Ükspäev tulime Etheliga koju, tegin talle süüa (tatrapuder viineritega, mis on ainuke viis ta kuidagigi tatraputru sööma panna, vastasel korral sööks ta ainult makarone) ja kuni ta siis oma toitu nosis, lõin mina söögilaual arvuti lahti. Pidime uurima, kus saab teha õpilaspileti jaoks fotosid. Mõtlesin siis kiigata ka Kalamaja Põhikooli kodulehele, et ega äkki mingit vajalikku koolieelset infot üles pole pandud. Aeg ajalt olen viimasel ajal tsekkamas käinud…

Löön siis kodulehe lahti ja esimene asi, mida ma näen, on: 1. KLASSI MINEVATE LASTE VANEMATE KOOSOLEK KELL 18.00 KOOLI AULAS! Millal? TÄNA! Vaatan kella 18.25!!! Esimene mõte, isaand, kui loll ma olen, kuidas ma seda siis varem tähele ei pannud või miks nad seda varem üles ei pannud?! Ütlen Ethelile ka, et pean nüüd 3 minutiga kooli jooksma. Ilmselt ütlen meeltsesegaduses mitu korda ka “Täiesti pekkis!”. Ethel keeldub seekord üksi koju jäämast. Söök jääb pooleli, pole aega seda koristadagi, ise mõtlen, et kui kassid nüüd viinerid selle ajaga mööda põrandat ja vaipa laiali veab, siis great!

Poole minutiga oleme riides ja sõna otseses mõttes tormame joostes kooli poole. Õnneks see on maja taga, seega jookseme vb 100m kokku. Kooli ukse ette jõudes, on uks kinni. Mida hekki? Proovime teist ust – kinni. Järsku valdas mind totaalne rahu ja tegin telefonist neti lahti, et kontrollida seda koosoleku infot uuesti. Ja mis seal seisis? Kuupäev oli 17.06!!!! Mitte 17.08! 17.06 koosolek, KUS MA JUBA KÄISIN KAKS KUUD TAGASI! Purskasin naerma ja seletasin Ethelile asja ära. Korraks oli tal tunne, et ta on loll. Seletasin siis ära, et ei, emme on loll. Siis seletasin uuesti, et parem on öelda mitte loll, vaid rumal. Aga olgem ausad, selles olukorras oleks ma lollide võistlusel I koha ja eripreemia saanud!

Teel tagasi mõtlesin, et kuidas aju nagu luges seda infot, mida ise lootis nii väga juba ammu näha – käisin tihti kodulehel vaatamas, ega infot pole ja kuigi see vana inff seal koguaeg rippus, siis ikkagi suutsin sellest kinni hakata. Töökaaslased ütleksid mulle kohe, et söö liha 😀 Kuigi Etheli tegi see kiire vaheseik tusaseks, siis õhtul suutis ta lambihetkel juba teha kildu stiilis: “Emme, kuule, vaata kes ma olen?” ja siis tegi seda: “Appi, appi, me peame jooksma!” ehk et mind järele. Hea, et Karli kodus ei olnud, mul oleks nii mark olnud, et poleks julgend kohe koju tullagi ja oleks pidanud mingi tund aega kodumaja ees põõsa taga kükitama…