Ei ole vist inimest, kes ei teaks, et hiljuti peksti Tartus julmalt läbi mees, kes läks tolguseid korrale kutsuma prügikasti ümber lükkamise tõttu. Tema 3 aastane laps vaatas seda pealt. Kohutav! Sellele on järgnenud vist nüüd juba kümneid artiklid antud teemal, osadest võib välja lugeda süüdistusi – miks keegi appi ei läinud?! Vot sel viimasel aspektil tahakski mina peatuda. Ma ei mõista neid süüdistusi!

Ütleme nii, et astud poest välja ja näed, et käib mingi möll. Alguses sa ilmselt ehmud, tõmbud korra eemale, piilud distantsilt…

Tõenäoliselt ei lehvita sulle sealt möllust vastu peksasaaja: “Hei, minu nimi on Juss. Ma siin tead üritasin head, aga vastutasuks lüüakse mul praegu hambaid sisse.”

Ilmselt ei lehvita sulle sealt möllust vastu ka teised, need kes peksavad: “Hei, meie oleme Jüri ja Juhan, meie oleme need tolgused, pätipoisid, varasemalt kohtu all seisnud, ja peksame täiesti süütut inimest läbi praegu.”

Selline vaatepilt ilmselt ei avane. Avaneb mingi umbmäärane möll, mitu inimest peksavad kedagi, vb sa isegi ei näe, keda. Mis sa tegema peaks? Lehvitama omakorda seltskonnale ja hüüdma: “Hei, mina olen Kalev, tulen nüüd appi, kuigi ma ei tea, kellele ja miks, aga see on minu kodanikukohus!” Jah?

PARIM, mis sa teha saad ja mida sa tegema peaksid, on eemale tõmbuda ja samal ajal otsida taskust telefoni, valida asap Eesti Politsei numbri ja anda endast telefonis kõik, et nad kiiresti sireenide vilkudes kohale lendaks. Tartus vaatas peksmist pealt ka 3 aastane laps. Ei kujuta ette, mida see laps tundis, samas natuke kujutan, olen ise ema ja tean, kuidas minu tütar mind, emmet, armastab. PARIM, mis sa siis teha saad, on haarata see laps, keerata ta pea eemale ja ikkagi – helistada asap politseile.

Nagu ma aru sain, siis politseisse helistatigi. Võibolla läks sealt 10 inimest mööda enne, kui helistati. Kui nii, siis see on kahetsusväärne. Reageerida tuleks sellisele asjale siiski kohe. Kuid minule on jäänud mulje, et inimesi süüdistatakse selles, et nad reaalselt vahele ei läinud. Ma ei mõista. Kas arvatakse, et Tartu linnas liiguvad linna peal ringi tavaliste inimeste asemel Supermanid?

Ei liigu ju. Liiguvad tavalised inimesed – samuti isad, emad… Kes see peaks vahele astuma nähes pilti, kus kamp inimesi peksavad… Teadmata muud, kui seda, et kamp inimesi peksavad. Hea öelda, mine astu vahele. Kas oleks siis üllam ja parem olnud, kui keegi teine mees (samuti isa, kelle äkki 5a laps kodus) oleks vahele läinud ja lihtsalt segamise eest nuga saanud ja sealsamas ära surnud? Oleks vähemalt üks märter juures! Kirjutame 144 tänukirja ja koguneme tema auks kokku ja avaldame toetust. Laigime ja sheerime, kuidas sellel mehel oli süda õige koha peal. Kas tavalistel inimestel tänavalt on mingid oskused üldse vahele astuda, kakelda… Teinekord ei saa väljaõppinud kumminuiadega politseinikudki hakkama… MIDA ME OOTAME TAVALISEST INIMESEST?

Ehk et milles te inimesi süüdistate? Nagu ma ütlesin – ainuke, mis sa teha saad, on kiiremas korras korrakaitsjad kutsuda. Laps eemale tirida. Nüüd ütlete, et aga kui SIND oleks pekstud, siis sa küll nii ei räägiks. Usun, et räägiks ikka. Oht, et keegi vahele tuleb ja nuga saab ja ikkagi kellegi isa või vanaisa seeläbi otsa saaks, oleks ju ikka. See ei muuda mitte midagi, kumba pidi see olukord oleks.

Ja veel üks asi. Tartu. Mingi imestus, et kuidas selline asi sai Tartus juhtuda? Meie armsa ja turvalise Tartuga. Ma küsiks, miks selline asi ei saaks Tartus juhtuda? Mis imekoht see Tartu on? Pole seal kunagi keegi peksa saanud? On see linn müürudega eraldatud, et sinna ükski pätt ei pääse? Seda enam, kui neid pätte esimese korraga juba kinni ei panda!

Mis jura see toimub ajakirjanduses?

(Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja)