Eile proovisin Rummus SUP‘i (stand up paddle), sest avanes ootamatult lihtsalt selline võimalus. Kuigi ma olen kõrvaltvaatajana varem arvanud, et issand, kui mõttetu aeruga ukerdamine, kuidas see saab lahe olla, siis ometi oli täitsa äge.
Ning siis lõi mul lambike peas põlema, et ma ju lähen sügisel Sansibarile ja võin end seal segaseks sup’ida 😀 Googeldasin koju jõudes, mis variandid on…
Foto: www.surfzanzibar.com
Peale selle, et ilmselt saad niisama lauaga kuskil helesinises vees proovida ja mässata, siis korraldatakse seal ka SUP matku, mis tunduvad põnevamad.
Kui ma esimest korda mainisin blogis, et lähen Sansibarile, siis mulle kirjutas päris mitu inimest, et nad on käinud ja kift. Äkki oskate soovitada ka mõnda konkreetset firmat, kelle kaudu olete käinud näiteks SUP matkal? Ilmselt ka paljud hotellid annavad selle kohta infot ja võibolla pakudvad ise seda võimalust, aga kui kellelgi on häid nõuandeid selle teema kohta, siis võiks küll igasugust infot jagada. Kas on ka mingi kindel piirkond, kus seda rohkem harrastatakse? Ja kas seal HAISID KA ON? 😀
PS: foto pixabay.com (ei ole Sansibari foto).
Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!
Külm on. Nii külm, et ma panin paksud püksid ja sokid jalga ja kaalun lausa endale tee tegemist. Ja ma ei joo teed! Õnneks on mul kaks küljesoojendajat asendi sisse võtnud.
Minu kaks küljesoojendajat
Ei, ma ei ole haige, ma olen lihtsalt Itaaliast tagasi. Lõdisen. Tööl istusin täna mantliga. Siinsed ütlesid, et täna on mega suveilm. “Oo, 18 kraadi, pole paha,” kostus mulle kõrvu. Nutta tahaks!
Kui aus olla, siis eile, kui pidime õhtul tagasi lendama, oli mul korraks tunne, et f*ck it all – ma lihtsalt ei tule tagasi! Jään Itaaliasse, võtan mingi mõnusa majakese, mõtlen elu üle järele, kirjutan raamatu valmis või lihtsalt panen kuhugi edasi. Jäägu minuga, kes jääb 😀 Peruus olin ma ära 17 päeva ja kuigi see oli täiesti ajutühjendav (ja samas -täitev) reis ning eelviimasel päeval mõtlesime, et paneks vabalt veel sama palju meie seltskonnaga otsa, siis Ethelike ootas mind kodus ja… Nüüd aga oli pere minuga ja polnud üldse sellist tunnet, et midagi või keegi mind väga ootaks. Okei, mu kassid, seda küll! Aga no äkki saate aru tundest, mida ma kirjeldada üritan.
Eks ma tegelt ju tean, et päris elu välismaal ei oleks iga päev restodes sotiseid arveid teha ja lihtsalt kulgeda. See tähendab… Mõnel ilmselt ka on nii… Aga minu jaoks ei oleks see jätkusuutlik. Mingi hetk saab raha otsa ja ilmselt tuleb kopp ka ette. Sellest, et raha sai otsa! 😀 Ja laps peab ka koolis käima ju. Tegelt, puhkus vast ongi seepärast nii hea, et teda on vähe 🙂 Oleks teda terve aasta, tüütaks lõpuks ära. Samas on minu bucket listis kindlasti mingi pikem periood, kus ma midagi ei tee. Ja ma ei mõtle pensioniaega 😀
Jagan mõned pildid veel reisi lõpuks, enamik olid ka Instagramis.
Bergamo vanalinnBergamo vanalinnBergamo vanalinn. Kes uurib arhitektuuri, kes PokemoneSõidame mägitrammikesega Bergamo ülevalt vanalinnast alla pooleBergamo vanalinn
Aga täna õhtul, soojad sokid jalas, tellisin ma lapsele Mychefiga süüa, kuna võitsin blogiauhindadel väikest viisi nendelt tsipa krediiti ja tasuta kojutoomist. Ethel sööb ainult kurgi makit. See keskel on tema ports. Ohh jah, elu on ju tegelt mõnus 🙂
Toidugurmaan on minu kohta kindlasti kunstiline liialdus ja tegelikult olen ma igapäevaelus küllaltki vähenõudlik. Mingil telkimise reisil võin ka 4 päeva järjest lokimakarone (ehk kiirnuudleid) süüa, AGA… Kui ma olen sellisel reisil nagu Itaalia või üleüldse mingil reisil, kus on ilusad vaated, maitsev köök, hea vibe, siis ma tahan ikkagi kõigest sellest osa saada. Maksku, mis maksab! Jah, peaaegu, maksku, mis maksab! Ma näiteks ei raatsi osta endale 35 eurost uut trikood, sest päevitusriided mul juba on, aga 50 eurot restoranis (ja ma ei mõtle mingit fääntsi värki) kulutada pole mul üldse kahju.
Selle reisi ajal, mil me 7 päeva kämpingumajakeses peatusime, üritasime hommikul ja ühel toidukorral kämpas ise süüa teha, aga üks toidukord oli ikka kuskil väljas. Ükskõik, kuidas ma lastele peale ei käinud, et ei võta igasugu komme ja nänni iga päev (ja nad tõesti limiteerisid enda oste), siis poe arve oli ikka iga päev ca 50 eurot. Lõuna või õhtusöök restoranis viiele iga päev ca 60-70 eurot, korra küündis ka üle saja euro. Pärast söömist väiksed gelatod veel kuskil jäätisebaaris ja no ega see perega Itaalias käimine just kõige odavam lõbu ei ole. Aga ma alati mõtlen, et see on ju PUHKUS, millal siis veel?!
Õhtune jäätis Bergamos pärast sushirestoranis käiku
Aga vot söömise pealt mina kokku hoida lihtsalt ei suuda. Täna, mil me esimese päevapoole olime Bergamo vanalinnas jalutanud, tahtsid lapsed junki. Käisime meie apartmendi lähedal Macis, arve oli küll seni kõige odavam siin Itaalias, 37 eurot, aga praegu, kui see friikas koos fantaga mu sees on, tahaks veits ropsida. Okei, see oleks halb eeskuju ja viitaks buliimiale, aga see närveldav teenindus (kiire-kiire, next-next), kinnine rasva- ja soolasegune ruum, 15 aastat säilivad saiad ja kotletid, selmet istuda kuskil tänava ääres vabas õhus, valgete laualinadega kaetud laual, päike ja mõnus briis, kus teenindaja sulle valge põllega väikse veini või mullivee serveerib ning siis lõpuks saad oma aurava mereannipasta või seenerisoto… Ei ole võrreldav! Siiski pole ma mingi kuri võõrasema ja sai seal Macis ka käidud.
Eile näiteks oli meil sushiisu. Ka eelmine aasta Itaalias olles tuli meil pärast kämpanädalat suur sushikihk peale ning mingis Milano sushirestoranis ka käisime. Siin Bergamos läksime ka mingisse suvakasse sisse… Nüüd tuleb hea kild, mis läheb rubriiki “kuidas maakad käisid sushit söömas”.
Menüüdes nimelt ei olnud…. HINDASID! Okei, piinlik küsida ka, sest juba oligi kahtlus hinges, et meie oleme maakad, mitte menüü ei ole vigane. Tellisime siis sellist klassikalist värki ja igaks juhuks tellimustega ei laamendanud, mine tea, mis asjad maksavad, sest sushi ei ole siinkandis just kõige odavam söök. Kuni mingil hetkel ikkagi küsisime teenindajalt. Ja nüüd tuleb see naljakas osa. Tegemist oli sushirestoraniga, milles maksab iga inimene teatud kindla summa (18.90 eurot) ja võib menüüst süüa tellida nii palju, kui JAKSAB! (Eeldusel, et eelmine toit on söödud).Ja ohh, kus siis läks meil menüü lappamiseks ja tellimiseks 😀 Mitte et me muidu oleks kõhud tühjaks jätnud, aga noh, saate aru küll – kui juba maksad, siis ikka tuleb täie raha eest süüa! 😀
Kuidas teil reisil söömisega on? Ja kas olete samuti maakat pannud? 😀
Päeval 32, õhtul 28 kraadi on ikka nii minu kliima. Küüned hakkasid juba kolmandal päeval mühinal kasvama. Ja näonahk on Itaalia päikest saanuna siledam. Rääkimata sellest, et lihtsalt ongi nii mõnus ja soe. Ei pea mingeid jakke kaasa tassima. Lihtne on olla.
Mul on üks kauge tuttav, kes käis hiljuti paketireisil Türgis. Jagas sotsiaalmeedias pilte – iga foto oli nende uhkest hotellikompleksi ühest, teisest ja kolmandast nurgast, lisaks fotod igaõhtustest animatsioonist ja… oma outfittidest ja… kõik. Oligi kogu reis. See pole etteheide, lihtsalt mitte minu ettekujutus reisist, igaüks reisib ikka nii, kuidas talle meeldib, mugav ja mõnus tundub. Käisin isegi vanasti paketikatel, aga võtsin alati võimalikult palju ekskursioone, et natukegi ümbrust näha. Praegu ei kujuta enam väga mingit paketikat ettegi. Isegi kui tahan lihtsalt ujuda ja päikest, siis… praegu naudin seda Itaalias ja sügisel ootab meid Zanzibar. Ei saa salata, et hulga enam naudin ma Itaalia vaibi ja itaallasi kui Türgi ja Egiptuse kultuuri.
Meie kämpingu veranda esine.
Potisinine.
Cavallino Matto lõbustuspark, atraktsioone on igale vanusele, kuid järjekordi pole. Lapsed said lõpmatuseni atraktsioonidel terve päev hullata ootamata 15-50 minutit iga atraktsiooni järjekorras nagu Disneylandis.
Ethel oli nii julge ja läks väga hulludele sõitudele, mida ma ei suutnud isegi pealt vaadata, aga see roosa oli Laura lemmik. Selle jättis Ethel siiski vahele.
Vaade meie kämpingu verandalt.
Uudistame ümbrust.
Virsikud 🙂
Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda? Minul on Itaalia!
Eveliis küsis täna sotsiaalmeedias “Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda?”. Vastan ausalt. Järjest enam hakkab mulle tunduma, et see on Itaalia. Jaanipäev ei ole küll veel käes, aga meie traditsiooniks on saanud jaanipäeva ajal teha midagi sellist, mis pole tavalise eestlase jaoks traditsiooniline. Ei, mitte nimme! Lihtsalt nii on juhtunud.
Me oleme jälle Itaalias, seekord Toscana piirkonnas. Ma täna ei hakka pikalt lobisema, aga tahtsin endast märku anda, et kõik on nii väga tsill. Maandusime lennukiga Bergamos nüüd juba mingid päevad tagasi ja siis sõitsime siia Castagneto Carducci lähedale. Mitte et see koht peaks midagi ütlema, aga no Pisast 40 mintsa autoga alla poole. Juhul kui, sa ei keera 268 korda valest kiirteeotsast ära ja geps ei teata sulle emotsioonitult: “Ümberarvestamine… 11 km pärast keera…!” (Sest kiirteel teatavasti ei ole võimalik kohe ringi keerata). Ja sa mõtled f********************k!
Toscana vaated
Googeldamine andis info, et Bergamost sihtkohta on ajaliselt ca 4 tunni sõit. Elab üle eks. Vahepeal Pisa torni vaatlus, et kui viltu see ikka on, ja siis see 40 mintsa kämpani. Tegelikkus kujunes selliseks, et kui olime suht kõrgmäestikes ja suurest sinkavonkatamisest hakkas Ethelil halb ning ta palus peatust ja seepeale Oscar lihtsalt ropsis, avastasime, et Karlil oli pandud gepsi seadistusteks:
Väldi kiirteid (mida mööda saaks eks otse ja kiiresti).
Väldi tasulisi teid, mis on ka kõige otsemad ja kiiremad (ja mis pole teabmis hingematvalt kallid, nii 60 senti kuni 8 eur paar korda teekonnal).
Et mitte näida koonerperena, siis see oli jäänud sinna gepsi kuidagi kogemata. Iseenesest on ju Itaalia ilus ja mulle see road trip tegelikult meeldis. Pisa tornini jõudsime ka.
Täiesti turistico, aga samas tagant järgi mõtlen, et lahe, et ikka ära käisime, vau efekt oli ikka täitsa olemas.
Ja Pisast keerutasime nagu lollakad sada korda kiirteedelt valesti ja korra jõudsime juba närvi minna, aga kuna kämpa ütles, et suva, mis kell jõuate, siis tegelikult kiiret polnud. Pärast Pisa seadistasime oma gepsi ringi, et ikka kiirteed mööda saada ja lõpuks maksime neid summasid topelt, sest keerlesime nagu arvutimängus. Level 1 – kas saame õigest kohast keeratud. Kui level 1 tehtud, tuli level 2. Level 2 feilides sattusime tagasi level 1 ja saime uuesti teha level 2. Lastel oli äge sümboliseerida ja kilgata, mina üritasin tsill olla ja karl ütles üks kord ropu sõna.
Kohale jõudsime tegelt mingi tunnise hilinemisega lõppkokkuvõttes, mis oli täiesti savi, aga oma lollus ajab ikka vihale. Kämpa maja ära uuritud (mis see aasta on veel mõnusam, kui eelmine), läksime restosse, kus Karl end lõpuks pärast pikka päeva lõdvaks lasi ja teatas kelnerile “Two serveza’s please”, mille peale teenindaja kutt vastas: “Ee, two beers?”. 😀 Peruus, kus me viimati möllasime (ning Karl veel pärast seda Mallorcal rattalaagris sõitis) , ja kus Karl põhilause oma servezadega ära õppis, räägitakse HISPAANIA KEELT! A me olime Itaalias! 😀 Mingi päev on tal uus võimalus “Due birre“-ga (mitte mütsiga) lööma minna!
Suva pilte…
Esimene õhtu. Lapsed on toas omas mullis Pokemoni kaartide ja joonistusvihikutega, vanemad avasid verandal veini.Magasime ära ja bassudesse 🙂 Laura ja Ethel ja OscarParaku olen ma valge ja ei saa panna värvilist pilti. Gravitatsioon teeb oma töö ja lamades olen vabalt 5 kilo kergem 😀
Õhtu poole 6-7 ajal läksime Vada beachile. Kus vesi ei ole küll mürgine ujumiseks, aga siiski on see tehislikult helesiniseks muutunud. Kell oli 7 õhtul ja õues oli 30 kraadi sooja. Vot see on minu suvi.
Kontrastid. Helesine meri taamatl vasakul ja … Rummu?Vabandan, minu Zara kleit on eelmise-eelmise hooaja oma 😀 Mark eks 😀Ethel ja OscarTäiesti lambi päfka putka
Sel nädalal on elu niimoodi peale tulnud, et blogida ka enam ei jõua. Vabandan. Assistenti siiski võtma ei hakka, sest blogi olen ikka mina ise ning kui ma purjetan parasjagu korraks mingis teises tuules, siis nii on.
Aga… Ma ei saa salata, aga mind tõmbavad viimasel ajal inspireerivad inimesed. Mind, kes tegelikult inimkontakte eraelus pigem väldib. Seoses juba kuid väldanud fotokooliga minu elus on mul aga mingid meeled avanema hakanud ja salamisi lausa otsin inspiratsiooni. Inimestest. Seega käisin täna terve pika päeva vädalnud Reisifoto konverentsil. Mul polnud aimu ka, mis selle konverentsi point võiks olla, kuid… REISIMINE + FOTOD = tuleb minna!
Hommikul kell 10 olin juba Viru hotelli konverentsisaalis ja polnud kordagi sellist tunnet, et appi, täna lubas ju “kuumalainet” (20 kraadi, hahaa!) ja mina passin terve päeva siin. Hoopis vastupidi! Paar tuttavat nägu siin-seal, lisaks läbiviija minu enda fotokooli õpetaja Aivar Pihelgas, üks esinejatest Ivo, kes meid eelmine aasta Peruusse viis, ning väga palju ägedaid inimesi, igaüks rääkimas oma reisikogemustest ja pildistamisest.
Fotograafid Kersti Niglas ja Karem Härms olid ehtne näide selles, et kui unistada ja ka esimesed sammud astuda ei ole miski võimatu. Neil on oma fotostuudio juba aastaid, kus ma kunagi käisin oma elu esimesel fotoshoodil sõbrannadega, sellest ajast ma Kerstit mäletan. Aga mul polnud aimugi, et ta oma sõbrannaga üle maailma suurtel festivalidel pildistab või näiteks Kilimanjarole matkamist pildistama kutsuti. Mulle väga meeldis, kuidas Kersti kirjeldas läbi suurte takistuste ja raskuste mäkke jõudmist ning kuidas talle siis järsku meenus, et ta on ju fotograaf – tegi kolm klõpsu ja kukkus seal pikali ning magas 😀
Uku Randmaa kirjeldas, kuidas ta üksi maailmas ringi purjetab ja igas sadamas sõbrustab vanemate paaridega, kes teda alati lahkesti oma paati kutsuvad, sest neil paaridel endil on kõik jutud juba saja aastase abielu vältel räägitud. Venelaste paadis on ta justkui Venemaal, prantslaste paadis justkui Prantsusmaal ja niimoodi need kultuurid üksi läbi rändab. Hoopis omamoodi seiklus. Lõpuks küsis üks arglik hääl üle saali, et aga kas ta ei tahaks oma naisega sedasi reisida ja purjetada. Uku naeris ja ütles, et aga see ei oleks ju siis SEE reis. Siis oleks TEMA oma naisega see vana paar, kel on kõik jutud abielu vältel räägitud ja kes meeleheitlikult mõnda maailmarändirit oma paati ootaks, et elu huvitavaks teha 😀 Ühesõnaga see jutt näitas väga ilmekalt kõike seda, kui erinevad on inimesed ja nende nägemused ja unistused seoses reisimisega.
Uku tekstist jäi kõlama mingid sellised mõtted… (Kõike ei pea üks-ühele võtma).
Purjetamine on teistmoodi reisimine. See, mida kõik tarbivad, on emotsionaalses mõttes odav. Emotsioonid teevad meid rikkamaks. Teatud oskuste omamisel on võimalik oma emotsioone ja reisi ja teistega hiljem jagada.
Ivo Tšetõrkinil oli väga lahedalt oma etteaste üles ehitatud, jutt voolas nii intensiivselt, et isegi mina, kes ma temaga seal reisil, millest ta rääkis, olen käinud, oli ikkagi nii mõnus kuulata. Kel vähegi reisihuvi ja raha, minge Ivoga reisile! Laske end näiteks Peruusse või Kuubale viia ja kogeda kõike seda ehedat, mida Ivoga reisidel kogeda saab. Tohutult positiivne ja lahe inimene! Ma olen juba isegi hakanud mõtlema, et kuigi mul selleks aastaks on reisiplaanid tehtud, siis 2018 laseks end heameelega Ivol jälle kuhugi vedada, suva kuhu, äkki isegi Kuubale 😀 Eelistaks pigem Brasiiliat või mõnda muud Ladina-Ameerika riiki, nii et ootan 2018 reisikalendrit.
Hendrik Relve rääkis nii ägedatest ekspeditsioonidest. Nii omapärane oli kuulata, kuidas inimene räägib täie tõsidusega, kuidas teda tõmbab jää – suured jääkaljud ja jääkamakad. Kuidas suur mees õhkab üle saali: “Kui erinevad need jäemäed ikka olla saavad…” Ja annab kõik, et pildistada jäämägesid 😀 Nii lahe fetiš mu meelest. Minu helesinine meri on nii klišee selle kõrval, et lihtsalt piinlik 😀
Lisaks Hendrik Relve jutt hõimudest ja Aivar Pihelgase kogemused erinevate Aafrika hõimudega. Kui erinevad nad võivad kõik olla. Nii välimuselt kui ka suhtumiselt. Millised on ohud selliseid hõime külastades, mida peaks teadma ja millise jalajälje meie neile jätame. Kes tegelikult keda vaatama läheb? Meie neid hõime? Või vaatavad hoopis nemad meid? Mis siis saab, kui pärismaalastest hõimud turistide andamitega aastatega ära harjuvad, riigis mingid pöörded tulevad ja turiste enam ei tule? Mis saab hõimudest siis, kui nad on tänu turistide rahale unustanud, kuidas küttida ja ellu jääda…
Kõik mõtlemapanevad küsimused.
Ahjaa, mulle tundus nii irooniline see teema, kuidas Aafrika erinevate hõimude naised end ehivad. Teate küll näiteks neid, kes oma huule välja venitavad ja sinna järjest suuremaid taldrikuid sisse topivad. No ikka et meestele meeldida. Me vaatame, et imelik eks?! Miks nad seda teevad?! On see siis ilus?! Ja mida me (no ma ei mõtle sina või mina, aga saate aru küll eks) ise oma huultega siin teeme 😉
Aivar Pihelgase foto tema reisilt, pildistasin siin lihtsalt hetke tema esitlusest, et anda edasi seda kohta, kus mul huulemõtted (ja mõtted muudest iluprotseduuridest) tekkisid.
Juuni läheneb ja seoses sellega ka meie selle aastane suvepuhkus Itaaliasse. Kui ma varem mõtlesin, et mis värk selle Itaaliaga siis nii väga on, et kõik sellest vaimustuvad :D, siis pärast seda, kui ma 3 aastat tagasi Itaalias (Milano-Cinque Terre-Rooma) ära käisin, tundub mulle, et see maa on neetud. Tõmbab tagasi. Pärast esimest reisi saatsin õele telefoni tonnide viisi pilte… Näe, kui vapustavad vaated! Näe, kui armsad külad! Näe, ma tsillin eluvaatega rõdul, varbad üle ääre. Näe – mis fiiling! Õnneks on mu õde Itaalias nii elanud kui ka töötanud, reisinud ja puhanud, ta mõistis mind ja muigas: “Jajaa, ma ju tean!” 🙂
Eelmine aasta viisime Itaaliasse ka lapsed. Hoopis teise kohta ja jälle olin ma nii lummatud kõigest. Ka see aasta läheme koos lastega just Itaaliasse. Itaalia on perepuhkuseks super koht. Peale imeilusa looduse (ükskõik kuhu vaatad!), ägedate külakeste ja ajalooga linnade ning hea söögi on seal ka tohutult palju kämpinguid nii järvede kui ka mere ääres, kus saad võtta näiteks ca 35 ruutmeetrise majakese oma patioga, lisaks on kämpakompleksides basseinid, veeliumäed, rattalaenutused, laste mänguväljakud, lastega tegelejad ning seda kõike küllaltki odavalt. Ja sellele lisaks on seal ka päris palju ka igasuguseid teemaparke, veeparke, lõbustusparke. No ikka päris hulljulgeid!
Kui eelmine aasta käisime Garda järve ääres, siis seekord läheme hoopis Toscanasse mere äärde. Umbkaudsest reisikavast kirjutasin ma mõni aeg tagasi SIIN.
Põhipeatusmipaigaks valisin ikkagi Camping Le Pianacce. 7 ööd seal maksab kokku viiele 596 EUR. Loomulikult lisanduvad sellele ka ööbimised mujal, rendiauto, lennupiletid jne. Pole säästukas, aga siiski Itaalia hotellid ja apartmendid viiele on palju kallimad ja ega nii suurele seltskonnale väga hotellis ühte elamist ei pakuta ka. Mulle väga meeldib see maalähedus selles reisis. Seal on ka palju tegevusi, mis meie lastele, isegi Ethelile juba titekad on, aga samas on ka jalgpalliplats ja Oscar ei lähe juba üle aasta mitte kuhugi ilma jalgpallita. See reisis meiega eelmine suvi Itaaliasse kaasa ja tuleb ka seekord. Mis ühel 12-aastasel poisil täielikuks õnnestunud reisiks vaja on? Jalgpall ja värav! Ja isa, kellega seda iga päev tund aega vähemalt taguda. Või mõned võõrad poisid. Hädaga kõlbab ka Ethel!
Screenshot google maps
Maandume Bergamos, sõidame ilmselt Pisast läbi ja võibolla peatume ühe öö ka Pisas sarnases kämpas ja siis edasi allapoole. Avastame seal nädalakese ümbrust, randa, loodust, ülasid, lõbustusparke (kindlasti Cavallino Matto) ja soojaveeterme ning siis paariks päevaks Bergamo vanalinna avastama. Eelmine aasta peatusime Milanos, sest Laurat huvitasid moodsad inimesed. Nägi ära, et pole seal midagi suurt tänavaglämmi, ja nii me saame seekord Bergamos ringi jalutada, see pidi ka ilus linnake olema.
Oo, oleks juba suvi!!! Samas siis on ka kohe suvi läbi ja jälle hakkab otsast pihta! Ja hamstrid viin ma reisi ajaks ju tööjuurde 😀
Mulle meeldib väga erinevaid reisisihtkohti kaaluda ja reise planeerida. Eelmine suvi käisime perega kõik viiekesi Itaalias Garda järve ääres. Siin oli meie põhi peatumiskoht ja siin kirjutasin Gardalandi lõbustuspargist ja siin näiteks soojaveetermidest. Äkki keegi leiab ideid, kuhu puhkama minna 🙂
Itaalia on ülimõnus ja kuna Ryan Air viib otselennuga (ma valin alati pigem otselennuga sihtkoha ja Itaalia lend on nii lühike, et ma stressan siis vähem!) ja suht odavalt Bergamosse, seega otsustasin, et läheme ka see suvi Itaaliasse, sest kohti, mida seal avastada, on ju palju. Karliga kahekesi kammiks ma hea meelega Toscana sisemaa väikseid külakeski, käiks ka Firenzes…. aga koos lastega olles valisin Toscana ranniku. Sest Ethel on veel väike ja tahaks lihtsalt möllata ja lõbus olla ning Oscar tahaks õues jalkat taguda.
Plaan on siis lennata Bergamosse. Lennuk jõuab sinna öösel. Kui eelmine suvi sealt lennukilt maha saime, oli miljon inimest korraga taksot tellimas ja taksosid lihtsalt ei olnud piisavalt. Inimesed ootasid ja ootasid, et takso uue ringiga lennujaama ette jõuaks. Me olime viiekesi ja ükski takso meid korraga peale ei võtnud, et 3 km sõita. Maksime 20 eur + 20 eur takso peale, mis on 3 kiltsa eest tõeline kirves. See aasta olin ma targem ja bronnisin meile ööbimiskoha kohe lennujaama juures, et üldse taksoga minema ei peakski. See on küll veidike kallim, kui 3 km kaugusel olevad kohad, aga ilma taksosõiduta tuleb see lõppkokkuvõttes odavam.
Viiekesi perega (kus lapsed ei ole a la 2-5 aastased vaid 8, 12 ja 15) on see probleem, et hotellis pole nii suuri tube, et me ära mahuks. Kahte tuba on juba topeltkallim võtta, seega oleme ööbinud apartmentides. Apartmentides ei ole üldjuhul 24/7 inimest, kes külalisi vastu võtaks, seega tuleb öösel saabumise eest ka veel lisatasu maksta. See koht, mis ma nüüd lennujaama juures leidsin, on 57 Reshotel Orio ja seal on olemas ka vastuvõtulaud, lisatasu ei ole. Ma ei pea möllama smsidega või helistades itaallastega öösel, et me üksteist õigel ajal õiges kohas võtmete üleandmiseks leiame. Mugav. On seal äkki keegi ka ööbinud ja on see lennujaamast ikka jala ka üles leitav?
57 Reshotel Orio. Foto. booking.com
Üks öö maksab seal neljale (viiele polnud saada) 115 eurot. Bookisin ja saatsin kohe ka kirja, et meid on tegelikult viis, aga kas võime ikkagi nende juures ööbida, võtame ühe lapse enda voodisse kaissu. Olin valmis, et mind saadetakse kukele, aga sain vastuseks, et no problemo. Selle ühe saabumise öö me kahjuks peame Bergamos veetma, sest alles hommikul saame võtta rendiauto ja edasi kimada.
Arvan, et kimame kohe ca 4 tundi allapoole ja meie peamine peatuskoht saab olema Camping Village Baia del Marinaio. 7 ööd 826 eurot. See on mere ääres, seal on basseinid ja jalkaväljak (Oscarile ülivajalik!) ja lastele muud põnevat. Ka eelmine aasta oli meil sarnane kämpingupuhkus ja see oli tõesti väga mõnus. Ma leidsin ka samaväärseid odavamaid kohti ca 600 euroga, seega ma tegelt veel 100% ei ole otsustanud, aga põhimõtteliselt on need kohad kõik sarnased. Ma bookisin paar kohta paralleelselt ära ja millalgi siis otsustan, millisest loobun. Kusjuures paljud kohad on juba välja müüdud, seega pole üldse vara jaanuaris oma suvepuhkust Itaaliasse planeerida.
Foto: booking.comFoto: booking.comAsukoht
Kindlasti käime ka laste pärast Cavallino Matto lõbustuspargis. Tahaks minna ka Pisasse ja Terme di Saturnia soojaveetermidesse. Teekonnale jääb ka ilmselt midagi põnevat ette ja kohapeal teema ka spontaanselt väljasõite nagu eelmine kord, oleneb ilmast ja tujust. Kui keegi oskab seal veel tegevusi vms soovitada, siis andke nõu 🙂
Terme di Saturnia
Muide, googeldades avastasin, et Toscanas on mingi hele-helesinine rand? Vada beach.
Ma olin valmis juba KOHE sinna lähedale öömaja leidma, aga siis avastasin, et see rand näeb teiselt poolt välja SELLINE:
Vada beach in Rosignano Marittimo
Suht Kiviõli eks. (Ma võin seda nalja teha, sest ma ise olen Kohtla-Järvelt!) Kontrastid on ägedad, aga Itaalia puhkusel ma tahaks natuke teistsuguseid vaateid. Vaatama aga läheme seda randa kindlasti.
Reisi lõpus peatume paar päeva Bergamos, kus meie lennuk tagasi koju läheb. Bergamos pidi olema ilus vanalinn ja usun, et kui meie teismeline tahab šopingut, siis Bergamos seda natuke ikka saab. Lennujaama kõrval on ka hiiglaslik kaubamaja. Ööbime ilmselt La Palma Bergamo Suite Airport apartmendis. Kaks ööd 198 eurot. Päeva ajal saab edukalt bussiga lennujaama, nii saame kesklinna poole ööbimise võtta.
Lennupiletid meile viiele maksid kokku edasi-tagasi täpselt 800 eurot. Auto läks meil eelmine aasta (ilma bensiinita) nädalaks ca 270 eurot. Praegu vaatasin, et miskipärast on hinnad palju kallimad. Rendiautodega on Itaalias ka veel üks suur petuskeemide oht, sellest kirjutasin siin. (Tuttav saigi pool aastat hiljem “fantoomtrahvi”, pärast seda vahetas krediitkaardi välja, et firma rohkem varastada ei saa, sest nad ei piiru alati ühe “trahviga”). Ja panen südamele, et reisikindlustus on ka vaja teha. Ma kahjuks ei mäleta, kui palju see meil eelmine aasta kokku maksis. PS: hinnad tõin ma välja vaid selleks, et kui keegi ka haub mõtet sarnase puhkuse osas, siis on mingi orienteeruv hinnasklaala vihjeks ees. Alati saab odavamalt ja alati saab ka kallimalt. Mina olen selline hea hinna ja kvaliteedi suhte otsija.
La Palma Bergamo Suite Airport. Foto: booking.com
Ma olen maniakaalne reisiplaneerija. Mitte et ma oleks proff reisiplaneerija ja oskaks leida kõik parimad kohad jne. Ei, ma olen lihtsalt maniakaalne! Ma mõtlen hullult palju ette ja ketran oma peas mingeid poolikuid mõtteid.
Ülejäänud puhkusepäevad ma jätan aasta lõppu, kui tekib tahtmine ikkagi kahekesi kuhugi kaugemale seiklema ka sõita. Kuigi peab tunnistama, et hing ei valuta nii palju, kui siis, kui ma tean, et mind ootab mingi hirmus 10 tunnine lennureis.
Mul polnud üldse plaanis sellest enam kirjutada, aga üks inimene kommenteeris mulle, et ta on ise samuti surmahirmule kalduv lennupõlgur (nii ta end nimetas) ja palus, et ma kirjutaksin viimase reisi lennukogemusest. Tal endal olevat ka varsti mõned lennud ees ja kardab juba pool aastat ette.
Minuga on sama lugu – ma kardan ette. Ma võin aasta aega ka ette karta. Lihtsalt mingitel õhtutel ei jää magama ja hakkan mõtlema, et issand, äkki ma kukun alla ja laps jääb üksi ja oli siis seda kõike üldse vaja ja parem istun kodus ja kuskil ei käi ja nii ju küll midagi juhtuda ei saa. See viimane osa on muidugi irooniline, sest igal pool saab kõike juhtuda.
Ma tean, et ilma xanaxita ma lennukisse ei läheks. Aga ma tean, et vähemalt selle rohuga pabistan ma pigem natuke ette, aga lennu elan täitsa hästi üle. (Kui see siis alla ei kuku eks). Nüüdseks olen ma juba hea mitu aastat ainult selle ravimi toel lennanud. Hirmsad lennukogemused hakkavad tuhmuma ja on asendunud pigem meeldivamate piltidega.
Millised on minu soovitused lennuhirmunud inimesele? Kui Sul tõesti on lennukis paanikahäire või midagi sellist, siis räägi sellest oma arstiga. Mina võtsin end kokku ja ütlesin talle, mis minuga lennukis toimub – ma võin 5 tundi järjest nutta, ma ei suuda hingata, ma ei julge WC-sse minna, ma ei julge ennast liigutada. (Ma ei ütle, et need on õpitavad asjad, mida oma arstile rääkida, räägi talle ausalt, mida Sina tunned). Ma joon end alkoholijoobesse, mis ei ole mingi normaalne lahendus, eriti kui ka siis need sümptomid ei kao, või kui on vaja lennata käiteks 12 tundi + ooteaeg + 3 tundi + ooteaeg + 30 min. Kes jaksab üldse selle pika aja jooksul nii palju juua ja:
ei saa uuesti kaineks?
ei korralda midagi piinlikku?
kel ei hakka halb?
suudab end vahelendudel õige gate’i ette saada?
kel ei ole kohale jõudes/koju jõudes halb olla?
Arst küll alguses küsis, et kas väike vein ei aitaks, kuid siis sai aru, et mind aitav kogus oleks ilmselt mürgituse piir. Midagi naljakat selles tegelikult ei ole ja ühtegi valet ma arstile ei rääkinud. Tunnistan, et mul lennukile minnes ja lennukis on tõepoolest paanikahoog ning ükski “hinga südavalt” või “mõtle, et lennuhirm on irratsionaalne” mind ei aita.
Ma ei arva, et iga suva asja peale tuleks antibiotse süüa, aga kui mingi väike karbike tablette mu elukvaliteeti paar korda aastas (ja ka seeläbi, et ma aasta jooksul nii palju ei muretse, kui ma tean, et mul on lennukis need rohud) nii palju tõstab ja laseb mul normaalselt elada, siis ma olen poolt. Seega ma soovitan alustada lennupaanika puhul sellest, et räägi oma arstiga ja vaata vähemalt, mis ta arvab. Sa ei ole sunnitud neid välja kirjutatud tablette ju sisse võtma, kui arvad, et pole vaja, aga vähemalt on need Sul varuks.
Pane kindlasti tähele, et sellise aine jaoks on Sul näiteks Shengenis liikudes vaja Ravimiameti luba, mille saad väga lihtsalt, kui täidad pisikese ankeedi enne reisi ja kirjutad sinna ka oma retsepti numbri (retsept ei tohi olla aegunud). Luba tuleb paari päevaga Sulle postkasti. Kui millestki aru ei saa, siis küsi Ravimiametist. Ja võõraste riikide puhul uuri ka, alati hea üle küsida.
Eks ma ikka ka seekord pabistasin, sest ma ei olnud nii pikka lennureisi varem xanaxiga lennanud. Mõtlesin, et äkki kaob mõju ära, keset ookeani tekib paanika ja midagi teha ei saa. Minnes pidime sõitma Amsterdami ja sealt 12 tundi Limasse. Ma jagasin ajaliselt ära, kui palju ja mis intervalliga ma võin tablette üldse võtta, et üle ei tarbiks, ja jälgisin seda. Lisaks olin ma kaasa võtnud kõrvatropid – aitavad, sest nii kuule ma iga lennuki kiiksu ja kääksu, mis minus tekitab kiiresti “midagi on valesti” tunde.
Loomulikult võivad ravimid inimestele erinevalt mõjuda. Sõltub ka, kas võtta tablett tühja (xanax mõjub paremini tühja kõhu peale) või täis kõhu peale jne. Aga minu reis läks nagu viuhti. Ma olin varem ka täheldanud, et selle rohuga läheb aeg kiiremini, aga samas mõtlesin, et ca 3-4 tunnised lennureisid ongi lühikesed. Aga ka see 12 tundi + ooteaeg ja lühem ots läksid samamoodi.
Võtan rohu enamasti sisse, kui lennujaama sisenen. Selleks ajaks, kui turvakontrollid ja värgid tehtud ja ma kohvikusse või oma värava juurde jõuan, hakkab see mõjuma – teeb hästi rahulikuks ja võtab negatiivse pabina ära. Vahetult enne lendu võtan veel ühe (minul on sellise kangusega rohud, et tegelikult võin 2 tabletti korraga võtta), lennukisse astudes lükkan oma käsipagasi tooli alla, tropid kõrva, kinnitan rihma ja olen juba väga tsill.
Õhku tõusmine tundus mulle kunagi horror. Nüüd olen juba nii palju ravimi abil lennanud, et ma justkui ei mäletagi enam seda horrorit. Kui lennuk juba õhus ja kõlab see heli, et nüüd võib vabalt võtta, siis ma sätin end oma asendisse (mul on lennukis oma kindel tukkumise asend) ja ainuke asi, mis mind sellel hetkel kotib, on lihtsalt MÕNUS asend saada, sest siuke uni on peal. Minul on Karliga kokku lepitud, et ta ei ärata mind üles iga lennusaatja küsimuse peale, kas ma veini või kohvi tahan. Ei taha! Ma tahan mitte alla kukkuda ja keras istuda ja omas mullis olla.
Peruusse sõites äratas Karl mind mingi hetk üles, et kas ma sooja toitu tahan. Sooja toitu ikka tahtsin. Võtsin uuesti tableti ja pugesin uuesti kerra. Mingi hetk käisin WC-s. Ei kükitanudki seal jalgade värisedes, täitsa rahulik oli. Lennuk sõitis sujuvalt ja ma ei kartnud mitte kordagi, ausalt, mul oli esimest korda elus tunne, nagu sõidaks bussiga vms. Aga tõenäoliselt saab see rahu sisse tulle vaid siis, kui eelnevalt oled vähemalt oma AJU veennud, et lendamine on ohutu.
Ma olen internetist uurinud ja lugenud igasuguseid asju ning statistikat ja oma peaajus veendunud, et lendamine on üks ohutuim liiklusviis. Jah, lennukites on midagi hirmuäratavat, nende kuju ja kabiin ja mõte sellest, et üks tonne kaaluv asi õhus üldse õhus on. Ning jah – on elurets, kui midagi juhtub, aga samas see võimalus, et midagi juhtub, on üliväike. Kui nüüd välja jätta vene separatistide alla tulistatud Malaisia lennuk Ukraina kohal, siis üldiselt on katasroofiks vaja väga paljude asjade kokkulangevust. Ilmselt oli isegi Ukraina kohal alla tulistatud juhtumi puhul vaja asjade kokkulangevusi… Aga no tõesti – peab olema koos ikka piloodi error ja kaaspiloodi error ja tehnika error ja ilma error jms… Mind aitas väga ka ühe sellise äpi laadimine, kus näed maailmakaardil lives KÕIKI lennukeid, mis õhus on. Neid on seal tuhandeid!!! Ookeani kohal ja igal pool. Suuri ja väikseid. Ja nad ei kukugi alla. Reaalselt vaatad, kuidas tuhanded reisilennukid igapäevaselt liiguvad ja midagi ei juhtu.
Küll aga ei lendaks ma igasuguste lennufirmadega, mille mitte alla kukkumine on olnud lihtsalt juhus. Ehk siis kuskil kaugel eksootilises riigis näiteks suurte reisilennukitega siselende tehes ma ikkagi googeldaks. Peruus sõidab ka üks kohalik lennufirma suurte reisilennukitega, mille valmistamine lõpetati 30 aastat tagasi ära. Tänan ei.
Ilmselt aitas ka see, et meie lennuk(id) ei sattunud tormi vms. Sõitis suht rahulikult. Samas olen ma jälle oma ajule selgeks teinud, et lihtsalt turbulentsist ehk rappumisest ei kuku ükski lennuk alla. Varem karstin ma isegi väiksemaid raputusi, sest minu jaoks võrdus see kohe vabalangemisega. Nüüd ma tean, et väike rappumine on tegelikult täiesti ok. Jah, ma teadsin seda justkui enne ka, aga ju ma siis ikkagi polnud selles veendunud.
Ühesõnaga, kuna mul hirmu ei olnud, hakkasin ma ükshetk isegi filmi vaatama. Pikamaalendudel on ekraanid ja filmid tooli küljes ja tegelikkuses olen ma ju filmihull. Küll aga tõestab fakt, et ma kõikidest filmidest valisin “Me Before You“(mida ma maa peal olles elusees ei vaataks, sõbranna isegi kutsus seda kinno vaatama ja ma saatsin ta põhimõtteliselt pikalt!) seda, et tabletid siiski teevad mu jommi 😀 Film samas oligi suht mõttetu. Peategelane armas, aga tema tegelaskuju oli liiga üle võlli. Mustem huumor on rohkem nagu minu teema. “The Intouchables” meeldis mulle väga.
Siselende oli meil 4. Kõik läksid hops. Tagasi tulles oli meil Lima-Pariis-Helsingi-Tallinn ja ka kogu see jada läks tablettide abiga ülikiirelt. Ei tasu ka karta väga seda, et üksi reisides mitme lennukiga vahepeal kuskile ära kaod, sest kui lennuk maandub, siis vähemalt mina justkui virgun, mitte ei jää kerra lennukisse või kuhugi transiiditsooni magama. Ma ei oska seda seletada, aga minule mõjub see rohi just nii, et ta kiirendab metsikult aega. Hiljem, kui olen sõitmisest välja maganud, siis mõtlen, et kuidas see kõik nüüd nii kähku käis.
Ma usun, et tabletid aitavadki siis, kui tegelikult ju midagi ei juhtu. Sest kui juhtub, siis pole väga vahet, kas sa kukud alla rahusti sees või mitte. Aga 99,999999999…% ikkagi ei juhtu mitte midagi ja see, et ei pea lennukis terve sõit nutma ja kartma, on lendajale väga suur võit. Mina ei julenud kunagi isegi lennukiaknast välja vaadata. Ma ei teinud seda mitte kunagi. Ja seekord klõpsisin ma isegi pilte 😀
Maandudes tehtud pilt. Vanasti olin ma maandudes tooli küljes kinni, silmad kinni, välja ei vaadanud kunagi, nutsin… Seekord oli mu suurim mure, et kuidas oma unistus pildile saada!
Mulle meeldib reisida (mitte lennata, vaid ikka reisida). Ma ei saaks öelda, et reisimine on mu elu mõte, aga see hoiab mind põnevil, erksana, annab motivatsiooni, kindlasti natuke ka muudab, avardab silmaringi… Töökaaslane küsis täna, et kas ma reisil olles kahetsesin ka, et nii suure summa maksin. Mitte kordagi!!! Ma ei tulnud isegi selle peale! Kui on üks koht, kuhu ma raatsin raha raisata, siis on see maailma nägemine! Ja kui keegi ütleks mulle, et maailmas tapeti kõik inimesed, kes oskasid lennukeid ehitada, ja hävitati kõik joonised ja materjalid vms, siis ma oleks suht kurb.
Meie Peruu reis oli Amazonas Reisidega. Kel huvi, siis järgmise aasta kevadel ning ka sügisel peaks sama reis jälle toimuma. Programm ja muu info on siin. Hind on muidugi krõbe, aga samas on see tõesti ikkagi elamus- ja seiklusreis ning mina ei kujuta ette, et minusugused sellise reisi kuidagi ise üksi ette võtaks, eriti selle džungli osa.
Igatahes soovitan ma väga. Kui aus olla, siis isegi pelgan uut mingit sarnast reisi ette võtta, sest latt on päris kõrgele tõstetud. Põhimõtteliselt tõstis selle lati taevasse meie reisijuht Ivo. Reisijuhist oleneb ikka väga palju. Ivo on selline tüüp, et tõesti tunneb Peruud ja neid kohti, kus käisime, kohalikud tunnevad teda ka. Igal hommikul tõmbas ta hea tujuga meie väikse grupi käima ja oli viimane, kes õhtul/ öösel kustus. Peale niiöelda “kohustusliku” osa vedas ta meid mõnel õhtul ka kohalikele pidudele, kus neid oli… Rääkis ülinaljakalt oma enda seiklustest ja juhtumistest minevikust. Väga humoorikas, abivalmis, lahe ja vahetu inimene! Tekkis tunne, nagu reisiks hea tuttavaga, mitte nö ostetud reisijuhiga. Reisi tempo ei ole selline, et tavaline inimene hinge heidab, ning piisavalt on aega ka omaette olla ja igale peole või matkale ei pea ka kaasa minema.
Mu teine unistus on olnud ju Tansaania safari (loodus ja loomad) ja seal lähedal asuv Sansibar (helesinise veega rannapuhkus otsa). Aga kellega sinna minna? Mati Kaaluga ma väga ei viitsiks. Ivo soovitas Kon Tiki reise ja nende Tansaania ja Sansibari reisi ja giidi. Kui ta soovitab, siis tõenäoliselt on aus värk. Ma olin Kon Tikist midagi nagu varem kuulnud küll, aga polnud aimugi, kas nad on ka usaldusväärsed või mis värk on. Igatahes hakkasin ma nüüd vaatama pakutavaid programme ja mulle tundub hoopis nende Costa Rica väga lahe. Seal on jälle seda loodust, mida ma juba igatsen, ja on ka ilusat rannapuhkust, mida Peruu reisil polnud (Peruus lihtsalt ei ole ilusaid randu).
Tansaaniaga on aga nii, et see Amazonase džungel oli kuidagi nii intensiivne, et ma vist ei suudaks kohe järgmisena minna nädalaks jälle täiesti tsivilisatsioonist välja. “Oma kuuepäevasel safaril sõidame läbi Tansaania põnevamad safaripargid – Tarangir, Lake Manyara, Ngorongoro ja loomulikult neist kõige kuulsama Serengeti” (Kon Tiki kodulehelt). Ma tean, et ma tahan seda teha, aga ma tunnen, et mitte järgmisena.
Mõni aeg enne Amazonase reisi kirjutasin sellise postituse – Järgmised reisisihtkohad. Aga selle reisi lõpu poole hakkasin aru saama, et see reisinimekiri on täiesti mööda ja pahupidi. Jaapan – ei viitsi. Bali – pidi olema üleni täielik turistilõks. Tansaania safari – kunagi hiljem. Etioopia – suure reisigrupiga küll ei tahaks. Lõuna-Korea – lugesin mingi reisikorraldaja programmi läbi ja see ei tõmmanud üldse. Pea oli täiesti tühi – mis järgmiseks? Seda Peruu vaesust ja viletsust nähes tekkis tunne, et tahaks hoopis kuhugi Aasia suurlinna ja luksust, aga ikkagi mida täpselt. Või siis ikkagi Costa Rica taoline lopsakas loodus? Ühesõnaga maailmapilt ja maakaart on korralikult sassis.
Võibolla ei peagi punnitama ja otsima. Mingi mõte tuleb, siis tuleb. Või kui Ivo äkki mingi laheda uue reisi oma programmi võtaks, siis paneks end ka kohe kirja. Pärast meie reisi läks ta kohe edasi uue seltskonnaga Kuubasse, aga see on nii suletud riik ja ei kutsu kohe üldse.
Ja enne seda tuleks tulevaks kevadeks-suveks üks lühem perereis ära planeerida. Aga ka selleks tuleks mingi sihtkoht muidugi leida 🙂
