Täitsa juhuslikult leidsin enda paari aasta taguse postituse, kus kurtsin, et mul on oma lapsele nii raske 1. septembriks kingi leida, et hakka või hipsteriks ja osta tennised. Ja milline äratundmishetk – täiesti märkamatult olengi Kalamaja hipsteriks saanud, sest just tennistega (küll uute ja veidi pidulikematega) laps see aasta 1. septembril kooli läkski. Täitsa imelik, kuidas paari aastaga võib mõttemaailm nii palju muutuda, et mingi asi, mis varem tundus imelik, paistab mulle nüüd täiesti loomulik. Pealegi lapsel on nendega mugav, tema riietusega passisid need kokku ning täna saab ta nendega igapäevaselt koolis käia.

Ühelt poolt on mind maast madalast õpetatud, et teatris käiakse ikka teatririietega ja esimesel septembril valge pluusi ja musta seelikuga. Teiselt poolt on mulle alati meeldinud veidike reegleid rikkuda ning ka mu lapsel ei ole mingit probleemi selles mõttes natuke omamoodi olla. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, millega nad seal 1. septembril käivad, sest lapsevanemad meil aulasse ei mahu, seega pole mul aimugi, mis seal üldse toimub. Väidetavalt aktus. Aga krt seda teab?!

Koolivormi lapse koolis ei ole. On mingid elemendid (vest jne), aga otseselt kohustuslik pole. Need, kes käivad, need käivad vist pidevalt vormiriides, need, kes ei käi, need ei käi. Minu laps ei käi. Vest oli tal esimesed 3 aastat ja teatud üritustel pani selle selga. Nüüd on vest väike ja uut ma talle ei osta. Või peaks? Samas, miks?

Lastevanematekoosolekul tõstatasid mõned vanemad teema – “A kuidas selle koolivormiga on?” Mul on endal nii raske end kuhugi organisatsiooni vormi suruda, seda enam, kui sinna kuulumine ei ole vabatahtlik, vaid kohustuslik ning minust olenemata määratud. Absoluutselt mõistan ühiskonnas arutatud argumente, miks on koolivorm hea, ja ka neid, miks mitte. Aga mina ei suuda seda teemat enda ja oma lapse jaoks üldse tähtsaks mõeldagi. Veel vähem tulla selle peale, et seda koosolekul eraldi uurima hakata. Kästakse panna, okei, paneme. Ei kästa – täiesti kama kaks. Mõnes mõttes ma tean, et selle sama suhtumisega kasvatan ma enda lapsest samasugust “suva-suhtumisega” inimest, aga ma luban, ma natuke ikka selekteerin, mis on tõeliselt tähtis ja mis mitte. Koolivorm ei ole!

Neljandas klassis pidavat olema lastel lubatud nutitelefonid. Loomulikult olid lastel need juba varem, aga kotis igaks juhuks. Aega viita nendega ei olnud lubatud. Laps rääkis juba 2 aastat, et tuleb neljas klass, siis LÕPUKS saab ta ka oma telefoni välja võtta. Parim asi neljandasse klassi mineku juures! Lastevanemate koosolekul tõstatas keegi aga teema, et keelame ära. Ainult meie klassil. Missest, et lastele on sada korda räägitud, et neljandas võib. Nüüd ikkagi ütleks, et tüng, ei või. Kõik teised, kaasa arvatud paralleelklassid, võivad. Hea idee?

Ma pole ka selle poolt, et lapsed vahetundides telefonides passivad, aga mis te arvate, mis on esimene küsimus, mida lapsed küsiks, kui see keeld tuleks. “Aga miks teised võivad?” No täpselt, ma küsiks ka! Kui keelate ära, siis tervel koolil. Mismõttes räägite lastele 3 aastat, et neljandas klassis võite hakata telefone kasutama ning siis teatate, et sorry, TEIE siiski ei või, TEISED võivad. Laps tuli nuttes koju ja küsis, et kas mina tõesti olin sellise ebaõigluse poolt. Vastasin, et ei olnud. Tõesti ei olnud. Laps oli küll kurb, aga usk minusse taastus. Ma ei teagi praegu, mis sellest teemast sai, aga ma loodan, et jõutakse muude lahendusteni, kui lihtlabased keelud TEATUD klassides.

Tegelikult on kool vahvasti alanud. Lapsel on nüüd oma kindel pinginaaber, varem tõsteti neid koguaeg ringi. Uus klassijuhataja, kes on noor ja pole veel läbi põlenud ega tööta ka vana rasva pealt. Inglise keele õpetaja jäi samaks, see on väga hea uudis, kuna too oli mul lapse lemmik. Hinded on täitsa viied ja mõni neli sekka, seda täiesti iseseisvalt õppides. Huvitegevusteks on ujumine ja kunstiring ning vaba aega veedame kodus mõnulemise ja sihvkade söömisega.

Foto: pexels.com