Browsed by
Category: Reisimine

Cannero Riviera

Cannero Riviera

Kes siia Maggiore järve kanti satub ja PUHKUST tahab, siis tulge siia Cannero Rivierasse. See on tõesti imeline pisike külake väga ilusa järvevee ja rannaga koht. Ma ei tea, kuidas siin augustis ülerahvastatusega on, kui eurooplastel puhkused, aga juuni lõpul/juuli algul on siin vaikne ja mõnus. Me oleme 3 aastat järjest tulnud Itaaliasse just jaanipäeval, ilmad on ALATI ca 27-30 kraadi olnud, rahvast on vähe, samas kõik on avatud ja toimib. Šopata siin ei saa, igaks juhuks ütlen. Isegi ühtegi suveniisipoodi ei ole ma näinud ning mind just see võlubki.

12E290F0-139E-419F-A6D6-696AF9558733

Armastan selliseid vaateid ja tänavaid.

40724E64-66F1-4518-ADAF-27C50A4B77BE

Eile käisime siin samas Cannero Riviera rannas suppamas, õigemini mina tegelt päevitasin, lastele võtsime lauad, kuid lõpuks suppas Karl ka. Arvasin, et Ethel äkki ei saa hakkama või talle ei meeldi, aga ta ei tüdinenudki kordagi. Karl nii armasasti juhendas teda, kuidas sõita, ja aitas, kui ta veits rappa pani.

731E3E80-7040-414D-84A5-599C6866B56D

C3557B6C-FC0D-4A2E-B3A1-021CE8504A34

SUP’i päev on vist seni olnud ainuke päev, kus päike oli pilve taga, aga sooja oli ikka nii, et kogu keha katab limakiht 😀 Käid duši all ära ja 7 minuti pärast oled jälle üleni “kleepekas”. Järvevesi on siin, ma pakun mingi 23 kraadi. Minu jaoks on soe vesi alates 26 kraadi, aga see 23 kraadi ei ole ju ka tegelikult külm. Alguses vette minnes on, aga siis keha harjub ning tegelikult 30 kraadisest kuumusest jahutavasse vette hüpata on mõnusalt värskendav tunne.

Täna käisime vesiratastega sõitmas. Viimased päevad ongi selline lebo ja puhkus. Mahtusime kõik ühele liumäega rattale. Järv oli täna hästi tasane ja vaikne, ma võtsin esiotsas jälle päikest jalad välja kõlkumas.

7F65D0C4-11B8-4E36-B853-CC1CB82CD1B8
Vesi on järvel läbipaistmatu, aga rannas ujudes täiesti selge.

Meie siinne koduveranda:
E19525ED-07F3-4340-A97E-B1B5E86AF15B Täiega tahaksin mingis sellises kohas kunagi kuu aega järjest olla ja nö kohaliku elu elada, kirjutada, lugeda… Kardan ka veidi, aga samas täiega tahaks. Kunagi…

Õhtuse jalutuskäigu luik:
15B1F590-3890-4631-B27A-0592F9D95690

Õhtuse jalutuskäigu mina:

3C13AF1A-B722-49EC-9537-2DFC4E15215A

BF78525C-A9B3-4C70-87FF-F56E990A65E3

Ainuke kehv intsident oli mul täna, kui ma herilase peale astusin. Paljajalu. Nagu RÕVE VALU oli! Aga tunnikesega läks üle. Loodan, et homme pole hullusti paistes ja kõndida ikka saab.

Miks Itaalia?

Miks Itaalia?

Kuigi see küsimus võib kõlada umbes, et miks sa just sellesse mehesse armusid. Okei, sa vastad, et ta on hooliv, hea huumorimeelega, aktiivne, tal on sarnased huvid jne miljon põhjust. Lõpuks ei ole see ikkagi matemaatika, vaid ikkagi keemia. Nii on ka Itaalia armastamisega. Ma võin siin välja tuua kümneid põhjuseid, aga lõppude lõpuks on see suhe minu ja Itaalia vahel midagi sellist, mis lihtsalt tekkis ja kõik. Aga püüan ikkagi ratsionaalselt mõelda ja kirja panna.

  • Itaalias leidub tegevusi absoluutselt igas vanuses pereliikmetele. Kõigile on midagi. Siin on tohutult palju veeparke, teemaparke, erinevaid atraktsioone, baare, kohvikuid, elavat muusikat, terrassi ja basseiniga majutusi, kaubanduskeskuseid, randu, matkaradasid, muuseume, romantilisi külasid, vanu ajaloolisi hooneid, kaljuservi, kirikuid, piknikukohti, saari, ekstreemsoprdivõimalusi, ronimisvõimalusi, väikelastele igasuguseid mängukohti. Sobib just väga hästi perega puhkamiseks, nii väikelastega aga ka suurematega, tuleb lihtsalt uurida piirkondi, kus mida on ja teha valikud.
  • Hea hinnaga ja mugavad otselennud (Ryanair, Easyjet…). Ei taha ära sõnuda, aga mul ei ole kordagi lend ei hilinenud või mingit kammaijaad juhtunud, kõik on ideaalselt sujunud. (Ptüi-ptüi-ptüi). Aga igasugune pisivirin, kuidas keegi eeldas, et kohvreid ei kaaluta ja pidi pärast ülekilode eest kõvasti juurde maksma… Absull ei tekita selline hala mingit kaastunnet. Mul on peaasi, et lend alla ei kuku, 3 tunnisel lennul vinguda istmevahede üle on mu meelest idiootsus. Ok, kui oled 2meetrine  võib olla veidi keerulisem, aga minu meelest saab siis bookida varuväljapääsu juurde koha, kus on hulga rohkem ruumi.
  • Keegi ei tüüta ega taha sulle pähe määrida mõttetut turuliru, 5x kallimalt ebakvaliteetseid kuldehteid, massaaže ja jumal teab mida.
  • Küllaltki lihtne rendiautoga igal pool ringi kimada. Kunagi kuskil nö hirmutati, et Itaalias nii ebamugav sõita ja kitsad tänavad… Te muidu Kalamajas olete sõitnud? Aga teetööde ajal Kalamajas? Aga Kalamajapäevade ajal? Aga siis, kui Salme kultuurikeskuses on parajasti miljoni pealtvaatajaga üritus ning inimesed on autodega ummistanud kõik sealsed lähedalasuvad tänavad. No kui te seda olete kogenud ja külje mõlkimisteta, siis on Itaalia tänavad täiesti kodune värk. Jah, ma ei soovita rentida liinibussi, aga tavaline pereauto on väga okei.
  • Põhimõtteliselt ükskõik, kuhu sa ka ei lähe, seal on ahhetamapanevalt ilus. Ilu on muidugi vaataja silmades, aga ilus loodus on ikkagi ilus loodus. Iseasi, kas sa fännad pigem õitsvaid puid või lumiseid maastikke.
  • Itaalia toit ja Itaalia vein! Kas vajab üldse kommenteerimist? Ma olen totaalne veiniinimene (Mul on vist selle kohta isegi mingi teooria, millest peaks kirjutama. Ei, see ei ole alkohooliku-teooria :D) ja kuigi ma saia ja makarone iga päev kodus ei vitsuta, siis sinimerekarbid ja muud mereannid, lisaks lapse järelejäetud pitsaääred on siin ideaalne kombo.  Mere- või järveäärsed restoranid, kus käib õhtuti sumin, ja teenindajad, kes ei oska üldse inglise keelt 🙂 Nii süüdimatu, aga tore.
  • Leidub sadu ja sadu kohti, mis ei ole ülerahvastatud turistidest ja meile (mulle), maainimestele, südamelähedased.
  • Itaalia mäed ja majakesed, mis mäenõlva trepiastmetena ehitatud on… Lahesopid… Loodus ja kliima on fantastilised.
  • Inimesed on huvitavad – osad tohutult sõbralikud ja teised absoluutselt ükskõiksed. Nad võivad sind poes teenindada sügava tänutunde ja kõrvuni naeratusega ning samas võivad nad sind teenindada ilma otsa vaatamata ja suheldes üle kolme kassa hoopis teise kassapidajaga karjudes ja naerdes. Tsill. Mulle meeldib see viimane variant isegi rohkem, sest mulle absoluutselt ei meeldi võltsnaeratused ja liigne tähelepanu osteldes või restoranides.
  • Inimesed poes ja restoranis või hotellis ei ürita sind igal sammul tõmmata. Loomulikult on sulisid igal pool ja tuleb olla ettevaatlik, aga selline jauramine, kauplemine ja vastik salakavalus, kus kõigile kehtib “best price, my friend, only for you” seda ei ole. (NB! Itaallaste endi rendiaurofirmadega tuleb olla ettevaatlik, neid ma ei soovita ning võtaks kindlasti rahvusvahelise firma. Nagu ma ütlesin, täiesti naiivne ka olla ei saa).
  • Võõrustajatena on itaallased superlahked ja toredad. Mitte sellised “toredad”, nagu räägitakse päris mitme rahva kohta, kus nad võtavad sind niiii suuremeelselt vastu ja kuidas nad armastavad turiste, samas TEGELIKULT üritavad neile konkreetselt s*tta pähe määrida ja igal sammul scam‘ida. Kui me oleme oma Itaalias käikude ajal siin apatmente rentinud, siis võõrustaja tõesti on südamega asja juures, et sul oleks siin kõik super ja kõik olemas, mis vaja. Eile jõudsime näiteks siia uude kohta ja apartmendi omanik kirjutas mulle, et tema ema ja isa tulevad meid sisse laskma, sest ta ise pole sel ajal siin. Ema ja isa olid supernunnud vanakesed, sõnagi inglise keelt ei osanud, mees aga käis ja seletas terve korteri osas, kus ja mis on ning enne ei lahkunud, kui sai teleka (jalgpall!) käima, see natsa jumpsis. Hiljem saatis omanik mulle kirja, et kas kõik ikka korras ja kas olete rahul. No sellised nad on, minul muid kogemusi ei ole nendega!

Ma võiks seda siin jätkata, aga lõpuks on ikka see, et isegi, kui vahepeal käid mujal (mida ma kindlasti teen), siis vana arm ei roosteta 😀 Välja arvatud siis, kui see roostetab ikka täiega, sest oled väga halbu valikuid lolli peaga teinud 😀

Kus on kodu? Kus on süda?

Kus on kodu? Kus on süda?

Ma olen Itaalias see aasta neljas suvi järjest ja ma tõesti armastan siin reisimist ja ka siin puhkamist. Ma ei ole tulnud iga aasta samasse kohta ja hotelli, vaid tahan avastada koguaeg midagi uut – Cinque Terre, Rooma, Toscana piirkond, Milano, Bergamo, Garda järve äärne, nüüd Maggiore kaldad jne. Terve Lõuna-Itaalia on mul veel läbi käimata, aga samas tunnen ma siin end juba koduselt – nagu läheks Muhumaale või midagi selletaolist. Isegi veel kodusemalt, sest (ma olen sellest kirjutanud ka) mul pole Eestis nagu mingit “OMA kohta”. Oma juuri, kuhu alati heldimusega minna. Mul on sellest väga kahju. Ma tean, miks see nii on. Ma olen selle pärast õnnetu, aga ma ei saa jääda seda taga nutma ja põdema. Kui MINGI koha peaksin nimetama, mis minus midagi positiivset tekitab, siis on see Pärnu. Ei ole Ida-Virumaa, kus ma kasvasin. Ei ole Rakvere kant, kus ma noorena rebel olin. Ei ole Peipsi järv, kus ma lapsena suvilas puhkasin. Ei ole Lõuna-Eesti – selle kandiga puudub mul igasugune side.

Hea küll, Avinurmel oli minu maakodu ja seal olin ma kõik suved. Aga maale (imelik, vanasti oli kõigil kuskil “maa”) on praegu kuidagi nii imelik tunne minna. Esiteks see ei ole tegelikult MINU maa, vaid vanaema oma ja seal elas/elab minu tädi pere. Teiseks on seal palju muutunud ja see päriselt ka hirmutab. Pisikesed männid, mis “minu ajal” õues nagu nöpsikud istusid, on nüüd pikaks ja imelikuks välja veninud. Hiiglasliku saarepuu peal ei ole enam kiike. See saarepuu ei ole ise ka enam nii hiiglaslik, nagu ta varem oli. Siis, kui ma laps olin. Jõgi on ikka alles. Kalakesed ka. Tamm ka, mille kunagi ammu vanaisa ehitas. Silda ei ole enam, kus ma pool elu lihtsalt hängisin. Piimatädi pole ja tema loomi. Liivakaste pole. Kaevust ei võeta enam vett, nüüd on vannituba ja veega WC. Seda salapära ja müstikat ei ole enam. See jäi lapsepõlve ning see hirmutab.

Tallinn on kodu. Kalamaja. Ei ole Lasnamäe ega Mustamäe ega Nõmme männid ega Stroomi. Ei ole Pirita või kesklinn. Kalamaja! Samas ei ole ka Kalamaja nii kodu, et kohvikutepäeval oma uksed avaks või teiste juurde tutvust sobitama ja kooki maitsma läheks. Ma olen selleks liiga kinnine ja omaettehoidev.

Kusjuures naljakas on see, et kui ma kuulen, kuidas keegi räägib Eestist midagi negatiivselt ja elab ise mujal riigis, siis tekib  mul kurb tunne. Kahju on – kodu ju! Samas on mul endal hästi vastakad tunded Eestis elades. Osalt ma suudan vaadata poliitikat läbi irooniaprisma ning Savisaare lugu läbi mingi absurdiprisma (mingi prisma on igaks asjaks olemas, et mitte muutuda mingiks kibestunud küünikuks) ja ma ei tahaks kunagi kiruda, kuidas siin on kõik nii mõttetu ja Soomes on 5 korda parem elu, aga samas kliima on Eestis see, mida muuta ei saa. Ja ma ei arva, et kuskil võõras riigis puhates ja sooja ilma ning veidi uhkemaid vaateid nautides ma kuidagi reedan oma kodumaad.

Itaalias on kohe kindlasti võimalik luksuslikult uhketes linnahotellides või villades puhata ja kohe kindlasti saab siin ka odavalt seljakotiga ning kas või telgiga seigelda. Mulle aga meeldib siin käia just nagu tavaline maakas. Ei suurtes hotellides, aga mitte ka seljakotiga. Küll aga maa- ka külakohtades, kus on imelised väiksed tänavad ja mere- või järvevaated. Ei eruta mind absoluutselt mingi suur hotelliterritoorium, kus kõik on lakutud ja kasitud ning teenindajaid ning koristajaid on pea sama palju kui külalisi. Mõni sõidab Saaremaale või Käsmu randa ja loodusesse, mina Itaaliasse. Eks ma käin Eestis ka, aga minule on meie kliima külm ja ma ei naudi eluolu absoluutselt nii nagu siin. Praegu on kell pool 7 õhtul ja meil on siin 31 kraadi sooja. Vilus. Fantastiline soe õhtu, nagu siin iga teine õhtu 🙂

Täna tulime Cannero Rivierasse. Ma olin lugenud, et see on armas koht (seepärast ju siia tulla planeerisingi), aga see ületas mu ootused mitmekordselt. Ma ei oska kirjeldada, see on nii pisike ja nunnu kohake ning need majakesed mägede peal, nagu ikka…

01171C2B-548E-4AEC-AFB6-C5AD1447967A
Ujusime täna järves, see oli puhas, roheline, ent läbipaistev ja värske.

Ma ei tea, kas asi on selles, et me käime juunikuus ja mitte augustis, või selles, et käime sellistest kohtades, kus lihtsalt pole massiliselt turiste, aga mulle nii meeldib see, et siin saab täiesti rahus omaette olla – keegi ei tüüta, keegi ei trügi, keegi ei mölise. Põhiliselt on siin itaallased ise, mitte turistidehordid, ning tunne on, nagu oleksid kuskil itaallaste kodukohas, mitte spetsiaalselt turistide jaoks ehitatud linnas.

Meie apartment on siin ka imeline. Oma terrass, vaade, vaikus, linnulaul… 300m järv ja restoranid.

A9BAA2B6-DFD0-4196-8949-9D182E95B1A5  05EA29C5-F068-4177-AEFA-5648DD0BECB4Täna sõitsime mööda Maggiore kallast Cannero Rivierasse ja tee peal hakkasin mõtlema, et miks ma siia ikka ja jälle tagasi tulen? Miks ma end siin nii koduselt tunnen?  Ma kirjutan sellest punktide kaupa järgmises postituses. Tegelikult hakkasin neid punkte just siia kirja panema, aga sissejuhatus venis nii pikaks ja isegi väike pisarake tuli nostalgitsedes silma, seega las jääb praegu 🙂 Me lähme ilmselt varsti restorani sööma. Itaalia toit ja vein on nii head! Suht klišee eks 😀

Kas teil on Eestis kindel “oma koht”, kuhu minnes tunnete end kodus? Või ongi teie praegune kodu see, kus on kodu ja muu on kauge hägune minevik? Mis riik on teile südamelähedane?

Internet ei kao kuhugi. Itaalia vol 2

Internet ei kao kuhugi. Itaalia vol 2

Polegi pikalt aega kirjutada. Tegelt – aega on kõigil ööpäevas ühepalju, prioriteedid on erinevad. “Prioriteedid” kõlab kõrgilt. Ütleme nii, et Internet ei kao kuhugi, aga reisimiseks on meil aega siin Itaalias ca paar nädalat ja selleks, et võtta maksimumi, ei pea tegelikult isegi pingutama. Nii lihtsalt kujuneb välja ja nett jääb tagaplaanile 🙂

Mul on tegelikult miljon asja, millest kirjutada. Eile oli meil esimene basseini-lebo päev, ning tegin mõningasi märkmeid, et hiljem teemad meelest ei läheks. Näiteks:

  • Stroomi kandis elamine ja sealsed grillivad vene rahvusest inimesed.
  • Kohtinguäpid (Tinder või mis iganes kanalid) – kas on tõesti võimalik, et ei osata lugeda nö ridade vahelt?!
  • Lastega ja lastetud. Mis muutub?! Mis PÄRISELT ka muutub?!
  • Kanaemadus.
  • Kärgpere lapsed – pole nagu oma lapsed, aga samas see kiindumus neisse on müstiline tunne! On see justkui lapsendamine?
  • Elu. Ilu. Visuaal. Tegelikkus.
  • Unistuste amet – lennusaatja! Klišee või tegelikult ka?
  • Elada ja töötada millegi nimel aastaid, et siis…
  • Kas huupi midagi uut proovides avanevad uksed salajaste unistusteni? Kas me tunnistame endile neid unistusi või proovime huupi, et äkki läheb õnneks?

Ma kirjutasin need mõtted kõik basseini ääres lapse roosa vildikaga paberilipakale üles, pistsin kotti ja toas avastasin, et pool sellest on märgade rätikute vahele laiali uhutud. Nüüd pildusin need siia kiiresti üles, et midagigi säästa. Kõike ei suutnudki taastada. Mõtteid on peas koguaeg nii palju ja alati on tunne, et no NII hea mõte ei kao küll kuhugi ära. Ja siis…

Loodan, et jõuan ka kunagi nende teemade lahkamise ja vastusteni. Minu enda vastusteni, see oleks vaid minu enda tõde.

Seni…

…veidi Itaalia romantilist hõngu…

1C5C629C-E1F2-4A8D-A32F-A9711548CC48

E594A740-0465-4C73-9A92-2985D4AB1DC5

Ja siis natukene saare peale mineku seiklemise hõngu…

65A6413A-7BA0-43EE-AF38-2ED8D2BCA0CD

Veidi puhanud inimese hõngu…
FB2E8C48-E17D-4BC3-8EE0-411CC010F005

Veidi varahommikuse kämpa hõngu…

ECA75FB2-DB0C-4062-BBE6-00372651638D

Elu on ilus 🙂

Itaalias jälle. Seekord Maggiore järve ääres :)

Itaalias jälle. Seekord Maggiore järve ääres :)

Kolmas õhtu Itaalias Maggiore järve ääres ja pidasin lõpuks vajalikuks läpaka kotist välja võtta…

Kuus ööd on meie peatumispaigaks Camping Residence Orchidea. Pärast seda liigume veidi teise kohta… Seekord ma ei võtnud meile mobile home‘i, vaid suure rõduterrassiga korteri siin samas kämpinguterritooriumil. Mobile home’id on Itaalias tegelikult päris suured – ca 35 m2 (on ka väiksemaid) + mõnus suur terrass, aga me oleme juba 2 aastat sarnases olnud. Esimene aasta Garda järve ääres ja teine aasta Toscanas. Seekord tahtsin suurt vannituba ja kõigile mõnusalt ruumi ning seda me saime.

Tähelepanu, tegemist on alkoholiga ja see kahjustab tervist, aga mulle tõesti meeldib reisil sihkohta jõudes külm prosecco vms avada. Kaevake mind kas või kohtusse! Lapsed ja noored, ärge järele tehke. Täiskasvanud – mõõdukalt!

ADE360DA-88C8-4315-BC24-48ADC5C9BA2F
Vaade meie teise korruse korteri rõdu-terrassilt. Tegelikult siit paistab ka Maggiore järv, aga jäi kuidagi pildist välja. (Nostalgiline nõukaaegne lauavakstu, aga kõik muu ei ole siin nostalgiliselt “lauavakstune”. Linoleum tuli ka meelde just!).

Ja nüüd… nüüd tuleb RÕÕMUS INIMENE! Siin ta on 😀

1FCF12B3-A464-4827-833C-A8D3567C94DC
“Tsing-tsinnng!” Ma ütlen töökaaslastele harva “tere”, pigem lehvitan ja ütlen just nii – “Tsing-tsinnng!”. Klientide ja partneritega suudan ka normaalne inimene olla 😀

Õhtune aeg ja tutvun territooriumiga:

9F2FFF75-7002-4A17-BE98-F176A1A0A57B
Õhtune jalutuskäik ja tutvumine territooriumiga. Väga romantiline on tegelikult see kämpaelu. Lugesin, et siia ei lasta 16-25 eluaastates inimesi üksi. Et siis läbu-ettevaatusabinõu?
459D9493-C851-4364-80D9-0FAC06ABC1F7
Naabrite eluolu

Itaaliasse jõudsime õhtul, võtsime lennujaamast rendiauto, sõitsime sihtkohta, käisime toidupoes, vaatasime siin niisama ringi, tegime süüa, katsime meie suurele rõdule laua, sõime ning nautisime päikseloojangut.

Eile oli meie esimene täispäev reisil ja sõitsime safariparki. Strateegiline käik – lastele kohe midagi ägedat, et nad vinguma ei hakkaks. Samas on meie “lapsed” nüüd juba 16a, 13a ja 9a, seega pole nagu päris sellised, et selili “pulka” viskaks ja täiest kõrist taevasse röögiks, kui midagi ei meeldi.

Ma olen tegelikult loomatsirkuste vastu (neid väldin täiesti) ja ma pole otseselt ka loomaaedade poolt (väga kahetised tunded!), aga safarile läksime ikkagi. See on sarnane loomaaiale, aga loomad olid “vabas looduses” (mis on muidugi naljanumber, aga ikkagi parem kui nõmedas neljakandilises puuris) ja inimesed sõitsid oma autoga mööda teed ning said loomi väga lähedalt vaadata.

C4648834-6E0B-40CD-9B8A-2C001455DC81

Mingid inimesed olid kehadega aknast väljas! Me lasime akent alla küll, et kiiresti pilti teha, aga samas olid loomad nii salakavalalt ka kuskil puu taga või võsas, et oleks võinud vabalt äkitselt külje pealt ligi hiilida ja miks mitte pea otsast hammustada. Samas ma usun, et nad on toidetud ja inimestega harjunud. Aga no ikkagi, ma oma last küll sealt poole kehaga välja ei lubaks, lõvi 4 meetrit eemal.

Mingid vanemat sorti atraktsioonid olid seal ka. Rahvast oli vähe ning ei mingit tunglemist.

86DC3FBF-F42B-419A-9450-9DA21EE30F79
Ma lihtsalt pidin sellest miljoni dollari naeratusest pildi tegema. Oleks see minu kala, ma googeldaks “breketid kaladele”.

Täna käisime Alpylandis. Ehk siis sõitsime autoga mägedesse kuhugi tippu ja siis lasime täiega sealt nagu bobisõit alla, kiirust sai ise reguleerida ja sama bobi tõi inimesed üles tagasi ka. Tegelt need on eraldiseisvad kaheinimese nö bobid, aga peale minnes olid “rongis”.

6D330BF9-D9BA-4EF6-9309-0062DB160D24
Lehvitajad +1 on meie tiim 😀 Ma läksin ka, aga eraldi, meid ei olnud paaris arv ja ma olin autsaider.

Homme on meil kavas ilmselt paadireis kuhugi saarele ja siis mingi päev tahaks teha ka zipline‘i – 120 km/h mägede vahel kõrgustes alla vuhiseda, nagu alloleval vasakul pildikesel. Ma tean, et ma never ei julge seda teha, aga praegu võin ju unistada, et teen ära! 😀

776A876F-0E39-4798-B9CB-8C251F9E802E
Zipline on ees. Paadiga saartele veel ees. Alpylandi laskumine tehtud!

Rohkem juttu ei olegi. Lihtsalt naudin sooja Itaaliat 🙂 Suhtleme, kui olen zipline‘il püksid täis teinud ja mul on, mida rääkida 😀

 

Minu uued tööelukaaslased ja Haapsalu veinipäevad

Minu uued tööelukaaslased ja Haapsalu veinipäevad

Jeerum, kui äge nädalavahetus mul oli. Laupäeva hommikul läksime Haapsalu veinipäevadele – veidi oli seal töötegemisi, aga enamjaolt siiski puhas lõbu. Panime hommikul ühe vahva telgi püsti ja kui töö tehtud, oligi täielik suvitamine.

Las ma siis tutvustan oma uusi tööelukaaslasi. See esimene tsikk on veits hull. See teine tsikk on… no see on ka hull. Kõik, tutvustatud! Ja mina arvasin, et mina olen hull. Ütleme nii, et kui oleks olemas hulluskaala, siis näeks asi välja umbes nii:

hull

Aga nüüd siis ka visuaalid (välimus nagu inglitel, aga seest on DEVILID!):

Karit
Esimene tiimiliige
MAIE
Teine tiimiliige

Kui ma tavaliselt olen harjunud, et käin oma sõbrannadega ringi nii, et orgunn ja eeltöö on minu tehtud ja kohapeal annan rahumeeli teatepuldi ja korralduse üle (st et mina ei vastuta mingite võtmete ega asjade ega mitte millegi eest :D), siis seekord oli lugu hoopis vastupidine. Eeltöö ja ööbimise bronni tegid kaks ülevalolevat tsikki ja kui töö tehtud sai ja algas vaba aeg, siis selgus, et mina pean see perepea olema, vastasel korral oleks meil apartmendi võtmed kadunud, uksed lahti, asjad ja pea laiali. Mina olin järksu reaalsuskontroll. MINA??!!

Aga hea on see, et ma tegelikult saan vastutusega idekalt hakkama. Ma ju olen päriselus ema. Kuna mul oli laps ka kaasas, siis see emaroll veereski sujuvalt mulle. Siiski, siiski… Minu laps oli see, kes pärast tuttavatele kirus, kuidas “Nende kolmega ei saa ju normaalselt tänaval käia, nad räuskavad!” Olgu mainitud, et tegelikult me oleme kõik lihtsalt elava loomuga ning rääkisime koguaeg kolmekesi korraga. Aga meid see ei seganud, sest kui ma enne teadsin, et suudan kiiresti rääkida ja samal ajal ka ühte sõbrannat kuulata, kui ta minuga räägib, siis nüüd selgus, et see toimib ka kolmekesi 😀

DSC07645

Peatusime Lapmanni majutuses ühes apartmendis, mis oli lihtsalt rohkem, kui me tahta oskasime. Kesklinnas, oma sissepääsuga, väga puhas ja ruumikas, kõik vajalik olemas. Nüüd tulevad telefonipildid:

Mina magasin lapsega sellises toas:

Meie suure toa ja köögi osa:

11F36FA1-FDDC-4C4A-85F2-FCE46811B2E8

9C3E2926-F2E5-4368-A468-34D1194EDCAF

E0C089EB-18E1-43D5-8741-271AE522D40B
Siis, kui hommikul käis veel töö ja lõbu käsikäes, millele järgnes lihtsalt lõbu
E259FF61-AF81-4814-B835-288DFC5C0813
Ilm oli jälle nii super

Siit see fotoreportaaž ka lõppes, kõike ei kannata näidata 😀 Ilusat pühapäeva nautimist!

 

 

Suve perereis – jälle Itaaliasse. Seekord Maggiore järve äärde :)

Suve perereis – jälle Itaaliasse. Seekord Maggiore järve äärde :)

Selle-aastase suvereisi planeerimisega jäin ma tegelikult hilja peale. Kuidagi aeg lendab ning järsku avastasin, et peab ju midagi ära otsustama. Eelmisel suvel Itaalias seigeldes mõtlesin, et nüüd tahaks Sitsiiliasse, aga vahtides neid lennukavasid nii- ja naapidi, läksin ikkagi see aasta (vist viimast korda) lihtsama vastupanu teed. Paaritunnine otselend Milanosse (selmet möllata terve päev ja ümber istuda), sealt rendiauto ja sõidame Maggiore järve äärde. See järv on Como järve kõrval. Miks Maggiore? Puhtalt seepärast, et seal leidsin mõnusama majutuse. Aga kuna need on kõrvuti, siis saab autoga igale poole sõita niikuinii. Kahjuks on praeguseks suve majutused juba suuresti välja müüdud, eriti kui tahad viiekesi koos olla.

Kõige esimest korda käisime Itaalias Karliga kahekesi. Cinque Terres, Roomas ja Milanos. Siis järgmine aasta lastega Garda järve ääres ja Milanos. Siis uuesti lasega, aga all pool Toscana kandis, lisaks Pisa ja Bergamo (mul on blogis ka nendest kohtadest juttu, keda huvitab). Nüüd siis Maggiore järv. Mulle meeldib Itaalias saja miljoni asja pärast, aga lastega on seal hea käia, sest seal on palju igasugu teemaparke, veeparke ja lõbustusparke, aga samas on seal hulga mõnusat ka täiskasvanutele. Kõigile midagi! Muudest asjadest (loodus, pisikesed armsad tänavad, majakesed kaljude peal, meri, Itaalia restoranid, vein…) ei hakka isegi pikalt rääkima. Täiesti armunud.

Ma samas kohas ei taha kunagi käia, ikka uusi kohti avastada ja mulle tundub, et pärast seda reisi on Põhja- ja Kesk-Itaalias mul kõik huvitavad kohad läbi käidud. Rimini kant mind ei köida. Järgmine kord tahakski alla poole, Sitsiiliasse.

6 ööd oleme sellises kohas nagu Camping Residence Orchidea. See on jälle kämpingu ala. Screenshotid booking.com’ist:

Järve ääres. Mulle nii meeldib just selline puhkus. Lapsed ärkavad varem, saavad kohe õue palli taguma vms minna. Territoorium on ilusti piiratud, lisaks basseinid, mänguväljakud, pallimängualad… Ärkad hommikul ja katad laua terrassile, maaõhk tungib ninna! Kusjuures pole kunagi sattunud nagu pead-jalad kokku mingite inimestega, kõik on küllaltki privaatne ja väga rahulik. Mingeid lällajad purjutajad sellistes kohtades reeglina ei suvita. Seekord me ei võtnud mobile home‘i, vaid 60m2 apartmendi, millel samuti oma terrass. Kuigi Itaalia kämpade mobile home‘id on enamjaolt 30m suured ja mahutavad kõik kenasti ära, siis seekord mõtlesime lihtsalt vahelduse mõttes apartmenti proovida.

IMG_4227
Eelmise aastal oli meil veranda esine sellise metsatuka ees. Keegi ei vahtind meile sisse ega jauranud kõrval 🙂

4 ööd oleme sellises pisikeses linnakeses nagu Cannero Riviera. Pidi väga armas linnake olema. Ööbime Casa Martys. Jälle järve ääres. Screenshotid booking.com’ist:

Kihvt on see, et seal lähedal on ka Šveits ja ma arvan, et sõidame sinna ka uudistama. Lastele leidsin juba näiteks:

Safari Park – Along the route, guests are welcome to photograph all the animals; rhinoceroses, lions, giraffes, cheetahs, antelopes, tigers and monkeys, elephants to name but a few. The Amusement Park offers 30 varieties of attractions, a real winner with both children and adults alike; the Ferris Wheel, the Log Flume, the Pirate Ship, 5D Cinema and the Green Caterpillar and much more besides.

Alpyland – Sinna ma tegelt ise ei julge minna 😀 Mingi väike vagun sõidab kaljunukkide peal ja näed hingematvaid vaateid!

Lido Locarno – mingi basseinikompleks vabas õhus.

Neid tegevusi ei ole ma nii hullult veel googeldanud, kindlasti leiab veel asju ja samas iga päev ei peagi kuhugi sõitma. Milanosse sisse seekord vist ei sõidagi, lennujaam ju tegelikult Milanos ei asu. Viimase, 11nda öö oleme kuskil lennujaama lähedal, et sealt hotellitransfeeriga hommikul lennujaama saada.

Ma juba tahan minna!!! 🙂

 

 

Reisimiste vahekokkuvõte ja külastatud riikide nimekiri

Reisimiste vahekokkuvõte ja külastatud riikide nimekiri

Mingit reisi mul hetkel kinni pandud ei ole ja mõtted käivad aina, et kuhu ja millal. Ühte ma tean – tahaks lapse(d) kaasa võtta seekord. Minu lapsel on aga tingimus, et tema max lennureis on 4 tundi. MAKSIMUM! Sellega aga talvehooajal kaugele reisima ehk sooja ei sõida. Mul sel aastal rohkem puhkust ei olegi, aga meie talv kestab veel jaanuar, veebruar, märts… Ohh, palun ära räägi, ütlen ma iseendale.

Variant on last kõvasti meelitada, kuidas pikamaalendudel on suured lennukid ägedate telekate ja erinevate filmidega, saab süüa ja limpsi, vahekäikudes ringi liikuda ja teki ning padjaga magada. Samas, eks ta ikkagi tüütu ju lapsele ole ning ei taha liiga kiita, pärast on pettumus.

Kevadel võiks minna koos lapsega õele külla, aga mitte Belgiasse, vaid saada temaga kokku hoopis Hollandis. Lastega võiks käia USAs, peale selle võiks nendega ka Aasias seigelda. Ise tahaks mõnda suurlinna ka lõpuks näha. Dubai, Seoul, Singapur. Kindlasti tahaks veel Lõuna-Ameerikasse minna, ikka kutsub sinna vihmametsa kanti uuesti. Aafrikat tahaks veel…

Vastu ööd uinudes hakkasin lugema mitte lambaid, aga riike, kus ma olen käinud. Nagu väike vahekokkuvõte elus. Lihtsalt mingi riigi kuurorthotellis nädal aega päevitada ei ole minu jaoks reisimine, pigem puhkamine, ning pärast ei saa just öelda, et oleks selles riigis päriselt käinud ja midagi ka näinud. Samas jälle, kuskil riigis ringi seigeldes on ikka nii, et palju on veel avastamata, sest riigi sees on piirkonnad on nii erinevad.

  1. Venemaa. Käisin Peterburis kunagi lapsena, suurt ei mäleta, aga saan öelda, et olen käinud 🙂
  2. Läti (nii turistina pealinnas kui ka mitu korda ka läbi sõites ja lennujaamas passides)
  3. Leedu (läbi sõites)
  4. Poola (pigem läbi sõites)
  5. Saksamaa (kunagi kui 12 olin, siis sõitsin bussireisiga peaagu terve Euroopa läbi, lennujaamas olen ka seal passinud)
  6. Holland (kunagi lapsena ja minu meelest olen seal ka lennujaamas passinud)
  7. Belgia (mitu korda ja nats on saanud ringi ka sõita ikka, mitte lihtsalt Brüsseli kesklinna väljakul õlut juua)
  8. Luksemburg
  9. Austria
  10. Hispaania, kaasa arvatud Tenerife (Barcelona, kui olin 12 ja Tenerife, kui olin 15)
  11. Itaalia (mitu korda, Milano, Bergamo, Cinque Terre, Rooma, Toscana piirkond, Pisa, Carda järve piirkond). Tahaks veel Lõuna-Itaaliasse ka!
  12. Prantsusmaa (mitu korda, kunagi, kui olin 12, ja siis nüüd koos lapsega ka Disneylandis ja veidi ringi sõites Belgiast sinna ja tagasi, pluss Nizza ja Cannes, lisaks lennujaamas passimine)
  13. Monaco (see vist ikka on mingi riigi moodi asi? Linnriik? No panin kirja)
  14. Vatikan (linnriik)
  15. Rootsi
  16. Soome, mitu korda, ka lennujaamas passides, aga ka niisama
  17. Tai (olin siis 22?)
  18. Dominikaani Vabariik
  19. Egiptus (mitu korda ja ikka Kairo ja püramiidid ka)
  20. Türgi (ikka ekskursioonidel ka, mitte lihtsalt basseini ääres, aga Türgis on tegelikult metsikult avastada ja ma ikkagi ei saa öelda, et oleks megalt Türgit näinud)
  21. Küpros (risti läbi sõidetud)
  22. Põhja-Küprose Türgi Vabariik (kõik seda riiki just ei tunnista eraldi riigina)
  23. Peruu (vihmametsa, mäge, kõrbe)
  24. Tansaania (Sansibari saar)
  25. Ukraina, ka Krimm (autoga käisime kunagi isa ja isa sõbra perega)

Praegu rohkem ei tule meelde. Boldiks tegin need, kus ma minu hinnangul ikka REISISIN ka ja midagi veel mäletan ehk et täiskasvanuna käigud! 🙂 Ma tegelikult päris hotellipuhkusel vist ei olegi käinud, nii et üldse ringi ei sõida. Isegi Egiptuses ja Türgis olen võtnud kõikvõimalikke ekskursioone ja väljasõite, sest seal väga omal käel ei liigu (Egiptuses küll mitte). Aga seal, kus vabalt autoga või rongiga ringi saab sõita, on muidugi veel ägedam, näiteks Itaalias käigud, kõik kolm korda.

Pagan, igale poole tahaks minna ja kõike näha (va Norrad, Taanid ja Inglismaad jms, need nagu üldse ei tõmba). Lihtsalt bassein ja koksiklaas üksi ka ei tõmba üldse, see tundus äge siis, kui piirid avanesid ja eestlased reisima hakkasid ning ma ka täisealiseks sain 😀 Nüüd enam… Neehh…

Äkki midagi nimekirjas ununes ka…

Mis teie ELUREIS on olnud ja kuhu tahaksite veel minna? 🙂

Pilt on tehtud Itaalias, Cinque Terres.

 

 

 

 

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Lugupeetud tulevased Aafrika turistid

Üks juhtum on mul kirjutamata. Reisist. Kuigi meil kulges kõik väga hästi ja ühtegi “paha maitset” millestki terve reisi vältel külge ei jäänud, siis enne äralendu oli ikkagi üks krdi intsident.

Sansibarile tulles ja lennujaama (lennujaamaks on seda palju nimetada, aga noh, lennukid seal kõrval ju tõesti maandusid ja õhku tõusid) jõudes täitsime paberid enda andmetega ja ostsime viisad. 2 inimest x 50 USA doltsi ja viisa koos kohapeal tehtud uduse fotokäki (ja ka kõikvõimalike sõrmejälgedega) passilehele kleebitud.

Ära sõites täitsime jälle sarnased paberid ja pidime läbima koos nende paberite ja passikontrolliga ametniku, et lennukile saada. Lehitseb Karli passi, paneb kinni, kõik ok. Võtab minu oma. Lehitseb. Muigab. Lehitseb kaheksa korda VÄGA püüdlikult. Lõpuks laiutab muiates käsi, ulatab selle mulle oma krdi piiluaugust ja ütleb, et siin pole ju viisat sees ja näidaku ma talle seda. Hästi sõbralikult. Naeratab.

Lehitsen moe pärast ise ka, aga tean juba, et seda seal ei ole, sest seda pagana ei kleebitud mulle ilmselgelt. MEELEGA! Pold ma nii tark ka, et seda tol hetkel kontrollida.

Onu muheleb ja laiutab käsi, et näed, ei ole ju viisat.

Mina, et peab olema.

Tema, et ei ole.

Mina, et PEAB ju olema, KUHU see siis sai.

Tema, et seda pole siin kunagi olnudki.

Mina, et mismõttes.

Tema laiutab käsi.

Mina (adumata, et iga vale noot mu hääletoonis võib mulle lõppeda… ma ei taha mõelda, kus): “AGA KUIDAS MA TEIE ARVATES SIIS SIIA SAIN, KUI MUL VIISAT POLE?”

Tema naeratab ja laiutab käsi.

Küsin siis, et mida ta sel juhul nagu soovitab, et ma tegema peaks.

Tema, et maksma. (Naeratus).

Mina, et me maksime juba KAKS KORDA VIISKÜMMEND!

Tema naeratades, et ei maksnud ikka küll.

Mina, et maksime ikka küll.

Tema, et ega te ikka ei maksnud küll.

Mina siis, et heaküll, palju ma siis NÜÜD maksma pean.

Tema hästi loogiliselt, et viiskümmend. Daa!

Karl võtab rahakotist sajase ja ulatab talle piiluauku. Kutil hakkab käsi värisema kergelt ja lükkab selle siiski õrnalt tagasi. Vaatab mulle silma ja ütleb, et okei. “Next time be careful!”

Ausalt, misasi see just oli?! Kaval skeem turiste tõmmata ja topelt pappi küsida! Aga vennal pold lihtsalt sotisest tagasi anda.

Vat kuidas sott võib su hädast päästa.

 

Tervitades

Triin, kes käis ilma viisata Tansaanias

IMG_6963
Väike tagasi-olemise-tõestus-selfar 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

PS: Päise fotol on Sansibari lennujaam. Taamal, nende putkade taga pole isegi aknaid, on vaid augud ja tuul. Ma ei mäleta, kas uks oli.

Mis sarnast p*ska teil reisil juhtunud on?

Lennuhirmust vabanemine

Lennuhirmust vabanemine

Mõtlen korra tagant järgi ja ma absoluutselt ei mäleta, kust mulle see idee tuli, et ÄKKI on võimalik lennata kuidagi nii, et surmahirmu ei tunne. Koomas. Selle kirjelduse peale arvaks, et see mõte tekkis mul vana head “A-rühma” vaadates, aga ei, see ei olnud. Ju ma ikkagi kuskilt otsast midagi lõpuks googeldasin. Midagi sellist, et “kuidas lennata ja mitte 5-6 tundi ühes asendis kramplikult surmahirmus nutta julgemata isegi WC-sse minna” või “kuidas lennukis ellu jääda, kui see lendab täiesti normaalselt ja ei kuku alla”.

Alkohol ei aidanud. Hullemaks ka ei teinud, aga ei aidanud mitte üldse. Oma elu ühte pikimat lendu tehes Dominikaani ja tagasi mõistsin, et 10 tundi järjest juua ma lihtsalt ei suuda. Ühe otsa ma seda tegin. Aga nagu ma ütlesin, see ei aita. Sellega kaasnevad lisaks muud probleemid. Kuidas ma üldse tol korral Dominikaani läksin, ma ei tea, unistus oli nii suur. Hilisem lennušokk samuti.

Ma olen sellest varem, kunagi ammu kirjutanud ka. Lendamine on minu suurim hirm. Okei, suurim on see, et lapsega midagi juhtub, aga samas on lendamine sellega seotud. Kui ma alla kukun, siis… Lapsel nagu pole ema enam või nii. Pluss ma ikkagi ei viitsi seal lennukis 10 km vabalangeda ning teadmine, et ma seal alla kukkudes juba varem minestan/pea ära löön/suren, enne kui päriselt pauk käib, ei aita.

Jah, faktiliselt ma tean, et kodus maja ees autoteed ületades on ka suurem tõenäosus surma saada, ning see fakt isegi natuke aitab mind lendu bookides, aga lennu peale minnes ja enne ja lennukis haarab mind paanika. Kirjeldamatu surmahirm. Kõik see on kunagi psühholoogiga läbi arutatud, aga too psühholoogide jutt “see hirm on irratsionaalne” ja hingamine ei aita mind. Proovitud. Korduvalt. PS: Nagu päriselt, kui sa kardad parasjagu just kohe nüüd surma saada, ehk oled olukorras, kus reaalselt arvad, et KOHE sured, siis hingamine ei ole see, mis päästaks. See aitab mulle hapnikku ajju saada, kuid kui ma arvan, et kukun alla, siis ma pigem jätan selle hapniku tarbimata ja minestan siis kohe ära, lihtsam teadvusetult surma saada, kui seda pealt vaadata.

Eile jõudsin ma reisilt tagasi. Tagasitulek kestis umbes midagi nii, et startisime Sansibarilt, sõitsime tunnike ja maandusime Kilimanjarol (ma ei tea täpselt kus, ilmselt mitte päe tipus eksole, aga nii oli piletil kirjas), peatusime seal lihtsalt tunnike ja edasi ca 6-7 tundi Istanbuli. Sealt edasi teise lennukiga ca 3 tundi Tallinna.

Tänu rohtudele ma magasin terve aja. Kui teised vaatavad filme, söövad, käivad vahekäigus jalgu sirutamas ja nihelevad, siis ma magan. Minu jaoks on see lend mitte ca 8 tundi, vaid silmapilguke. Mingi kulgev hetkeline pooltunnike. Väga pikal reisil ma küll vahel korraks virgun. Vaatan aknast välja, vaatan elektrooniliselt kaardilt, kus me oleme, vaatan, mis filme saaks tooli küljest vaadata (kuigi ma neid ei vaata) ja võtan ühe tableti veel ning ärkan natuke enne maandumist, siis kui kästakse enda ees olev laud (mille peal ma magan) üles tõsta.

IMG_6925
Sansibarilt Türgisse. Türgist Tallinna. All on Türgi, kui kodupoole hakkasime sõitma

Ühesõnaga jõudsin eile koju ja pagan, ma olin nii õnnelik selle üle, et ravimid saavad anda täiesti teise elukvaliteedi. Ma loodan, et ma ei kõla nagu narkar :D, sest ma reisin aastas 2-3 korda ja võtan ravimeid vaid lennukis, kuid need on andud mulle võimaluse ELADA! Ma olen selle üldse lihtsalt nii tänulik.

Loomulikult on mul olnud selle aja jooksul paar lendu, kus lennuk veidi möllab. Üks lend oli 4 tundi väga suures äikesetormis, kus lambike, et võite turvarihmad ära võtta, ei kõlisenudki mitte kunagi, et tšingtšing, tehke, mis tahate… Mul olid mu rohud, aga ma nutsin ikka, ei maganud. Ma ei kujuta ette, kui hull oleks olukord olnud siis, kui mul mu rohtusid poleks. Mis ma öelda tahan, on see, et kui see lennuk päriselt ka alla kukkuma hakkaks, siis mul oma rohtudega sellest suva küll poleks ja nad ei päästaks mind surmast (täpselt nii nagu koos turistiklassiga kukub alla ka esimene klass!), kuid kui kõik sujub nii, nagu tavaliselt (ja tavaliselt sujub kõik nii nagu tavaliselt), siis need rohud on aidanud mul reisida, maailma näha, puhata, ELADA!

Minu rutiin: rohud sisse, kõrvatropid kõrva (aitab maailmast eralduda), müts pähe (aitab maailmast eralduda) silmaklapid pähe (aitab maailmast eralduda), kaelapadi kaela ja hiljem asend sisse nii, et kaelapadi (ja kui lennukis padi, siis ka see) kõik ette lauale ja seal peal ma magan. Ja ma julgen nüüd esimest korda elus istuda akna ääres!!!! Varem oli see välistatud. Isegi pilti tegin ühel hetkel. Julgen aknast välja vaadata.

Iga korraga ununevad need õudsed läbielamised, mis mul kunagi olid, ning kogemused muutuvad järjest meeldivamaks. Hirmus on pigem lennule eelneval päeval. Aga nii kaugele ma ei lähe, et siis ka rohtusid võtma hakkaks. Mõistlikult!