Mis mõtteid tuleb teil pähe, kui kuulete väljendit “Tahab parem näida, kui ta tegelikult on”? Hakkasin selle väljendi üle ükspäev juurdlema ja mulle tulid pähe mingid sellised olukorrad:

• Inimene ostab uhkema ja kallima auto, kui tal tegelikult optimaalne oleks. Umbes see sama teema, et tüüp sõidab mingi 45 000 eurot maksva audiga, aga elab oma perega kitsas Lasnamäe korteris. Lõppkokkuvõttes ongi tema enda valikud ja keda huvitab eks. Aga kuna ma praegu kirjutan nendest olukordadest, siis see vist on too olukord, kus inimene tahab näidata end paremana – autot näevad kõik, aga koju ta naljalt kedagi külla ei kutsu. See on üks näide, aga kokku võtta võib selle vist nii, et inimene on nõus kulutama nendele asjadele, mis teistele inimestele välja paistavad, ebaproportsionaalselt suuri summasid. Kui need summad oleks sissetulekutega vastavuses, siis see näide siia ei kuuluks.
• Inimene elab krediitkaartidega kuust kuusse võlgu. Ta on tekitanud endale kunstlikult raha juurde, suur osa palgast läheb põhimõtteliselt krediitkaartide katteks ja kuu teises pooles tuleb hakata jälle krediitkaarte kasutama, sest raha on otsas. Krediitkaartide abiga saab inimene näiteks einestada kallimates restoranides kui muidu jõukohane ja seal ka sõpradele välja teha. Selle punkti võib üleüldiselt kokku võtta, kui üle oma tegelike võimete elamine.
• Inimene paneb näiteks pidevalt endast sotsiaalmeediasse pilte, mis jätaksid justkui mulje, et ta on armastav ema (või isa, aga selliste piltide postitamine pole vist niivõrd meeste komme) ja kaaslane, aga tegelikult on need vaid pildid ning nende taga võtab inimene antidepressante. Või nende piltide taga on keegi tegelikult vägivaldne. Või joodik. Mida iganes. Kokkuvõtvalt siis elu, mida presenteeritakse maailmale, ei ole kohe üldse vastavuses tegelikkusele. (Tujurikkuja tegi ka päris hea klipi selle kohta).
• Inimene töötab näiteks suvalise telefonimüüjana, aga ütleb teistele, et on ettevõttes müügijuht. Kui paljud ei defineeri ennast töö kaudu, siis nende inimeste jaoks on ametikoht väga tähtis ja nad üritavad end seeläbi paremana näidata. Iroonilisel kombel ei pruugi ametikoht olla oluline tolle inimese/ seltskonna jaoks, kelle ees end sedasi presenteeritakse, aga presenteerija jaoks on see oluline.

Nendes puktidest ei saaks mina täna endale kuidagi linnukest kirja. Ma sõidan töö poolt antud tavalise Toyotaga, mis sai just 5 aastaseks ja mis uuenagi polnud luksusauto. Krediitkaart on mul vaid selleks, et osta lennupileteid ja bookida hotelle ning vahel harva olen ka midagi välismaalt tellinud. Ma ei võtnud endale buumi ajal nii suurt eluasemelaenu, mida praegu vigaseks end maksaksin. Ma ei ole ka eriline õrnushetkede postitaja sotsiaalmeedias. Lisaks, töö on töö ja mul on täiesti ükskõik tänasel päeval, on mu visitka peal “müügijuht” või “müügiesindaja”.

Küll aga pean ma ülinormaalseks ja loomulikuks näitamaks end natuke paremast küljest näiteks töövestlusel. Varsti saab mul oma töökohas 7 aastat täis ja sel ajal ei ole ma käinud ise ühelgi vestlusel. Aga kes ei oleks töövestlusel luisanud, et oskab veidi paremini mõnda arvutiprogrammi vms. Kui see just ei ole iseendast absoluustelt teise minapildi maalimine ja oskuste kohta lausvaletamine, siis ma ei näe selles midagi halba. Usun, et kõik teevad seda, ning hiljem õpivad töö käigus ruttu oma puudujäägid tasa.

Kas endast parema mulje jätmise juurde kuuluvad kunstripsmed, -küüned, -rinnad, -huuled, -juuksed, solaarium ja igasugused iluopid? Faktiliselt ju küll. Kui mul endal ikka on jube pudenevad ja närused küüned ning ma lasen sinna peale geelküüned (või ma ei tea, mis tänapäeval pannakse?) panna, siis need küüned ei ole ju see, kes ma tegelikult olen. Isegi meikimine oleks justkui endast parema mulje jätmine 😀 Aga ma arvan, et mõistuse piires (mõistused on muidugi väga erinevad selles osas) on täitsa okei neid asju teha. Ise olen lasknud eemaldada paar inetut sünnimärki oma kehalt ja kui keegi arvaks, et seeläbi üritan ma endast paremat muljet jätta, siis jumal temaga. Muudest iluoppidest olen ma prii ja midagi kunstlikku mul keha küljes praegu pole, ma ei näe selleks vajadust.

Nüüd ma tahaksin rääkida ka veidi spetsiifilisemalt. Ma tean, et on inimesi, kes arvavad, veganid peavad end teisteks paremaks, kuna nad ei söö liha ja ei toeta vägivalda jne. NB igaks juhuks – ma ei öelnud, et veganud ise peavad end paremaks või et nad on paremad. Kirjutasin, et on inimesi, kes ARVAVAD, et veganid peavad end paremaks. Samuti on inimesi, kes arvavad, et inimesed, kes ei söö enam liha, peavad end teistest paremaks. Ma ei olnud kuni põhimõtteliselt tänaseni isiklikult selle suhtumisega kokku puutunud, sest suhtlen üldiselt mõnusate ja mõistlike inimestega, ning olin seda vaid läbi internetifoorumite täheldanud.

Kas ma pean end teistest paremaks, sest ma ei söö liha, või tahan sellega näida parem kui ma tegelikult olen? See on lauslollus, sest sel juhul peaksin ma end paremaks ka näiteks oma elukaaslasest ja oma LAPSEST! Oma lapsele ostan ma mõnda lihatoodet (ta lihtsalt ei armasta eriti liha juba ammu enne seda, kui mina liha ei söö) ja kui ta tahab omale lemmikloomadeks näiteks kääbushamstreid ja ma arvan, et ta on piisavalt suur ja vastutustundlik nende eest hoolitsemaks, siis ma kaalun oma lapsele nende võtmist, loen nende kohta, mis tingimused peaksid olema täidetud jms.

Järeldused teemal “liha ei söö, aga puuris looma pead, järelikult tahad hoopis teistest parem välja näida” on jabur ja väga vastuoluline. Kes Mallu blogi loeb, see teab, et mingi osa inimesi on teda materdanud igasuguste asjade pärast, mis tegelikult on kokku võttes väga vastuolulised. A la läheb lapsega reisile – mis sa vead seda vaest väikest last kuhugi kaugele. Läheb ilma lapseta reisile – halb ema, ei taha oma lapsega koos olla. Nimekiri oli pikk.

Ajakirjanduse ja foorumite põhjal võiks öelda, et sama “Mallu trollimise efekt” tundub olevat veganite ja taimetoitlaste vastu. Oled vegan, aga söödad oma last lihaga – mis vegan sa tegelikult ikka oled, tahad lihtsalt teistest parem näida. Oled vegan, aga toidad ka oma last veganpõhimõtete järgi – issand, see laps satub küll haiglasse, ja sind ennast tuleks üldse vangi panna. Oled taimetoitlane (st ei söö lihtsalt liha, misiganes sul need põhjused on) – see on lihtsalt moe pärast, sest kui sa juba liha ei söö, siis ei tohi sa mingil juhul võtta/ osta lemmiklooma, eriti tõulooma, lapsele liha sööta, osta nahast saapaid, käia loomaaias, osta oma külalistele jõulupraadi jne jne.

Veganlusel on tegelikult trollijate kõikidele küsimustele vastused olemas, väga loogilised seletused ja veganit on tegelikult võimatu nö “vahele võtta”. Trollijaid muidugi alati leidub, aga nende eesmärk ongi lihtsalt trollida. Praegu mõtlen, et ohh palju lihtsam olekski olla vegan – igale küsimusele (olgu see rumal või mitte) on loogilised vastused olemas, miks ja kuidas. Minul on teatud mõtted ajas muutunud ja ma ei tea, kuhu need välja jõuavad või mis saab.

Ma võin julgelt öelda, et kui näiteks telekast näen, siis mulle ei sümpatiseeri jahimehed või inimesed, kes kasvatavad veiseid vaid selleks, et nad lõpuks tappa ja lihaks müüa, või siis loomatsirkuse-korraldajad ja karusloomade kasvatajad, kes kasvatavad loomi puuris, kus nad saavad vaevalt ümber keerata ja nende jalad ei kanna nende paksu nuumatud keha (vt pilti allpool).

Küll aga mõistaksin ma näiteks mingit väikest talupidamist, kus paar lehma, kelle piima ise juuakse ja vb ka naabrile pakutakse, kus on vabapidamisel kanad, kelle mune süüakse, ning lihtsalt loomadega koos sünergiliselt elatakse neid tapmata. Ma ei vii enda last tsirkusesse, kus loomade kulul pulli tehakse ja neid piitsutatakse ning väärkoheldakse, aga samas ei näe ma midagi halba, kui kellelgi on kodus koduloom, keda ta hoole ja armastusega kohtleb, teades kuidas tolle loomaga ümber käia.

Jah, ma ei ole oma peas mõelnud iseenda kohta välja sellist süsteemi nagu veganlusel on täielik süsteem, kus kõik ongi viimseni läbi mõeldud. No näiteks see, et veganid ei söö mett. Ma usun, et see mesilane ei saa väga aru, et inimene teda kuidagi julmalt ära kasutab, aga vegan ei saa mett ikkagi süüa, sest mett teeb mesilane iseendale ja see on loomne produkt.  Olgem ausad, kui veganid tarbiksid mett, oleks kohe keegi kukil ja kaebleks ebaloogilisuse üle.

Mis mulle veganite suhtumises meeldib? Facebooki “Jah, see on vegan grupis” kirjutab vahel keegi umbes midagi sellist, et tervist, olen see ja see ning olen loobunud liha (siin võib olla vahel ka mingi täpsem jutt, millest loobutud on) söömisest. Vahel tuleb sinna otsa veel jutt põhjustest, vahel sellest, kuidas perekond tollele uudisele reageeris, või mingi spetsiifilisem küsimus. Vahel ka jutt, kuidas ollakse alles nö teekonna alguses ja vaadatakse, kuhu see viib. Nii kardinaalsed muutused ei tule tihti üleöö.

Mis ma aga olen tähele pannud, on see, kuidas seal grupis sellise jutu peale reageeritakse – ollakse positiivsed ja võetakse inimene justkui omaks. Julgustatakse. Antakse nõu. Jagatakse kogemusi. Ma pole näinud mitte kordagi, et keegi oleks mögisenud, et miks sa ainult lihast loobusid ja piima ikka edasi jood. Või et ou, munad on ka loomne! Hallo, juustu küll taimetoitlane ei söö! Ebaloogiline! A mis sa lapsele süüa annad? Aga oma koerale? Miks sul üldse koer on? Issand see on tõukoer? Tõukoerad on KEELATUD! Jne jne.

Ma ei tunne isiklikult mitte ühtegi veganit ega veganseltskonda, kuid ma päriselt ka ei usu, et nad omavahel salasektina kokku saavad ja siis kõiki neid vegetaarlasi (ehk pooltaimetoitlasi) tagaselga kiruvad ning oma lapsi ja perekonda vihkavad, juhul kui nemad pole veganid. Ma tõesti ei tea, ei usu. Ja ma ei ole ka sattunud ühegi vegani blogis (läbi internetimaailma ma mõnda veganit ikka tean) sellise keelepeksu peale 🙂

Väga pikk ja lohisev jutt, ma tean. Milline mitte lihasööja võiks tahta endast paremat muljet jätta, kui tegelikkus? See, kes salaja ikkagi sööb liha. Ma ei tea, kas selliseid on ja mis põhjused need võiksid olla, mõtlesin täiesti hüpoteetilise näite. Ma arvan ikka, et on vahe puuris karusloomal, kelle jalad on tema keharaskusest väärarengusse kasvanud, kuna ta ei saa liigutada, ning koduloomal, olgu need merisead, hamstrid või kas või tõukassid, kes on inimese lemmikuteks (muide see toimib tihti ka vastupidi – inimesed on nende loomade lemmikud :)) aretatud, kui nende eest hoolitsetakse. (Pildil on puuris karusloom ja teisel pildil minu kassid).

Ja uskumatu, millise pinnase ma kündsin trollijatele selle pika ja lohiseva postituse näol 😀