Kuulasin üks hommik Dali Getter Karati väikest laivi ja tema tervitusi Sansibarilt, mille lõpus ta soovis kõigile nagu ikka armastust ja kergust ning ütles siis: “Naudi päeva!” Pealtnäha täiesti tavaline soovitus, igapäevane sõnapaarikõlks, aga ju olid minus mingid protsessid eelnevalt käivitatud, seega see “Naudi päeva!” hittis mulle lagipähe. Nagu oleksin ämbri külma vett keset und kraesse saanud ja ärganud. Järksu küsisin iseendalt toorelt ja ausalt, kas mina naudin oma päeva. NAUDIN?!

Ma tean, et ma naudin laupäeva. See on minu PÜHA päev! Pühapäeva ei naudi ma pooltki sedasi nagu laupäeva. Ma naudin tihti mingeid päevi n-ö tagant järele… Näiteks tean, et ees ootab keerulisem päev, mõni väljakutse ning  alles päeva lõpus saan aru, et oo, see läks ju tegelikult väga hästi – polnudki nii raske, kõik lahenes, mõtted lendasid ja emotsioon on nii-nii postitiivne. Aga miks ma sellele päevale ise peale ei lenda mõttega, et vot kus seda päeva ma alles naudin? Näiteks seda konkreetset päeva – suvalist kolmapäeva või näiteks neljapäeva?

See ei tähenda, et ma ei oleks tänulik. Juba mõni aeg tagasi, kui võtsin kasutusele “Olen iseenda boss” märkmiku, hakkasin sinna hommikuti märkima midagi, mille eest tänulik olen. Sinna satub tihti midagi sellist, nagu “Olen tänulik, et laps täna hea tujuga kooli läks”, “Olen tänulik, et töötan enda jaoks reaalselt põnevas valdkonnas”, “Olen tänulik, et olen suutnud jälgida toitumist,” või “Olen tänulik, et mu kaaslane on nii hea huumorisoonega”… Ma tõesti olen tänulik, oskan neid asju märgata, ei võta iseenesestmõistetavalt… Aga see ei tähenda, et ma NAUDIN igat päeva… Et kui ma hommikul sügavast unest äratuskella peale silmad lahti teen, siis esimene asi, mida ma tunnen, oleks nauding 😀

See kindlasti ei tähenda ka, et ma vihkaks oma päeva. Absoluutselt ei! Aga igapäevase olme, järjest minevikku kaugeneva sooja suve, lapse koolimurede, veel varasema ärkamise ja eelseisva pimeda aja taustal on ülikerge hakata igat päeva ohkega alustama. Nii, et ise tähelegi ei pane!

Mul on tunne, et ma sain vist n-ö õigel ajal jaole ning mul on kahtlane aimdus, et päeva nautimine on  teadlik otsus – kui sa otsustad oma päeva nautida, siis sa naudid seda tõenäoliselt 100 korda rohkem, kui siis, kui sa seda võimalust endale ei teadvusta.

Minu ja mu kaaslase viimase aja tavapärane vestlus chatis:

Tema: “Mis teed?”

Ma: “Naudin oma päeva!” 😀

Isegi selline lõõpimine igapäevaselt aitab mul fookust hoida ja tuletab hästi meelde, et päev on ju minu enda teha.

Või siis tänane vestlus autos, kus mu kaaslane räägib, et loeb mingit raamatut, kus blaa blaa blaa (pole oluline)… on hea, kui inimene suudab iseenda kohta ütelda ÜHE kokkuvõtva lause, mis teda ja tema elu iseloomustab. Mitte kaks. Ühe. Jäin mõtlema, mis ma enda kohta ütleks. Mul ei tulnud kohe pähe, aga ma teadsin, mis ma TAHAKS, et see lause oleks – “Inimene, kes nautis igat oma päeva!”

PS: Päise pildil on laupäeva hommikul tehtud foto Pärnus Tervise Paradiisi rõdult. Ilm oli nii ilus, et päeva keskel sai pluusi väel ilmselt selle aasta viimaseid päikesekiiri võtta. Mis me Pärnus tegime? Eks ikka nautisime neid paari päeva 🙂

Päris ausalt, kas naudite igat oma päeva? Näiteks tänast päeva?