Eile läksin õega natuke vaidlema lasteteemal. Vaidlus sai alguse sellest, et ta ütles mulle, et kui ma poleks andnud Ethelile kooliks Iphone’i, siis poleks mul ka seda probleemi, et äkki laps mängib koolis aku tühjaks ja ei saa mulle vajalikul hetkel helistada. Et oleks võinud anda mingi vanamoodsa, kus mänge polegi…

Tänaseks olen ma aru saanud, et tal ei ole koolis võimalustki akut tühjaks mängida, sest telefonid on klassiruumis keelatud, kui just pole erandolukord ja õpetajaga varem kokku lepitud (et ema helistab, et arstile vaja poolest päevast minna vms). Teiseks ei ostnud ma lapsele uut Iphone’i, vaid andsin oma vana, mis mul lihtsalt seisis. Ei raatsinud lihtsalt osta talle mingit uut telefoni, kui mul on üks olemas. Pealegi ma arvan, et laps peab aru saama, mis tähendab keeld “akut ei tohi tühjaks mängida” ja lahendus ei ole see, et ostan kiviaegse telefoni, millel polegi mänge. See on minu arvamus ja nii palju, kui on lapsevanemaid (või inimesi), on ka arvamusi.

Siinkohal üks huvitav killuke rubriigist tänapäeva lapsed ja “vanaaegsed” asjad. Nimelt mingi aeg tagasi olime Etheliga mingis avalikus WC-s ja kui Ethel läks käsi pesema, siis oli tal hetk, kus ta ei saanud aru, mis nende kraanidega on. Nimelt olid need vanamoodsalt keeratavad, need tavalised nõukaaegsed, kus ühelt poolt keerad sooja ja teiselt külma. Laps vahtis neid nagu ma ei tea, mis uudset leiutist ja vehkis kätega kraani all… Tooks väikse paralleeli vanamoodsa telefoniga.

See on netist leitud pilt

Mina võtsin oma õe tähelepanekut umbes nii, et mind süüdistatakse lapsel liigselt telefonis, tahvlis ja multikates istumises. Toda süüdistust võtsin ma muidugi selles valguses, et ilmselt tema siis ei laseks oma tulevasel lapsel/ lastel telefonis jne mängida. Ega ta seda sõna sõnalt ei öelnud, aga see oli minu tõlgendus. Mis ma oskan öelda? Kas ma tahaks, et mu laps vaataks vähem multikaid ja mängiks vähem tahvlis. Jaa, kindlasti. Reaalsus on aga teine.

Üldiselt kvalifitseerub see teema minu jaoks valdkonda, kus tegelikult KÕIK teavad, kuidas õige on – et laps peaks juba väiksest peale oma voodis magama, sööma kõiksugu tervislikke juur-ja puuvilju juba titast peale ja istuma võimalikult vähe ekraani taga. ME KÕIK TEAME SEDA! Eriti hästi teame me seda enne lapse saamist. Tegelt teame seda ka pärast, aga siis maadleme me tuhande muu asjaga, mis panevad meid valikuid tegema.

Tuhat muud asja:

• Sul on lapsel oma beebivoodi, kuid sa lihtsalt füüsiliselt mingi hetk enam ei suuda iga öö ärgata ja minna lapsel iga 30 minuti tagant (või 1 tunni tagant) tema lutti kohendama, talle rinda andma, teda kussutama. Sa tead, et peaksid teda harjutama tema enda voodis magama, aga sa lihtsalt ei suuda. Mõtled, et noh, mis see üks öö teeb, võtan ta üheks ööks enda juurde. Ja nii see läheb…
• Sa mõtled, et su laps on juba 1 aastane ja teda peaks lutist võõrutama hakkama. Sa tead, et umbes 1 aastaselt võiks seda tegema hakata. Ometi venitad sa seda võõrutamist, sest just sel päeval, kui sa mõtled, et ok, täna kaotaks selle luti ära, tuleb sulle sõbranna külla ja su laps röögib nagu segane (ilma põhjuseta!) või on just täna laps nii kehva unega, et jälle on hetk, kus sa lihtsalt ei suuda öösel iga tunni aja tagant ärgata ja lihtsam on see lutt lapsele suhu jätta. (Hea kui selleks ajaks su laps üldse oma voodis magab).
• Kõik need hetked, kus su 1,5 – 2 aastane põngerjas veel magab, ei taha sa muud teha, kui ise ka magada. Aga tegelikult on vaja veel koristada (s***a kanti koristada!!!), süüa teha, jälle koristada, kööki kasida (sa avastad, et köögi kasimine ja tubade koristamine on tegelikult lapsega koos elades kaks eri asja), END PESTA!!!! Kui su laps on ärkvel, siis ei saa sa mitte midagi teha, sest sa pead koguaeg vaatama, et ta end surnuks ei kukuks, kappi endale peale ei kukutaks, trepist alla ei veereks, trepist üles ei roniks, end mingi lambi nööriga (isegi kui sa oled kõik nöörid majapidamisest eemaldanud!) end üles ei pooks, lego alla ei neelaks, porgandit kurku ei ajaks, potililli ei sööks jne jne jne jne. Sa ei saa teha mitte midagi, mida sa ise tehaks teha. Ja kui sa üks hetk mõtled, et sa oled omadega juba nii läbi (sest see pole mingi kahe nädalane projekt ega aastane, vaid see ongi nüüd sinu elu ja iga jumala päev), siis sul hakkab peas vilkuma väike kaval süütundest pakatav lambike – paneks lapsele ühe multika, mis see talle ikka teeb! Äkki saaks sel ajal korra teed juua ja kas või 5 lk raamatut lugeda.
• Su laps lihtsalt keeldub tomatit või kurki või kapsast jne söömast. KEEEELDUB. Või siis titena sõi ja üks hetk on lihtsalt cancel. Nii võib juhtuda, päevapealt! Mida sa teed? Sa ei saa sundida last neelama kui ta okserefleksiga selle toidu välja oksendab. Sa ilmselt leiad mingid toidud, mida ta on nõus sööma (kui need pole just ainult krõpsud ja limonaad), et ta midagigi sööks. Mis sest, et sa tead, mida laps tegelikult sööma peaks.

Loomulikult on ka väga kindlameelseid inimesi, kes äkki suudavaki kõik oma enne lapse saamist tekkinud veendumused reaalsesse ellu rakendada. Kuid perekondi on erinevaid: üksikemasid, emasid, kelle mees töötab nädalaid või kuid eemal välismaal… On selliseid isasid, kes lapse ema igas asjas aitavad ja siis selliseid, kes jälle nii palju ei aita… On neid isasid, kes teevad ise süüa ja kodutöid, kuid on ka neid, kes arvavad, et see on naiste teema. Ühesõnaga – igasuguseid. Ma ei kujuta ette, kas on olemas reaalselt naisi, kes enne lapse saamist visualiseerivad (ise või koos mehega) mingi pildi kuidas kõik olema saab ja lapse sündides kõik täpselt nii ongi?

Kokkuvõttes arvan ma, et pole mõtet õpetada sellistes asjades lapse ema, kui sa ise ema ei ole. (See ei käi mu õe kohta, ta ei hakanud õpetama, tegi lihtsalt oma tähelepaneku, aga ma laiendan teemat). Jah, kui Sa oled logopeed või lastepsühholoog, siis võib sinu nõu olla igati adekvaatne ja vajalik, kuid sellistel tüüpilistel teemadel, kuidas sina ükskord hakkad oma last ikka hoopis nii või teisiti kasvatama… Ma ütleks hästi viisakalt, et saa enne laps, ela temaga vähemalt esimesed 2 aastat ja siis räägime uuesti.

See ei tähenda, et kõik lastetud naised mõttetud oleks või elust aru ei saa. Aga ma räägin praegu lihtsalt KOGEMUSEST, mis saab tulla vaid LÄBI EMADUSE, mitte kõrvalt vaadates. Kõrvalt vaatajana on sul kõrvalt vaataja kogemus! Sa ei tea, mis tähendab 2 aastat järjest magamata olla. Sa võid arvata, et sa tead, aga sa ei tea! Sa võid teada, mis tähendab 2 päeva magamata olla, juhul, kui sa oled hoidnud näiteks kellegi last. Aga see on teine asi. Minu enda parimal sõbrannal ei ole lapsi, aga ma alati räägin temaga kõigest, lihtsalt on asju, mida olen mina kogenud emana, aga tema mitte.

Seda eelolevat kirjutatades arvan ma loomulikult jätkuvalt, et minu Ethelroos on maailma kõige ilusam ja armsam asi minu elus! 🙂