“Emme, mitu korda peab veel ära magama, et ma kooli läheks?”

“6 korda!”

Ja mul ei ole lapsele 1. septembril mitttttte midagi jalga panna. Oleme kamminud läbi suurema osa kaubandusest ja KÕIK kingad (kinnised, millega saaks ka kevad-sügisel tänaval käia) on Etheli sõnul ebamugavad. Valetan, ühed kingad Tallinna Kaubamajas, olid ok – need maksid 90 EUR. Tol hetkel ma ei ostnud neid, sest olin veendunud, et saan üle poole odavamalt, nüüd ma enam nii kindel ei ole. Oleme läbi käinud NS Kinga, Zara, H&M-i, ABC Kinga, Sabo, Prisma, Weekendi, Tallinna Kaubamaja… Kindlasti midagi veel… Mis pagana jalg mu lapsel on? Välimuselt täitsa tavaline.

Samas olen ma ise samasugune printsess herneteral, mis puudutab kingi, pean enne 50 paari läbi proovima ja siis juhtub ka, et ostan ja hakkavad ikkagi jala peale. Niisiis on kaks varianti – kas ma lähen ostan ära need 90 EUR maksvad kingad või ostan talle mingid ägedad tennised ja lepime kokku, et me olemegi hipiperekond ja meid ei koti, et kooli kodulehel oli kirjas “riietus pidulik”. Või noh, olemegi siis pidulikud hipid.

Parim kild oli see, et kui ükspäev otse lasteaiast Sabosse läksime, Ethel proovimistooli istus ja ma talle ühe kinga ette susasin, käskides sokk ära võtta, et saaks peenema põlvikuga proovida, siis ta üles, et tal on üks probleem ja tegi imelikku nägu. No mis probleem saab olla?! Siis võttis ta oma soki jalast ja see jalg nägi välja, nagu ta oleks just vihmase ilmaga paljajalu peenraid rohinud. Umbes 2 päeva järjest, vahepeal jalgu pesemata. Esiteks pidin ma praktiliselt murdosa sekundiga oma kehaga sellele jalale peale viskuma varjamaks, et keegi ei näe, teiseks küsides, et KUIDAS, püha rist, see Sul juhtus, ütles ta, et mis annad mulle nii nõmedaid sokke jalga, et need olid SEEST MUSTAD! 😀