Ruudi

Ruudi

Meie viimane alles jäänud hamster suri nüüd vanadussurma. Sellega on siis ühel pool. Kuna laps ikka tahaks väikest looma ja mulle ka nii väga meeldivad närilised, oli meil plaan võtta uus loomake, aga väikse lisatingimusega – loomal võiks ka aju olla. Inimese mõistes siis. Ma usun, et meie kääbushamstrid polnud sugugi rumalad. Targad väänikud olid. Aga seda OMA maailmas. Nüüd tahtsime, et loomake ka meie maailmast aru saaks.

Ma polnud elus mõelnud võtta endale rotti. Ma ei karda rotte, nad ei tundu mulle jäledad ega midagi, aga mulle tundus, et on nii palju teisi nunnusid karvapalle, kes on rotiga võrreldes loogilisem koju võtta. Kuni siis sõbranna mulle rääkis oma lapsepõlveloo, kuidas tal on olnud kõikvõimalikke närilisi, aga rott oli parim. Suhtles ning oli nagu sõber. Sealt see otsus, rotti üldse kaaluda, sündis.

Olen kuulnud, et inimesed, kes kardavad madusid, tunnevad ka rottide vastu jõledust. Asi pidavat olema roti sabas, mis ongi justkui madu. Mulle meenutab see küll vihmaussi, aga no mulle meenutavad maailmas väga paljud asjad midagi, ega ma siis seepärast ei väldi kõike. Rosin-šokolaadis kommid meenutavad jänesepabulaid, aga ma söön neid väga hea meelega. Roti saba meenutab mulle vihmaussi, aga see ei pane mind kuidagi võdistama. Mu meelest täitsa tavaline looma saba. Mis sest, et vähem karvu. Mõnel inimesel on juukseid hõredalt peas. Tõsi, kõik inimesed ei tahaks sellist tüüpi kodustada.

Läksin rotti kõigepealt vaatama. Et no VAATAN lihtsalt. Nii kui ma vaatasin, pidin ta saama. Helistasin lapsele, saatsin foto. Laps kirjutas vastu: “VÕTA! NII ARMAS!” Ja nüüd on meil kodus pisike rotipoeg Ruudi:

9F3E3516-B348-4C9A-9FA5-CEF8950E32AF
Ruudi. Mina hüüan teda Ruts. Või siis Riidi-Ruudi-Ralla-Pakane-On-Valla. Viisiga.

A kuidas ma ei võta rotti, kui nad on niiiiii armsad. Nagu vaadake teda. Ma usun, et inimestele tunduvad rotid vastikud, kuna rotid – katk, haigused, keldrid, kanalisatsioonid, maal lakad, kuuritagused… Aga ma suudan neid vaadata vabalt koduloomana. Sõbralikud, armsad, tahavad inimese sülle ja peale ronida, pehmed, asjalikud. Osad räägivad, et neid tuleks kahekaupa kindlasti võtta, osad ütlevad, et vabalt võib ka üks olla. Ma võtsin ühe. Saagu, mis saab. Suhtleme temaga siis selle võrra rohkem. Iga päev on ta meil puurist väljas käinud ja meie peal roninud, kuid kui ta võimalust näeb, sibab ta on puuri tagasi. Ma juba ootan, et ta suuremaks kasvaks.

Mul tuli meelde tegelikult ainuke seos, mis mul rottidega minevikus oli. Üks kauge tuttav (kes alati oli mingites teatud asjades kõige targem, tavaliselt küll müütides, mida ta pidas raudtõeks :D) rääkis aastaid, kuidas rotid on maailma ägedamad loomad, nad on sõbralikud, targad, mitte kunagi ei hammusta ning et ta võtab oma lapsele roti. Võttis. Mingi aja pärast ühmas too töökaaslane suvalise jutu sees, et rott oli vaja magama panna, sest tal olid kasvajad, ning üldse nõme rott oli – hammustas. Ma arvan, et loom võib hammustada, või mitte hammustada. Saab öelda, et minu rott ei hammustanud mind mitte kunagi, mitte et mitte kunagi ükski rott ei hammusta. Sellistel tõsimeeli kõiketeadjatel võiks karma tihemini külas käia.

Aga meie rotipoeg on vahva. Ja mul on Nöepi kohta ka uudiseid, aga ma ei tea, kas saan kohe rääkida, mul juba nagu mingi miniloomaaia-blogi. Aga ma võiks vabalt võtta veel mõne kassi, siili, merisea, deegu või mõne muu tüübi. Äkki hakkavad kunagi koerad ka niimoodi meeldima. Või inimesed.

Foto: pexels.com

 

8 thoughts on “Ruudi

  1. Mul olid lapsepõlves hamstrid, sellised nunnud ja armsad, aga nad olid hamstrid. Kogusin ise kopikad kokku ja kui Lõuna-Eestist Tallinna tulime, ostsin vastu ema-isa tahtmist endale roti. Rott oli must-valge ja nimeks sai Ossu. Oma nime teadis ta väga hästi, hõikamise peale tuli alati kohale. Rott elas meil korteris vabalt, oma asjad ajas akvaariumisse, kus oli tema nn wc. Lõpuks oli Oss isa-ema poolt hoitud kui oma laps, paremad palad sai tema, koos vaadati telekat ja ööselgi magas Oss kellegi padjal. Oss oli meil ka koera eest, kes kõik külla tulnud inimesed üle kontrollis ning oli ka neid, kellele hambad kätte löödi. Rotid on võrratud ning ootan, et väiksem laps natuke veel kasvab, siis kindlasti võtan uuesti roti.

  2. Ma olen juba ammu mõelnud, et tulevikus tahaks võtta koju siiami kassi ja roti. Sa elad mu unistuste (miniloomaaia)elu! 😀

    1. Minu kaks kassi on suht rahulikud ja lihtsalt vaatavad, aga mu kasulaps kass Nöep, see sööks ta hommikusöögiks 😀

  3. Kirjutasin selle su pildi alla vist ka aga ma kardan hullult rotte aga see on küll nunnu.
    Mul on aastaid olnud närilistega tõeline foobia tegelikult. Koolis vanasti kleepisin pildid kinni, kus oli mõni hiir-rott. Ja ainuüksi pildi nägemine ajab mind nutma ja karjuma. Ma ei suutnud sõna rott isegi välja öelda tegelikult kunagi. Kusjuures mu aju on vist blokkinud, et mis hirm mul nendega on ja kust see alguse sai.
    Viimased paar aastat olen ise teadlikumalt proovinud sellega tegeleda. On läinud paremaks aga üle paari sekundi ikka pilti ei vaata. Ja suure tänavaroti peale mõtlemine paneb mul seest keerama ja ajab südame pahaks.
    Aga ämblikud, ussi, roomajad mind ei sega. Samas näiteks tuvisid kardan ka – ma tean, not normal. Ja oravaid ei taha puutuda ega toita. Täiesti veidrad hirmud tegelt ju 😀

    1. Oravad on niiiii nunnud! Aga mul on täielik ämblikufoobia, vb see ei tulegi kuskilt. See sinu näriliste foobia ka äkki lihtsalt on ja kõik. Või on foobiatel mingi lapsepõlveseos alati. Ma ei teagi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *