Kinkisin lastele jõuluks Eesti Laulu piletid. No endale ja Karlile ostsin ikka ka. Aga juhtus nii, et Karli tooli peal oli laupäeva õhtul vaid hunnik meie üleriideid, sest Karl avastas, et ta peab Saksamaal olema. (Ja noh, kes viitsib pärast 3 tundi garderoobis passida, et mantlit saada).

Dialoog meie moodi:

Karl: “Kuule, kas ma olen öelnud, et ma lähen 2. märtsil Saksamaale?”

Mina: “Ei ole. See on ülehomme ju.”

Karl: “On ka vä??? Ma arvasin, et see on mingi 2 nädala pärast. No äkki ma olen Eesti Lauluks tagasi.”

Ei olnud tagasi 😀

Üritus oli tore. Nägin, kuidas saadet tehti. Ja nägin ka näiteks seda, et Martin Helme on vaid minu pikkune 😀 Ma ei tea, miks telekast on jäänud mulje, et tegemist on “normaalmõõdus” või isegi pikemat sorti mehega…

Lastele üritus meeldis. Ethel ehmus alguses täiega ära, et istume nii kõrgel ja kukume alla. Tegelt olid meil mõnusad kohad. Siis ehmus Ethel ära ka selle peale, kui Daniel Levi mikrisse röökima (eetrivälist aega täitma) kukkus. Mõtlesin juba õudusega, et kui kõik laulud ja muu jutt nii valjusti käib, siis Ethel saab trauma. Õnneks ei käinud. Kift oli vaadata, kuidas laps nii kaasa elas – püsti seisis, tantsis, kisas ja aplodeeris.

Ethel ja Laura

Lõpuks muidugi nuttis härdalt, sest “multikas” ei võitnud. “Mingit mõtet pole elada, elu on täiesti läbi…”  nuttis ta suurte pisaratega ja oli lohutamatu. Mul tahtis süda lõhkeda lapse pärast, aga endal oli ikka hea meel. Kuigi mulle väga meeldis Mick ja ka Jüri ja I Wear Experiment, siis ma ei saanud Ethelile truudust murda, kui ta palus mul lõppvoorus AINULT Cartooni poolt hääletada ja teiste poolt mitte. See on see, et ema armastus on ikka tuhat korda suurem, kui tahtmine, et võidaks mu enda lemmik ! 🙂

Õhtu lõppes sellega, et läksin Karlile lennujaama järele. Ega ta väga millestki ilma ei jäänud. Vahva õhtu oli, aga teist korda ma enam kohapeale vaatama vist minna ei viitsi, kui siis jälle vaid laste pärast 🙂