Nädalake veel ja siis algab SUVI. Kooliealiste laste vanematel hakkab minu meelest (vähemalt mul) suvi siis, kui kool lõppeb. Kui huviringid lõppevad. Ma olen iga kooliaasta lõpus nii tüdinud lapse trenni sõidutamisest. Miks ta ise ei lähe? No meil on ujumistrenn 2 korda nädalas, aga lapsel on sinna võimatu saada mingi ühistranspordiga ning jala oleks liiga pikk maa, nii peangi teda kahel korral nädalas viima. Kuna trenn ei kesta nii kaua, et mul oleks ilge mõte vahepeal koju sõita ja siis talle jälle järele tulla, siis ootan pigem juba basseini fuajees see tunnike ning teen tööd, surfan niisama netis või loen raamatut. Vahel käin samal ajal toidukas. Koju jõuame trennipäeval alles kell 20.40.

Kunstiringis käib laps ise trolliga ning õhtul pärast tööd võtan ta peale. Õnneks jääb see täpselt koju sõidu trajektoori peale ning pole keeruline. Aga tihti sellega diilimine, et “Ei taha minna!”, millele järgnevad erinevad vabandused, see võtab samamoodi läbi. Tegelikult tuleb laps trennis ja kunstiringist alati hea tujuga ära, talle meeldib küll, aga see enda kokku võtmine, et minna, see on raske. Eks ka täiskasvanutel, kes end trenni minema peavad sundima – enda kokku võtmine on ju kõige raskem, aga kui juba tehtud, siis on hea tunne.

Väsimus on mul peal olnud juba nii kaua, et ma ei mäletagi, mis tunne on päevläbi erk olla. Küsisin täna nii muuseas kodus, et mis tunne see on. Laps vastas, et vinge. Tahaks ka seda vinget tunnet, mitte nii, et kell 2 päeval unistan juba teki all lamamisest. Kui on see päev, kui kuhugi minema ei pea, keeran end pärast tööd diivanile ja magan paar tundi. Nädalavahetusel toimetan hommikused toimetamised ära ja magan nii laupäeval kui ka pühapäeval lõunamagamist. Vajun täiesti kooma. Lugesin Anna Lutteri vahvast blogist, et ka temale meeldib lõunamagamine, aga nüüd, kui tunneb, et uni hakkab peale tulema, hakkab ta hoopis kodus trenni vihtuma. Whaaat?

Seda väikest postitust olen ma juba nüüdseks mitu päeva kirjutanud, nii kaua, et juba oligi lapse viimane ujumistund, kuhu vanemad samuti vaatama lasti. Laps ujus erinevaid stiile nagu püssikuul ühest basseiniotsast teise. Mul oli nii uhke tunne, minu laps ja nii tubli ning ma ise olen ka nii tubli olnud, et teda järjepidevalt kokku 3 aastat sinna ujumisse ikka suunanud ja transanud. Ujumisoskus on mu meelest väga oluline. Igatahes, kuigi ma olen sellest juba ammu üle saanud, et appi, ma olen EMA ja appi, mul on SÜNDINUD laps (nagu paljud noored emad ei suuda 4 aastat järjest uskuda ja seda järjepidevalt rinnale taovad!), siis eile oli mul küll uhke tunne. Aga mitte seepärast, et mul ON laps, vaid seepärast, et see laps on juba nii arukas, humoorikas ja hea ujuja välja kukkunud.

Viimase nädala olen katsetanud ca kell 21.00 magama minemist, ükspäev läksin isegi 20.30 ja jäingi ööunne. Ütleme nii, et vb veidi värskem on hommikul olla küll. Kui võrrelda sellega hommikuga, kus eelnev õhtu olen 24.00ni veiniklaasi ja filmi taga tiksunud. Eile kirjutasin sõbrannale chatti: “Ma läksin eile 20.30 magama… Koguaeg väsinud, peaks arsti juurde vereproovi andma minema, äkki mingi rahapuudus vms.” RAHAPUUDUS! RAUApuudus tahtsin muidugi kirjutada. Rahapuudust ei pea vereprooviga isegi mõõtma, selle tunneks kohe ära. Ma praegu isegi ei tea, kumb oleks hullem, kas raha- või rauapuudus. Aga kuna ma olen nii väsinud, siis ma ei jaksa isegi vereproovi andma minna 😀 Ostsin nüüd rauatabletid ja vaatab, kas läheb veidi paremaks. C-vitamiini haukan niikuinii regulaarselt.

Millal või millega seoses teil suvi algab?

Foto: pixabay.com