Pühapäeval käisime me metsas. Täielik uitmõte. Eesmärk oli minna lihtsalt loodusesse ja äkki leiab ka mõne seene. Veel täpsem eesmärk oli mul Ethel viia loodusesse.

Ta ei tahtnud alguses üldse minna. “Mis ma seal teen?” “Mina ju niikuinii seeni ei söö?” Ma olin juba peaagu nii kaugel, et mõtlesin, okei, jätan siis lapse koju, sest mingit jonnikäiku ma ilusal pühapäeval ette võtta ei taha. Karl oli see, kes kuidagi utsitas, et räägi ta ikka kuidagi ära.

Ragistasin siis ajusid, sest ma ei tahtnud hakata ka ähvardama stiilis “nädal otsa ilma multikateta!” ja tulin heale mõttele. Pakkusin Ethelile, et otsin oma vana fotoaparaadi üles, mille ta täitsa endale saab ja millega võib nagu seenepaparatšo seeni stalkida. Loomulikult on tal telefonis ka täiesti norm kaamera, aga see ei ole ju SEE. Päris vana fotokas, mis klõpsust avaneb, on ikka hoopis teine asi. Natuke kauplemisjuttu ka juurde, et päeva teises pooles tee, mis tahad (kui muidugi välja jätta suits ja alks ja kutid, samas selle postituse kirjutamise hetkel on ta justnimelt ühel poisil külas :D), siis oligi kaup koos.

img_1019

Need on siin minu telefonipildid ja mul pole aimugi, millised on söögiseened, va kukekad, seega korjasime ainult kukekaid. Sorry, kui mõne jaoks on seene metsa jätmine nagu vigastatud looma maanteele hülgamine 😀

img_1086