Eile oli täpselt minu masti troopiline suvepäev, selline nagu üks suvepäev olema peaks. Päike läks pilve taha ja ikka oli soe. Tuuleke tuli ja ikka oli soe. Viisin lapse T1 sünnipäevale (viimasel ajal on kõik sünnipäevad T1-s) ja läksin ise Paljassaare randa. Võtsin kaasa veits snäkki ja kaks raamatut, sest ma ei teadnud, kumma raamatu isu mul tuleb. Üks oli Salingeri “Kuristik rukkis”, mida ma kooliajal ei lugenud, vaid kuskil täiskasvanueas ammu, ja teine oli üks vana hea kalambuurikogumik.

Lugesin mõlemat natuke. Üldiselt ma raamatuid kaks korda ei loe, ei raatsi mitu korda ühte lugeda, sest nii palju muid raamatuid on, mida selle võrra lugeda saaks, aga vaatasin hiljuti Telia filmiriiulist Salingerist filmi “Rebel in the Rye” (mis oleks justkui Salingeri elu kirjeldav film) ja tekkis tunne, et peaks uuesti lugema. Seda enam, et see raamat toona meeldis mulle väga, ma justkui relatesin selle tegelasega – mõnus sarkastiline ninatark tüüp. Võibolla oma ea kohta liiga targalt teravmeelne, aga siiski.

Kui see lugu nüüd oligi nii, et Salinger kirjutas tolle “Kuristik rukkis” romaani, mis sai üheks 20.sajandi tuntumaks teoseks, ja siis lõpetas kirjutamise, siis on päris traagiline. Õigemini kirjutas ta edasi, aga ta lõpetas avaldamise. Nadi lugu, kui su esimene raamat saab maailma kõige kuulsamaks teoseks, siis nagu tõesti ei julgegi rohkem midagi avaldada, sest milline on tõenäosus, et sa kirjutad sellest maailma parimast raamatust VEEL parema. Ühesõnaga, ma ei tea, kas nii täpselt oli, aga mu mõttelendu see ei takista.

Mul on Eesti randades imelik olla, kuulen tahtmatult, mida inimesed räägivad, vaatan neid ja mõtted hakkavad jooksma – kes nad on, mis tööd nad teevad, kui palju nad palka saavad, milline on nende kodu, kas nad on eluga rahul, miks nad just siia tulid, kas nad tahaks kaalus alla võtta või on oma kehaga rahul, kas nad saavad hästi omavahel läbi, on nad õnnelikud… Välismaal rannas pikutades vaatan ka inimesi, aga selliseid mõtteid ei teki, omavahelist juttu ei hooma, see ei sega mind.

Aga eile… Üllatavalt palju eestlasi oli rannas ja eesti keel jäi igalt poolt kõrva. Oli muidugi ka venelasi ja isegi kuskil mu lähedal sakslased. Aga eesti keelt jääb kohe kuulama. Näiteks oli minu läheduses üks paar – mees oli naisest oluliselt vanem ja nad püüdsid mu tähelepanu sellega, et mees torises, et naine nii pagana kaua neist seda õiget selfi poosi kaameraga püüab. Mees oli tüdinud. “Issand, miks sa nii kaua pead sättima! Ma ei viitsi! Kõik! Ma ütlen 1-2-3 ja teed pildi ära ja kõik!” Pilt tehtud, pani mees, plätud näpus, kohe ajama. Naine jäi veel pilti telefonis sättima ja siis jooksis järele.

Läheduses oli veel üks paar. Naine päevitas rannas, mingi minu vanune, aga korpulentsem. Ta boyfriend (oletatavasti jutu järgi suht uus paar) tuli talle randa järele. Seisab naise juures, kuni see asju kokku kohmitseb. Naine: “Näe, hoia mu kotti!” ja ulatas mehele väikse roosa seljakoti. Mees võttis koti õlale ja ütles midagi, mille peale naine: “Appi, see on ju meeste puhul ESIMENE asi, mida naine tähele paneb – kas mees on valmis naise kotti kandma!” Mees üritas seletada, et ta mõtles oma jutuga (mida ma ennist tähele ei pannud) seda, et mehed ei tohiks käekotte kanda, nagu meeste enda käekotte, ta olla selliseid mehi ka näinud, kes käekotte kannavad. See ei kõlba kuhugi. Ja siis lisas põlgusega veel: “Aga ma olen näinud linnas ka selliseid paare, kus mees on ikka täiesti naise poolt ära dresseeritud – tibi kõnnib ja mees kõrval kannab naise käekotti!” Ja siis nad läksid – naine kõndis minema ja mees tema kõrval tema roosat kotti õlal kandes…

Ma ei saa niimoodi puhata, kui ma selliseid asju tähele panen. No olen ikka printsess eks. Midagi pole teha. Aga täna hommikul tulin katuseterrassile pikutama ja avasin külma hipsterifanta. Õnneks kedagi läheduses ei ole!