Varakult juba seletasin Ethelile, et emme kindlasti tahab sinust pilti teha ja Mana tuleb ka ja tahab teha ja arvesta sellega. Aga juba pärast paari pilti oli Ethel jumala tüdinud: “Oh, kõik tahavad mind pildistada!”, umbes nagu oleks 4 tundi järjest punase vaiba glämm-üritusel hambad krampi naeratades ühes asendis poseerinud.

Kalama Põhikooli aktus oli selline…. Hmm… No ruum oli väike ja lapsevanemad ei mahtunud aulasse ära (mille eest meid ka hoiatati), mikrofone oli vaid üks ja see moonutas ka häält nii, et kõrvadel oli valus kuulata. Aga iga aasta OMA LAPS esimest korda elus kooli ju ei lähe! Nii et savi oli isegi see, et aktusele lendas laivi Karin Tammemägi, kuulus Keskerakondlane, kes Põhja-Tallinna linnaosas ukselt uksele kommikarpe jagab. Seekord jagas ta kõigiga oma miniseelikut ja tõi õpetajatele (direktorile) karbi pliiatseid (?) ja kimbu lilli. Direktor aga ütles oma kõnes, et tema soov oleks, et lapsed saaksid aru, kes on rumal ja kes mitte, ja sellest olenevalt siis valiksid ikka targaks olemise tee. Naiss!

Managa. Nagu näha, siis selleks hetkeks oli Ethelil pildistamisest juba totaalne siiber.

Ethel vasakul all nurgas 🙂

Klassijuhatatunnis olid lapsed omale kohad valinud ja seina ääri kaunistasid vanemad. Klassijuhata, kes tundub noor ja tore, luges paberilt iga lapse nime, laps pidi püsti tõusma ja lapsevanem lehvitama, et ka teised näeks, kellega tegu. Terve nimekirja luges õpetaja ette ja Etheli nime ei kostunud. Kogemata jäi tal see nimetamata. Pärast seda hakkas õppealajuhataja (kellest olen ma varem kirjutanud SIIN) vanematele sõnu peale lugema. Minu laps teises reas, käsi viisakalt püsti… Terve õppealajuhata jutustamise aja ei küsinud ei õpetaja ega juhataja, et mis on. Mina sain muidugi aru, laps tahtis lihtsalt küsida, miks tema nime ei öeldud. Kui õppealajuhata lõpuks oma jutu lõpetas ja küsis, kas kellelgi on küsimusi… ja minu laps ta nina ees ilusti kätt tõstis (silmad kergelt veekalkvel), ütles ta üleolevalt ja konkreetselt: “SINUGA tegeleb hiljem sinu õpetaja”. Väga professionaalne! Or not?! Õppealajuhataja lahkudes sai õpetaja alles minu lapse murest aru ja vabandas, et oli jätnud tema nime ütlemata. Pidin oma ema, kes on mingi 30 aastat õpetaja olnud, põhimõtteliselt juukseid pidi tagasi hoidma, et ta selle õppealajuhataja juurde ei läheks pedagoogilisest kompetentsusest vestlema.

 Lõunatama läksime Lendavasse Taldrikusse 🙂 Pildil näha ka minu oranžid juuksed, mis ma eile helepruuni värvi kasutades endale miskipärast sain. Karl ütles, et ta on juba harjunud, et tal Elron kodus on.