Virumaa Teatajas kirjutas keegi Katrin Uuspõld, Virumaa teataja toimetaja repliik-artikli:

Eile, lastekaitsepäeval, sattusin tahtmatult linnaliikluses pealt nägema situatsiooni, kus koolilapsed koos õpetajatega olid kuhugi teel ning oli vaja vöötrada ületada. Üks aktiivne marakratt kalpsas hoogsalt teele, pedagoog krahmas tal kratist kinni, raputas teda ja manitses emotsionaalselt, sõnu valimata.

Jah, see oli ilmselgelt ebapedagoogiline. Kurnatud moega õpetaja puhul oli tõenäoliselt tegu viimase piisaga tema kannatuste karikas ja ta lihtsalt ei suutnud end talitseda ning lapsele kätt ette pannes talle mõistlikul moel selgeks teha, et nõnda teele tormates võib auto alla jääda.

Ma ei mõista seda õpetajat hukka. Aga ma väga loodan, et peagi algav koolivaheaeg laseb sel õpetajal ning paljudel teistel põhjalikult närve puhata ja taastuda, et uuel õppeaastal hea meelega lapsi õpetada ja juhendada.

Ja võibolla klaarub puhkuse ajal hoopis mõte mingil muul alal töötada, kui koolis enam grammigi rõõmu, lootust ega mõtet ei paista olevat.

Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum

Suvaline mööduja ehk siis selles loos Katrin Uuspõld nägi tänaval “kurnatud moega” õpetajat, kel “koolis grammigi rõõmu, lootust ega mõtet ei paista olevat” ning soovitab tal äkki hoopis MUUL ALAL tööle hakata!

Minul isiklikult on Katrin Uuspõllule üks väike soovitus. Tegelikult isegi kaks:

1. Palun lõpetage (ajaleheveergudel) inimesele üks kord näkku vaadanuna selline “sisukas” karjäärinõustamine. Karjäärinõustajad ja life-coachid kulutavad vestluste ja testidega tunde, et inimesse süüvida ja aidata tal suurendada teadlikkust iseendast. Korra näkku vaadates ei ole võimalik selliseid julgeid ja põhjapanevaid järeldusi lihtsalt teha. Te küll ei kirjutanud siia selle õpetaja nime, aga ikkagi käib ju jutt konkreetsest inimesest. Üleüldse, kas kurnatud näoga (see oli ka muidugi Katrini enda hinnang) inimene peab automaatselt ametit vahetama? Päriselt? Katrin, kas Teie ei ole MITTE KUNAGI kurnatud näoga? Mina näiteks vaatan siin internetist Teie pilti ja kuigi Te ei tundu just kohe kokku kukkumas, siis väike värskendus (või siis karjäärivahetus äkki?) ei teeks paha!
2. Kui Teil millestki kirjutada ei ole või kirjutate nii idiootseid artikleid, siis lihtsalt võtke puhkus ja äkki “klaarub puhkuse ajal hoopis mõte teisel ametikohal töötada”.

Teine asi on mul veel seoses selle artikliga hingel. MILLINE EMA tunneks end turvaliselt, kui tema laps hüppab täiesti ootamatult autoteele ja õpetaja hõikab rõõmsalt: “Kuule Uku, tule sealt ära, auto ju tuleb!”??????? Mina ei tunneks enda last lasteaeda (kooli) viies sellise õpetajaga turvaliselt! Absoluutselt õige reaktsioon on õpetajal, kes lapsel kratist kinni haarab ja ta kõnniteele tagasi tõmbab. JÕUGA! Ja isiklikult lubaksin oma lapsele sel hetkel öelda ka paar krõbedamat sõna. Sest ise teeksin ma TÄPSELT sama moodi.

Ja äkki ma olen sel hetkel veel kurnatud moega ja juhtun Katriniga kokku, kes kirjutab tunni aja pärast ajalehte artikli, kuidas üks ema tõmbas oma lapse eluohtlikust olukorrast eemale ja üldse oli ta nii kurnatud moega, et võiks oma lapse parem lastekodusse ära anda…