Meelelahutus
Meeltesegaduses vaatasin filmi “Adrift” 2018. Popcorntime lubas, et seal on ka trillerit, ja üksikute merehädaliste, nagu näiteks vana hea “Open Water”, žanr mulle täitsa meeldib. Mind peteti! Tegemist oli kõige ehtsama armastusfilmiga. Ei mingi romantiline draama või veel vähem romantiline komöödia. Armastus! Trilleriks ei jõudnud film eriti minna, sest koosnes suuresti täbaras olukorras olles meenutustest.
Ma ei ütle, et oli halb film või et oli hea. Aga lõpus ma nutsin…
Mult on umbes lõpmatu arv korda elu jooksul küsitud, et MIKS Sa vaatad mingeid mõttetuid trillereid ja õudukaid. Mis sa sellest saad? Ma mõtlen, et MIKS inimesed vaatavad meelega selliseid armastusfilme ja draamasid, mis lõpuks nutma ajavad?
Tunne, kus kurk hakkab kibelema. Järjest rohkem kibeleb. Veel usud, et saad pisaraid tagasi hoida. Mida rohkem üritad hoida, seda hullemini kurk kipitab. Esimesed pisarad pressivad välja. Imad need varrukasse või tekinurka. Nüüd hakkab ninast vett tulema. Tõmbad paar korda veel sisse, aga siis otsid juba tatilappi. Pisaraid enam kinni ei hoia… Nüüd meenuvad mingid asjad ka oma elust ja ei saa enam aru, kas nutad filmi või mingite enda sisemiste teemade pärast. Ikka vist filmi pärast, sest tegelased läksid nii hinge ja sa tunned nende valu. Tunned, et vajaksid lausa kohta, kus valjult see kurb lugu endast välja nutta. Lõputiitrid jooksevad ning sul tuleb meelde, et see film oli veel tõsielul põhinev…
Pärast sellist filmi hakkab mul alati pea tuikama, vahel lausa valutama. Kui vastu magamaminekut midagi sellist vaatan, siis hommikul on ka silmad paistes. Ja mult küsitakse, kuidas ma põnevate trilleritega meelt küll lahutan?
Ma arvan, et mu kõige hullemad nutmised on olnud nende nelja filmi ajal:
“Cake” (2014), ulgusin juba keskel. See lihtsalt oli niiiiii kurb, et ma oleks tahtnud puhkuse võtta töölt, et seda ära kannatada.
“Reign over me” (2017), sõbrannaga juba nali omavahel, et noh, kui ulguda tahad, pane “Reign over me” peale. Soovitasin kunagi talle ja ta läks paistes näoga hommikul tööle. Mul oli sama.
“Green Mile” (1999), klassika eksole.
“One Day”(2011), no ma isegi ei suuda mõista, miks ma seda üldse vaatama läksin, sest ei tundu üldse minu teema. Kinost läksin välja nii, et terve ülejäänud päev pea räigelt lõhkus ja nädalavahetus oli rikutud. Mitte, et halb film, vaid lõikavalt valus kuidagi.
Need filmid vajutasid minus mingeid puhkte, teistele võivad mõjuda hoopis muud asjad. Mis teemad filmides teid kõige enam puudutavad? Maailma kurvem film?
Päisefoto: pexels.com
Ursula
Vaatasin nädalavahetusel filmi The Boy in the Striped Pyjamas ja veel mitu päeva hiljemgi meenutan kui kurb see lõpp oli. Pisarad lihtsalt voolasid. The Book Thief oli samuti väga emotsionaalne.
Ade
Lisaks eelmainitutele veel “Hachi: A Dog’s Tale”
K
Mu viimane suurim nutukas oli “Manchester by the Sea”. Üks natuke kurb, aga tegelikult õnneliku lõpuga film on “A dog’s purpose”. “Me before you” on ka nutukas. “The Light between oceans” olen tahtnud mitu korda vaatama hakata, aga kuna pidavat ka väga kurb olema, siis pole nagu leidnud seda õiget hetke veel.
Kristiina
Ma mäletan, kui välja tuli film “The Fault in Our Stars” ja ma seda esimest korda vaatasin. Ok, natuke kurb oli ja natuke tihkusin nutta ka, aga teist korda vaadates nutsin juba enne, kui film alatagi jõudis.. ja ikka lõpuni välja 😀
Aile
Hahaa tead.. Mamma Mia II viimati. Moulin Rouge kunagi. Vesi Elevantidele. Lapsena Black Beauty – pärast seda ei vaata ma mitte ühtegi loomafilmi vabatahtlikult.
A.
Mind ajas iga kord nutma “A Perfect World”. Iga jumala kord töinasin nagu napakas. Kevin on minu meelest üks seksikaim meesnäitleja haha. No nüüd ehk enam ei ole aga kunagi küll. 😀 Ma ka siit alati häid filme saanud, juba laen alla neid mida ise soovitasid.
Kriss
Kas Sa oled näinud filmi “Miss you already”? Ei ole klassikaline armastusfilm,aga ma olen kindel,et Sulle meeldiks 🙂
ebaparlikarp
Tean seda filmi, aga ei ole julend vaadata 😀 Kuigi Tony Collette on üks mu lemmiknäitleja.
Kriss
Anna kindlasti teada kui lõpuks vaadata otsustad,et millised emotsioonid sind valdasid 🙂
Ja Tony osas olen nõus..ta on super näitleja!!
Karin
See “rubriik” on mu lemmik Sinu blogis, olen tõeliselt häid filmisoovitusi siit saanud, ka kommentaaridest. Panin mõned nägemata nutukad ka kirja ja kui emotsionaalselt end tugevana tunnen siis vaatan ära 😀 Soovitage veel!
Minu suurimad nutukad on olnud The Light Between Oceans ja The Broken Circle Breakdown , väga, VÄGA head filmid aga pisarad garanteeritud :(.
Kai
Mul tuli ka esimesena see film pähe. Kui film lõppes olin lausa pahane, et mis mõttes selline lõpp!? 😀 Seetõttu eelistan põnevikke ja komöödiaid, elus on niigi piisavalt draamat ei taha seda filmidest juurde otsida 🙂
Egle
The light between oceans 😭
ebaparlikarp
Vot seda ma isegi ei taha vaadata, tunduski juba selline, et mõttest juba hakkab pea valutama.
M,
“PS. I Love You”, nuuuuks 🙁 😀
ebaparlikarp
Mhmh 🙁
K
“Marley and Me” – läksin heas usus KINNO vaatama koos kuti ja tema sõbraga, sest lubas ju tutvustus ja treiler ühte komöödiat. Kinost väljusin punaste silmadega, siiamaani ei suuda seda filmi pisarateta lõpuni vaadata. VB sellepärast väldin ka selle lõpuni vaatamist …
ebaparlikarp
Ma ka seda näinud, oli jah kurb 🙁
Eeva
Mulle just meeldivad nutukad. Saab n-ö vabandusega peatäie nutta ja jälle parem olla 🙂
Ja kus juures “One Day” puhul lugesin ma raamatu kõige pealt ja seal tuli see twist eriti ootamatukt. Keerad lehte ja siis loed uue lehe esimese lause ja *põmm* water works!