Täiesti juhuslikult ilmus minu Facebooki seinale allolev pilt, ju keegi mu tuttav oli laikinud või jaganud… Pilt on pärit Tomson.ee lehelt, kus käis pildi saatmise mäng (või midagi sellist):  “Meile meeldib saada pilte oma sõpradelt! Vaata kui suur TY kollektsioon on armsal Jaanikal. Kui palju TY kaisukaid on Sinu lapsel? Jaga oma kollektsiooni meiega!”  (Copitud nende lehelt).

12376279_1079077528779744_2679411850851106228_n.jpg

Foto on Tomson.ee Facebooki lehelt.  Kuigi pilt oli avalik, ma “udutasin” lapse näo ära, sest ise lapsevanem olles, tundus mulle nii õigem.

Need TY loomad on tõesti armsad… Ethelil on neid 2 – ühe tõi Karl talle kuskilt välismaalt ja ühe võtmehoidja-looma ostis Ethel ise oma taskuraha eest. Aga see pilt tekitab minus küsimusi nagu näiteks, et kas vanemad tahavad last “ära uputada” või kas vanematele meeldivad äkki need TY loomad isegi rohkem, sest MIS MUUL põhjusel neid loomi lapsele nii palju kokku on ostetud?

Okei, vanasti koguti kommipabereid, marke, õllepurke, münte, pastakaid, kilekotte, märke… Tegelt kogutakse erinevaid esemeid siiamaani. Varem see kollektsineerimine vist päris nii ei käinud, et oli koguaeg võimalus poodi minna ja kollekteeritav asi lihtsalt osta. See kättesaamatus tegi kogumise põnevaks, asju vahetati, otsiti… Aga need mänguloomad on lihtsalt suva hetkel ju poest ostetud ja homne päev võib neid 25 tk juurde osta, see nagu ei tundu see sama kogumine, mis kunagi oli… Noh ega ei peagi…

Tegelikult sunnib see pilt sügavalt enese sisse vaatama ja kontrollima, et ega ma oma lapsele aegade jooksul pole ostnud nii mõttetult palju ühesuguseid mõttetuid asju. 

Minu kannatus katkes näiteks KOLMANDA Monster High nuku pealt. Okei, vanaema ostis lapsele mingi hetk veel ühe neljanda. Pet Shopi kujukesi on meil kogunenud rohkem kui 4, aga neid oleme saanud ka kuskilt kasutatud asjade poest sentide eest ja laps tõesti omal ajal mängis nendega iga jumala päev. Kaisuloomi on meil ka üksjagu. Kalli raha eest olen ostnud vist vaid ühe – Lotte kaisuka, mõned teised on kingitud kunagi ammu ja suurem osa pärineb ühest Rakvere kaltsukast, kus nende hinnad on olnud 6-30 senti!

Niiöelda süüdi tunnistan end kleepsu-, nuputamis- ja värvimisvihikute ostmisel. Ma kujutan ette, et nende peale on läinud alates sellest, kui Ethel oli 3 aastane, sadu eurosid. Sest talle lihtsalt niiii väga on väiksest peale meeldinud nendega joonistada ja kritseldada. Kuidas mul saab sellest kahju olla, see ju arendab last! Legosid on ka tegelt palju, samas nendega ta tõesi ehitab. Võibolla see pildil olev laps ka mängib KÕIKIDE nende loomadega, ma ju ei tea, aga tundub ülimõttetu, seda enam, et need pole ju kõige odavamad loomakesed.

Mõistan, et lapsel võib olla väike kiiks, et no nii väga meeldivad need TY loomad. Mul lapsele meeldib see jänes ka, kellel koll ninast välja ripub (LINK), aga see ei tähenda, et ma iga mõttetut asja ostan, mis ta tahab. Pigem kulutan oma energia seletamisele, et see on ebavajalik. Ma ei ütle, et ma ei ole teinud mitte ühtegi mõttetut ostu, see ongi raske, kui sulle vaatab hirvesilmadega laps otsa “Emme, palun!!!”, aga samas ei ole ma teinud 35 mõttetut ostu järjest ja samasse auku.

Minu jaoks oli see pilt igatahes selline järjekordne silmade avamine ja südametunnistusele koputamine. Tarbimisühiskonna “võlud” ja tänapäeva laste saan-kõike-mis-tahan näide.