Browsed by
Category: Reisimine

Reisimiste vahekokkuvõte ja külastatud riikide nimekiri

Reisimiste vahekokkuvõte ja külastatud riikide nimekiri

Mingit reisi mul hetkel kinni pandud ei ole ja mõtted käivad aina, et kuhu ja millal. Ühte ma tean – tahaks lapse(d) kaasa võtta seekord. Minu lapsel on aga tingimus, et tema max lennureis on 4 tundi. MAKSIMUM! Sellega aga talvehooajal kaugele reisima ehk sooja ei sõida. Mul sel aastal rohkem puhkust ei olegi, aga meie talv kestab veel jaanuar, veebruar, märts… Ohh, palun ära räägi, ütlen ma iseendale.

Variant on last kõvasti meelitada, kuidas pikamaalendudel on suured lennukid ägedate telekate ja erinevate filmidega, saab süüa ja limpsi, vahekäikudes ringi liikuda ja teki ning padjaga magada. Samas, eks ta ikkagi tüütu ju lapsele ole ning ei taha liiga kiita, pärast on pettumus.

Kevadel võiks minna koos lapsega õele külla, aga mitte Belgiasse, vaid saada temaga kokku hoopis Hollandis. Lastega võiks käia USAs, peale selle võiks nendega ka Aasias seigelda. Ise tahaks mõnda suurlinna ka lõpuks näha. Dubai, Seoul, Singapur. Kindlasti tahaks veel Lõuna-Ameerikasse minna, ikka kutsub sinna vihmametsa kanti uuesti. Aafrikat tahaks veel…

Vastu ööd uinudes hakkasin lugema mitte lambaid, aga riike, kus ma olen käinud. Nagu väike vahekokkuvõte elus. Lihtsalt mingi riigi kuurorthotellis nädal aega päevitada ei ole minu jaoks reisimine, pigem puhkamine, ning pärast ei saa just öelda, et oleks selles riigis päriselt käinud ja midagi ka näinud. Samas jälle, kuskil riigis ringi seigeldes on ikka nii, et palju on veel avastamata, sest riigi sees on piirkonnad on nii erinevad.

  1. Venemaa. Käisin Peterburis kunagi lapsena, suurt ei mäleta, aga saan öelda, et olen käinud 🙂
  2. Läti (nii turistina pealinnas kui ka mitu korda ka läbi sõites ja lennujaamas passides)
  3. Leedu (läbi sõites)
  4. Poola (pigem läbi sõites)
  5. Saksamaa (kunagi kui 12 olin, siis sõitsin bussireisiga peaagu terve Euroopa läbi, lennujaamas olen ka seal passinud)
  6. Holland (kunagi lapsena ja minu meelest olen seal ka lennujaamas passinud)
  7. Belgia (mitu korda ja nats on saanud ringi ka sõita ikka, mitte lihtsalt Brüsseli kesklinna väljakul õlut juua)
  8. Luksemburg
  9. Austria
  10. Hispaania, kaasa arvatud Tenerife (Barcelona, kui olin 12 ja Tenerife, kui olin 15)
  11. Itaalia (mitu korda, Milano, Bergamo, Cinque Terre, Rooma, Toscana piirkond, Pisa, Carda järve piirkond). Tahaks veel Lõuna-Itaaliasse ka!
  12. Prantsusmaa (mitu korda, kunagi, kui olin 12, ja siis nüüd koos lapsega ka Disneylandis ja veidi ringi sõites Belgiast sinna ja tagasi, pluss Nizza ja Cannes, lisaks lennujaamas passimine)
  13. Monaco (see vist ikka on mingi riigi moodi asi? Linnriik? No panin kirja)
  14. Vatikan (linnriik)
  15. Rootsi
  16. Soome, mitu korda, ka lennujaamas passides, aga ka niisama
  17. Tai (olin siis 22?)
  18. Dominikaani Vabariik
  19. Egiptus (mitu korda ja ikka Kairo ja püramiidid ka)
  20. Türgi (ikka ekskursioonidel ka, mitte lihtsalt basseini ääres, aga Türgis on tegelikult metsikult avastada ja ma ikkagi ei saa öelda, et oleks megalt Türgit näinud)
  21. Küpros (risti läbi sõidetud)
  22. Põhja-Küprose Türgi Vabariik (kõik seda riiki just ei tunnista eraldi riigina)
  23. Peruu (vihmametsa, mäge, kõrbe)
  24. Tansaania (Sansibari saar)
  25. Ukraina, ka Krimm (autoga käisime kunagi isa ja isa sõbra perega)

Praegu rohkem ei tule meelde. Boldiks tegin need, kus ma minu hinnangul ikka REISISIN ka ja midagi veel mäletan ehk et täiskasvanuna käigud! 🙂 Ma tegelikult päris hotellipuhkusel vist ei olegi käinud, nii et üldse ringi ei sõida. Isegi Egiptuses ja Türgis olen võtnud kõikvõimalikke ekskursioone ja väljasõite, sest seal väga omal käel ei liigu (Egiptuses küll mitte). Aga seal, kus vabalt autoga või rongiga ringi saab sõita, on muidugi veel ägedam, näiteks Itaalias käigud, kõik kolm korda.

Pagan, igale poole tahaks minna ja kõike näha (va Norrad, Taanid ja Inglismaad jms, need nagu üldse ei tõmba). Lihtsalt bassein ja koksiklaas üksi ka ei tõmba üldse, see tundus äge siis, kui piirid avanesid ja eestlased reisima hakkasid ning ma ka täisealiseks sain 😀 Nüüd enam… Neehh…

Äkki midagi nimekirjas ununes ka…

Mis teie ELUREIS on olnud ja kuhu tahaksite veel minna? 🙂

Pilt on tehtud Itaalias, Cinque Terres.

 

 

 

 

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Lugupeetud tulevased Aafrika turistid

Üks juhtum on mul kirjutamata. Reisist. Kuigi meil kulges kõik väga hästi ja ühtegi “paha maitset” millestki terve reisi vältel külge ei jäänud, siis enne äralendu oli ikkagi üks krdi intsident.

Sansibarile tulles ja lennujaama (lennujaamaks on seda palju nimetada, aga noh, lennukid seal kõrval ju tõesti maandusid ja õhku tõusid) jõudes täitsime paberid enda andmetega ja ostsime viisad. 2 inimest x 50 USA doltsi ja viisa koos kohapeal tehtud uduse fotokäki (ja ka kõikvõimalike sõrmejälgedega) passilehele kleebitud.

Ära sõites täitsime jälle sarnased paberid ja pidime läbima koos nende paberite ja passikontrolliga ametniku, et lennukile saada. Lehitseb Karli passi, paneb kinni, kõik ok. Võtab minu oma. Lehitseb. Muigab. Lehitseb kaheksa korda VÄGA püüdlikult. Lõpuks laiutab muiates käsi, ulatab selle mulle oma krdi piiluaugust ja ütleb, et siin pole ju viisat sees ja näidaku ma talle seda. Hästi sõbralikult. Naeratab.

Lehitsen moe pärast ise ka, aga tean juba, et seda seal ei ole, sest seda pagana ei kleebitud mulle ilmselgelt. MEELEGA! Pold ma nii tark ka, et seda tol hetkel kontrollida.

Onu muheleb ja laiutab käsi, et näed, ei ole ju viisat.

Mina, et peab olema.

Tema, et ei ole.

Mina, et PEAB ju olema, KUHU see siis sai.

Tema, et seda pole siin kunagi olnudki.

Mina, et mismõttes.

Tema laiutab käsi.

Mina (adumata, et iga vale noot mu hääletoonis võib mulle lõppeda… ma ei taha mõelda, kus): “AGA KUIDAS MA TEIE ARVATES SIIS SIIA SAIN, KUI MUL VIISAT POLE?”

Tema naeratab ja laiutab käsi.

Küsin siis, et mida ta sel juhul nagu soovitab, et ma tegema peaks.

Tema, et maksma. (Naeratus).

Mina, et me maksime juba KAKS KORDA VIISKÜMMEND!

Tema naeratades, et ei maksnud ikka küll.

Mina, et maksime ikka küll.

Tema, et ega te ikka ei maksnud küll.

Mina siis, et heaküll, palju ma siis NÜÜD maksma pean.

Tema hästi loogiliselt, et viiskümmend. Daa!

Karl võtab rahakotist sajase ja ulatab talle piiluauku. Kutil hakkab käsi värisema kergelt ja lükkab selle siiski õrnalt tagasi. Vaatab mulle silma ja ütleb, et okei. “Next time be careful!”

Ausalt, misasi see just oli?! Kaval skeem turiste tõmmata ja topelt pappi küsida! Aga vennal pold lihtsalt sotisest tagasi anda.

Vat kuidas sott võib su hädast päästa.

 

Tervitades

Triin, kes käis ilma viisata Tansaanias

IMG_6963
Väike tagasi-olemise-tõestus-selfar 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

PS: Päise fotol on Sansibari lennujaam. Taamal, nende putkade taga pole isegi aknaid, on vaid augud ja tuul. Ma ei mäleta, kas uks oli.

Mis sarnast p*ska teil reisil juhtunud on?

Lennuhirmust vabanemine

Lennuhirmust vabanemine

Mõtlen korra tagant järgi ja ma absoluutselt ei mäleta, kust mulle see idee tuli, et ÄKKI on võimalik lennata kuidagi nii, et surmahirmu ei tunne. Koomas. Selle kirjelduse peale arvaks, et see mõte tekkis mul vana head “A-rühma” vaadates, aga ei, see ei olnud. Ju ma ikkagi kuskilt otsast midagi lõpuks googeldasin. Midagi sellist, et “kuidas lennata ja mitte 5-6 tundi ühes asendis kramplikult surmahirmus nutta julgemata isegi WC-sse minna” või “kuidas lennukis ellu jääda, kui see lendab täiesti normaalselt ja ei kuku alla”.

Alkohol ei aidanud. Hullemaks ka ei teinud, aga ei aidanud mitte üldse. Oma elu ühte pikimat lendu tehes Dominikaani ja tagasi mõistsin, et 10 tundi järjest juua ma lihtsalt ei suuda. Ühe otsa ma seda tegin. Aga nagu ma ütlesin, see ei aita. Sellega kaasnevad lisaks muud probleemid. Kuidas ma üldse tol korral Dominikaani läksin, ma ei tea, unistus oli nii suur. Hilisem lennušokk samuti.

Ma olen sellest varem, kunagi ammu kirjutanud ka. Lendamine on minu suurim hirm. Okei, suurim on see, et lapsega midagi juhtub, aga samas on lendamine sellega seotud. Kui ma alla kukun, siis… Lapsel nagu pole ema enam või nii. Pluss ma ikkagi ei viitsi seal lennukis 10 km vabalangeda ning teadmine, et ma seal alla kukkudes juba varem minestan/pea ära löön/suren, enne kui päriselt pauk käib, ei aita.

Jah, faktiliselt ma tean, et kodus maja ees autoteed ületades on ka suurem tõenäosus surma saada, ning see fakt isegi natuke aitab mind lendu bookides, aga lennu peale minnes ja enne ja lennukis haarab mind paanika. Kirjeldamatu surmahirm. Kõik see on kunagi psühholoogiga läbi arutatud, aga too psühholoogide jutt “see hirm on irratsionaalne” ja hingamine ei aita mind. Proovitud. Korduvalt. PS: Nagu päriselt, kui sa kardad parasjagu just kohe nüüd surma saada, ehk oled olukorras, kus reaalselt arvad, et KOHE sured, siis hingamine ei ole see, mis päästaks. See aitab mulle hapnikku ajju saada, kuid kui ma arvan, et kukun alla, siis ma pigem jätan selle hapniku tarbimata ja minestan siis kohe ära, lihtsam teadvusetult surma saada, kui seda pealt vaadata.

Eile jõudsin ma reisilt tagasi. Tagasitulek kestis umbes midagi nii, et startisime Sansibarilt, sõitsime tunnike ja maandusime Kilimanjarol (ma ei tea täpselt kus, ilmselt mitte päe tipus eksole, aga nii oli piletil kirjas), peatusime seal lihtsalt tunnike ja edasi ca 6-7 tundi Istanbuli. Sealt edasi teise lennukiga ca 3 tundi Tallinna.

Tänu rohtudele ma magasin terve aja. Kui teised vaatavad filme, söövad, käivad vahekäigus jalgu sirutamas ja nihelevad, siis ma magan. Minu jaoks on see lend mitte ca 8 tundi, vaid silmapilguke. Mingi kulgev hetkeline pooltunnike. Väga pikal reisil ma küll vahel korraks virgun. Vaatan aknast välja, vaatan elektrooniliselt kaardilt, kus me oleme, vaatan, mis filme saaks tooli küljest vaadata (kuigi ma neid ei vaata) ja võtan ühe tableti veel ning ärkan natuke enne maandumist, siis kui kästakse enda ees olev laud (mille peal ma magan) üles tõsta.

IMG_6925
Sansibarilt Türgisse. Türgist Tallinna. All on Türgi, kui kodupoole hakkasime sõitma

Ühesõnaga jõudsin eile koju ja pagan, ma olin nii õnnelik selle üle, et ravimid saavad anda täiesti teise elukvaliteedi. Ma loodan, et ma ei kõla nagu narkar :D, sest ma reisin aastas 2-3 korda ja võtan ravimeid vaid lennukis, kuid need on andud mulle võimaluse ELADA! Ma olen selle üldse lihtsalt nii tänulik.

Loomulikult on mul olnud selle aja jooksul paar lendu, kus lennuk veidi möllab. Üks lend oli 4 tundi väga suures äikesetormis, kus lambike, et võite turvarihmad ära võtta, ei kõlisenudki mitte kunagi, et tšingtšing, tehke, mis tahate… Mul olid mu rohud, aga ma nutsin ikka, ei maganud. Ma ei kujuta ette, kui hull oleks olukord olnud siis, kui mul mu rohtusid poleks. Mis ma öelda tahan, on see, et kui see lennuk päriselt ka alla kukkuma hakkaks, siis mul oma rohtudega sellest suva küll poleks ja nad ei päästaks mind surmast (täpselt nii nagu koos turistiklassiga kukub alla ka esimene klass!), kuid kui kõik sujub nii, nagu tavaliselt (ja tavaliselt sujub kõik nii nagu tavaliselt), siis need rohud on aidanud mul reisida, maailma näha, puhata, ELADA!

Minu rutiin: rohud sisse, kõrvatropid kõrva (aitab maailmast eralduda), müts pähe (aitab maailmast eralduda) silmaklapid pähe (aitab maailmast eralduda), kaelapadi kaela ja hiljem asend sisse nii, et kaelapadi (ja kui lennukis padi, siis ka see) kõik ette lauale ja seal peal ma magan. Ja ma julgen nüüd esimest korda elus istuda akna ääres!!!! Varem oli see välistatud. Isegi pilti tegin ühel hetkel. Julgen aknast välja vaadata.

Iga korraga ununevad need õudsed läbielamised, mis mul kunagi olid, ning kogemused muutuvad järjest meeldivamaks. Hirmus on pigem lennule eelneval päeval. Aga nii kaugele ma ei lähe, et siis ka rohtusid võtma hakkaks. Mõistlikult!

 

 

Stone Town

Stone Town

Stown Town on Sansibari linn. Kunagine orjakaubanduse, aga ka vürtsikaubanduse sõlmpunkt. Mingeid tuure me siin ei võtnud, jalutame omapea ringi. Kõle on. Nagu kummituslinn. Kuidagi kurva vaibiga. Ega neil orjadel hea elu just polnud. Samas elavad siin inimesed nüüd tavapärast elu ja siblivad nagu sipelgad ringi.

IMG_6878

IMG_6879 IMG_6882 IMG_6887

LRG_DSC06391

IMG_6880 IMG_6884 IMG_6886

LRG_DSC06454

IMG_6889 IMG_6883 IMG_6885 IMG_6888 IMG_6890

Jäin unistama…

Jäin unistama…

Just siis, kui hakkan päriselt tabama vaibi, hakkan inimestega suheldes lahti saama tüüpilisest põhjamaisest ja kahtlustavast mornist silmavaatest ning tekivad esimesed päris mõtted, mis ei ole seaotud selle “vauuuu, kui ilus see ookean ikka on” vaimustusega, tuleb hakata kohvrite pakkimiseks valmistuma. Juba homme sõidame Stown Towni, oleme päevakse seal ja lähemegi lennuki peale, et tagasi koju sõita.

Siin Nungwis on tunne, et tahaks kauem olla. Kauemaks siia jääda. Asi polegi vist otseselt Nungwi piirkonnas endas, võib-olla sattusin lihtsalt sellisesse hotelli, mis lihtsalt kutsub jääma. Nii umbes kuuks ajaks mõtteid puhastama näiteks. Kirjutama. Lihtsalt olema ja jälgima iseennast ja mõtteid, mis tulevad siis, kui rutiinist välja astuda. Lapsel tuleb aga koolis käia. Ise ei tahaks ka oma töökohta mingi kuu ajase egoistliku kõrvalhüppe pärast kaotada.

Meie hotell koosneb pisikestest majakestest, mis on ranna ääres ja laotatud rohelisele ilusale maalapikesele. Bassein. Vaikne koht.  Meil on majake mere vaatega ja igal hommikul tuleb onu ja katab siia verandale laua. Kohv, värske mahl, värsked puuviljad, saiad, omlett, pannkoogid… Sul jääb tulla vaid uksest välja, naeratada ja öelda “Hello!” Hiljem “Thank you!”

IMG_6814
See vesi oli 2m sügav ja niiii soe, lihtsalt hulbid ja külma ei tunne. Ei vees olles ega veest välja tulles! See on minu kliima. Pole tuult ja õhtud on ka soojad.

Samal ajal, kui hommikust sööme, algab meie ees katusega platsikesel joogatund. Nii 6-7 inimest kogunevad sinna joogatundi ja võimlevad samal ajal, kui me hommikust sööme. Tahaks ka siin elada ja iga hommik India ookeani ees võimelda, mitte spordiklubi küttega põrandal. Kuigi pean olema väga õnnelik, et seda luksust on mul kodumaal võimalik teha.

Täna sõin rannas lõunat ja mõtlesin, et kuidagi jube mõnus on olla. Mõnus niikuinii, aga selline puhas tunne. Ja siis sain aru. Siin ei ole mingeid BRÄNDE! On puust ja mõnest muust käepärasest vahendist ise ehitatud tool. Puust ise ehitatud laud. Suva asjadest tehtud lamp. Puust paat. Paljajalu inimesed. Okei, on näiteks Kilimanjaro õlu ja mingi üks sort veel. Ja KÕIK. Pole vaja miljonit käsitööõlu marki, mille hulgast valida. Ei ole vaja igasuguseid ÖKO sildiga sadu erinevaid konkureerivaid smuutisid, jood lihtsalt vedelikku, mis on just puuviljast välja pigistatud. Pole ergonoomilisi kõhukotte ega kandelinasid, pisikesed tumedanahalised üliarmsad beebsud (kelle suhtes ka kõige kalgimal Põhjamaa inimesel tekib imelik ja kohene adopteerimissoov) on emadel oma Aafrika mustris linade vahel selga tõmmatud ja that is it. Ei ole BabyBjörn Limited Edition või mõni muu, hulga parem, õigem ja ergonoomilisem! Pole poode. Pole Smart Posti kappe. Pole mitte midagi. Täiesti brändivaba! Silm puhkab. Meel puhkab. Aju puhkab.

Eile sõime rannas meie “kodu” lähedal restoranis, kui järsku tõusis kõvallauast püsti üks mees, sammus meie poole ja sirutas käe: “Tere! Ma pidin tulema teid tervitama, sest ma elan siin juba mitmeid aastaid ja eesti keelt ei ole veel kuulnud!” Ta lausus seda siis eesti keeles. Eestlane. See oli väga tore, kuid samal ajal hakkasin ketrama, et ega ma midagi idiootset valjus eesti keeles minuteid enne ei jauranud arvates, et keegi meie jutust niikuinii aru ei saanud. Vist mitte. Kuid mine sa tea. See tüüp käib siin oma pruudi juures. Magab onnis madratsil. Vahepeal ehitab Prantsusmaal laevu.

Mul on siin kaasas peale raamatu ka üks moeajakiri. Imelik on seda siin lahti võtta. See on pilte täis asjadest, mis siia konteksti absoluutselt ei sobi. Piinlik on seda lugeda. Iseenda ees.

 

 

 

Mnemba saar

Mnemba saar

Täna käisime Mnemba saare juures. Just juures, sest saare PEALE minna ei saa. See on eraomandis ja seal maksab öö ca 1500 doltsi INIMENE. Jätsime vahele. Tegelikult seal midagi erilist polnudki, lihtsalt saad privaatsust nautida, ju mingid inimesed seda siis teevad. Samas, mis privaatsus see on, kui külitad oma üksikul saarel ja rannast lubatud 200 meetri (samas võin vanduda, et olime lähemal) kaugusel tulevad inimesed väikeste paatidega tsillima ja snorgeldama. Saar oli suvakas, ühtegi palmi ei old 😀 seega minu jaoks mõttetu, aga sealne vesi ja teekond sinna oli IMELINEEEEE!

Noh, näiteks delfiinid!!!! (SÜDA!). Jepp, horisont on viltu, aga paat kõikus ja suva see hetk!IMG_6780

Väike selfar. Prill on ikka pähe päevitunud!

IMG_6779

Lemmikvesi!!! See värvide mäng ja valgus. Mul on helesinise ookeani fetiš. Sry, seepärast nii palju pilte.

IMG_6777

Siin möllan niisama. Trussikud on kanni vahel ilmselt 😀

IMG_6775

IMG_6771

Karl tegi vee all pilti.

DCIM100GOPRO

Dory otsib Nemot?

DCIM100GOPRO

Memba saar:

IMG_6773

Kodu lähedal tagasi

IMG_6772

Hakuna matata!

Jozani Forest ja SUP

Jozani Forest ja SUP

Ma olen enne ka kuulnud, et räägitakse, et ega seal Sansibaril suurt midagi teha ei ole.  Tegelikult oleneb kõik sellest, mida sa ise fännad ja mis su reisieesmärk on. Ma fännan soojust, troopilist loodust, eksootikat, laguunsinist vett… Ja seda kõike siin on! Ning pea iga päev oleme midagi teinud.

Meie paadireisist jagasin pilte eelmises postituses. See oli lihtsalt väga vinge elamus! Päev pärast seda läksime Jozani metsa. See on ainuke national park siin saarel ja see oli väga kift.

Esimene pool tuurist oli metsas, mis on täis ahve (Red Colobus Monkey), uitamine. Mulle ei meeldi loomaaiad ega loomade showd, aga vabas looduses loomi näha midagi väga erilist. Ja neid ahve oli PALJU. Hea, et mõni pähe ei kukkunud.

Reeglid olid lihtsad. 1) Ahvi ei tohi katsuda. 2) Ahviga ei tasu silmsidet luua. 3) Kui ahv sulle lähenema hakkab, siis hoia distantsi. Umbes samad reeglid kehtivad kaupmeestega :D, keda on siin õnneks väga vähe.

IMG_6488
Ma Jozani metsas
LRG_DSC06106
Red Colobus Monkey
LRG_DSC06157
Red Colobus Monkey

Teine osa oli justkui rabamatk. Soo peale oli ehitatud laudistee. Ja terve see soo oli süsimust ja mingid väiksed müstilised juurikad (nagu pokumaa) turritasid igalt poolt soost välja. Terve see soo pind oli täis krabisid, kes midagi toimetasid või lihtsalt vahtisid. Väga müstiline koht.

LRG_DSC06239
Krabid
IMG_6439
Karl taamal

 

IMG_6485

IMG_6425Päev pärast Jozani metsa läksime SUP tuurile mangrove puude (ma ei tea, kuidas need eesti keeles on) vahele. Suppisime tegelikult ikkagi nagu ookeani vees, aga kõik kaldad ei ole liivarannad, seal kasvasid hoopis need mangrove  puud ning nende puude vahel heljus helesinine soe laguun, mis lookles nagu jõgi. Seal me sõitsimegi. Ma polegi vist oma elus midagi nii ilusat näinud. Kui mu laps välja arvata 🙂 Sealt edasi sõitsime ka ookeani poole, natuke viskas laineid, äge oli. Vaatasin mitu korda selja taha seda mangrove puudega kallast ja ma ei tee nalja, see oli nii ilus kõik, et mul tulid pisarad silma! Vot nii paju fännan ma sellist loodust!

IMG_6553
Meie SUP matk sisaldas nii püsti lainetust trotsides, aga ka lebodes kulgedes ja ka lihtsalt puude vahel neljudes ja ümbrust naudeldes. Kõike sai! Pärast sõime puuvilju ja jõime vett, sest sest see kõik võttis lõpuks päris võhmale.
DCIM100GOPRO
Kaamera silm on vesine ja pildid udused kahjuks 🙁

Ülejäänud aja oleme lihtsalt tsillinud. Siin on väga vähe turiste, hotellid ranna ääres on tillukesed ja rannas on nii vähe inimesi, et oleme nagu üksikul saarel, selle vahega ainult, et rannas on ümberringi ka restoranid ja baarid ning tahad, istud maha ja naudid vaadet ja toitu ja cocat või veini või misiganes. Külakeses liikusime ka ringi. Keegi ei ahistanud ja igal pool on nö päris Aafrika elu, valgeid inimesi väga vähe. Turistidele pole isegi poode ja jumala eest, ma ei tunne nendest üldse puudust. Seda ei saanud Karli kohta öelda, sest ta lõhkus kogemata oma päikseprillid. Täna rannas jalutades nägime ÜHTE putkat, mis nägi poe moodi välja. Poe ees istus tüüp. Jambo! Astusime ligi. Karl küsis, kas tüüp päikseprille müüb. Tüüp ütles, et kahjuks mitte. Mõtles kaks sekundit, võttis oma peast prillid ja pakkus neid. Viie doltsiga olid Karlil uued prillid ja täpselt sama stiil nagu ta muidu kannab.

IMG_6546Kui me Dominikaanis käisime, siis seal oli suuuuur hotell, lõbustused ja rand kõriauguni melu ja rahvast täis. Aga seda puhkust siin naudin ma rohkem. Siin on ainult ookeani hääl ja kuskilt baarist tulevad vahel mõned rütmid, mõned surfarid lendavad tuulelohedega ringi…

IMG_6572
Tänane hommik. Eesti Naine

IMG_6537Ei saa elukese üle kurta! Välja arvatud see: IMG_6603

Homme sõidame saare põhjatippu Nungwisse.

 

Sansibar. Tänane päev piltides

Sansibar. Tänane päev piltides

Hommik algas nii:

IMG_6364

Seega võib hommiku päris õnnestunuks nimetada.

Ülejäänud päev ei olnud halvem, sest meil oli kavas minna Blue Safarile ehk merele. Kutsuge mind turistiks, aga kui turist olemine tähendab seilata kohaliku purjekaga mööda helesinist ookeani koos delfiinidega, teha ujumispeatusi laguunides, snorgeldada ja juua kookosvett otse kookosest, siis ma võin turist olla mõni aeg küll!

IMG_6359

IMG_6362

IMG_6352

IMG_6353

IMG_6356

IMG_6354

IMG_6183 IMG_6241

Jõudsime Sansibarile ehk hello, Africa, tell me how you’re doin’

Jõudsime Sansibarile ehk hello, Africa, tell me how you’re doin’

Pildipostitus, ei jõua praegu rohkem kui paari sõnaga.

Täna lõunal jõudsime meie ühte põhikohta Pajesse. Iga päev kaob rannast mõneks ajaks tõusu ja mõõnaga vesi ära siit ida poolt. Natuke praegu siiski paistab. Vaade meie majakese verandalt:

IMG_6071

Läksime teokarpe, merisiile ja meritähti otsima. Kõike nägime.

IMG_6104

IMG_6103

Meie magala:

IMG_6097

Hommikuses kohas Zanzibar City lähedal sõime hommikust koos rääbukestega:

IMG_6102 IMG_6096

Karl magab lennusõitu välja. Ma tahaks juba kõike teha! 😀

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Kuigi mu visioon Sansibari reisist oli selline suht odav romantiline ja maalähedane hütt, millest välja astudes laiutab meie ees ookean, siis lõpuks päris hütte ma siiski ei bookinud.

Plaan on öösel vastu hommikut saabuda ja magada end lennureisist välja kõige odavamas suvakas majutuses lennujaama lähedal. Broneerisin suht autentse kohaliku “peldiku”. Ma põhimõtteliselt ei taha maksta hommikul kell pool 5 sisse checkimise eest ja paari tunni magamise eest 100 euri, ega ka 50 euri, kui on võimalus ikkagi maksta vähem. Seega leidsin 26 euro eest väga heade arvustustega (bookingus 8,3 punkti) koha lennujaama kõrval. Puhas voodi, oma vets ja vannituba, tüüp tuleb vastu ka. Pärast Peruu reisi ma enam ei pelga ka sellistes “omapärastes” kohtades ööbimist 🙂

Magame ära ja hommikul sõidame 5 ööks saare idaosasse Paje’sse. Saar on väike ja saame sealt ka igale poole mujale minna, aga erinevaid kohti googeldades selgus, et Paje’s tuleb ära käia. Seal ootab meid Zanzibar Ocean Blue ja 41 m2 majake otse ookeani ees. Hotellil ongi vaid 8 majakest, seega kuigi pole õlgedest hütt, siis privaatsust tegelikult ikkagi peaks olema. Screenshotid booking.com’ist:

Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.05
Foto: tripadvisor.com
Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.50
Foto: tripadvisor.com

Kuna saare idaosas on tõus ja mõõn ning päeva jooksul käib meri päris kaugel ära, siis tahtsime ikkagi põhja poole ka minna, kus meri ära ei kao ja natuke rohkem ka melu. Põhjas on võrreldes teiste piirkondadega hinnad hulga kallimad. Kui mujal saad põhimõtteliselt 50 eur/öö endale leida selle romantilise hüti ookeani kaldal, siis Nungwi piirkonnas vähegi okei koha eest tuli meil välja käia 410 eurot kokku 3 öö eest ehk üle 100 euro/öö (võrdluseks, et see Paje koht 5 ööd maksab kokku 480 eurot), aga kui juba, siis juba.

Nungwy lähedal leidsin sellise koha nagu Flame Tree Cottages. See koht ei ole tegelikult midagi väga fääntsit, kui neilt mini piltidelt paistab. Aga jälle otse ookeani kaldal! Hommikusöögid on igal pool hinna sees. Screenshotid booking.com’st:

Viimase päeva veedame Stone Townis ja ööbime seal ühes kesklinna hotellis (45 EUR/ öö) ja varahommikul tagasi lennuki peale. Lühike puhkus tegelikult.

Reisikindlustus on aga Sansibarile päris kallis – kõige odavama pakkumise, mis ma sain, oli 130 eurot (kaks inimest kokku).

Natuke isegi juba ootan sügist 🙂