Laps käis eile sõbrannaga linnas, mina jõudsin temast isegi varem koju. Tuleb siis õhinaga lõpuks välisuksest sisse ja hüüab: “Emme, ma tahan sulle midagi näidata!”

Kiirustan talle vastu teda tervitama ja vaatama, mis seal on. No arvake!

Tüübil on suur rimikilekott käes. “Näe, vaata, terve tee poest koju korjasin ma maas vedelevat prahti üles siia kotti!” 

See kilekott oli punnis täis prügi!!! Kilekoti leidis ta ka kuskilt vedelemast.

Enne, kui jõudsin hakata mõtlema, kui räpane see projekt oli, ning hea, et ta mingit süstalt endale kätte ei korjanud, jõudsin muidugi heldida ka oma väikse maailmaparandaja üle 🙂

Läks siis seda kotti hoovi prügimajasse ära viima, tuli ta ju uksest sisse mulle seda lihtsalt näitama. Andsin talle koduse prügikoti ka kaasa. Win!

Foto: pexels.com