Üldiselt on inimestel omadus iseennast veenda. Elad mingit elu, tunned rahulolemust, aga samas suudad end täiesti ära rääkida, et kõik on ju ok – tervist on, lapsed on toredad, mees ei joo üldse nii palju kui mõni teine ja tööl on ka päris normaalsed tingimused. Ja nii ongi! Samas, kui hakkaksid keskenduma sellele, mis võiks paremini olla, siis võib jõuda hoopis sinnani, kus mõistad, et elu vajaks hoopis kannapööret – palk on ikkagi panuse kohta liiga nadi, lastel on praeguses kodus liiga vähe ruumi, 10 kilo on ülearu ja kuigi mees ei joo, siis on ta liiga palju tööl. Ja jälle – nii ongi.

Vali aga välja, kas oled valmis muutusteks või pigem veel mitte, ning siis lihtsalt veena end mõttejõuga ära. Tihti nimetatakse seda teatud sorti veenmist vabanduste otsimiseks, aga kelle asi eks. Ja vahel saame ise ka aru, et otsime vabandusi. Ja siis veename end, et ei, tegelikult ikka ei otsi.

Täpselt sama kehtib ka näiteks eluasemelaenu võttes. Ühtepidi võid ju mõelda, et oled laenust vaba ja võid iga hetk oma trummid kokku pakkida ning teha, mis tahad. Teistpidi jälle veenda, et eluasemelaen on ju täiesti igapäevane ja normaalne asi, et saada oma kodu, ning trummid võid ikkagi alati kokku pakkida ja kodu maha müüa või üürile anda. 20-30 aasta pärast on Sul vähemalt päris oma kodu ja lapselapsed saavad vanavanemate juurde PÄRIS koju tulla, mitte vanaema juurde üürikasse.

Ma ise olen absoluutselt eluasemelaenuga korteriostu poolt. Ca 12 aastat tagasi võtsin esimese kodulaenu ja ostsin Majaka kanti 2toalise korteri. Ma ei ole seal püsivalt küll enam ca 5 aastat elanud ja umbes 10 kuud tagasi panin müüki. Maakleri abiga. Turg tundus selline, et on hea ära müüa ja ükskõik, mis juhtuks, sinna ma päriselt elama poleks enam läinud. 1,5 kuud tagasi oligi notar ja müüsin maha. Päris kaua müüsin, aga lõpuks leidus ostja ja sain ka selle hinna, mis tahtsin. Suur osa sellest läks pangale tagasi, aga 24 500 eurot laekus minu pangaarvele. Super, täpselt järgmise korteri sissemaksu raha. Poleks ma 12 aastat tagasi kodu ostnud ja selle asemel hoopis üüri tagunud, poleks mul midagi.

Uus korter oli tegelikult mul juba vana müüki pannes välja valitud. Sõbranna tuttav müüs ja kuna tal kiire ei olnud, siis leppisime kokku, et ootab ära, kuni ma vana müüdud saan. Uus on 63m2, maksis 108 000 ja kolmel tasapinnal ehk lofti tüüpi – suures toas on selline kõrge laega ala ja tavalisest kõrgemad aknad. Köök on kõige esimesel tasapinnal ja kaks tuba ülemisel tasapinnal siseakna ja vaatega suurde tupa. Renoveeritud, mingit remonti tegema ei pea, lihtsalt oma maitse järgi vaja nipet-näpet teha.

Teadsin, et vanasse paneelikasse ma korterit ei taha, olgu ta kui renoveeritud tahes. Piirkondadeks sobisid Põhja-Tallinn, Kesklinn ka Kristiine. Tegelikult ikkagi tahtsin Kalamaja lähedale. Saingi. Päris Kalamajja mitte. Sinna oleks saanud vast selle rahaga ka, aga väiksema 2toalise ja liiga tavalise, seda ma ei tahtnud. Rõdu oli ka üks minu suur soov, aga rõdu kahjuks ostetud uuel korteril ei ole, kuid muud plussid ja omapärasus kaalusid selle üles. Lisaks on seal oma aiaga piiratud ala, parkimiskoht ja laste mänguväljak.

Sissemakseks sobis 25%, seega 27 000 maksin ise ja 81 000 eurot pidin laenama. Laenu võtsin Swedist, küsisin ka muudest kohtadest, aga näiteks Coop ja LHV pakkusid ulmelist intressi. SEB (mu endine kodupank) pakkus peaaegu samaväärset intressi, mis Swed, aga asjaajamine nendega kuidagi venis. Samas Swediga läks kõik kibekiirelt. Kusjuures pangas ei pidanud ma mitte ühtegi korda käima, kõik sai tehtud telefoni ja interneti teel. Inimene, kes minu laenutaotlust käsitles, oli ise üldse Pärnu kontorist ja super abivalmis, muretses ise, kas saan ikka kõigest aru, seletas telefonis mitme kõne jooksul kõik asjad üksipulgi lahti. Ka notari aja pani tema ning saatis omalt poolt panga esindaja. Müüja saatis oma panga esindaja.

Laenu sain kergesti. Ulmepalka ma ei teeni uues töökohas, aga üle Eesti keskmise muidugi. Sissetulekuna läks arvesse ka igakuine lastetoetus 60 eurot, pluss see, mis blogi reklaamidest tuleb, aga see on ikka väga minimaalne, kuid sissetulek ikkagi. Ülalpeetavaid üks. Autoliisingu igakuine maksumus koos kindlustustega 180 eurot, jääk ca 9000 eurot. Esitama pidin 6 kuu väljavõtted ja kuna olin just töökohta vahetanud, siis oli ka tingimus, et vähemalt 6 kuud oleks antud töökohas tööstaaž. Laenumakse tuli minu meelest mõistlik, aga siiski 2 korda suurem kui eelmise korteri puhul.

Orjatunnet ei ole. Ei olnud ka siis, kui 12 aastat eelmise korteri laenu maksin. Kui müüdud sain, siis oli lühike periood, kus mu pangaarvel oli päris kopsakas summa ja eluasemelaenukohtustust ei olnud. Ei olnud ka sellist tunnet, et vau, olen vaba. Hoopis hirmus tunne on, kui pole OMA kinnisvara (mis sest, et tegelikult on see 25 aastat veel panga oma). Suve lõpus saan võtmed kätte ja ma usun, et see tunne, kus uks sulgub ja korteri endine omanik jäädavalt lahkub, tuleb see joovastav tunne, et jess, MINU UUS KORTER! Teen, mis tahan, sisustan, kuidas tahan, lähen sinna kas või “puhkusele”, kui tahan 😀 Mul on terve Pinteresti sein täis pinnitud erinevaid pilte, kuidas ma kujutan ette, et selle korteri sisustan ja mis ma seal muuta tahan, mis diivanid mulle meeldivad ning millised sisustuselemendid ostan.

Kas ma ei karda, et ma jään töötuks ja ei jõua laenumakset tasuda? Siin tuleb appi minu hea vana sitakoti-teooria:

  1. Ma tean, et ma ei ole sitakott.
  2. Kui ma ei ole sitakott, siis miks ma ei peaks hakkama saama.

Ja ongi kogu muusika. Loomulikult kunagi ei tea, mis võib juhtuda, aga selleks puhuks on mul ka paar kindlustust, nimelt töötuse vastu (Swedist koos eluasemelaenuga) ja ka elukindlustus (ühes teises kohast juba ammu tehtud). Seega, kui ma päris sussi püsti viskan, siis ei saa minu laps kaela minu laenu, vaid kindlustus maksab summa, millega peaeagu üleni see korter ära tasuda. Alati saab ka korteri maha müüa, kui on tunne, et käib üle jõu. Samas, kui ma peaksin ise üürikorteris elama, siis ma ei usu, et ma leiaksin laenumaksest soodsama korteri, mis oleks elatav, seega… Seega ma ei mõtlegi nende negatiivsete stsenaariumide peale, muidu jääks elu elamata. Seega ma veensin end, et tegin õige otsuse 🙂

Kas elad üüripinnal, eluasemelaenuga soetatud kodus või on Sul oma kodu ilma laenuta? Kardad eluasemelaenukohustust?