Eile, esmaspäeva hommikul ärkasime. Nagu meil hommikune traditsioon on, siis nunnutan Ethelit tema voodis, kuni ta enamvähem silma vidukile saab. Kui hästi läheb, siis ta ei äiga mulle läbi une. Siis kobib ta mulle kukile ja tassin ta mängeldes suurde tuppa diivanile. Seal aitab väike multikasessioon tema vidukil silmad lõpuni lahti.
Tol hommikul tabas meid aga üllatus, nimelt meie miljonist kanalist oli alles mingi, ma ei tea.. 15. Kõik Etheli lemmikud multikakanalid olid haihtunud öhe. “See on juba nagu vanaisal kodus, ” oli ta nördinud. Vanaisal on tõesti neid kanaleid mingi 4, pluss üleval korrusel vene kanalid. Mina ei tea, kuidas nad elavad. Imelik on see, et ega mina ka telekas kõiki neid kanaleid ei vaata. Ma vaatan heal juhul mõnda saadet ETV-s, vahel Travelis ja TLC-s. Ma pigem klõpsin. Ja kui mul oleks 4 kanalit, mida klõpsida, küll see oleks üks lühike klõpsimine.
Õhtul polnud Ethelil mahti teleka taga üldse olla ja tänaseks juba ka selgus põhjus, mis nende kanalitega juhtunud oli. Kuna mina olen leebelt öeldes tehnika-idioot ja ei oska sellisest asjadest üldse midagi arvata, siis ma ei hakanud arvama ka. Mind nagu väga ei huvita ka, mis nende kanalitega juhtus või kuidas näiteks minu telefon järsku öösel mingi uuenduse tegi ja miks mu äratuskell seal telefonis järsku hommikul sedasi karjub, et Balti jaama rongide väljumise hõise selle helina kõrval Kalamaja linnaosa kohal kahvatub. Ühesõnaga, Karl oli seal telekas midagi näppinud. Ta tunnistas üles. Ja avaldas ka kohe lootust, et seda saab tagasi muuta. Küll aga ei kiirustanud ma teda selle muutmisega takka ja nii see jäi…
Täna siis hetkel hõiskab täiesti suvalise tegevuse kõrvalt, nagu tal oleks tulnud tohutult hea idee. “Ma tean küll, mis meie telekaga juhtus!!!”
“No mis sellega juhtus?”
“See on süüdi” ja näitab laua peal vedeleva ajalehe peale.
Ma ei näe nii kaugele ja küsin, et mis seal on, kes siis süüdi on.
Ethel: “Meie uus president! Tema on süüdi. Tema hakkas presidendiks ja tegi nii, et lapsed enam multikaid ei näe.”
Ma tahaks naerda, aga lapse üle ei saa eriti. “Kust sa seda võtad?”
“No ta hakkas ju presidendiks. Ja täpselt samal ajal kadusid multikad. LOOGILINE ju!”
Hea, et mul hommikul meelde tuli, et tänasest hakkab Ethelil loomaaias huviring. Plaan oli, et viime ta sinna ära ja siis see paar tundi šoppame ringi – Karlil oli ka vaja matkasaapaid, ostmata olid Peruu reisi jaoks rohud jne.
Sõitsime Loomaaiast Ülemiste keskusesse. Õigemini sõitsime sinna suunas, aga kahjuks me ära ei mahtunud. Täna oli ilmselt hommikul uudistest välja kuulutatud sõda või mingi ennustus, et Maaga põrkub homme hiigelkomeet, sest tundus, et KÕIK inimesed on poodides ja ostavad maa-aluseks varjeeluks… ma ei tea, konserve ja peldikupaberit?! Ainult, et kui see siiski oli välja kuulutatud sõda või hirmutav komeet, siis miks seda päeva seal Ülemistes Moensiks kutsuti? 😀 Parkimisplats oli niimoodi hõivatud, et kahepoolsetest sõiduridadest platsil sai üherealine.
Sõitsime Roccasse – seal oli sama lugu, ainult selle erinevusega, et üks parkimiskoht oli ja selle me hõivasime. Mulle üldse tundub, et Karlil on Rocca Al Mare parkimisplatsi mingi parkimisradar ajus. Või ma ei tea, kus see saab olla. Sest seal leiab ta legaalse(!) koha isegi siis, kui seda ei ole ja üsna ruttu. A võibolla ma lihtsalt tahan ette kujutada, et mu mehel on vähemalt üks superpower.
Käisime siis apteegis ja ostsime ära rohud reisi jaoks. See tuli ikka ilgem hunnik, aga kuna Amazonases ei olevat küsimus selles, KAS põhja alt ära lööb, vaid MILLAL, siis tahtsin olla hästi varustatud. Loomulikult ma loodan, et see võiks olla mingi selline aeg, kus ma saan rahulikult mingis ööbimiskohas üksi puristada, aga Murphy seadus ütleb, et see on mingi hetk, kus ma sõidan kuristiku kõrval mägedesse (ptüi-ptüi-ptüi) või näiteks koht metsas, kus ma pean hiigelämbliku kodust välipeldikut kasutama (ptüi ptüi ptüi). Selle rohtude hunniku juurde käivad veel malaariatabletid, need olid mul varasemalt ostetud.
Siis läksime Ethelile järele ja ta oli selle ajaga meisterdanud kilpkonna ja pojad 🙂 Tauno Kangro isiklikult oli seda hinnanud hindega “Super 5++” 😀
Mis veel? No näiteks ostsin oma elu esimese selfikepi, et äkki läheb Peruus vaja. Ethel aga lihtsalt omastas selle, kui kodus paki avasin.
Matkasaapad sai Karl lõpuks Kristiinest. Ja teate, mis veel? Käisime Blissis jälle söömas ja sinna on täiesti uusi toite juurde tulnud. Selliseid Lendava Taldriku karri-stiilis roogi (taimseid siis). Täiesti pöörane, ma olin nii õnnelik selle lõuna üle!
Lõppu ka üks udune (sest õues on juba niiiiiii pime 🙁 ) kõige esimene selfi.
Sattusin täna meie tuntud peotantsija Kristina Tennokese antud intervjuule. Peale muude küsimuse nentis intevjueerija: “Sellest naljast ei saa üle ega ümber, et treener sünnitas omale tulevase võistluspaari – tüdruku ja poisi korraga.”
Ja Kristina vastas: “Kui saime teada, et on poiss ja tüdruk, siis Andro ütles kohe, et kokku me neid tantsima ei pane. Mulle oli siis üldse üllatus, et ohoo, ta on nõus, et nad hakkavad tantsima! Nii et see on juba pool võitu. Vahel on nii, et õde ja vend ei taha koos tantsida, vahel just tahavad. Eks paistab. “
Natuke hirmutav oli lugeda, et osad vanemad põhimõtteliselt juba ultraheliuuringus oma laste tuleviku ise ära määravad. Nende jaoks oli küsimus ainult selles, kas panna lapsed tantsima koos või eraldi, mitte kas nad üleüldse tahavad tantsida!
Mõnes mõttes on see loomulik, et jalgpallur tahaks oma pojaga (tütrega?) jalkat taguda, teda ise õpetada ja jalkatrenni panna. Tõenäoliselt on neil kodus ka pall. Millisele lapsele ei meeldiks pall? Musikaalsete inimeste/ bändiliikme(te) peres üles kasvanud laps hakkab paratamatult pille näppima… Aga otse sünnitusmajast väljudes pannakse Eestis lapsed tavaliselt siiski lasteaiajärjekorda (sest meil muud moodi ju lasteaeda ei saagi?!), mitte ei valita neile välja juba hobiringe, kuhu nad 4-5 aasta pärast panna.
Kuidas sa tead, mis su lapsele üleüldse tulevikus meeldib? Mis ta ise teha tahab? Miks lapse sõna sellises osas tagaplaanile jääb? On suhteliselt tavaline ja ehk ka inimlik, et lapsevanem ihkab oma lapse peal enda tegemata jäänud unistusi realiseerida. Aga tundub, et on ka lapsevanemaid, kes soovivad, et nende laps käiks lausa nende endi jälgedes. Lastest on sel juhul natuke kahju. Kujutage vanemate pettumust, kui nende lastest ei saagi soovitud baleriinid, korvpallurid, arstid või moekunstnikud. Saavad hoopis ujujad, ämmaemandad, õpetajad või kondiitrid.
Mina olen oma lapsele seadnud ühe tingimuse – ühes füüsilise pingutusega trennis tuleks käia. Ise valigu ja valigu kas või iga aasta erinev trenn. Nii käiski laps lasteaia lõpuaastal ujumas. Siis proovis karated, mis ei sobinud. Pärast seda käis aasta aega akrobaatikas ja nüüd jälle ujumas. Eriti tore, kui ta tegeleks veel millegagi, mis pole füüsiline trenn. Kui ta avaldas eelmine aasta täiesti ise soovi hakata kunstiringis käima, olin väga õnnelik – iga selline tegevus ja selles vanuses arendab last. See aasta tekkis tal huvi pisikeste lemmikloomade vastu ja keegi rääkis, et Tallinna Loomaaias on sellised huviringid, kus saab pidikeste loomade eest hoolitseda. Kahjuks oli Ethel liiga väike selle ringi jaoks, aga leidsin talle seal samalaadse ringi, millega ta meelsasti nõus oli. Küll aga ei ole mul kunagi tulnud pähe teda kuhugi konkreetsesse kohta sundida.
Lapsi tuleks suunata, erinevaid võimalusi tutvustada, lasta neil oma hobidega katsetada ja proovida, mitte nende eest sündides juba huviringid ära otsustada, olgu need siis sinu enda tegemata jäänud unistused või midagi muud…
Pühapäeval käisime me metsas. Täielik uitmõte. Eesmärk oli minna lihtsalt loodusesse ja äkki leiab ka mõne seene. Veel täpsem eesmärk oli mul Ethel viia loodusesse.
Ta ei tahtnud alguses üldse minna. “Mis ma seal teen?” “Mina ju niikuinii seeni ei söö?” Ma olin juba peaagu nii kaugel, et mõtlesin, okei, jätan siis lapse koju, sest mingit jonnikäiku ma ilusal pühapäeval ette võtta ei taha. Karl oli see, kes kuidagi utsitas, et räägi ta ikka kuidagi ära.
Ragistasin siis ajusid, sest ma ei tahtnud hakata ka ähvardama stiilis “nädal otsa ilma multikateta!” ja tulin heale mõttele. Pakkusin Ethelile, et otsin oma vana fotoaparaadi üles, mille ta täitsa endale saab ja millega võib nagu seenepaparatšo seeni stalkida. Loomulikult on tal telefonis ka täiesti norm kaamera, aga see ei ole ju SEE. Päris vana fotokas, mis klõpsust avaneb, on ikka hoopis teine asi. Natuke kauplemisjuttu ka juurde, et päeva teises pooles tee, mis tahad (kui muidugi välja jätta suits ja alks ja kutid, samas selle postituse kirjutamise hetkel on ta justnimelt ühel poisil külas :D), siis oligi kaup koos.
Need on siin minu telefonipildid ja mul pole aimugi, millised on söögiseened, va kukekad, seega korjasime ainult kukekaid. Sorry, kui mõne jaoks on seene metsa jätmine nagu vigastatud looma maanteele hülgamine 😀
Ajakirjaniku ebanormaalsed järeldused, Katrin Uuspõllu näitel
Virumaa Teatajas kirjutas keegi Katrin Uuspõld, Virumaa teataja toimetaja repliik-artikli:
Eile, lastekaitsepäeval, sattusin tahtmatult linnaliikluses pealt nägema situatsiooni, kus koolilapsed koos õpetajatega olid kuhugi teel ning oli vaja vöötrada ületada. Üks aktiivne marakratt kalpsas hoogsalt teele, pedagoog krahmas tal kratist kinni, raputas teda ja manitses emotsionaalselt, sõnu valimata.
Jah, see oli ilmselgelt ebapedagoogiline. Kurnatud moega õpetaja puhul oli tõenäoliselt tegu viimase piisaga tema kannatuste karikas ja ta lihtsalt ei suutnud end talitseda ning lapsele kätt ette pannes talle mõistlikul moel selgeks teha, et nõnda teele tormates võib auto alla jääda.
Ma ei mõista seda õpetajat hukka. Aga ma väga loodan, et peagi algav koolivaheaeg laseb sel õpetajal ning paljudel teistel põhjalikult närve puhata ja taastuda, et uuel õppeaastal hea meelega lapsi õpetada ja juhendada.
Ja võibolla klaarub puhkuse ajal hoopis mõte mingil muul alal töötada, kui koolis enam grammigi rõõmu, lootust ega mõtet ei paista olevat.
Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum
Suvaline mööduja ehk siis selles loos Katrin Uuspõld nägi tänaval “kurnatud moega” õpetajat, kel “koolis grammigi rõõmu, lootust ega mõtet ei paista olevat” ning soovitab tal äkki hoopis MUUL ALAL tööle hakata!
Minul isiklikult on Katrin Uuspõllule üks väike soovitus. Tegelikult isegi kaks:
Palun lõpetage (ajaleheveergudel) inimesele üks kord näkku vaadanuna selline “sisukas” karjäärinõustamine. Karjäärinõustajad ja life-coachid kulutavad vestluste ja testidega tunde, et inimesse süüvida ja aidata tal suurendada teadlikkust iseendast. Korra näkku vaadates ei ole võimalik selliseid julgeid ja põhjapanevaid järeldusi lihtsalt teha. Te küll ei kirjutanud siia selle õpetaja nime, aga ikkagi käib ju jutt konkreetsest inimesest. Üleüldse, kas kurnatud näoga (see oli ka muidugi Katrini enda hinnang) inimene peab automaatselt ametit vahetama? Päriselt? Katrin, kas Teie ei ole MITTE KUNAGI kurnatud näoga? Mina näiteks vaatan siin internetist Teie pilti ja kuigi Te ei tundu just kohe kokku kukkumas, siis väike värskendus (või siis karjäärivahetus äkki?) ei teeks paha!
Kui Teil millestki kirjutada ei ole või kirjutate nii idiootseid artikleid, siis lihtsalt võtke puhkus ja äkki “klaarub puhkuse ajal hoopis mõte teisel ametikohal töötada”.
Teine asi on mul veel seoses selle artikliga hingel. MILLINE EMA tunneks end turvaliselt, kui tema laps hüppab täiesti ootamatult autoteele ja õpetaja hõikab rõõmsalt: “Kuule Uku, tule sealt ära, auto ju tuleb!”??????? Mina ei tunneks enda last lasteaeda (kooli) viies sellise õpetajaga turvaliselt! Absoluutselt õige reaktsioon on õpetajal, kes lapsel kratist kinni haarab ja ta kõnniteele tagasi tõmbab. JÕUGA! Ja isiklikult lubaksin oma lapsele sel hetkel öelda ka paar krõbedamat sõna. Sest ise teeksin ma TÄPSELT sama moodi.
Ja äkki ma olen sel hetkel veel kurnatud moega ja juhtun Katriniga kokku, kes kirjutab tunni aja pärast ajalehte artikli, kuidas üks ema tõmbas oma lapse eluohtlikust olukorrast eemale ja üldse oli ta nii kurnatud moega, et võiks oma lapse parem lastekodusse ära anda…
Kinkisin lastele jõuluks Eesti Laulu piletid. No endale ja Karlile ostsin ikka ka. Aga juhtus nii, et Karli tooli peal oli laupäeva õhtul vaid hunnik meie üleriideid, sest Karl avastas, et ta peab Saksamaal olema. (Ja noh, kes viitsib pärast 3 tundi garderoobis passida, et mantlit saada).
Dialoog meie moodi:
Karl: “Kuule, kas ma olen öelnud, et ma lähen 2. märtsil Saksamaale?”
Mina: “Ei ole. See on ülehomme ju.”
Karl: “On ka vä??? Ma arvasin, et see on mingi 2 nädala pärast. No äkki ma olen Eesti Lauluks tagasi.”
Ei olnud tagasi 😀
Üritus oli tore. Nägin, kuidas saadet tehti. Ja nägin ka näiteks seda, et Martin Helme on vaid minu pikkune 😀 Ma ei tea, miks telekast on jäänud mulje, et tegemist on “normaalmõõdus” või isegi pikemat sorti mehega…
Lastele üritus meeldis. Ethel ehmus alguses täiega ära, et istume nii kõrgel ja kukume alla. Tegelt olid meil mõnusad kohad. Siis ehmus Ethel ära ka selle peale, kui Daniel Levi mikrisse röökima (eetrivälist aega täitma) kukkus. Mõtlesin juba õudusega, et kui kõik laulud ja muu jutt nii valjusti käib, siis Ethel saab trauma. Õnneks ei käinud. Kift oli vaadata, kuidas laps nii kaasa elas – püsti seisis, tantsis, kisas ja aplodeeris.
Ethel ja Laura
Lõpuks muidugi nuttis härdalt, sest “multikas” ei võitnud. “Mingit mõtet pole elada, elu on täiesti läbi…” nuttis ta suurte pisaratega ja oli lohutamatu. Mul tahtis süda lõhkeda lapse pärast, aga endal oli ikka hea meel. Kuigi mulle väga meeldis Mick ja ka Jüri ja I Wear Experiment, siis ma ei saanud Ethelile truudust murda, kui ta palus mul lõppvoorus AINULT Cartooni poolt hääletada ja teiste poolt mitte. See on see, et ema armastus on ikka tuhat korda suurem, kui tahtmine, et võidaks mu enda lemmik ! 🙂
Õhtu lõppes sellega, et läksin Karlile lennujaama järele. Ega ta väga millestki ilma ei jäänud. Vahva õhtu oli, aga teist korda ma enam kohapeale vaatama vist minna ei viitsi, kui siis jälle vaid laste pärast 🙂
Etheli öeldud kilde Facebookist otsides, leidsin ka mõned armsad joonistused.
Minu kõige lemmikum on see Triibukass ja Täpikass, mis mul ka kodus raamituna seisab (muidu väga asju ei raami).
Ethel, 5a
Leidsin veel ühe Etheli street-style joonistuse, mille ta oli mulle lasteaeda järele tulles lasteaia hoovi joonistanud. Tehnika: kriit.
Ethel ütles pildi pealkirjaks: “Kassiema oma poegadega, kassiema joob kõrrega midagi”.
Ethel, 4a
Kassiteema on meil elus väga läbiv olnud. Näiteks kui paar aastat tagasi võtsin Pesaleidjast oma esimese kassi Miilu (kes hiljem ära jooksis), tekkis meil lasteaias õpetajaga selline vestlus.
Lasteaia õpetaja: “Teil on nüüd kiisu kodus?”
Mina: “Jaa, on.”
Lasteaia õpetaja: “Oi, see on nii tore, sest võibolla on nüüd Ethelil ka kergem sellest kiisurollist ise välja tulla, kui PÄRIS kass kõrval on.”
Vahepeal tegi Ethel kasside kõrval ka tiigreid 🙂 Pildil tema sõnul tiigripere.
Ethel, 4a
Ja no vahepeal oli ka Käsnakalle hullus 😀 4-aastase Etheli sõnul on see Käsnakalle ja pojad.
Ethel, 4a
Tegelikult on ta kunstianded muidugi praeguseks paranenud 😀 Aga need pildid jäid mulle silma 🙂
Kogusin kokku oma lapse parimad huumorikillud läbi aegade :)
Täna hommikul pani Ethel hea killu. Ta avastas hommikul, et tema kooli kapivõti on kadunud. Mina pahandan. Ethel üritab asja leevendada: “Vaata asja helgemat poolt, TEISTEL kaovad ka kapvõtmed ära.” Siis näeb, et see ei aita ja proovib uuesti: “Vaata asja helgemat poolt. Vähemalt ei kadunud SINU võti ära.” 😀
Seoses sellega tuli mul mõte otsida üles kõik Etheli parimad killud läbi aegade. See polnud väga keeruline, sest need olid mul postitatud Facebooki seinale. Kammisin oma seina nüüd läbi ja nostalgitsesin.
Alustan täiesti algusest, eks ole siis ka näha, kuidas lapse mõtted arenevad 😀
3 aastane Ethel
Ethel: “Ei tule häält multikal”.
Mina: “Ära pabista, emme natuke pusib sellega ja siis saab häält ka, emme on tark.”
Ethel: “Emme ei ole tark, emme on ilus”.
***
Ethel: “Emme, palun munamängu, munamänguuuu! Seda, mis eile mängisin.”
Mina: “Millist munamängu, ma ei mäleta. Arvutist või? Millised need munad olid?”
Ethel: “Valged.”
Pärast pikka mõtlemist ja arvutis surfamist leidsin Wordi faili, millesse Ethel oli järjepanu O tähti trükkinud.
***
“Ethel, miks Sa oled küüsi närinud?”
“Aga mul oli kõht nii tühi ja sina ei andnud mulle mitte midagi süüa”.
***
Ethel, mida Sa omale sünnipäevaks tahaksid?
“Pellit!” (ehk siis Meelit ehk Meelimari, minu õde).
***
Ethel: “Lähed ära, siis Ete (Ethel) ostab uue emme. Selge?”
4 aastane Ethel
Ethel: “Ema, see barbi tahab endale meest.”
Mina: “Aga Sul on seal riiulis ju kaks barbi meest.”
Ethel: “Aga ta ei taha enam neid mehi.”
***
Joonistasin Etheliga pilte, ühele paberile joonistasime putukate maailma, teisele lillede maailma. Küsisin Ethelilt, et mis maailma nüüd joonistame. Ethel vastas: “Raha”.
***
Ethel laulis lasteaiast õpitud laulu “oo kooliaeg, oo kooliaeg, millal sina tuled, meil on valmis juba pliiatsid ja suled.” Küsisin, et kas sa tead ka, miks suled kooliks valmis on. Ethel ütles, et nendega vist kõditatakse.
***
Mina: “Kas Sa sülitasid selle liha välja, sest oli pekine?”
Ethel: “Pekk ei tohi öelda!” Tunni aja pärast mängib Ethel õhupalliga: “See õhupall ei tohi maha kukkuda, muidu on pekkis.”
Mina: “Nii ei tohi öelda!”
Ethel: “Aga ise sa ütlesid ka enne ja et nii tohib…”
***
Kuulen teisest toast, et Ethel mängib barbidega Rapuntslit. Rapuntsel laseb juuksed alla ja prints ronib üles. Rapuntsel: “Miks Sa KOGUAEG külas käid?”
***
Mina: “Ethel, kas Sa tead, kes see on?”
Ethel: “Ei.”
Mina: “See on Edgar Savisaar”.
Ethel: “Nii lühikesed juuksed??
***
Mina: “Ethel, arva ära, kes tuleb homme külla.”
Ethel: “Aga mina tahan valida, kes külla tuleb!”
***
Ethel: “Emme, pane seelik selga, muidu Sa ei ole ilus. Poiss vaatab, et sa ei ole ilus ja läheb minema muidu!”
5 aastane Ethel
“Emme, kui mina magan lasteaias, kas sa magad ka siis tööl?” “Ei, ma teen tööd, aga mõnikord tahaks magada küll.” Ethel: “Aga ära siis jalgu laua peale jäta eks.”
***
Ethel nägi just Kim Jong-uni pilti ja ütles rõõmsalt, et see laulab ju “gangnam style”.
***
“Ethel, vaata, lumememm!”
Ethel: “Aga saab sellise ka teha, et ostad veinipudeli ja paned talle kätte.”
Mina: “Miks?”
Ethel: “Sest siis on lausa nii ilus, et hakkab pisar tulema.”
6 aastane Ethel
Ethel: “Ma nägin täna linnas seda Tallinna linnapea pilti. Seal oli kirjas “teeme teisiti”. Et nagu teistmoodi autod ja teistmoodi majad ja metsad ja linnud? Ma ei taha!”
***
Lasteaias anti ülesanne seletada lapsele, kus ema töötab. Seletan Ethelile: “Emme töötab trükikojas…” jne.
“Nii, Ethel, kus emme töötab?”
Ethel enesekindlalt: “Emme töötab trepikojas!”
***
Ethel linnas: “Näe vaata, seal on see vanaisa pilt!”
Mina: “Millise vanaisa??”
Ethel: “No selle, kellel see S täht kõhupeal on.”
Mina: “See ei ole vanaisa, see on Edgar Savisaar, Tallinna linnapea. Aga ära ütle tema kohta vanaisa, ta pole eriti hea mees.”
Ethel: “Kas ta on pätt???”
***
Ethel ütles, et tema tahab suureks saades toidupoe liha- ja sooja toidu letis töötada.
Mina: “Tore mõte, ainult et toidupoes ei saa eriti head palka.”
Ethel: “Emme, aga kas sina seal kleepsukohas käid raha pärast tööl ah?”
***
Ethel: “Emme, mis sa vaatad seal, et see nii põnev on?”
Mina: “Seal üks naine mürgitas oma mehe ja nüüd uuritakse asja.”
Ethel: “Naine mürgitas??? Ainult mehed mürgitavad ju!!!”
7 aastane Ethel
Ethel:” Miilu (meie esimene kass) jooksis ära, sest ta oli emane ja naine ikka tahab ju endale meest otsida. Friskin (meie praegune kass) on aga isane ja selline rahulik. Mehed on nagu peremehed, et ei viitsi väga kuhugi välja minna.”
***
Ethel ütles, et tema ka ei tahaks loomi süüa… “Aga kui loomi ÜLDSE ei söödaks, siis ei oleks ju olemas ka viinereid!”
***
Ethel: “Tahan uut nime endale.”Mina: “Miks?” Ethel: “MInul on nii titekas nimi ja teistel on nii särtsukas nimi”.
Meie Belkus Pellil külas 🙂
Ütleme nii, et parimad killud jäid vist 4-6 eluaastasse 😀
Kogumishullus ja tänapäeva lapsed (või peaks kirjutama – tänapäeva vanemad)
Täiesti juhuslikult ilmus minu Facebooki seinale allolev pilt, ju keegi mu tuttav oli laikinud või jaganud… Pilt on pärit Tomson.ee lehelt, kus käis pildi saatmise mäng (või midagi sellist): “Meile meeldib saada pilte oma sõpradelt! Vaata kui suur TY kollektsioon on armsal Jaanikal. Kui palju TY kaisukaid on Sinu lapsel? Jaga oma kollektsiooni meiega!” (Copitud nende lehelt).
Foto on Tomson.ee Facebooki lehelt. Kuigi pilt oli avalik, ma “udutasin” lapse näo ära, sest ise lapsevanem olles, tundus mulle nii õigem.
Need TY loomad on tõesti armsad… Ethelil on neid 2 – ühe tõi Karl talle kuskilt välismaalt ja ühe võtmehoidja-looma ostis Ethel ise oma taskuraha eest. Aga see pilt tekitab minus küsimusi nagu näiteks, et kas vanemad tahavad last “ära uputada” või kas vanematele meeldivad äkki need TY loomad isegi rohkem, sest MIS MUUL põhjusel neid loomi lapsele nii palju kokku on ostetud?
Okei, vanasti koguti kommipabereid, marke, õllepurke, münte, pastakaid, kilekotte, märke… Tegelt kogutakse erinevaid esemeid siiamaani. Varem see kollektsineerimine vist päris nii ei käinud, et oli koguaeg võimalus poodi minna ja kollekteeritav asi lihtsalt osta. See kättesaamatus tegi kogumise põnevaks, asju vahetati, otsiti… Aga need mänguloomad on lihtsalt suva hetkel ju poest ostetud ja homne päev võib neid 25 tk juurde osta, see nagu ei tundu see sama kogumine, mis kunagi oli… Noh ega ei peagi…
Tegelikult sunnib see pilt sügavalt enese sisse vaatama ja kontrollima, et ega ma oma lapsele aegade jooksul pole ostnud nii mõttetult palju ühesuguseid mõttetuid asju.
Minu kannatus katkes näiteks KOLMANDA Monster High nuku pealt. Okei, vanaema ostis lapsele mingi hetk veel ühe neljanda. Pet Shopi kujukesi on meil kogunenud rohkem kui 4, aga neid oleme saanud ka kuskilt kasutatud asjade poest sentide eest ja laps tõesti omal ajal mängis nendega iga jumala päev. Kaisuloomi on meil ka üksjagu. Kalli raha eest olen ostnud vist vaid ühe – Lotte kaisuka, mõned teised on kingitud kunagi ammu ja suurem osa pärineb ühest Rakvere kaltsukast, kus nende hinnad on olnud 6-30 senti!
Niiöelda süüdi tunnistan end kleepsu-, nuputamis- ja värvimisvihikute ostmisel. Ma kujutan ette, et nende peale on läinud alates sellest, kui Ethel oli 3 aastane, sadu eurosid. Sest talle lihtsalt niiii väga on väiksest peale meeldinud nendega joonistada ja kritseldada. Kuidas mul saab sellest kahju olla, see ju arendab last! Legosid on ka tegelt palju, samas nendega ta tõesi ehitab. Võibolla see pildil olev laps ka mängib KÕIKIDE nende loomadega, ma ju ei tea, aga tundub ülimõttetu, seda enam, et need pole ju kõige odavamad loomakesed.
Mõistan, et lapsel võib olla väike kiiks, et no nii väga meeldivad need TY loomad. Mul lapsele meeldib see jänes ka, kellel koll ninast välja ripub (LINK), aga see ei tähenda, et ma iga mõttetut asja ostan, mis ta tahab. Pigem kulutan oma energia seletamisele, et see on ebavajalik. Ma ei ütle, et ma ei ole teinud mitte ühtegi mõttetut ostu, see ongi raske, kui sulle vaatab hirvesilmadega laps otsa “Emme, palun!!!”, aga samas ei ole ma teinud 35 mõttetut ostu järjest ja samasse auku.
Minu jaoks oli see pilt igatahes selline järjekordne silmade avamine ja südametunnistusele koputamine. Tarbimisühiskonna “võlud” ja tänapäeva laste saan-kõike-mis-tahan näide.
“Emme, ma PEAN sinu juurde magama tulema, sest ma nägin halba und.”
“Noh, mis juhtus, mis sa nägid?”
“Ma nägin, et UFO tuli meile koju ja tuli pakkus mulle UFO-sööki”.
Selline dialoog oli mul mõned päevad tagasi öösel oma täiesti unesegase ja heitunud 7.aastasega. Veel hommikulgi rääkis ta, kui õudne see unenägu ikka oli.
Mina: “Äkki see UFO ei olnud paha?”
“Oli, ta tahtis MEILE ELAMA tulla!”.
Eino siis oli tõesti väga halb UFO, ma oleks ka täiesti paanikas, kui ükspäev UFO ukse taha tuleks, käes korvitäis UFO-muffineid ja naerataks nagu new neighbor USA filmides, kes hiljem osutubki killeriks.
Mõnikord olen ma öösel ise ka kuidagi nii unes, et lasengi lapsel enda külje alla tulla. Ja siis me magame viiekesi (kassid ju ka!) kitsas kaheinimesevoodis. Minu ülesanne on siis öösel blokeerida Ethelit, et ta mind (ja sealt edasi ka Karli) voodist välja ei puksi ja samas hoida teda sellel piiril, et ta ise, kolaki, üle ääre ei kukuks. Ehk siis terve öö lükkan teda kehaga endast eemale, aga samas käega tõmban tagasi 😀
Nädalavahetusel just rääkis üks tuttav, kuidas tema tuttav mees väikse lapsega koos voodis magas ja laps sellele mehele voodis läbi une kogemata jalaga näkku, SILMA, pani, nii et silma vedelik silmast välja jooksis. Ses mõttes nagu, et silm jooksiski peast välja.Great! Õnneks on Ethel juba nii suur, et end magades kuidagi tagurpidi ei keera, aga kui ma mõtlen, mitu korda ma talt varem olen öösel jalaga näkku saanud, siis… RÕVE :S
Igatahes olen hakanud viimasel ajal mõtlema selle jutu peale, et “kui last kohe oma voodisse magama ei harjuta, siis hiljem on seda raske teha”. Mul magas laps aastaid vahelduva eduga mul kaisus, mitte et ma ei tahtnud teda tema voodisse panna, vaid ma tahtsingi oma musirullikesega koos magada. (Umbes nagu sarjas “Bates Motel” Norma ja Norman :D, a sari on hea, soovitan!).
“Bates Motel”. Ema ja 18.aastane poeg. Mis vanuseni on okei oma lapsega koos magada?
Sel hetkel, kui otsustasin, et nüüd magab laps oma voodis, ei olnud erilist probleemi teda sinna harjutada. Pärast kolimist hakkas ta magama ka mitte ainult oma voodis, vaid ka teises toas. Ei olnud erilisi probleeme. Nii et ma ei saanud kunagi väga aru, et mis teema sellega on. Aga nüüd ma vist siis mõistan, et see probleem ei pruugigi KOHE märku anda, vaid siis, kui UFOd unes süüa pakkuma hakkavad. Ja seda võivad nad hakata tegema mitte kohe, vaid ka aasta või 3 aastat hiljem, kui laps juba magab oma voodis. Ja siis on lapsel kuskil alateadvuses see emme voodisse ronimine. Tuleb ühe korra. Lased. Ja hakkabki tulema. Lihtalt mõtlemisainet ka teistele…
Lisaks on mul küsimus, et miks lapse toas olev unenägudepüüdja ei tööta? Miks ta UFO-unenägu kinni ei püüdnud. Või see siiski ei olnud paha UFO? 🙂
