Ei viitsi hulluks minna
No kas see aasta läheb ka lahti?
“Nii palju õpikuid”.
“Nii palju lapsi!”
“4 tundi kiletame ja kleebime, pool päeva läheb raisku!”
“3 tundi valime poes kooliasju, mis elu see on?!”
“2 last on suva, mul on NELI, proovi nelja lapse õpikuid kaanetada!”
“Kaaned ju kuluvad ja siis tuleb UUESTI kaanetada.”
“Kaaned ju kuluvad ja siis tuleb UUESTI kaanetada, aga minul on NELI last, mitte 1 nagu sul!”
“Niigi kiire. Lapsi on jätkuvalt palju. Teie meelest meil, emadel, muud pole teha, kui kaanetada?”
Ma tegelikult saan aru, et mis mõnele peavalu, võib teisele olla lausa hobi. Mulle pigem jah meeldiv tegevus. Tegelt lausa tore vahepeal peale arvutis töötamise ja kirjutamise vahepeal midagi muud kätega teha kui trükkida. Täna kaanetasime koostöös lapsega 8 õpikut/vihikut. Lasime rotikese ka meie juurde vabalt toimetama. Mul oli inimeste eelmise aasta hala vist kuskil alateadvuses, sest läksin kogemata paberite ja kilede ostuga veidi liiale. Päris palju rulle jäi mul veel alles. Eks need kasutab muidugi kunagi hiljem ära.
Mingi koolihullusega ma pole kaasa läinud – defitsiit on juba aastaid möödas ja ilusad vihikuid ning muud staffi on igas suvalises toidupoes jalaga kastis sedaga. Laps ei pidanud vajalikuks isegi ise valima tulla, nii haarasin talle oma maitse järgi Prismast süüa ostes ka puuduvad kooliasjad. Ongi rahulikum valida, siis pole kriitikut kõrval ning hiljem kodus saab öelda, et aga ise sa ei tahtnud ju tulla. Õnneks lapsele sobisid kõik minu valitud vihikud ja kaustikud. Ei olnud titekad. Ei olnud nõmedad. Ei olnud mõttetud. Hea valiku tegin, jee! Esimest korda panin tähele, et õhukesi kaustikuid on saada ka plastikust kaantega. Eeldan, et vastupidavam kui tavaline tulgevam paber ja papp.
Koolikott oli meil eelmisest aastast olemas. Isegi esimeseks septembriks ei hakanud mingeid uusi riideid ostma. Mitte et laps näruselt läks, vaid sobilikud riided olid lihtsalt olemas, sukkpüksid vaid ostsime. Jalanõudega oli veidi keerulisem. Alati on nendega keerulisem. Sain õnneks poole hinnaga Ecco sandaalid, sama mudeli, mis tal enne olid, aga seekord siis number suuremad. Weekendist leidsin Mustangi kõrge säärega pidulikud hallid tennised (mitte riidest). Jepp, tennised saavad nüüd ka pidulikumat sorti olla ja sobida lapsele esimeseks septembriks.
Järgmisest nädalast hakkab tal siis jälle ujumine, aga seekord ka kunstiring (pliiats, süsi, maalimine jms). Päris põhjalik ring, sest 2 x 3 h nädalas. Järgmine nädal on kerge kohanemine uue korralduse ja sügisõhuga. See sügisõhk paneb mind juba ausalt öeldes soojamaareisi planeerima, kuigi ma mõni aeg tagasi ütlesin, et ei tahakski kuhugi minna. Töölt ära puhkusele tõesti ei taha üldse minna praegu, aga samas sooja tahaks küll. Kompromiss oleks teha tööd kuskil terrassil, taamal ookeanikohin.
Pildid: pexels.com
Mari
Mul läks laps 1.klassi Soomes ja kiletasin täpselt 3 õpikut-töövihikut . Ostsime seljakoti, pinali ja harilikud pliiatsid. Värvimise jaoks pliiatseid sobis talle võtta kodust kohvrist, kus on nii mitu komplekti, et ei näinud mõtet taas uusi osta. Ja sellega see hetkel piirdus . Ei mingit stressi , ei mingeid vihikute valimisi
johanna
uh, plastist kaantega vihikud tunduvad keskkonnasäästliku mõtteviisi seisukohast millegi eriti rõlgena, pliis ära soovita 🙁
ebaparlikarp
Eks siis panustan muus valdkonnas rohkem. Igal ühel, kes pole just 100% ökod, on omad “kuriteod”. Aga muidu tead, et plastikut on erinevaid 😉
Nimetu
Minul on lapsepõlvetrauma sellest kuidas mu ema pidevalt hädaldas kui kooli jaoks midagi vaja, õpikute kiletamisest sukavarraste ostmiseni. Täiesti ajas vihale, sest esiteks ei olnud minu otsustada mida ja kuidas vaja ning teiseks tekkis mul kõikide sellist olukordade tõttu alati juba ette ebameeldiv ärevus. Lapsevanem võiks ju ometi proovida nii palju pingutada, et tegemist oleks pigem ootusärevuse kui hirmsa kohustusega.
Issand praegu läksin ka närvi kui seda meenutama hakkasin 😀
ebaparlikarp
Lapse ei saa seda olukorda muuta ja väga vale oleks teda oma vingumisega süüdi tundma panna 🙁
marta
ee.. mu laps veel koolis ei käi ja ise käisin tavakoolis (ehk va. ülikoolid) sada aastat tagasi.. ja me panime õpikutele tapeeti ümber… nüüd on siis mingi uuemad lahendused? Kilesid ma ei mäleta, et oleks olnud, mingid olid, aga õpikutele.. ei tule meelde.. ja reegleid ka polnud.
Pean siis ennast vaikselt hakkama päris maailmaga kurssi viima 😀
hm
Mina olen ka Halisejaga sama meelt, et kui ikka ei ole vaja korraga valmis paberdada, kirjutada ja kiletada kindlate ette antud reeglite kohaselt u 45 ühikut raamatuid, vihikuid, töövihikuid kahele lapsele, siis pole kohane oma kaheksa paberiga teha järeldusi, et kooli algus ongi selline lihtsakoeline. Me ka ei muretse, kurda ega nuta ja hala, aga see septembri alguse aktsioon on lisaks meeldivale ärevusele tiba väsitav küll. Ma usun, et ka sinu laps ei oleks reibas peale u 25-le raamatule ja vihikule kirjutamist (ikka nii nagu peab, et aine nimi, kooli nimi, klass ja enda nimi). Tavaliselt on järgmisel koolipäeval juba suurt hulka materjale vaja, seega ei saa seda tegevust ka väga hajutada.
Seega homme, peale kotitäie õppevahendite koju laekumist, toimetab terve me pere nende õppevahenditega hiliste õhtutundideni välja. See on väga tore ja ühine ettevõtmine, aga nõme on lugeda, kuidas ilma sellise kogemuseta alavääristatakse neid, kes ütlevad, et oh issand, jälle need paberid ja kiled!
ebaparlikarp
Järeldused tegin juba eelmine aasta, kui meedias see suur arutelu tekkis. Minu 8 kaanetamist oligi käkitegu ja kui Sina oma 45 juures ei hädalda, siis oled tubli. Kuigi natuke jäi küll mulje Su kommentaarist, et oled see “Sul on üks laps, sa ei tea asjast midagi, proovi neljale kaanetada” tüüp.
ebaparlikarp
Ma veel mõtlen, et kui osades koolides on nii “piinarikkad”, “nomedad” ja “mõttetud” kaanetamise reeglid, mis kõiki vanemaid väga häirivad, miks siis kollektiivselt mingit ettepanekut ei tehta? Mis need koolide argumendid siis on, miks nõutakse mingite eri reeglite järgi kaanetamist? Minu laps kindlasti selle pärast rumalamaks või laisemaks ei kasva, et meil lubatakse koolis juba valmis plastikkaantega vihikud osta ja õpikud ja töövihikud oma äranägemist järgi kaanetada.
hm
Vaatamata “piinarikkusele” olen ma kahel käel seda meelt ja selle poolt, et raamatute ja vihikute väljanägemisele sellist tähelepanu pööratakse. See on kena ja mõneti ka klassikaliselt akadeemiline, kui eesti keele tunnis on õppevahendid tervel klassil laudade nurgal punased, matemaatikas sinised jne. Nagu on mu meelest kena ka see, kui lapsed on koolivormis.
Seega septembri alguse halin on pigem aurutamine, mida mõistavadki need, kes sama teemaga kokku puutuvad, aga ma ei loobuks sellest nõudest mingil juhul. Lõppeks ma ju teadasin, kuhu kooli ma oma lapsed panen.
ebaparlikarp
Ei, sina arutad. Eelmine aasta käis ikka konkreetne mölisemine ja ving.
haliseja
See ei häiri ju ometi kedagi nii palju, et sellest torinast suurt numbrit teha.
See häirib nagu teeremondiga kaasnev ummik või niitmata muru ja inimesed ikka torisevad.
Tüütuvõitu, aga eesmärk ju ok. Keegi ei kiida, et “kas sa näed kui hea siin pool tunnikest ummikus istuda”. Sama vihikute kiletamisega. Tüütu, aga pärast on teed korras või õpitakse kolme võõrkeelt/balletti/programmeerimist vmt.
Mariann
Ma juba ootan uut nädalat, saab ka pabereid ja kilesid panna. Õnneks kahele lapsele, ühe õpikuid oli mu jaoks pisut vähe 😁
ebaparlikarp
😀 😀
haliseja
mina olen iga septembri alguses hooga halisejate seas ja üldse ei häbene. sest kahe lapse õpikuid, vihikuid, töövihikuid oli mul kiletada ja paberdada 32 tükki!! lihtsalt meie koolis on õppeaineid ning nõudmisi rohkem kui teistes ja las inimene vingub kui tahab.
halisen ära ja elu läheb edasi. aga