Selle aja jooksul, mil ma blogis kirjutanud olen, on leidunud paar inimest, kes nina kitsutanud stiilis:

“mõttetu”,

“mingi-mallukas-kaks-oled-vä”,

“mis-see-sulle-annab”,

“elu-sees-ei-viitsiks”,

“appi-sa-ei-leia-tööd-pärast”,

“mõtle-sind-googeldatakse-ja-kõik-tuleb-välja”.

Ma olen alati seepeale mõelnud, et kui kirjutamine tundub sulle mõttetu, siis jumal tänatud, et sa ei kirjuta. Või kui sa elusees ei viitsiks, siis palun ära sunni end kirjutama. Ma näengi seda asja pigem nii, et kirjutavad need, kel tõesti on sisemine tung kirjutada ning loevad need, keda see kõnetab.

Ma tegelikult imestan, et selle kolme aasta jooksul on sedasi negatiivselt või põlglikult meelestatud olnud vaid väga vähesed inimesed ning pigem need, kes blogimaailma tegelikult ei adugi ning hindavad stereotüüpide põhjal. Ma ei pane seda ka pahaks, sest eks me kõik oleme mingis mõttes kuskil valdkonnas sama teinud. Üldiselt on aga minu sõbrad, tuttavad ja kolleegid ning ka muud inimesed, kellega kokku puutunud, pigem minu blogimisse toredasti suhtunud, isegi hoopis positiivsemalt kui ma eeldanud oleks. Sellest positiivsest poolest ma tahangi täna kirjutada, sest mulle endale tundub ka kõik see veidi uskumatu.

Nii mõnigi on oma blogis rääkinud, kuidas kirjutamine avas talle mingeid uksi. Tuli tööpakkumine või koostööpakkumine jne. Minu eesmärk pole olnud kunagi saada blogi abil või selle kaudu mingit sarnast pakkumist. Iialgi pole ma mõelnud hakata selleks nö päris blogijaks – teate küll, selleks, kes “päris” tööl ei viitsi käia, sisu toodab ja asju “kerjab”. (Tunnete ära, see ongi see stereotüüp, mis blogijatest levib). Samas ei ole ma ka mitte kunagi ise arvanud, et blogis kirjutamine mind isiklikult sellesse stereotüüpi minu enda maailmas mind surub. Ma pole kunagi mõelnud, et kui ma kandideerin näiteks uude ametisse, siis potentsiaalne tööandja googeldab, leiab minu blogi ja see võiks kuidagi takistuseks saada. Kui SEE veebipäevik saab takistuseks, siis kindlasti me vastastikku ei olekski sobinud, ning parem, kui see tuleb kandideerimise hetkel välja, mitte katseaja lõpus. Ma pole kunagi mõelnud nii, et pean minema kuhugi tööle, kus peaksin hakkama oma MINA alla suruma ja olema keegi, kes ma ei ole. Võimalik, et see kunagi juhtub, aga ma ei saaks elada selles hirmus, siis ma oleks juba vaikimisi valesti elu suhtes programmeeritud.

Loomulikult pean olema natuke valvas seoses teemadega, millest kirjutan. Arvestades, et minu eelmises töökohas ja ka nüüd on kliendid tuntud ettevõtted eri valdkondadest, siis teatud asjade suhtes pean olema erapooletu. Minu õnneks mingeid vastuolusid tekkinud ei olegi ja ma olen saanudki olla see, kes ma olen. Oma mingite vaadete pärast ei ole ma ka diskrimineerimist ka tundnud. Kui minu eelmine töökoht oli selline, kus võisin olla kindel, et avalikult kirjutamine ei hakka küll kedagi segama, mind toetatakse ja usaldatakse ning see pole isegi mingi teema, siis nii on ka praegu. Ainult et… Teema oli see küll. Nimelt läksin ma agentuuri tööle teatud ametisse, millest on väga lühikese aja jooksul kasvanud midagi hoopis suuremat. Minu jaoks.

See EI juhtunud tänu blogile! See juhtus tänu sellele, et olen juba 3 aastat kirjutanud ning see on mind tohutult arendanud. Minu eneseväljendust, minu tähelepanelikkust ümbritseva suhtes, minu teadlikkust iseendast, teadlikkust maailmast. Abiks on olnud kommentaarid, mis ma blogisse saanud olen, ning sõnasõnelused, mida olen mujal pealt näinud. Tänu sellele, saan ma täna kirjutamise eest, mis on minu kirg, ka palka. Mulle on antud võimalus kirjutada reklaamtekste, sloganeid, kutseid, pressiteateid, töökuulutusi, kodulehtede sisu… Ja kõike seda tehes on jäänud mulle ka mu teine, tavapärane töö – kliendid, suhtlemine, korraldamine.

Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et ma täna teen sellist tööd, siis see oleks tundunud lihtsalt uskumatu. Ma oleks küsinud, KUIDAS? Mis kokkusattumused peaks juhtuma? Kas ma üldse oskaks? Täna on mul aga tunne, et kõik unistused võivad teoks saada, kui sa lõikad end lahti nabanöörist, mis sind vana küljes kinni hoiab. See, mis edasi saab, on sinu enda teha, aga seni, kuni oled vana küljes kinni, ei juhtu midagi. Seda nööri sul kaaslane või ämmaemand läbi lõikama ei tule, seda pead sa ise tegema.

Oli see õnn? Või pigem ikka sisetunne, mis mind kahe tööpakkumise vahel valides just selle otsuseni tõukas? Kas ma häbenesin uues töökohas seda, et kirjutan? EI! See on minu elu loomulik osa ja ütlesin seda juba esimesel töövestlusel, et kirjutan väga palju. Mingi aja pärast läkski lumepall veerema ning täna on ühed kõige ägedamad hetked tööl need, kus istume koos loovjuhiga (või suurema seltskonnaga) laua taha, räägime idee läbi (kõkutame sealjuures niimoodi naerda, et kõht valutab, sest nalja oskavad meil agentuuris ikka kõik teha) ja mulle usaldatakse tekstid.

Juba oktoobri keskpaigas lähen ma Äripäeva Akadeemia koolitusele – Strateegiline sisuturundus. Tegemist on seekord kahepäevase koolitusprogrammiga, kus peab tegema ka individuaalset tööd, mis läheb hiljem hindamisele ja aruteluks. Kristallkuuli viimasest postitusest leidsin tema viidatud lingist väga hea arvamusartikli. Tsiteerin:

Juhtusin kuulama ühe sotsiaalmeedia turundusspetsialisti loengut sellest, kuidas luua ja kujundada oma personaalset brändi. Temal on sotsiaalmeedias üle 30 000 jälgija, mis on aukartust äratav saavutus. /—/ 

Kuulasin teda pingutades ja mõistsin, et tema õpetab ju lihtsalt seda, kuidas müüa ja pakendada müra. Kas ma jälgiks teda ka siis, kui teaksin, et seda sisu, või nagu ta ise ütleb «contenti», sellise tehnilisuse ja kiretusega luuakse? Tema lehel on enamasti mõni kaunisfoto loodusest ja selle taustal ingliskeelne lööklause. Umbes nii: if you always say no, you’ll never say yes. Tema on leidnud viisi, kuidas müraga raha teenida.

Võib ju mõelda, et kogu turundus on müraga raha teenimine, aga kui sedasi tänapäeval äri käib, siis tahaks teha seda võimalikult hästi. Ei taha lihtsalt “toota sisu” ja kasutada tehnilisi nippe, kuidas jälgijaskondi suurendada. Tahaks pakkuda turunduse ja brändi juurde ka haaravat ning huvitavat lugu. Vahvat pildikeelt. Midagi, mis tekitaks emotsiooni või paneks muigama. Muide, 15-16 oktoober on Apollo Solaris kinos Cannes Lions reklaamfilmid. Ehk siis reklaamimaailma Oscariga tunnustatud klipid.

Ahjaa, ma unustasin kirjutada veel sellest, kuidas ma kolleegidega tööprojekti kaudu seriaalis “Lõks” osalesime… See oli nii cool, et ma ütlesin emotsiooni ajel ka tööandjale, et kui mu töö tõesti nii äge on, siis ma palka varsti ei tahagi 😀 Sellest “Lõksust” vist teine kord… Aga mikri paigaldamine käib igatahes nii. Nagu arsti juures – pole vaja häbi tunda, professionaalid töötavad sinuga 😀

Päise foto: pexels.com