Leidsin eile õhtul Netflixist sellise triller-õuduka, mis võiks ka lapsele meeldida. Ta on suur õudukate fänn, aga vaatab ikka pigem selliseid noorte “õudukaid”, no näiteks “Fantasy Island”, “Truth or Dare” ja “Happy Death Day”. Kusjuures äge on see, et ta huvitub ka vanadest 1990ndate filmidest, eriti lemmik on tal näiteks Chucky filmide sari 😀

Aga… Eile leidsin siis sellise horrorfilmi, mida arvasin, et võiks koos vaadata – peategelane oli noor tüdruk ja teema oli internet. Pakkusin lapsele mõtte välja.

Ta teatas rõõmsalt: “Hahaa, ma seda juba vaadanud!”

Uurisin siis, kas oli hea film. Laps teatas kindlameelselt, et jaa, oli küll. Eks ma selle küsimusega tahtsin pigem teada, kas talle meeldis, mitte et võtaks 11aastase filmisoovitust puhta kullana.

Hakkasin siis ise seda filmi vaatama. Mingi 10 minutiga oli aru saada, et päris laste film see ei ole – peategelane teeb internetis meestele cam livesid. Võite ise ette kujutada… Otseselt pornot ei näita, aga siiski.

“Kuule, see on veits nagu suurte film ju!” ütlen lapsele.

“Jah ja siis?” kehitab ta õlgu.

“Kus sa seda vaatasid siis?” uurin edasi.

“Sõbrannaga* tema juures vaatasime!” ei salga ta väga. (*No ta ütles tegelikult oma sõbranna nime, mitte suva “sõbranna”).

No… Ikkagi veits hämming. Otseselt ma ei saa ju kontrollida ega keelata, mida ta sõbrannaga tema juures vaatab. Samas hea, et ta ka ei valeta. Tuleb vist lihtsalt leppida, et laps kasvab iga päevaga suuremaks ja pole enam titt, ning pigem olema õnnelik, et ta tänavalt narkot ei osta.