level 2 feilides sattusime tagasi level 1 ja saime uuesti teha level 2. Lastel oli äge sümboliseerida ja kilgata, mina üritasin tsill olla ja karl ütles üks kord ropu sõna.

Kohale jõudsime tegelt mingi tunnise hilinemisega lõppkokkuvõttes, mis oli täiesti savi, aga oma lollus ajab ikka vihale. Kämpa maja ära uuritud (mis see aasta on veel mõnusam, kui eelmine), läksime restosse, kus Karl end lõpuks pärast pikka päeva lõdvaks lasi ja teatas kelnerile “Two serveza’s please”, mille peale teenindaja kutt vastas: “Ee, two beers?”. 😀 Peruus, kus me viimati möllasime (ning Karl veel pärast seda Mallorcal rattalaagris sõitis) , ja kus Karl põhilause oma servezadega ära õppis, räägitakse HISPAANIA KEELT! A me olime Itaalias! 😀 Mingi päev on tal uus võimalus “Due birre“-ga (mitte mütsiga) lööma minna!

Suva pilte…

Õhtu poole 6-7 ajal läksime Vada beachile. Kus vesi ei ole küll mürgine ujumiseks, aga siiski on see tehislikult helesiniseks muutunud. Kell oli 7 õhtul ja õues oli 30 kraadi sooja. Vot see on minu suvi.

Järgneb…

 

Juuni läheneb ja seoses sellega ka meie selle aastane suvepuhkus Itaaliasse. Kui ma varem mõtlesin, et mis värk selle Itaaliaga siis nii väga on, et kõik sellest vaimustuvad :D, siis pärast seda, kui ma 3 aastat tagasi Itaalias (Milano-Cinque Terre-Rooma) ära käisin, tundub mulle, et see maa on neetud. Tõmbab tagasi. Pärast esimest reisi saatsin õele telefoni tonnide viisi pilte… Näe, kui vapustavad vaated! Näe, kui armsad külad! Näe, ma tsillin eluvaatega rõdul, varbad üle ääre. Näe – mis fiiling! Õnneks on mu õde Itaalias nii elanud kui ka töötanud, reisinud ja puhanud, ta mõistis mind ja muigas: “Jajaa, ma ju tean!” 🙂

Eelmine aasta viisime Itaaliasse ka lapsed. Hoopis teise kohta ja jälle olin ma nii lummatud kõigest. Ka see aasta läheme koos lastega just Itaaliasse. Itaalia on perepuhkuseks super koht. Peale imeilusa looduse (ükskõik kuhu vaatad!), ägedate külakeste ja ajalooga linnade ning hea söögi on seal ka tohutult palju kämpinguid nii järvede kui ka mere ääres, kus saad võtta näiteks ca 35 ruutmeetrise majakese oma patioga, lisaks on kämpakompleksides basseinid, veeliumäed, rattalaenutused, laste mänguväljakud, lastega tegelejad ning seda kõike küllaltki odavalt. Ja sellele lisaks on seal ka päris palju ka igasuguseid teemaparke, veeparke, lõbustusparke. No ikka päris hulljulgeid!

Kui eelmine aasta käisime Garda järve ääres, siis seekord läheme hoopis Toscanasse mere äärde. Umbkaudsest reisikavast kirjutasin ma mõni aeg tagasi SIIN.

Põhipeatusmipaigaks valisin ikkagi Camping Le Pianacce. 7 ööd seal maksab kokku viiele 596 EUR. Loomulikult lisanduvad sellele ka ööbimised mujal, rendiauto, lennupiletid jne. Pole säästukas, aga siiski Itaalia hotellid ja apartmendid viiele on palju kallimad ja ega nii suurele seltskonnale väga hotellis ühte elamist ei pakuta ka. Mulle väga meeldib see maalähedus selles reisis. Seal on ka palju tegevusi, mis meie lastele, isegi Ethelile juba titekad on, aga samas on ka jalgpalliplats ja Oscar ei lähe juba üle aasta mitte kuhugi ilma jalgpallita. See reisis meiega eelmine suvi Itaaliasse kaasa ja tuleb ka seekord. Mis ühel 12-aastasel poisil täielikuks õnnestunud reisiks vaja on? Jalgpall ja värav! Ja isa, kellega seda iga päev tund aega vähemalt taguda. Või mõned võõrad poisid. Hädaga kõlbab ka Ethel!

Maandume Bergamos, sõidame ilmselt Pisast läbi ja võibolla peatume ühe öö ka Pisas sarnases kämpas ja siis edasi allapoole. Avastame seal nädalakese ümbrust, randa, loodust, ülasid, lõbustusparke (kindlasti Cavallino Matto) ja soojaveeterme ning siis paariks päevaks Bergamo vanalinna avastama. Eelmine aasta peatusime Milanos, sest Laurat huvitasid moodsad inimesed. Nägi ära, et pole seal midagi suurt tänavaglämmi, ja nii me saame seekord Bergamos ringi jalutada, see pidi ka ilus linnake olema.

Oo, oleks juba suvi!!! Samas siis on ka kohe suvi läbi ja jälle hakkab otsast pihta! Ja hamstrid viin ma reisi ajaks ju tööjuurde 😀

PS: Kämpa pildid pärinevad lehelt booking.com

Mulle meeldib väga erinevaid reisisihtkohti kaaluda ja reise planeerida. Eelmine suvi käisime perega kõik viiekesi Itaalias Garda järve ääres. Siin oli meie põhi peatumiskoht ja siin kirjutasin Gardalandi lõbustuspargist ja siin näiteks soojaveetermidest. Äkki keegi leiab ideid, kuhu puhkama minna 🙂

Itaalia on ülimõnus ja kuna Ryan Air viib otselennuga (ma valin alati pigem otselennuga sihtkoha ja Itaalia lend on nii lühike, et ma stressan siis vähem!) ja suht odavalt Bergamosse, seega otsustasin, et läheme ka see suvi Itaaliasse, sest kohti, mida seal avastada, on ju palju. Karliga kahekesi kammiks ma hea meelega Toscana sisemaa väikseid külakeski, käiks ka Firenzes…. aga koos lastega olles valisin Toscana ranniku. Sest Ethel on veel väike ja tahaks lihtsalt möllata ja lõbus olla ning Oscar tahaks õues jalkat taguda.

Plaan on siis lennata Bergamosse. Lennuk jõuab sinna öösel. Kui eelmine suvi sealt lennukilt maha saime, oli miljon inimest korraga taksot tellimas ja taksosid lihtsalt ei olnud piisavalt. Inimesed ootasid ja ootasid, et takso uue ringiga lennujaama ette jõuaks. Me olime viiekesi ja ükski takso meid korraga peale ei võtnud, et 3 km sõita. Maksime 20 eur + 20 eur takso peale, mis on 3 kiltsa eest tõeline kirves. See aasta olin ma targem ja bronnisin meile ööbimiskoha kohe lennujaama juures, et üldse taksoga minema ei peakski. See on küll veidike kallim, kui 3 km kaugusel olevad kohad, aga ilma taksosõiduta tuleb see lõppkokkuvõttes odavam.

Viiekesi perega (kus lapsed ei ole a la 2-5 aastased vaid 8, 12 ja 15) on see probleem, et hotellis pole nii suuri tube, et me ära mahuks. Kahte tuba on juba topeltkallim võtta, seega oleme ööbinud apartmentides. Apartmentides ei ole üldjuhul 24/7 inimest, kes külalisi vastu võtaks, seega tuleb öösel saabumise eest ka veel lisatasu maksta. See koht, mis ma nüüd lennujaama juures leidsin, on 57 Reshotel Orio ja seal on olemas ka vastuvõtulaud, lisatasu ei ole. Ma ei pea möllama smsidega või helistades itaallastega öösel, et me üksteist õigel ajal õiges kohas võtmete üleandmiseks leiame. Mugav. On seal äkki keegi ka ööbinud ja on see lennujaamast ikka jala ka üles leitav?

Üks öö maksab seal neljale (viiele polnud saada) 115 eurot. Bookisin ja saatsin kohe ka kirja, et meid on tegelikult viis, aga kas võime ikkagi nende juures ööbida, võtame ühe lapse enda voodisse kaissu. Olin valmis, et mind saadetakse kukele, aga sain vastuseks, et no problemo. Selle ühe saabumise öö me kahjuks peame Bergamos veetma, sest alles hommikul saame võtta rendiauto ja edasi kimada.

Arvan, et kimame kohe ca 4 tundi allapoole ja meie peamine peatuskoht saab olema Camping Village Baia del Marinaio. 7 ööd 826 eurot. See on mere ääres, seal on basseinid ja jalkaväljak (Oscarile ülivajalik!) ja lastele muud põnevat. Ka eelmine aasta oli meil sarnane kämpingupuhkus ja see oli tõesti väga mõnus. Ma leidsin ka samaväärseid odavamaid kohti ca 600 euroga, seega ma tegelt veel 100% ei ole otsustanud, aga põhimõtteliselt on need kohad kõik sarnased. Ma bookisin paar kohta paralleelselt ära ja millalgi siis otsustan, millisest loobun. Kusjuures paljud kohad on juba välja müüdud, seega pole üldse vara jaanuaris oma suvepuhkust Itaaliasse planeerida.

Kindlasti käime ka laste pärast Cavallino Matto lõbustuspargis. Tahaks minna ka Pisasse ja Terme di Saturnia soojaveetermidesse. Teekonnale jääb ka ilmselt midagi põnevat ette ja kohapeal teema ka spontaanselt väljasõite nagu eelmine kord, oleneb ilmast ja tujust. Kui keegi oskab seal veel tegevusi vms soovitada, siis andke nõu 🙂

Muide, googeldades avastasin, et Toscanas on mingi hele-helesinine rand? Vada beach.

Ma olin valmis juba KOHE sinna lähedale öömaja leidma, aga siis avastasin, et see rand näeb teiselt poolt välja SELLINE:

Suht Kiviõli eks. (Ma võin seda nalja teha, sest ma ise olen Kohtla-Järvelt!) Kontrastid on ägedad, aga Itaalia puhkusel ma tahaks natuke teistsuguseid vaateid. Vaatama aga läheme seda randa kindlasti.

Reisi lõpus peatume paar päeva Bergamos, kus meie lennuk tagasi koju läheb. Bergamos pidi olema ilus vanalinn ja usun, et kui meie teismeline tahab šopingut, siis Bergamos seda natuke ikka saab. Lennujaama kõrval on ka hiiglaslik kaubamaja. Ööbime ilmselt La Palma Bergamo Suite Airport apartmendis. Kaks ööd 198 eurot. Päeva ajal saab edukalt bussiga lennujaama, nii saame kesklinna poole ööbimise võtta.

Lennupiletid meile viiele maksid kokku edasi-tagasi täpselt 800 eurot. Auto läks meil eelmine aasta (ilma bensiinita) nädalaks ca 270 eurot. Praegu vaatasin, et miskipärast on hinnad palju kallimad. Rendiautodega on Itaalias ka veel üks suur petuskeemide oht, sellest kirjutasin siin. (Tuttav saigi pool aastat hiljem “fantoomtrahvi”, pärast seda vahetas krediitkaardi välja, et firma rohkem varastada ei saa, sest nad ei piiru alati ühe “trahviga”). Ja panen südamele, et reisikindlustus on ka vaja teha. Ma kahjuks ei mäleta, kui palju see meil eelmine aasta kokku maksis. PS: hinnad tõin ma välja vaid selleks, et kui keegi ka haub mõtet sarnase puhkuse osas, siis on mingi orienteeruv hinnasklaala vihjeks ees. Alati saab odavamalt ja alati saab ka kallimalt. Mina olen selline hea hinna ja kvaliteedi suhte otsija.

Ma olen maniakaalne reisiplaneerija. Mitte et ma oleks proff reisiplaneerija ja oskaks leida kõik parimad kohad jne. Ei, ma olen lihtsalt maniakaalne! Ma mõtlen hullult palju ette ja ketran oma peas mingeid poolikuid mõtteid.

Ülejäänud puhkusepäevad ma jätan aasta lõppu, kui tekib tahtmine ikkagi kahekesi kuhugi kaugemale seiklema ka sõita. Kuigi peab tunnistama, et hing ei valuta nii palju, kui siis, kui ma tean, et mind ootab mingi hirmus 10 tunnine lennureis.

Mul polnud üldse plaanis sellest enam kirjutada, aga üks inimene kommenteeris mulle, et ta on ise samuti surmahirmule kalduv lennupõlgur (nii ta end nimetas) ja palus, et ma kirjutaksin viimase reisi lennukogemusest. Tal endal olevat ka varsti mõned lennud ees ja kardab juba pool aastat ette.

Minuga on sama lugu – ma kardan ette. Ma võin aasta aega ka ette karta. Lihtsalt mingitel õhtutel ei jää magama ja hakkan mõtlema, et issand, äkki ma kukun alla ja laps jääb üksi ja oli siis seda kõike üldse vaja ja parem istun kodus ja kuskil ei käi ja nii ju küll midagi juhtuda ei saa. See viimane osa on muidugi irooniline, sest igal pool saab kõike juhtuda.

Ma tean, et ilma xanaxita ma lennukisse ei läheks. Aga ma tean, et vähemalt selle rohuga pabistan ma pigem natuke ette, aga lennu elan täitsa hästi üle. (Kui see siis alla ei kuku eks). Nüüdseks olen ma juba hea mitu aastat ainult selle ravimi toel lennanud. Hirmsad lennukogemused hakkavad tuhmuma ja on asendunud pigem meeldivamate piltidega.

Millised on minu soovitused lennuhirmunud inimesele? Kui Sul tõesti on lennukis paanikahäire või midagi sellist, siis räägi sellest oma arstiga. Mina võtsin end kokku ja ütlesin talle, mis minuga lennukis toimub – ma võin 5 tundi järjest nutta, ma ei suuda hingata, ma ei julge WC-sse minna, ma ei julge ennast liigutada. (Ma ei ütle, et need on õpitavad asjad, mida oma arstile rääkida, räägi talle ausalt, mida Sina tunned). Ma joon end alkoholijoobesse, mis ei ole mingi normaalne lahendus, eriti kui ka siis need sümptomid ei kao, või kui on vaja lennata käiteks 12 tundi + ooteaeg + 3 tundi + ooteaeg + 30 min. Kes jaksab üldse selle pika aja jooksul nii palju juua ja:

• ei saa uuesti kaineks?
• ei korralda midagi piinlikku?
• kel ei hakka halb?
• suudab end vahelendudel õige gate’i ette saada?
• kel ei ole kohale jõudes/koju jõudes halb olla?

Arst küll alguses küsis, et kas väike vein ei aitaks, kuid siis sai aru, et mind aitav kogus oleks ilmselt mürgituse piir. Midagi naljakat selles tegelikult ei ole ja ühtegi valet ma arstile ei rääkinud. Tunnistan, et mul lennukile minnes ja lennukis on tõepoolest paanikahoog ning ükski “hinga südavalt” või “mõtle, et lennuhirm on irratsionaalne” mind ei aita.

Ma ei arva, et iga suva asja peale tuleks antibiotse süüa, aga kui mingi väike karbike tablette mu elukvaliteeti paar korda aastas (ja ka seeläbi, et ma aasta jooksul nii palju ei muretse, kui ma tean, et mul on lennukis need rohud) nii palju tõstab ja laseb mul normaalselt elada, siis ma olen poolt. Seega ma soovitan alustada lennupaanika puhul sellest, et räägi oma arstiga ja vaata vähemalt, mis ta arvab. Sa ei ole sunnitud neid välja kirjutatud tablette ju sisse võtma, kui arvad, et pole vaja, aga vähemalt on need Sul varuks.

Pane kindlasti tähele, et sellise aine jaoks on Sul näiteks Shengenis liikudes vaja Ravimiameti luba, mille saad väga lihtsalt, kui täidad pisikese ankeedi enne reisi ja kirjutad sinna ka oma retsepti numbri (retsept ei tohi olla aegunud). Luba tuleb paari päevaga Sulle postkasti. Kui millestki aru ei saa, siis küsi Ravimiametist. Ja võõraste riikide puhul uuri ka, alati hea üle küsida.

Eks ma ikka ka seekord pabistasin, sest ma ei olnud nii pikka lennureisi varem xanaxiga lennanud. Mõtlesin, et äkki kaob mõju ära, keset ookeani tekib paanika ja midagi teha ei saa. Minnes pidime sõitma Amsterdami ja sealt 12 tundi Limasse. Ma jagasin ajaliselt ära, kui palju ja mis intervalliga ma võin tablette üldse võtta, et üle ei tarbiks, ja jälgisin seda. Lisaks olin ma kaasa võtnud kõrvatropid – aitavad, sest nii kuule ma iga lennuki kiiksu ja kääksu, mis minus tekitab kiiresti “midagi on valesti” tunde.

Loomulikult võivad ravimid inimestele erinevalt mõjuda. Sõltub ka, kas võtta tablett tühja (xanax mõjub paremini tühja kõhu peale) või täis kõhu peale jne. Aga minu reis läks nagu viuhti. Ma olin varem ka täheldanud, et selle rohuga läheb aeg kiiremini, aga samas mõtlesin, et ca 3-4 tunnised lennureisid ongi lühikesed. Aga ka see 12 tundi + ooteaeg ja lühem ots läksid samamoodi.

Võtan rohu enamasti sisse, kui lennujaama sisenen. Selleks ajaks, kui turvakontrollid ja värgid tehtud ja ma kohvikusse või oma värava juurde jõuan, hakkab see mõjuma – teeb hästi rahulikuks ja võtab negatiivse pabina ära. Vahetult enne lendu võtan veel ühe (minul on sellise kangusega rohud, et tegelikult võin 2 tabletti korraga võtta), lennukisse astudes lükkan oma käsipagasi tooli alla, tropid kõrva, kinnitan rihma ja olen juba väga tsill.

Õhku tõusmine tundus mulle kunagi horror. Nüüd olen juba nii palju ravimi abil lennanud, et ma justkui ei mäletagi enam seda horrorit. Kui lennuk juba õhus ja kõlab see heli, et nüüd võib vabalt võtta, siis ma sätin end oma asendisse (mul on lennukis oma kindel tukkumise asend) ja ainuke asi, mis mind sellel hetkel kotib, on lihtsalt MÕNUS asend saada, sest siuke uni on peal. Minul on Karliga kokku lepitud, et ta ei ärata mind üles iga lennusaatja küsimuse peale, kas ma veini või kohvi tahan. Ei taha! Ma tahan mitte alla kukkuda ja keras istuda ja omas mullis olla.

Peruusse sõites äratas Karl mind mingi hetk üles, et kas ma sooja toitu tahan. Sooja toitu ikka tahtsin. Võtsin uuesti tableti ja pugesin uuesti kerra. Mingi hetk käisin WC-s. Ei kükitanudki seal jalgade värisedes, täitsa rahulik oli. Lennuk sõitis sujuvalt ja ma ei kartnud mitte kordagi, ausalt, mul oli esimest korda elus tunne, nagu sõidaks bussiga vms. Aga tõenäoliselt saab see rahu sisse tulle vaid siis, kui eelnevalt oled vähemalt oma AJU veennud, et lendamine on ohutu.

Ma olen internetist uurinud ja lugenud igasuguseid asju ning statistikat ja oma peaajus veendunud, et lendamine on üks ohutuim liiklusviis. Jah, lennukites on midagi hirmuäratavat, nende kuju ja kabiin ja mõte sellest, et üks tonne kaaluv asi õhus üldse õhus on. Ning jah – on elurets, kui midagi juhtub, aga samas see võimalus, et midagi juhtub, on üliväike. Kui nüüd välja jätta vene separatistide alla tulistatud Malaisia lennuk Ukraina kohal, siis üldiselt on katasroofiks vaja väga paljude asjade kokkulangevust. Ilmselt oli isegi Ukraina kohal alla tulistatud juhtumi puhul vaja asjade kokkulangevusi… Aga no tõesti – peab olema koos ikka piloodi error ja kaaspiloodi error ja tehnika error ja ilma error jms… Mind aitas väga ka ühe sellise äpi laadimine, kus näed maailmakaardil lives KÕIKI lennukeid, mis õhus on. Neid on seal tuhandeid!!! Ookeani kohal ja igal pool. Suuri ja väikseid. Ja nad ei kukugi alla. Reaalselt vaatad, kuidas tuhanded reisilennukid igapäevaselt liiguvad ja midagi ei juhtu.

Küll aga ei lendaks ma igasuguste lennufirmadega, mille mitte alla kukkumine on olnud lihtsalt juhus. Ehk siis kuskil kaugel eksootilises riigis näiteks suurte reisilennukitega siselende tehes ma ikkagi googeldaks. Peruus sõidab ka üks kohalik lennufirma suurte reisilennukitega, mille valmistamine lõpetati 30 aastat tagasi ära. Tänan ei.

Ilmselt aitas ka see, et meie lennuk(id) ei sattunud tormi vms. Sõitis suht rahulikult. Samas olen ma jälle oma ajule selgeks teinud, et lihtsalt turbulentsist ehk rappumisest ei kuku ükski lennuk alla. Varem karstin ma isegi väiksemaid raputusi, sest minu jaoks võrdus see kohe vabalangemisega. Nüüd ma tean, et väike rappumine on tegelikult täiesti ok. Jah, ma teadsin seda justkui enne ka, aga ju ma siis ikkagi polnud selles veendunud.

Ühesõnaga, kuna mul hirmu ei olnud, hakkasin ma ükshetk isegi filmi vaatama. Pikamaalendudel on ekraanid ja filmid tooli küljes ja tegelikkuses olen ma ju filmihull. Küll aga tõestab fakt, et ma kõikidest filmidest valisin “Me Before You“(mida ma maa peal olles elusees ei vaataks, sõbranna isegi kutsus seda kinno vaatama ja ma saatsin ta põhimõtteliselt pikalt!) seda, et tabletid siiski teevad mu jommi 😀 Film samas oligi suht mõttetu. Peategelane armas, aga tema tegelaskuju oli liiga üle võlli. Mustem huumor on rohkem nagu minu teema. “The Intouchables” meeldis mulle väga.

Siselende oli meil 4. Kõik läksid hops. Tagasi tulles oli meil Lima-Pariis-Helsingi-Tallinn ja ka kogu see jada läks tablettide abiga ülikiirelt. Ei tasu ka karta väga seda, et üksi reisides mitme lennukiga vahepeal kuskile ära kaod, sest kui lennuk maandub, siis vähemalt mina justkui virgun, mitte ei jää kerra lennukisse või kuhugi transiiditsooni magama. Ma ei oska seda seletada, aga minule mõjub see rohi just nii, et ta kiirendab metsikult aega. Hiljem, kui olen sõitmisest välja maganud, siis mõtlen, et kuidas see kõik nüüd nii kähku käis.

Ma usun, et tabletid aitavadki siis, kui tegelikult ju midagi ei juhtu. Sest kui juhtub, siis pole väga vahet, kas sa kukud alla rahusti sees või mitte. Aga 99,999999999…% ikkagi ei juhtu mitte midagi ja see, et ei pea lennukis terve sõit nutma ja kartma, on lendajale väga suur võit. Mina ei julenud kunagi isegi lennukiaknast välja vaadata. Ma ei teinud seda mitte kunagi. Ja seekord klõpsisin ma isegi pilte 😀

Mulle meeldib reisida (mitte lennata, vaid ikka reisida). Ma ei saaks öelda, et reisimine on mu elu mõte, aga see hoiab mind põnevil, erksana, annab motivatsiooni, kindlasti natuke ka muudab, avardab silmaringi… Töökaaslane küsis täna, et kas ma reisil olles kahetsesin ka, et nii suure summa maksin. Mitte kordagi!!! Ma ei tulnud isegi selle peale! Kui on üks koht, kuhu ma raatsin raha raisata, siis on see maailma nägemine! Ja kui keegi ütleks mulle, et maailmas tapeti kõik inimesed, kes oskasid lennukeid ehitada, ja hävitati kõik joonised ja materjalid vms, siis ma oleks suht kurb.

Leidsin kaamerast ka mined rändom videod…

PS: Postituse päises kasutan meie reisikaaslase Merikese tehtud fotot Amazonase õhtus.

Buerto Beleni slummi tänav – “Seal on üks väike pood”.

Kõrberalli – mingil hetkel tuleb ikka röökimine ja “Ai mu p*rse”. Sellistes lõbusõitudes palusin end maha panna. Kui nad olid hullamise lõpetanud, korjati mind peale, lasime liivadüünidest lauaga alla ja sõitsime natuke, kuni mind jälle maha pandi 😀

Amazonase peale sõit, kaalujaotus on vale.

Amazonas. Sisse kasvanud jõgi. Ilus.

Pisike ämblikukene Amazonases me lodge ees

Ahh, mõtlesin, et jagan ka Machu Picchut läbi oma silmade. Meie jaoks oli see seiklus reisi hinna sees ja me ise igasugu transpordi (buss+rong+buss mäele jne), ööbimine, et saaks varahommikul mäele, ja mäepileti pärast muretsema ei pidanud. Pean tunnistama, et mulle meeldib sedasi reisida. Aga meie grupp oli väike, 5 inimest + Ivo. 40 matsiga ma seda ei teeks!

Kallim on, aga samas nägin ma teepeal backpackereid ehk seljakotimatkajaid, kel polnud raha rongi- ja bussipiletigi jaoks ning kes ei teadnud, et mäepilet tuleb mitu kuud ette ära osta, sest vastasel korral teed sa mingi rämeda kadalipu kondimootoriga läbi või paned oma viimased rahad mängu, et rongipilet osta (see on kallis!) ja lõpuks seisad seal mäe all ja üles ei saa. Lihtsalt ei saa, sest pileteid ei ole. Kõik. Seal kohapeal olles ei kehti reegel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa! Sa ei roni seal “üle piirde” vms. Headaega!

Meie teekond algas Cuscost, kus viibisime pikemalt. Sealt sõitsime oma minibuss transpordiga ca 4 tundi (tõustes mingi hetk peaagu 4000m kõrgusele) väiksesse külakesse Ollantaytambosse, sealt rongi peale ja tunnike mäe alla linnakesse. Teepeal paus. Eespool alpaka. Taamal laama.

Matkata on seal palju. Ja hetkel saab veel omal käel ringi käia. Tõenäoliselt varsti vaid kohustusliku giidiga ja ilma peatumata. Lahe oli!

Ma ei taha väga midagi korrata, aga leidsin ikkagi reisi esimesest poolest mõningasi pilte, mida tahaks lühikeste kommentaaridega jagada.

Ohh, neid pilte ja emotsioone oleks veel ja veel…

 

 

Mõtlesin enne Peruu reisi, et ohh, kus hakkan ägedaid videoid lahmama. Teate mis?! Loomulikult tahaks kõike pildistada ja jäädvustada, aga kohati tuleb lausa end sundida fotokat käest panema ja nautima hetke. Hetke OMA SILMAMUNADE läbi. Mitte käia pidevalt selfikepp käes ja vahtida ekraani ja… iseennast.

Seepärast läks mu plaan vett vedama ja ma tegin põhimõtteliselt ainult ühe videokese, kus ma ise peal olen. Eks mingeid hetki sai ikka veel kaameraga võetud (kui midagi ägedat leian, vb hiljem jagan ka), aga mitte selliseid nagu beibedel kombeks. Selle video tegin, kuna tekkis lihtsalt aeg, kus teised olid retkel, aga minul oli kõht korrast ära ning väga halb olla (selle reisi vältel oli kõigil mingi hetk ja päris pikalt see probleem) ja jäin “koju” lihtsalt puhkama.

Oleks võnud muidugi ette valmistada ja kaamera paika panna, et see ei väriseks jne, aga nagu ma ütlesin, ma nautisin hetke ja see video on spontaanne. Kes pole eriline lugeja, siis video on siin 🙂