Mina: “Ethel, kui sina mind enam kallistada ei taha, siis mul on uut beebit vaja.”

Ethel kehitab õlgu: “Aga räägi siis Karliga.”

Ethel tegelikult tahab ikka kallistusi, aga lihtsalt ta tahab neid nüüd siis, kui tema tahab ja mitte nii väga teiste ees. Ta on ikkagi juba suur – koolitüdruk!

Kooliteed oleme vaid nii palju harjutanud, et kui koos oleme sinnapoole läinud (mingi paar korda), siis Ethel kõnnib natuke ees pool ja kui tuleb see ainuke autotee, mida ületama peab, siis lasen tal ise olukorda analüüsida ja ees üle minna. Üle tee minemise reeglid, mida ma olen Ethelile PÄHE TAGUNUD:

  • Telefon näpus ei tohi autoteed ületada. Üldse ei tohi telefon näpus tänaval ringi käia. Pähe tagumise käigus küsin talt, miks. Ethel: “Sest siis ei pane autot tähele ja jääd auto alla.”
  • Teiste autote vahelt ei tohi üle tee joosta. Miks? “Sest siis ei pane sind autojuht tähele ja jääd auto alla”.
  • Paljud autojuhid on idioodid ja tähelepanelikult roolimise asemel kirjutavad nad roolis smse või skrollivad feissi. Ehk et Sa pead olema veendunud, et autojuht sind märkab. Miks?  “Sest muidu ei pane sind autojuht tähele ja jääd auto alla”.

Sellised on meie reeglid, ilma ilustamata. Muidugi jääb nüüd mulje, et see 150m maja taha kooli minna ja ületada üks 30 km/h liikluspiiranguga tänav on megaohtlik. Ma ei kujuta ette, kelle lapsed mingi kesklinnas risti-rästi trammiteid jms ületavad! Ma lasen Etheli sinna üksi, kui ta 15 saab!

IMG_4146

Peale selle on oht, et ta üksi koju tulles ei saa välisust lahti. Oleme proovinud seda ca 3 korda, saab lahti küll, aga tal on need korrad lihtsalt jopand, et võti läheb õiget pidi esimese korraga sisse jne. Ühesõnaga, ma ei välista, et olen tööl ja koduukse tagant tuleb mulle ahastav kõne, kuidas see nõme uks lahti ei tule. Kõne saab muidugi vaid siis tulla, kui Ethel päeva jooksul oma telefoni pole tühjaks mänginud. Sellega seoses jälle üks reegel: päeva jooksul ei tohi telefoni tühjaks mängida!

Siis veel see üki kodus olemine… Korra olen sellest kirjutanud (üksi kodus olemise reeglitest) SIIN. Okei, kui saame ikka pikapäevarühma, siis see lõppeb 16.00 ja Ethel peab olema üksi kodus max 2 tundi. Ei tundu ju hull, seda enam, et on nõus tegelikult üksi jääma ka. Seda oleme ka harjutanud. Näiteks ükspäev käisime Karliga teatris. (Te ei kujuta ette, mis mugavus on minna õhtul teatrisse nii, et ei pea möllama mingite lapsehoidjatega!!!). Etendus oli pikk ja ma nats pabistasin, sest teatris ma ei saa ju iga hetk temaga telefonis rääkida. Lugesin siis sõnad peale, et helistan vaheajal ja kui ta tahab midagi öelda, saatku sms. Arvestasin, et jõuan koju 22.30. Jah, milline õudus – jätsin lapse üksi koju lausa pimenemise ajaks!

Vaheajal siis helistasin. Ethel oli natuke kuri, sest: “Emme, KÕIK vesi on otsa saanud, midagi juua ei ole”. Mõtlesin, et mul oli kodus mineraalveepudeleid kokku ca 4 liitrit 😀 Ta oli kõik LAHTISED veepudelid ära joonud, kinniseid ei saanud ta lahti. Andsin nõu, et joogu siis kraanist. Pärast kõne lõppu 2 min pärast helistab Ethel: “Emmmmmeee, äääääää-ää, ma kukkusin, mul on suu katki”, halab mulle telefoni. Olin valmis kohe teatrist koju lendama, aga tuvastasin telefoni teel, et midagi hullu ei ole – ta LÕI SUU ÄRA (kuidas see võimalik on?), verd ei tule. Ütles, et ei pea koju tulema, kõik ok. Nuputasin terve aja, kuidas laps sai suu peale kukkuda. (Mu laps on “suu peale kukkunud” :D). Kodus Ethel siis seletas ja näitas ette, et ta istus rahulikult laua taga arvutis ja järksu käis suu vastu laua äärt 😀 Sry, et ma naeran! Ainult minu Ethel saab sellise vigastuse endale tekitada, ausalt.

Lõppkokkuvõttes on see kooli minek üks ohtlik ja segane värk. Kõike ette ka ei näe. A vähemalt kingad ma lapsele lõpuks sain!

Võiksite jagada ka, kuidas teil lapsed koolimineku üle elanud on 🙂

Minu roos ja suvi 🙂