Naabriläbu
Ärkasin täna öösel äkitsi üles. Põhjuseid oli kolm:
- Naabrid röökisid, nagu torust tuleb.
- Muss käis nii valjusti, et maja seinad kumisesid ja värisesid.
- Maja seinad kumisesid ja värisesidki.
Vaatasin kella, see oli 1 läbi. Ca viie aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, pole sellist möllu olnud. Isegi klassikalised stereotüüpsed soomlased, kes siin meie kõrvalkorteri katuseterrassil ja rõdul aegajalt grillinud ja pidutsenud on, on seda teinud nii, et midagi väga ette heita pole.
Aga just hiljuti kolisid samasse korterisse uued üürnikud. Noored, aga mitte NII noored. Kui mina neid esimest siin katusel nägin, kui nad korteriga tutvusid, siis tundusid pigem sellised ontlikud. Aga nüüd on vist oma uuest elukohast nii joovastuses on, tähistavad ülepäeva. No korter ongi päris tuus – mitu tasapinda, suur katuseterrass, rõdu… Miks mitte seda kõike ära kasutada?! Aga see röökimine ja juubeldamine oli selline, nagu Michael Jackson oleks isiklikult surnust üles tõusnud ja nende juures järsku “Dirty Dianat” laulma hakanud või midagi sellist.
See kestis ja see kestis… Vaikselt hakkasin juba närvi minema. Unistasin sellest, kuidas esimest korda elus meie majja politsei korda looma tuleb ning korteriomanikud juba üürnike esimesel sissekolimise nädalal politseilt teate saavad, et tüübid rikuvad ikka räigelt öörahu. Jaa, sellel öisel hetkel olin ma väga pahatahtlik, isegi ei häbene. Kuna järgmine päev ei olnud tööpäev ja polnud vaja vara tõusta, siis otsustasin veel natuke kannatada, samas peast käis läbi küll, et läheks neile ukse taha ja juhiks tähelepanu, et kell on pool 2 öösel. Järksu jäi aga olukord rahulikuks… Ma olen suht kindel, et kellelgi viskas üle ja läks ikkagi uksele koputama.
Ma kaeblen siin nagu mingi kuivik, aga no sellisel tasemel ma tõesti pole kunagi kaasmaalasi häirinud. Pole ju ainult kaks varianti – kuivik olla või niimoodi läbustada, et naabrid unistavad politseinikest. Mul on see suvi käinud katusel tihti sõpru külas, aga isegi muusikat ei ole me sinna vedanud, rääkimata täiest kõrist röökimisest. Pigem oleme rahulikult väikse seltskonnaga või kahekesi sõbrannaga maailma asju paika pannud ja veini rüübanud. Päevasel ajal kindlasti ka veidi kilganud, aga öörahu ajaks niisama sussutama jäänud või siis linnapeale läinud.
Üldiselt mul kuklas ikkagi alati valvab see “korralik mina”, kes ei viska prahti maha, ei lähe venelastega tüli norima, ei luba oma kodus öösel liiga valjult muusikat panna (kui ka peaks olema olukord, kus keegi tahaks seda öösel teha), ei jookse punasega üle tee, ei lähe linnapeale peole, kui järgmine hommik on mingi töökohtumine jne. See muidugi ei tähenda, et ma üldse lollusi ei tee, aga need lollused ei kahjusta pigem kedagi teist, kui mind ennast 😀
Päise foto: pexels.com
Karmen
Kui ust lahti ei tehta ja ei reageerita, kasutasin linnas elades alati toimivat asja – lihtsalt lülitasin ukse taga elektri välja. Toimis alati 🙂
ebaparlikarp
😀
Eva
Ei ole mingit viisakat kohustust minna enne hoiatama: ei tea ju iial, kas ilmselgelt purjus ja võõras seltskond on vägivaldne või mitte. Teine asi, kui naabrid on head tuttavad: elasin kord ise korteris, kus muusikust naaber palus alati KOHE öelda, kui bassihelid häirima hakkavad ja muidugi ma ei hakanud talle politseid kutsuma, vaid saatsin sõbraliku sms-i, mis ka toimis. Oma praeguse naaberkorteri pubekatest üürnike puhul olen aga küll ühe korra lihtsalt korterisse sisse marssinud, kuna olin nii vihane, et ei oleks suutnud ka kahte minutit politsei kohaletulemist ära ootama ning nüüd on üsna rahulikud. Sama korter oli vahepeal ka Airbnb, kus ühed tüübid olid väga metsikud. Seal toimis suurepäraselt omanikule helistamine (sama tegi ka üks teine naaber, kuna teda häiris, et nolgid suitsetasid akna peal). Nii et politseini polegi ise veel jõudnud, aga vajadusel ei kõhkleks. Ja veelkord: ei ole mitte mingit kirjutamata või kirjutatud reeglit, et enne peab 1) mingi kindel arv tunde kannatama, 2) ise end ohtu seadma ja (tundmatut) seltskonda korrale kutsuma
G.
Müraterror on kohutav asi 🙁 Mul on olnud juhus, kui alumise korteri naabrid tulid vist kuskilt peolt koju ja ca 2 paiku öösel panid järsku volüümi põhja, ärkasin sügavast unest ehmatusega üles nii, et samamoodi kõik pinnad vibreerisid ja süda täiega tagus sees. Korra kutsusin neile politsei ka aga tegelikult abi ei saanud, sest nad ei avanud ust. Küsiti, kas soovin avalduse teha, aga sel hetkel loobusin ja varsti kolisin sealt nkn ära.
Allegra
Kui kunagi (kui veel noor ja armas olin) minu terrassist mõnevõrra kaugemal asuval terrassil, nii 25 meetrit ehk, lällamine pihta hakkas, helistasin politseisse, et nõu küsida, kuidas käituda (kell oli siis 2 öösel), st et ehk ma ise liialdan, et muusika ju tore, aga ikkagi tahaks magada. Sain kohe noomida, et nii kannatlik olen, ja et olgugi muusika tore, öörahu peab olema, ja politsei tuli kohale. Ma ei oleks ise saanud minna, sest Karlssoni aparatuur pole siiani kättesaadav.
Ka praegu on aeg-ajalt noorte naiste veinikilkeid (sh roppu sõimu) ja muidki vallatusi kuulda, aga panen siis sellise muusikavaliku, mis sõnumi kiiresti kohale viib.
Ahjaa, see venelastega kakelus on ka miski stereotüüpne aktiviteet?
ebaparlikarp
Selle tõin sisse tänu ühele Eesti reality “staatile”, kes oma tüli norimise teemaga kuid meedias figureeris.
Marie
Ei saa aru, miks peaks piinlik olema öösel lällavatele naabritele politsei kutsuda? Täiesti normaalne, kui öörahu on rikutud, siis tulebki nii teha. Või jah, enne võiks muidugi ise käia viisakalt meenutamas, et terve maja ei soovi ehk peost osa saada. Aga kui see ei mõju, siis mis siin ikka… kogu aeg ei pea kõike ära KANNATAMA! Eriti oma kodus!
ebaparlikarp
Ei olegi piinlik. Aga jah, enne peaks minema hoiatama, samas ma olingi öösel nii pahatahtlik, et oleks lootnud, et keegi kutsub neile Politsei välja ette hoiatamata ja et tuleks selline armas üllatus.
Birx
Mind ajas naerma see et misasi on klassikaline ja stereotüüpne soomlane? 😀 ma selleks küsin kuna ma elan juba pikemat aega Soomes ja vist olen unustanud mis on soomlase stereotüüp Eestis. Samas ma vist isegi Eestis elades ei mõelnud nende kohta midagi konkreetset. Kuid see mida ma olen aru saanud siin elades on see et sommid meeldivad rohkem kui eestlased.
ebaparlikarp
Seepärast ma kirjutasingi “klassikaline stereotüüpne” ette, et soomlane ei solvuks, sest tegu ongi stereotüübiga mingi rahvuse silme läbi. Nii nagu meie oleme kinnised ja endassetõmbunud ja tigedad, siis soomlased (keskealised) on õllepurkidega ja tihti purjus 😀 Aga see on väga vana stereotüüp, siis kui nad käisid Eestis õlle ostmas ja veits kukkusid siin samas jooma ka, nüüd vist juba käivad nemad ka Lätis 😀