Mul oli lapsega eile filmiõhtu. Ma olin vist kolme viimase täiskasvanud inimese seas, kes ei olnud näinud “Tõde ja õigust.” Ma vaatan oma kaaslasega (no ega kallim, musi, tupsu või boyfriend öelda pole ka nagu etem) tihti filme ja vahel ei leia midagi uut või head, siis ironiseerime, et täna tuleb “Tõde ja õigus” ära vaadata. Pärast seda lauset oleme alati leidnud MINGI variandi, mis ahvatlevam tundub. Kohe päris kiiresti.

A üks õhtu oli mul kuidagi selline häštäg challange tunne, et ahh suva, vaatan ja kutsun lapse ka. Et vähemalt harin teda, kui ise selle mitme tunni jooksul sisemiselt suren. Ega keegi pole ju öelnud, et lapse harimine lust ja lillepidu on. Natuke julgustas tõsiasi, et sõbranna oli oma sama vana pojaga “Tõde ja õigust” kinos vaatamas käinud ja neile meeldis, lapsele oli ka vaadatav olnud. Mõeldud-tehtud.

Kutsusin lapse alla elutuppa.

Tema: “Okei, aga mis sorti film see on? Õudukas või misasi nagu?”

Mina: “Eee… See on nagu… eee… PÕNEVIK-draama!”.

“PÕNEVIK” ütlesin rõhutatult ja siis sinna taha nagu hästi vaikselt mokaotsast “draama”. Tundes hiigelsuurt süümekat, et valetasin. Sest noh…  Tähelepanu, nüüd tutvustame teile uut Eesti VERDTARRETAVAT PÕNEVUSFILMI Tammsaare 5-köitelise epopöa “Tõde ja õigus” esimesest osast, kus käsitletakse Eesti ühiskonna taluelu arengut alates 1870ndatest aastatest. Uuuu, põneeeev! 11aastasele! 😀

Seletasin siiski talle, et eestlastele on see väga olulise raamatu põhjal tehtud film, mida gümnaasiumis kõik loevad. Rääkisin, et seal on niiöelda vana aeg ja täpselt nii inimesed elasidki. Et põnev teada saada ju eks! Elavalt üritasin teda üles kruttida. Panime siis filmi peale… Esimesed 15 minutit mõtlesin konstantselt, et MIKS?! Venis nagu põskkoopapõletikus ninakoopa tatt ja no nii sünge ning sopane, isegi meil õues oli kaunim ilm, kuigi kottpime, kõle ja külm november. Paralleelselt ma siis lapsele:

“Oooo, vaata kui äge – täpselt selliste hobuste ja vankritega nad tol ajal sõitsidki!”

“Oooo, vaata, millised majad siis olid – täpselt nii vanal ajal inimesed elasidki!”

“Oooo, näe, see on peategelane ja kohe tuleb ka tema naaber. Siis hakkab täiega actionit saama, sest nad lähevad riidu.”

Ja mis laps tegi?! Vaataski! Vahepeal rõõmustas, et ta on täitsa sarnases kohas (ilmselt vabaõhumuuseumis) klassiga käinud ja täitsa tuttav see elu. Ma olin kogu aeg pinges, et millal ta nüüd ütleb, et enam küll ei viitsi, aga seda ei juhtunudki.

Ja siis… Siis suri Krõõt ära ja vot pärast seda hakkas päriselt pulli saama. Film läks kohe täitsa vaadatavaks. Kohati ikka komöödiaks ära, kus ma pidin naljakohti tagasi kerima, et uuesti vaadata. Mu meelest oli kõige absurdselt naljakam see, kus Mari räägib Jussile, et me ei mahu enam varsti siia ära ja tuleb uut voodit (oli vist voodi) meisterdama hakata. Ta küsib, et millest me selle teeme, kas kuusest. Ja siis Jussi nägu – priceless! Tüüp mõtleb korra, keerutab silmi ja lausub täiesti lampi: “Ei, see hakkab vaiku ajama!” Minge metsa, kus ma hirnusin.

Filmi ma arvustama ei hakka. Vist ükski eestlane ei suuda selle filmi kohta objektiivset arvamust avaldada. Ja eestlaste subjektiivne arvamus selle filmi kohta oleks liiga subjektiivne, sest me kõik oleme selle looga liiga palju seotud.

Filmi lõpus näidati uuesti noort Andrest. Kuna ta vananes filmis päris aeglaselt, sedasi, et panid tähele küll, aga tundus loomulik, siis lõpus teda noorena näha oli siiski ootamatu. Kuidagi enda ette ütlesin, et oo, Andres oli noorena ikkagi päris seksikas. Mille peale laps ütles: “Emme, sa cheatid oma peikat!” 

Foto: pixabay.com